1812. aasta suvel oli suur ilma kuurort Tšehhi linnas Teplitses tulvil kroonitud suurustest ravimise ettekäändel sõitsid siia Napoleoni eeslemitavad Saksa vürstid ja keisrid. Neid kutsus kokku salajane kongress, kasutades ära algavat venelastest kampaaniat. Elu kuurordis kulges lõbusalt ja muretult. Ei olnud lõpu meele lahutustel. 19. juulil leidis aset sündmus, millele ei pööratud tähelepanu. Tepitsis kohtus kaks inimest. Üks neist oli liini helilooja Ludwig van Beethoven. Teine kuulus luuletaja, minister, Weimari Suurhertsoginõunik Johann Wolfgang fon, Küüte Göte kiri kapellmeister Selterile kõlab nii. Ma tutvusin Beethoveni ka mind hämmastas tema anne, kuid kahjuks taan taltsutamatu isiksus, kes õigust ütelda ei eksi, kui leiab maailma vastiku olevat, kuid sellegipoolest ei püüa seda muuta meeldivamaks ei endale ega ka teistele. Temale peab andestama ja talle kaasa tundma, sest tal kaob kuulmine, mis õieti tema muusikalisele tegevusele toob vähem kahju kui seltskondlikku küljele. Olles niigi küllalt lakooniline, muututa selle tagajärjel veel napisõnalise maks. Göte istub oma väikeses tühjas üüritoas noorenenud ilus rikas oma teemani orjusest vabanenuna käskija isand, tema kõrval aga halla klaveri taga on sasitud, kahvatu, haiglane ja poolkurt Beethoven kelle sõrmed nagu meeletud, jooksevad mööda klahve. Akna taga on suveõhtu. Vaikselt liigub küünlatuli. Selliselt on kirjeldatud Göte ja Beethoveni kohtumist köeti kirjast abikaasale, Kristiine Wolfiusele loene. Tema mäng oli imestamisväärne. Ma ei ole veel kunagi nii energilist ja endasse süvenenud kunstnikku kohanud. Göte koos keisrinna ka töötas läbi oma näidendit Dale'i hoovkonna jaoks komöödia kihlvedu töötas isiklikult ettekandjatega läbi nende osad. Tema ja hertsog avaldasid soovi, et mina annaksin midagi oma muusikast. Ma ütlesin ära mõlemile. Nad mõlemad on armunud hiina portselani. Suur seltskonna õhk meeldib Götele rohkem, kui see oleks sünnis. Luule. Ta ei ole uskumatu lugu. Kaks nii suurt inimest, kes ammust ajast unistasid kokkusaamisest, kohtusid vaid lühikeseks ajaks ja kunagi enam ei näinud nad teineteist. Beethoven austas väga Götet kui saksa rahvuse luuletajat numberduks. Ta unistas taaskohtumisest, kuid tagajärjeta. Göte nägi Beethovenit titaani. Tema hinge vapustas Beethovenit taltsutamatu ja tugev sisemaailm. Meenus noorus, luuletaja, kes kunagi süüdis Egmandi suu läbi julgelt vabaduse ohjeldamatu seest püüdis müüdvaid hingelise rahu poole. Ta saavutaski, selle lähevad aastad kuulates Beethovenit erutub 80 aastane Göte jälle hingepõhjani ja lausub. See vapustab, see on enneolematult suur. On hirm, et maja langeb sisse. Mis siis veel, kui kõik inimesed seda koos ette kannaksid? Kui juubeldab kõik kuis laulab ja heliseb Aason täis õisi, kuis kumab taevas. Õrnalt värisevad lehed puudel rõõmsat vilet on mets täis. Kui saaks kõike seda rõõmu enda südamesse haarata, vaadata ja kuulata ja hingata ja elada. Nii mõtleb ja tunneb 22 aastane Göte. Ta saabus just äsja õpingute jätkamiseks Strasbury. Möödas on lapsepõli vabas linnas Frankfurdis Maini ääres oma isa majas, kes oli kõrgema haridusega linnakodanik. See hakkas noor Göte vallutama teadust ja kunsti. Siin õppis ta uskuma elu ilusse ja surematusse. Järgnes litsiülikool õnnelik ja vaevaline otsingute aeg oma tee leidmiseks. Ja nüüd siis Strasbourg. Seistes Strasbury kiriku ülemisel trepiastmel nägin ma enda ees kaunist maad, kus mul tuli mõni aeg elada ja tegutseda. Suur linn. Avarused, mis ümbritsevad teda tiheda metsana rõõmustavad silma väikestes saludega ja kirjude aasadega. Madalikud kaovad läände, ulatudes mägedeni. Terve loodus on justkui meloodia, mis on sügav harmooniline. Ma olen õnnelik Kiirus ja selgus looduselähedus. Noor küüti otsib täis kerge oma ideaali kunstis. Ta võib tundide viisi ümbrust unustades kuulata saksa rahvalaule. Tema jaoks on need laulud osa loodusest. Lihtsad ja loomulikud on paljude tema värsside read. Nii rikas sära rüüpab silm nii vabalthingav, rind kui hea ja hull on lai maailm, mis