Hiljaaegu sai ratt Estonia direktor René Hammer kirja ühelt muusikasõbrad. Mul oli hea meel, kui kuulsin, et teie peas registrisse on kontsertmeistrina tööle asunud Lilian õunapuu. Olin Villem õunapuu talendi austaja juba hulk aastaid. Esmakordselt kuulsin teda Tallinnas 1946. aasta sügisel Tšaikovski viiulikontsert ja mängimas. Ja iga uus kohtumine selle suurepärase muusikuga. On lisanud meeldivat varasemale. Viiulimuusikasõbral on Villem õunapuu nimi hästi tuttav. Kuigi tema esinemisi ei ole saatnud reklaami gara afišide kirevus tagasihoidliku pillimehena ta oma talendi ja teraviljad märkamatult lihtsa siirusega kuulale alles olgu see siis sooloesinemistega või orkestris mängides. Tänase juubilari geograafiast rääkides võiks öelda 50. sünnipäev ja 43. kontserttegevuse aasta. Kes aga muud jääks lähemalt lapsepõlve mängudest rääkida kui isa. Ka kunagine viiulimängija Aleksander õunapuu. Kaheaastane oli ja siis ma temast märkasin, et tal on absoluutne kuulmine ja mina lõin klaveri peale ühe noodi ja küsisin, et hiljem üks, 15 minuti Willi, laula mulle sedamoodi, ta laulis täpselt sedasama noodi Aramis, Malloy. Mina õpetasin teda noodi nii salaja selgeks, tegin niiskesse jooned ja tegin augud ja pallidega loopisime sinna sisse ja tähed olid peal ja tema kord istub minu kõrval, oli siis kolmeaastane juba, istub mu kõrval, vaatab, et ma mängib noodist. Kuule papa, seal A see on ja kõik need, kes noodid ära, mis ta nägi noodi peale selle mänguga õpist nooti täna nelja aastaselt, siis ma võtsin teda juba käsile ja hakkasin teda viiuli õpetama. Vaatasin, et asi hakkab edenema ja päris nii õudsas kiiresti läks edasi, 24. emal oli aga miskine, kurb lugu. Et mind saadeti viieks aastaks Tallinnast välja. Ma Estonias organiseerisin streigi, valiti kaks kohta Narva või Rakvere Virumaale. Ma läksime oma kodukohta. Ja siis oligi 24. aastal juba andsin kontserdi ja tema siis tuli minuga kaasa. Tema esines ka kontserdil ja siis ka ja Vene teatris oli esimene kontsert ja teine kontsert oli, kui ta kaheksa aastane oli juba võitleja, teatris, dueti, projekti mängisime ka ja see oli siis, kui ta kaheksa aastane oli, siis hakkas see arenema, see asi ja siis Narvas. Mina olin orkestri juht ja kontsertmeister ise teatris ja organiseerisin teise streigi seal. Ja saadeti mind Narvast välja Rakveresse. Vot siis Villem käis Rakvere algkoolis. Ja 12 aastaselt oli ta juba niivõrd minult juba õppinud, ma olin teda palju õpetaja, mängis mendel soni kontserti, Bruchi kontserti, astusin Tallinna konservatooriumisse, professor Paulsen viiuliklassi. 12. aastaselt, 29. mul läks sinna sisse ja 31. jäi, haigestus ja kaunis raskesti kopsud jäid haigeks ja siis ma võtsin teda ära ja uuesti astus 33. aastal sisse või 34. temale tehti ettepanek Varssavi viiuldajad. Minovski nimetasin minutit võistlusest osa võtta. Ja siis professor Paulson trennis teda üks kuu aega enam seda võistlust ja nemad läksid, Hubert Aumere ja Villem õunapuu 200 seitsmevõistleja hulgast sai ta 19. koha. Hiljem tulid ju basseini, millest võistlus, et noh, seal siis võistlusele saadeti Tallinnast eestlasi välja viis Alumäe Villem