Tulin tee, näin tõste kui remiinaks paisuses, kus kilta jõuab linnade vaiksesse jäikus. Näe. Milline ratsasõit, sõrmed kaevatud isa tihedasse, juuste läkke, teine käsi hoidmas pundart õhupalle, rohelisi, punaseid, siniseid, kollaseid. Päikesesädemed vilguvad lõbusalt pingule kistud värvilistele kummipindadel. Neid kirevaid palli kobaraid on hulganisti nii ees kui tagapool. Voogavat tellipu kangaste lahes. Ah, sina, laisk ratsu, hea küll, kõnni nagu kõnnid, galopis sõitmiseks pole nagunii ruumi. Siit ülevalt isa kukilt on tore vaadata liikuvat rahvasumma. Kuskil eespool mängib orkester ja sinnapoole kõik lähevadki. Inimesi nii palju, et kas nüüd mujal enam ongi. Otse ees marsib üks naljakas onu, ta pea oli kangesti õhupalli moodi, sest seal pole juukseid. Aga käes on tal plakat. Kord juhtus meie tänavas niisugune lugu. Neljanda korruse lahtisel aknal seisis püsti paariaastane tita. Maja ette kogunesid inimesed, kes kõik hirmunult ringi saagisid ja kõva lärmi tegid. Siis tuli üks mees süüdis rahu, kulla, inimesed, rahu. Ta lükkas käratsejad aknalt eemale, võttis mantli seljast ning kutsus kaks meest appi. Need võtsid mantli kahe vahele. Nii et see jäi nagu mõnus võrkkiik kummi. Kui nüüd see laps oleks kukkunud, iga ta siis vist suurt viga saanud ei oleks. Aga väike, laskus lihtsalt käpakile ning ronis rahulikult tuppa tagasi. Oht oligi möödas, kogu tänav jälle rahulik. Ratsu. Onu mu ees kannab seljas plakat tikk, millele on kirjutatud neli ja tähte Röör A. Tor vabu ja o unena oma. Elu nimel õit ei ütle veel eriti ei koti. Ahjaa, on uue eelarvekava kuid vodkat raud päris epi viietulegi kaviana ja Valendav. Turvakokk ja rekt ema tabe päästma. Tarvisiidevad ööga ei köhi kõvade möönad. Juba kurat, hoidu. Ja olgu. Kargavad või kotkad Raudega, läris epi viietule kabjanaeltele ja palendar. Kui see nüüd kõik laulu vanad filmiideoloog uneva Onu aruoht. Kui kotkad paraulias läbi epi viietule Eli kavial antistele Jaba lendab. Kinolinal ei lenda ükski kuulsaali. Isegi see mitte, mis kord rindel otseseid kaamera läbistas ja filmilõigu katkestas. Puust mõõgad vestlevad ägedalt, tänavanurkadel. Vaenulikud leerid sihivad 11 punaste roosade, siniste, roheliste, kollaste plastmassist automaatidega. Oot, torisevad automaadid, aga keegi ei saa pihta, kõik on vaprad ja tabamatud nagu ants Kloss. Lahingud jätkuvad unenägudes. Ratsude seljas keerutavad unenägude nägijad mõõka ning on alati võidukad. Seda on jäänud ka raamatutesse, piltidesse, au sammastesse lauludesse. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Midagi ei unustata. Kivisse on raiutud hoiatav möödanik. Buchen vald salas pilsi jupis. Kivisse on raiutud sangarite au. Leningrad Stalingrad, Sevastopol. Punased roosad, sinised, rohelised ja kollased automaadid aga vahetatakse kord ka tõeliste vastu tärise, kui nad siis üksnes õppeväljakutel. Ja jäägu sõdurilaulud niisugusteks. Septonnide käin Stor tunni nooruk, sõjamees, taustad naeravad meetodi järgi vaadates käega. Eks. Avaringi ronida märk saidi iga pauguga. Vestles temaga kõike kuuldut, kaalus hoolega mõistiski. Keemia põhisõnumid taipasid siin mängus on eksnälg. Nõusis andis tuuril ei näe. Kuule, ei vastus selge ja, ja alguses. Jäta inimene üksinda selge öötaeva alla ja ta hakkab üheksal juhul 10-st tähti vaatama. Need pole ammu enam põlvi torgatud augud, milles taeva hiilgus läbi särab. Aasta-aastalt kaotavad tähed ikka rohkem salapära, avades inimestele oma tõelist olemust. Paljud mehed ja ka üks naine on jõudnud tänaseks käia taevas tähti toomas. Tõsi, need ei ole need päris tähed, kuid maa peal peetakse niisugustest tähtedest rohkem lugu. Romantiline inimene küll imetleb taevast, ent selle kõrval armastab taga käega kombatavat. Kangelase kuldtähte ei vahetaks keegi isegi säravas siiriusse vastu. Tol kevadööl, kus suur sõda sihtis