Kaasaegse levimuusika ääretult kirju servarris elab ja õitseb, suurimat kuulajaskonda leidev meloodiline stiil. Ikka ja jälle sünnivad uued arranžeeringu digihaljastest viisidest. Ja need aitavad igapäevaolmes keerdu minevaid närvi otsi taas kenasti sirgeks ajada. Tänase muusikalise tunni veedamegi niisuguste meloodiatega. Ega siin midagi uudist ei tule. Paljudel kuulajatel on nii Franciscoya kui Polmor ja heliplaadid oma koduselt riiulilt käepärased võtta. Aga kui need ka olemas on, võib praegu igaüks isiklikud plaadid kulutamata jätta Ta või siis mõne eriti meeldiva meloodia pärast taas kõlama panna. Kõigepealt belgia kitarrist, fraasis koja vana hea Maria Elenaga. Ega keegi vist ei loe kokku neid raamatuid, mis on kirjutatud Bachist, Beethovenit, Tšaikovskit või näiteks kuratlikust, viiuldaja paganinist. Ja ka keegi seda ei tea, kui palju on neis tehtud maailmas televisiooni või raadiosaateid. Andekas kitarrimängijast Francis Coyastaga teame küll, et muusikalises tunnis temast varemgi Ta olnud kuid vahel on asjalik tutvust uuendada. Mäletan, kuidas üks meie diktoreid hiljaaegu küsis, mis rahvusest on tranciscoya õigustatud pärimine, sest kitarrimängijast peaaegu täpselt 200 aastat varem sündinud maalikunstnik Francisco ja oli hispaanlane. Aga belglase Francisco ja pärisnimi ehk kodanikunimi on hoopis Francis layer keda mängib teile praegu oma isa pala. Esimene maailmanägemus oli Francis erile Liees belgia linn, millele annavad ilmet rikas ajalooline minevik ning arenenud metalli- ja söetööstus. Kuid Franzist võib võrrelda selle käbiga, mis kukub kannu kõrvale. Tema isa oli oma maal tunnustatud muusik, elukutseline pianist ja arranžeerija. Loomulikult siis kuulus ka 1946. aastal maailma tulnud poisslapse esimestel tajude hulka muusika mille vastu huvi äratamiseks kogu tema varase lapsepõlve vältel lisa kõikvõimalikku tegi. Ja ega see raske polnudki oma ande tunnetamine, parimad eeldused kutsumuse tekkimiseks. Eriti hästi edenes klaveri ja kitarri õppimine esialgu klassikalisel alusel kuid siis viiekümnendail aastail hakkas maailmas noori inimesi hullutama rock n rolli buum mis teismelise Francise samuti oma kõikematult nendesse voogudesse haaras. Ja muidugi polnud heal kitarrimänguvaldajal raske sattuda mõnda ansamblisse. Neid sundis tol ajal iga päev uusi juurde. Ja kui see tegevusansambel Liberty siis 1963.-ks aastaks oma hea mängutasemega üldise tunnustusena jõudis siis Francise virtuooslik tarri käsitlus äratas erilist tähelepanuga professionaalsete muusikute hulgas. Niisuguse huvi tekkimine aga eeldus mõnda veel paremasse ansamblisse sattumiseks ja ta kutsuti juba paari aasta pärast elukutseliste muusikute gruppi AIAI bänd. Koostöö uue ansambliga viib Francise kitarrimängu juba plaadiketaste helivakku. Ning mitte ainult kaugele kodulevest. AIAI bändi kuulsus kasvab üha. Neid hakatakse kutsuma teistesse maadesse Inglismaa, Rootsi, Taani, Norra, Prantsusmaa rida Aafrika maid. Kutseid tuleb nagu küllusesarvest, nad naudivad menu. Kuid selle kuulsuse säras hakkab Francis seni veel beer tunnetama üha rohkem, et grupi kunstiline jõud nagu hakkaks tuhmuma, edasiminek pidurdub ja tagasilangus on nõndamoodi käega katsuda. Ta suudab veenda oma muusikutest sõpru ära pöörduma ka kärarikkast austajate massist. Loobuma esinemistest hiiglaslikest hallides ning sulgema end stuudioseinte vahele musitseerimiseks oma soovi järgi oma parimate arusaamade järgi mängitud palade plaadistamiseks. Ansambel muudab oma nime Ki ära. Nii kaob gruppide nimistust AIAI. Bänd tuleb aga asemele lüüa. Koos sellega saab ka erist koja. Nüüd kuulete