Kindlasti on koos harfi õhuliste helidega väga paljudele raadiokuulajatele kõrva puutunud Veera tuulova nimi. Maailmakuulsaid harfimängijaid pole tõepoolest eriti rohkesti võrrelgem, näiteks viiuldajat või pianistidega, keda peaaegu igaüks võib lause ridamisi meelde tuletada. Nende kõrval on muidugi harfi mängijate ja eriti kuulsate protsent üsnagi tagasihoidlik. Ja ega heli loojadki pole selle instrument interpreet väga hellitanud. Kaua valitses niisugune arvamine, et harfi pärisosa on olla värvipilliks orkestris. Samuti kasutati harfi lauljate peamiselt naishäälte saateks, milleks ta lausa oivaliselt sobib. Ja veel üks tõenäoline põhjus, miks harfile nõnda vähe soolomuusikat kirjutati. Suurem jagu heliloojaid ei tundnud küllaldaselt selle instrumendi tehnilisi ja kõlalisi võimalusi. Kui aga tulla minevikust tänapäeva ega pole praegugi palju neid, kes ühendaksid harfile kirjutada välja arvatud harfi mängijad ise, sageli äranžeerivad, näed muudele instrumentidele loodud palu. Ja seda on muidugi tulnud teha ka Veera tuuluval. Nagu see sageli on, rändab muusiku veri ühest põlvkonnast teise ja kes teab, kui palju inimpõlvi tuleks tagasi minna otsima ühe või teise tänase kuulsuse ande algallikaid. Veera tuuluva isapoolsest vana vanaisast on teada, et mees, kes Borodennoo lahingus erakordset vaprust üles näitas ja selle eest feldmarssal Kutuusov vilt kuldrelva austuse märgiks sai oli lausa kirglik. Muusikaarmastaja. Vanaisa oli hea viiuldaja emapoolne vanaema, Lõpetas Nikolai Rubensteini juures hõbemedaliga klaveriklassi. Muide, Pjotr Tšaikovski nimetas teda üheks kõige säravamaks kaasaegse Vitoositeedi esindajaks ning pühendas talle kaks klaveriteost. Veera tuulova isa tegi läbi Anatoli Leadovi juures kompositsiooni kursuse ning lõpetas viiuliklassi. Hiljem sai temast konservatooriumi professor. Ema oli Maria teatri nimekas solist. Juba esimestest maailma tajumistest alates kunstist ümbritsetud olid Veera tuulaval kõik eeldused muusikute liini jätkamiseks selles suguvõsas. Ainult pilli, Varikus tekkis mõtete lahkuminek tütarlast veetles tšello. Isa pidas paremaks viiulit või klaverit. Vaidlus lõppes tulevase muusiku otsusega hoopis neljanda pilli harfi kasuks. Kindlasti oleks võinud Veera tuulavast tulla ka väga hea tšellist, viiuldaja või pianist. Kuid tõenäoliselt nende instrumentide väga arvukate mängijate seas oleks tema ülemaailmne menu siiski praegusele võinud alla jääda. Veera tuulova esimene õpetaja Moskva konservatooriumis oli Ksenja Erdeili. See oli omapärane aeg, kus konservatooriumis võisid õppida andekad lapsed kõrvuti täiskasvanutega. Muusikakoole siis veel polnud. Veera tuul oli tollal vaid üheksaaastane. Paar aastat hiljem tuli uus õpetaja professor Marja kordsinskaja seejärel Aleksandrias lõpuskina. Üks sündmusega 20.-te aastate Moskvas kujunes noore interpreedi elus ühe meeldiva ja tulevikku suunava kohtumise aluseks. Kui ta esines heategeval kontserdil, mille deviis oli konservatooriumi lastelt kodutu yle lastele juhtus tema mängu kuulma Lunadžarski. Veera tuulova esinemine meeldis rahvakomissarile sedavõrd, et ta kutsus tütarlapse oma koju. Palus sinna tulla ka mitmel kuulsal muusikamehel ja koos kuulate veel kord kontserdiprogrammi. Pärast seda päeva Oliveira tuulova väga sagedane muusikakõlaline Lunadžarske kodus. Ning kui 1929. aastal konservatoorium läbi sai, määrati talle koos mitmete teiste andekate muusikutega stipendium