õunapuu, Bolt, Aumere, Tseeli Aumere ja Evi Liivak. Nüüd käis Brüsselist peale selle Brüsselit, hakkas konservatooriumis edasi õppima ja lõpetas 38. aastal Tallinna konservatooriumi oma komponeeritud viiulikontserdiga hammulliga. Aga siis 36. aastal, vahepeal tuli siia see kett, üks maailmas viiuli kuulsam viiuldaja. Palusime tseketit, kas tema ei võtakse, kuulaks teda ära, tema kuulas ära ja ütles kohad kiires korras sõita sinna tariisipušeri juurde ja väga hea soovituse kirjutas. Vahepeal käis Kawasaki, poosin, andis kontserti ja saki, kuulas kaera teda. Ja siis meie ütlesime, kas tema ei võtaks enda lõplistavalt, mina ei õpeta kedagi. Ma olen konsultant ja mulle ja ma ei ole selleks kunagi ette valmistatud, soovitas kabu sõdi juure, sama nagu otseketi. 39. aastal ta saigi riigi stipendiumi ja sellega ta sõitiski siis Pariisi. Ja tema ei saanudki fosforiit kätte, korraga käis Pariisis ringi ja leidis, et Chicketti annab kontserti näitasite oma tunnistust seketi vaatusetama. Tundun särajoya küll. Tulge ma homme võtan teid vastu. Vahetatakse mõjul see keti 10 päeva taga, siis trennis ja ütles, et ma leidsin teil õpetaja, nüüd lähme, tema ei ole. Ja see oligi tibu. Austatud härra, olin õnnelik teile teatama, et teie poeg Ville nõunatu õpid minu juures ja teed väga suuri edusamme. Ta tõsine küüdlik noormees. Arvan, et ta peab minu juures õppima kaks aastat, enne kui saavutan temast resultaadi, mida ma ootan. Esimene aprill 1939. Tibu sellise kirja lähetas kuulus prantsuse viiulivirtuoos Aleksander õunapuule. Töö oli meeldiv nii õpetajale kui ka õpilasele. Kolmel korral tuli Villem õunapulga koos õpetaja kontserdil üles astuda. Ei too, helistas mulle kord hotell seal, kus ma elasin. Ja küsis, et kas teil on niisugust naadid moodsat sõna tõbedan, sõnad märsanud kahjuks ei ole tantsat, ostke need, teil tuleb need esitada. Siis umbes nädala pärast. Esinesin nende. Teises osas mängisite poise soomlane sonaadi, hannes pärast kontserte, siis ta mängis, mõtlesime need ette. Sõna ise olen ette valmistada. Ja siis ma nägin alles õieti, kuidas need tuleks mängima. Pariisis harjutasin väga palju viis tundi päevas. Kuid ajaloo keeris tõmmas õpingutele kriipsu peale. Villem õunapuu naasis kodumaale ainult kaheksa kuud saida Pariisis oma oskusi täiendada. Sünnimaal tulid uued esinemised, uued võidud. Kui kuulutati välja Nõukogude massilaulude võistlus, saatsid oma meloodiad sinna ka Villem ja Aleksander õunapuu. Üles laulu väiksest? Jah, kord kuulutati välja ja lauluvõistluste saavutused. Rauda. Lauda salka las vesikoodis. Ma ma. Ela sa ei saa kõrvale. Tornöörid. Mulla Mustafa Tiiveli tuules vaikse sky. Meil see ei saa ikka suure saun. Ka ei saa õhu ja too kõrgel taas toonud vaidlusi. See salt voore. Kaitseks Vaidmatooneid, pall. Sõjajärgsetel aastatel töötas hiljem õunad, palun Estonia teatris esimese viiulikontsertmeistrina. Seejärel esines 104 aastat filharmoonia solistina. Siis tuli estraadiorkestrile. Arvepidamine tööle on päris raske. Mul on selle kohta filharmoonia kuma, Kellerman solistiks on, selle kohta on mul küll üles märgitud kõik. Esimene, kus kohal umbes 400 korda. Paljude