viimaseid kuule inimsüdamete poole ja võidu seal uudini võis jääda veel vaid tunde ei saanud veel ükski sõjamees kindlale kojujõudmisele loota. Sest isegi sõja kõige viimasem Minuti. Pist. Ja kui kevad taevasse jättis langev täht helendava saba, mõeldi keegi jalg. Kivi küll. Täisnimesid. Lilled, punased, kollased, valged, sinised, veoletsed, roosad soojus on igavesti tulisevas tules. Elu igavesti vahetatavates, lilledest ja inimestes, kes lilli siia toovad. Igal õhtupoolikul tuleb väljakule vana vanapapi. Kui on suveõhtu, istuvad pinkidel noored naised. Nende ees on sinised, valged, punased, rohelised lapsevankrid. Kui väljakut katab lumi, peatuvad tule ääres hullupööra. Armunud paarid. Nad soojendavad leegi paistel käsi ning lahkuvad jälle kuhugi linnakivist müüride vahele. Aga igal õhtupoolikul tuleb see vana vana inimene siia et kombata Marborisse raiutud nimede reljeefi. Kõik nad on omad. Ent lõpuks leiab soe, elav inimkäsi jahedast kivist, selle kõige omama. Kõigi siin magajate kodutee katkes enne päralejõudmist, mõnel lausa koduväravas. Ka kõige oma ei saanud sirutada terekätt. Aga kõik need aastad puudutavad veel soojad taadi, käed, Kivi. Tere. Tulin sind vaatama. Sina siin, kivi all jäid nooreks. Ikka lühemaks läks vanakese samm. Ja siis kord sirelite õitsemise ajal ta ei tulnudki enam. Pinkidel istusid noored naised ja kirjutasid nende ees olevaid siniseid, valgeid, punaseid, rohelisi, lapsevankreid. Alli, marmoriesine, kirendas lilledest. Kas oma või kõige omam. Soojus jääb igavesti tuhisevasse, tuleleeki ja elu igavesti vahetatavatesse linnadesse. Vaga lendava raid luure. Ühe sööja loojangust mida ta sai ka vene Peaneta ela, painduv leotuvus. Staliniga. Eli tooli. Ühe suure töö ja Mida teha ta igavene tuli peale? Põdrasammal krõbisemas peal vahib mees taevasse, mis laiguti paistab kõrgete männitüvede vahelt. Päike on üsna madalale laskunud, täielikus vaikuses ei liigu ükski oks. Mõtted seisavad nagu sinisele võlvile laiali paisatud pilvetükid, üks siin, teine seal, nende vahel sügav tühjus. Vaikus, mingi suur lind liugleb üle latvade. Võib-olla kotkas, uhke lind. Ent sa oled ka ära narritud lindu kotkas, sest nad riputasid kunagi su küünte vahele haakristi ja toimetasid selle sümboli alla oma vere orgiaid. Ehk aga oligi niisugune röövlinnu sümbol õigesti valitud sest ka sinu rada kannab surmajälgi ja su pesapaika reedavad selle ümber kleekivat luukered. Ent Hei, kotkas pidanud vastutama inimeste tegude eest. Pruunserklastest paraad marssidest kuni Stalin gradini läks 10 aastat Stalingradis, Berliinini Velkaks ja Berliinist tänaseni juba 30 30 rahu aastat. Kotkalend meenutab pigem sellenimelist moelaulu kuivapi kotkast. Aga loojangu verevkuma. See võib mõnikord mõtet kanda siiski veel. Onu Stanton. Kuule koorega oksapeolt langeb, vaik kiirgab täitlikesepis. Kiirgab. Dis. See. Nüüd ta. Luules. Vii. Oma. Metsa vaikus on sõnu täis, õhku nad ka oma obeseks ja olin ka maa sees, tuhanded viisime lilledest pakitse. Ruumikute taga ei sõida kahurid, vaid sahaterad pööravad mulda. Kevadine põld, mis puhanud valge lume all muutub mustaks. Me peame musta süngeks värviks. Aga kes tahab öelda, et kevadine küntud põld oleks sünge. Vagudesse poetavad terad vagudest ärkab elule vilimaailmas ei ole midagi kaunimat kui noor arenev elu. Eks sellepärast ole kevadki rõõmuaeg. Kui kord võidupäev kevadel kätte jõudis, tuli rinnetelt töö rinnetele vägev täiendusmedal vapruse eest sai endale naabriks medali töövapruse eest ja kangelase kuldtähttöö kangelase kuldtähe. Igal kevadel saavad omaaegsed rindemehed kokku valged, punased, kollased, rohelised, sinised särgid seljas, viigipüksid jalas. Ikka ja jälle pöörduvad jutuotsad neisse aegadesse, kus sõduri riietus muutis nad üksteise sarnaseks. Ühtsustunne aga ei tekkinud mitte riietusest, vaid koos