enesetäiendamiseks Berliinis. Siin oli tema pedagoog, maks, saal. Iial aga ei unusta Veera tuulova Dolly aja ühe kuulsaima dirigendi Bruno Walteri käe all mängitud Mozarti kontserti flöödi leia harfile. Sellegi võimaluse loomise eest hoolitses Lonaczarski dirigendile saadetud kirja kaudu. Berliini suuris Veera tuulova raamatukogude fonde ning avastas huvitavaid teoseid harfile Nende hulgas ka niisuguseid, mille olemasolu oli muusikutele teadmata. Seitsmeteistkümnenda 18. sajandi käsikirjade seas pälvisid tähelepanu mitmed Georg Friedrich Händeli ja Fransprinda tööd mis Veera tuulovariidigeerimisel hiljem välja teeb. Ta kõik hilisemad reisid on ikka olnud seotud raamatukogude ja muidugi ka noodipoodide läbi uurimisega. Nii et naastes moodustab kunstniku pagasis aukartust äratava kaalu noodipakk. Pärast tagasipöördumist Berliinist asus Veera tuulava tööle suures teatris. Kuigi selle kõrvale on mahtunud arvutu hulk esinemisi, pedagoogitöö, teoste redigeerimine ning Arranžeerimine, mängis NSV Liidu rahvakunstnik Veera tuulova ligi pool sajandit ka teatri orkestri koosseisus. Esinemised väljaspool teatrit ei piirdunud aga üksnes kodu- ja välismaiste kontserdilabadega. Vaid mängida sai ta väga sageli uutes tööstusrajoonides. Otseselt tehastes ja kaevandustes. Oli see siis Donbassis Volga ääres, Uuralis, Siberis, Burjaatias, Kaug-Idas või Kesk-Aasias. Tema meisterlik mäng jõudis paljude nõukogude rahvaste kõige erinevamad elukutsetega inimeste juurde. Sõja puhkemine viis Veera tuulova suure teatriga koos Kuiboshevis. Siin kohtusid nad Dmitri Šostakovitši ka. Ühel päeval tuli helilooja Veera tuulova ja ta abikaasa korterisse koos pianist Leho puurini ja dirigent Aleksander Melik pashajeviga. Veidi hiljem liitus veel teine dirigent Samuisamas suud. Esmakordselt kõlas siin tervikuna kahel klaveril ette kantud seitsmes sümfoonia. Viiendal märtsil 1942 esitati Šostakovitši Leningradi sümfoonia Kuiboshevis orkestriga. See on õilsamast suuri juhatusel. Kuid üks selle teose esiettekannetest jääb ikka seotuks ka Veera tuulova nimega. Veera tuuluva enda esinemised viisid teda nüüd paljudesse sõjaväehaiglatesse ja mitte ainult esinemisteks. Sageli aitas ta haavatuid, kirjutas nende dikteerimise järgi kirju. Alles tagasipöördumine Moskvasse seadis elu jälle tavapärasemate le rööbastele. Töö teatris, tunnid konservatooriumis, ühiskondlikud ülesanded, kontserdid. Kõigist esinemistest meenutab kunstnik ikka ja alati kõige põhjapoolsemat. Põhjanabast jäi siis puuduvaid kuus, seitse laiuskraadi. See oli 1955. aastal. Moskvas saadeti välja 25000 kilomeetri kaugusele õhudessant viima kunstilist külakosti triivjaama põhjapoolus neli talvitajatele. Teelejaid Arhangelsk, Marian mar, vikson, Siljuskini, meen ja Dixi. Ka neis paikades toimusid kontserdid polaarjaamade töötajaile ning kohalikule elanikkonnale. 33 päevaga anti kokku 48 kontserti, oli 30 kohtumisõhtut. Põhjapoolust aga jäi Veera tuulovale kauaks meenutama polaarjaamas põhjapoolus neli sündinud ja talle kingitud koerakutsikas. Külmad ja karmid rajoonid, kuid erakordselt soe vastuvõtt. Ent kas ongi neid kohti, kus Veera tuulava mängu oleks külmalt vastu võetud kas Pariisis, Brüsselis või New Yorgis iiri, shoti või Inglismaal? Ikka on saatnud kunstniku esinemisi südamlik aplaus ja ta kustumatut mälestuste hulka kuuluvad kohtumised muusika pakkumiseks. Kirjanik Bernhard kellermannile ja Albert Einstein-ile.