praegu harjutate Te olete minu lähedale ja möödunud aastal te proovisite vist õige kaua veel ujuda, viies proovisin küll, mis kuupäeval ja eile said. Igal hommikul järjekindlate peakski teadvast. Aga suusatamas, suusatamas on kena näha. Eriti just teatrid on väga suur koormus. Aga millele siiski see kodune aegu peale harjutamisel seal kuulub sellele väiksele pojale, kas temal on ka muusika? Tema natukene mängib ka mängima Ojov, poognad mängib poognaga ja. Hüljestel kuulminal. Raske öelda, aga tundub, et kuulmist on mitu viiulit, aga te olete läbi mänginud viiulit ja need on nii palju olnud. Väga palju. Praegu, kõige parem viiul, mis mul kunagi on olnud. Millal te saite selle? Saite kõlama, saingi olla. Millises orkestris töö kõige huvitavam oli naistõeliselt väheneda olnud küll. Teater, kes kõige huvitavam, kammerorkester. Kõlab nüüd aastate jooksul kujunenud väljadel komad lemmikhelilooja kõigele praos prantsuse viiulikontsert, väga ilus. Aga mida te ise olete kõige rohkem mänginud? Iilist eel oled Mozart. Palju on olnud pillimehi, kes on juubilari koos mänginud, esinenud ikonda kui inimene, kui muusid pälvinud kaaslaste lugupidamise. Raadio muusikasaadete toimetaja, rahvapilliansambli juht Uno Veenre. Aga mäletab Villem õunapuud juba koolipõlvest. Oma võisin olla, siis ei mäleta täpselt, kas nii teise või kolmanda gümnaasiumi klassi õpilane. Kui meie kooli ühel päeval tekkis üks uus õpilane. Seni kuidagi väga passis meil just silmade tõsine ja ja tõmmu poiss käis nii omaette koridoris. Liikusid jutud, et otsin olevat üks kuulus viiulikunstnik, noor viiulikunstnik. Ja selguski siis õige pea, kui meil koolis oli mingi esimene pidu või ma ei tea, mis üritusel oli siis Villem õunapuu seal mängis siis isegi meieni toovad kuidas noored poisid, aga see võttis nii tõsiselt kohe kõiki kuulama ja jälgima paistis silma niisugune rahulik, et väga tasakaalukas haaroste teinud midagi. Ei tea ütelda, jah, me temaga ühes klassis ei käinud, aga nii ei oleks nagu kuulda olnud. Hilisemad kokkupuuted on kui kuus aastat tagasi veel tekkis mõte moodustada Eesti raadio juurde ka rahvamuusikaansambel, siis oli meil koosseisu komplekteerimisel vaja. Viiulimängijaid. Keegi andis nõuet, mina räägi Villemiga ehk Villem tuleb noh, saigi siis tema juurde mindud ja tõepoolest teda see asi niivõrd ka huvitas. See näitab veel kord, et tal on nii väga, mitmes saalis oli nõus kaasa lööma. Ja Peab ütlema, et muidugi nii otseselt kokkupuuted ongi just mulle sellest tööst temaga ja peab ütlema, et siin ka eriti just me oleme kõik vaimustatud tema niisukesest väga nihukest, suurest rahulikkusest ja koormusele, kuur aga paistab, et kõik ülesanded, mis ta omale võttis, olgu see siis nii siin või igal pool, kus on kuulda olnud, ta on ikka väga tõsise töö suhtumisega. Mees olnud suure tööpinge juures ei ole vist veel keegi kunagi näinud, et Villem oleks ärritatud või rääkimatult, oleks vihastanud mõne sihukese ägedama sõna öelnud. Katkend Brahmsi viiulikontserdist tervituseks juubilarile kõikide pillimeeste muusikasõprade poolt. Head hindu ning palju rõõmuhetki muusikas ja muusikaga järgnevateks aastateks.