kantud mõtetest, soovidest, unistustest, sihtidest koos lauldud lauludest läbi elatud ohtudest. Ta pani võitlust Kus muretu ja vaikselt Velli? Vaenlasi. Kuid siiski, vahest roostes Õues. Mäel rääkijaks. Eluks. Käega. Tammeka. Ja vaikselt. Kus Garrett üldKonsaator vaatame? Kas nagu? Igaüks, kes armastab luusida mööda metsi, on leidnud tühjaks jäetud üksikuid maju Pole neil aknaid ega uksi ees auklikust katusest paistab taevas läbi, olgu ta siis sinine või hall, nagu ta teie rännupäeval juhtub just olema. Ja kui teid juhtub janu vaevama, leiate õuelt kaevu, mille lagunenud rakked on alla kukkunud rohelisse roiskunud vette. Inimesed, kelle kodukolle kunagi siin metsas oli, kolisid kuhugi keskusesse, kus elekter, soe ja külm vesi, gaas muidugi ka vann ning pahineda WC, kõik, mida loetakse mugavustega korteri juurde kuuluvaks. Aga need hüljatud majad võivad äratada mälestusi. Oli üks väga pikkadest rännakutest, mida partisanielu ühtepuhku pakkus. Rühm vältis külasid ja selles metsas polnud teeradasid, mis oleksid pisutki edasiliikumist kergendanud. Viibi iga tee ikka ühtede inimeste juurest teiste juurde. Kui sa pead neist aga eemale hoidma, hoia eemale ka sissetallatud teedest. Jalge all vajus sügavale samblamätas. Sageli jäi ette tihe võsastik või takistas lahedamat edasiminekut tuulemurd. Sügispäevgi võib pakkuda veel röövskavat päikest. Ainult lehestikus oli rohelise kõrval juba punast ning kollast. Siis laius ees laukasoo, kust mehed otsisid oma auravatele kehadele jahutust ammutades kamaluga pruuni turbavett ning pritsides sellega üksteise paljaid ülakehasid kohe jälle riided selga ning edasi. Kuskil soo teises servas pidi olema üksik metsavahi elamu. Viis päeva olid mehed janu kustutanud üksnes sogase rabaveega. Sellepärast mõtlesin, et nüüd kõik kruusitäiele selgele kaevuveele lausa hardusega tundus, et maailmas pole midagi paremat kui janu täis seda vett. Väsinud jalad hakkasid üha nobedam hüppama mättalt mättale. Peagi jäi soo selja taha ja nõlvakust üles, nad läksid juba peaaegu joostes. Kuid äkki mehed peatusid. Nende ees seisis üksnes alasti korsten ja suur leivaahi kivi vundamendist. Midagi muud kõrgemale ei jäänud. Ja nende unistuste eesmärk kaev. Sellest leidsid nad. Koera korjuse. Minna jäi veel kolm päeva ja alles tee. Konna lõpus asetses järgmine. Jaa. Kümneteni. Värvilistele õhupallidele säravad päikesepeegeldused verevate lipukangaste all voogab rongkäik. Plakatil on neli head tähte. Arr. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Kord vahetatakse poisikeste sõjamängude plastmassist automaadid ka tõeliste vastu. Kuid päris jagu need üksnes õppeväljakutel. Tookord. Kärisesid nad aga elavate peale. Kui kevad taevasse jättis, langev täht, helendava jälje, mõeldi. Keegi langes praegu. Hallide marmortahvlite esine kiirendab lilledest. Igavesti tuhisevas tuleleegis on soojus ja elu igavesti vahetatavates lilledest. 30 rahu aastat kotkalend meenutab pigem sellenimelist moelaulu kui vapikotkast. Aga loojangu verevkuma kannab ikka veel mõtte tagasi. Kohtuvad sõjamehed. Nende ühtsustunne tekkis sarnastest soovidest, unistustest, sihtidest koos lauldud lauludest koos läbi elatud ohtudest. Iga teerada viib ühtede inimeste juurest teiste juurde. Ja kui seda rada mööda sinu juurde tullakse, peaksid sa vähemasti kruusitäie puhast vett tulijale janu kustutuseks andma. Kollased rohelised, punased, sinised raketid lendasid täna üles ja nende kaariat lennuteed tähistasid pärast kustumist üksnes suitsu. Viirud Rahu Saluut. Võidusaluut täna kolmekümnendat korda. Paugud paukude lõpu sümboliks, tulede sära tähistamas sõjatule lõppu. Rõõmurrekkatused rahu ja vaikuse algust. Jäägu see päev igavesti korduvaks, jäägu. Kohtumiseks. Kuulge, mis te laitust kui remiinaks fuajeesudes kuskilt ta jõuab linnade vaiksesse jäikus. Väga auvene prots.