hõlmas, hoiab mind siin aerutaktis hällides, melootsik liugleb veel ja mäed, mis peaga pilvedes on kahel käel Me teel. Pilk, mu pilk, miks alla vajut meeles kuldsed unekujud, taandu unistuste püüje? Elu armastus on siin. Töötage kontsertidel õpib klaveri ja vioola mängu. Ta isegi püüab luua muusikat nagu muusika, kõlavad erutatud read, millega ta pöördub looduse poole. Ta tõi mind maailma, ta viib mind ka ära. Ma usaldan end tema hoolde. Need olid tema jaoks tormi ja tungi aastad. Kui maailm näis suurena ja salapärasena oli tahtmine äratada ellu maa jõud. Lennake minu juurde muusad rõõmsa parvena. Siin on vesi, siin on maa. See on maa ja jooksvate vete poeg. Mina kõnnin nende üle. Mina, jumalate vend. Aastad läksid muutusse, aeg muutus, Göte juba vapustas kirjandusmaailma tema looming. Noore verteri kannatused, kannatused, tõe otsingul. Ta uskus, et võidab mõtleva inimese tugevus. Tal oli vastik väikekodanlik, heaolu, intellektuaalne vaikelu peagi kogesta reaalsust. Et luuletaja võis vaevalt loota mingit muutust siis otsustas ta leida oma koha ühiskonnas, et mõjutada seda seestpoolt. Külmal novembrikuupäeval 1775. aastal tõid õlitada Väimarisse tähtsusetu Saksa vürstiriigi pealinna. Ja varsti on ta juba riigi salajase nõukogu liige, selle esimees ja esimene minister. Tormi ja tungi aastad on möödas, aga tee tõe juurde on lõputu. Göte tegeleb teadusega, teeb avastusi meditsiinis, botaanikaoptikas, geoloogias. Võib-olla seda polegi? Või on hoopis vormide harmoonias suursuguses, lihtsuses ja rahulikus suuruses. Klucky muusikat kuulis ta veel tol õnnelikul Strasbury kevadel koolis ja oli võlutud. Talle näis, et klokk on just helilooja, kes suudab käia tema kõrval. Luues oma Ifi, Keenia Taurises oli Götel kõrvus just Glocki muusika. Lucy tähtsus on geniaalses võimes elustada luules peitunud muusikat. Teiseks, Göte ebajumalaks oli Endel Väimaris, kuulis Göte juudas makaveost, Messijast jäi väsinud imetlemas nende helide täiuslikkust. Messiase mõjul unistas ta luua oratooriumi. See kavatsus ei teostunud, aga Händeli mõju peegeldus kahtlemata Fausti epiloogi lõpus troofides. Mäletate hümni igavesele naiselikkusele kaunile elu uuenemise sümbolile maa peal. KÕIK muinaslooliku on võrdpilt kõik ajalik kobav ja poolikon täiuseks vajalik. Saab kord ehk tee küll pikk otsingust leid. Kõik iginaiselik ligi veab meid. Tööde majas räimeris kõlab tihti lohh. Köite jälgib tähelepanelikult, tema muusikat, süveneb sellesse tunneb rõõmu sellel akoonilisusest sügavuses. Läkuunilisus ja sügavus. Geniaalne anne, arvestada oma võimeid ja võimalusi. Seda võid õppida Bachilt. Arvad Göte. TEMA puugad tuletavad meelde matemaatikat, teemad on nii lihtsad, aga tagajärjed luulelised. Erilise kirega suhtus Göte Mozarti muusikasse. See valitses nii esimese ministrimajas kui ka tema poolt juhitavas teatris. Kõikehaarav armastus Mozarti muusika vastu oli köhtel tema elu viimase päevani. Olles raugajas, võrdles ta Mozartit Raphailiga. Schilleri kirjadest Küütele. Loeme. Nagu kunagi vanal ajal Dionysose pidustustel koorilauludest tekkis tragöödia. Nii tekib see nüüd jälle ooperist, omades üha ülla maid jooni Kerdassillerile teel ootused ooperile täitusid omal ajal hästi Don Juaniga. Aga see teos on hoopis eriline võrreldamatu. Ja pärast Mozarti surma on lootus veel millelegi sarnasele täitumatu. Grethe unistas tihti Fausti valamisest temale nii armsaks saanud muusikasse. Talle tundus, et selle muusika peaks sarnanema Don Juani omaga. Paljud heliloojad püüavad luua laule Göte värssidele aga ainult see, mida kirjutab tema sõber, helilooja, tsenter rahuldab teda. Kallistseltar ülesanne seisab selles, et välja kutsuda kuulajas meeleolu, mille loovad värsid. Siis loob ettekujutus isekujud, mis on tekstiga ellu äratatud. Seda tõestavad laulud, mis on kirjutatud sinu poolt minu sõnadele. Ütle, kes peale sind suudaks midagi sarnast luua. Kujutada helidega seda, mis isegi heliseb, müriseb nagu kõu trummeldada, laiutada helides, see on eemaletõukav miinimumi, sellest võib aga oskuslikult ära