taas ühte tema isa paladest, mille on arranžeerinud Fransisco ja. Francisco ja on mänginud heliplaatidele ka paljudes teistes Euroopa firmades. Koduselt tunneb ta ennast džäss muusikaski ent näib, et suurimale auditooriumile mängib ta siis, kui tema pildilt kõlavad ammu tuntud meloodiad uues arranžeeringus. Need on paljudel heliplaatidel, kuid vahelannad, kitarrimängija siiski ka soolokontserte ja ta esinemised on ulatunud Moskvani ja Moskva kontsertidest, samuti helidokumendiks plaat, millega jätkub praegu Kooja esinemine siin saates. Nüüd aga teine, tuntud mees Polmoria väga sagedane sümpaatne muusika külaline meie programmides. Kogu maailmas on miljoneid heliplaate tema orkestri mõnusa muusikaga ja see sunnib pisut mediteerima massi ja massikultuuriteemadel. On vaid üldmõiste kõrb ja igavesele luites kosmiline arv miniatuurset kivikesi. Kui aga paneks mõnedki neist mikroskoobi alla, näeksime, et igal neist on erinev kuju. Oma individuaalsus võiks öelda oma nägu. Ja vaevalt leiaksite kahte omavahel täpselt sarnast. Kui merest tõstetakse Taal ning kaalutakse üle räimetonnid, ei mõtle keegi, et iga kala, kes selles saagis, on isend. Ja ma arvan, et kuuldes sõna rahvamass, kujutleme midagi niisama, iseloomutu trügivad, nügivad, tõuklevad tungivalt jõuku mõtlemata jälle sellele, et igal selle massiosakestel on oma nägu, oma saatus, oma töö, oma individuaalsus ja huvid. Nendest osakestest hakkab pilt kujunema alles väljaspool suurt inimhulka. Indiviidi suhtumine massi on sageli vaenulik, mida märkame, eriti suurlinnade olustikus. Aga massikultuur on indiviidile vaenulik. Temas puudub just see, mis kunstist kunsti teeb mõtte individuaalsus, emotsionaalne ja psüühiline laeng. Tõelise sügava kunsti kasuks töötab aeg ja meie ajal on eriti lähedale tulnud väga paljudele inimestele et mitte öelda massidele. Johann Sebastian, Bachi, Mozarti, Beethoveni, Vivaldi ja paljude teiste minevikku suurmeeste looming. Kindlasti mitte, sest massikultuur on juba iseenesest halvustav mõiste mille stereotüüpide na tuuakse näiteks ette televisiooni seriaale, Dallase ja dünastia muusikast, tühjust, äkitsi, maigulisust, kirjanduse ääremaid ja muud sellist. Kuid ka väärtuslik võib tulla välja miljoniliste spiraažides nii heliplaatidel kui raamat täna. Ning suur levik ei tähenda sellisel puhul hoopiski mitte massikultuuri. Samuti on Polmoria heliplaatidega. Nad on jõudnud ka meie kodudesse ning aitavad meil puhata, jõudu koguda, lõdvestuda. Polmurea orkester tuleb praegu meie saatesse Berkovski palaga. Vivaldi muusika juures. Nagu ikka, on, tuli pool Moria muusika juurde väga noorelt. Ta oli nelja aastane, kui hakkas isa käe all klaverit õppima ning see oli tema jaoks kõige meeldivam tegevus maailmas. Kuus aastat õpetas isa klassikalise ning ka estraadimuusika saladusi. 10 aastaselt aga astub pool Massey konservatooriumi, mille klaveriklassi ta lõpetab hiilgavalt. Kuid siis sattunud poolkogemata ühele džässikontserdile, vaimustatud sellest muusikažanrist niivõrd, et tahab minna professionaalses orkestrisse klaverimängijaks. Kuid tema kuul on olnud akadeemiline, kes vajab aga omamoodi klaverikäsitlust. Just seda. Kuid siis tekib veel üks toredam mõte luua ise oma orkester ja selle idee täbidki ellu. Seitsmeteistaastaselt on tal suur orkester olemas. Mis siin enam palju rääkida ongi? Kuulame edasi nende mängu. Nõukogude muusikahuvilistel on olnud juba mitu võimalust kuulata pool Moria orkestrit cadema esinemistel Moskvas ja firma meloodia on teinud üsna suure osa Amoriaaranservingute paremikust heliplaatidel kättesaadavaks. Immuunhina muusika ja mina.