kasutada nagu punktikohale pannes, nagu teed seda sina. Sinu köök. Kortuudi luuletajale kiri. Käekiri tundus köitele võõras. Allakirjutanu julgeb raisata mõned minutid Teie hiilguse väärtuslikust ajast ja ainult lootus, et juurde lisatud laulude kogumik ei ole mitte liiga vastumeelne kingitus Teie hiilgusele õigustab seda julgust. Värsid selles kogumikus on ümber pandud muusikale 19 aastase helilooja Franz Schuberti poolt. Tema ise on nii tagasihoidlik ja ei pea end selle vääriliseks, et tema laulude pealkirjal oleks teie nimi. Mina üks tema sõpradest võtsingi julguse paluda teie hiilguselt vastutulekut. Piiritu lugupidamisega Teie hiilguse alandlik teener õukonnanõunik Joseph Paun. Viin, seitsmeteistkümnes aprill 1816. aasta. 16 laulu hulgas oli kassi. 14 aasta pärast tuletas juhus Götele Robertit meelde. Kuulus Wilhelmiine Schröder laulis talle metshaldjat. Göte vaikis kaua, astus siis lauljatari juurde ja ütles. Ma juba kunagi kuulsin seda ja siis ta ei meeldinud mulle üldse. Aga sellises ettekandes loob ta tervikuna mõeldavad pildi. See juhtus 14 aasta pärast. Jessenini ootasid Schuberti sõbrad asjata vastust. Miks, kui ma ei saa kellelegi öelda midagi erilist ja vajaliku, nii nagu nõuab käesolev isik, siis ma eelistan vaikimist. Leian enda jaoks mitte väärilise vabandamise tühjade sõnadega ja sellepärast juhtuski nii, et ma ei vastanud inimesele, kellele oleksin meeleldi kirjutanud. Mispärast siis eelistas Göte Selteri kahvatuid laule Schuberti loomingule? Punkt ee kohal. See oli ainus, milleks oli võimeline Karl Selter Küütele tundusse küllaldasena sest ta ei tahtnud, et saaks rikutud tema värsside meloodika. Ta ei soovinud jagada kuulsust. Üllas ja suursugune peab olema köite arvamuse järgi muusika. Puutudes sellega kokku, saavutab inimene sisemist selgust ja muutub harmoonilise. Eks igasugune uuendus rikub üllust suures kunstis. Esisama tööte nägi ometi imelise selgusega Mozartist mitte jumalikku last nagu enamik kaasaegsetest vaid Shakespeari võimsusega kunstnikku. Sellega sattus Göte iseendaga vastuollu, sest ta tervitas moodsatis just hulljulget kunsti. Lähme tagasi selle juurde, millega alustasime. Beethoveni Göte kohtudes Teplitsis ei leidnud ühist keelt. Liiga kallis oli Götele nii suure vaevaga saavutatud hingeline tasakaal. Beethoven äratas ellu tema nooruse täis rahutust ja võitlust. Ei, ei. Suure tahtejõuga ajas ta endast eemale. Rahutud nägemused, Nad ründasid, jälgisid teda. Kata kinni taevast, säus pilvede linikuga ja tegutseb poisikesena, kes peksab Takkijaid. Peksa tammed ja mägede kõrgust ainult jäta mulle minu maa, minu telk, mis pole sinu ehitatud ja minu kolle oma tulega sinu jaoks kadedust äratav. Siin loon ma inimesi ja nendel on minu kuju mulle sarnane sugu, et piinelda, nutta, joovastust tunda ja lõbustada end sind arvestamata. Saatus viis kokku Beethoveni ja köite siis kui deemonlik ajajärk, luuletaja ilus oli möödas. Nende nimed on aga üksteisega seotud. Oma kõrgemaks märgiks luges Beethoven muusika loomist paavstile. See unistus elas temast kuni tema viimsepäevani. Göte ja Beethoven. Ajalugu on kõrvutanud nende nimed. Kõige suurem mälestusmärgiks nende loomingulisest kohtumisest on muusikatragöödia-le Egmat. Beethoven kirjutas luuletajale mõni aeg enne kohtumist. Ma suudan teile läheneda vaid kõige suurema aukartusega kõige sügavama, austusega Teie suurepärase loomingu vastu. Teie saate varsti läitsegist muusika montile, sellele üllale egmaatile, mida ma lõin muusikaks sama kirega, millega ma teda lugesin. Ma tahaksin kuulda teie arvamusi. Isegi mahategemine on mulle ja minu loomingule soodsalt mõjub ja saab minu poolt vastu võetud kui kõige suurem kiitus. Teie kõrguse suur austaja. Göte Vethovinist. Peab suhtuma suurima austusega sellesse, mida ütleb deemoni poolt vallutatu. Teda õpetada oleks ülbus isegi enam läbinägeliku inimese poolt, kui olen seda mina, sest geenius valgustab tema teed ja annab talle tihti välgu sarnast valgust seal, kus meie oleme pimedusega kaetud ja vaevalt aimame, kust selgub päev?