Põhimõtteliselt Ernile koolis käimine meeldis. Neljandas klassis õppiv õde oli talle kooliasjade kohta juba enne väga palju rääkinud ja selgitanud, nii et huvi oli suur. Ja kui üht-teist jäigi segaseks, näiteks mida tähendavad pioneerikoondus või tsiviilkaitse õppus, küsis ta ise vanemate käest juurde. Õde ja vend olid koos palju kordi kooli mänginud. Erni kirjutas tähti ja numbreid vihikusse Liinali õpetaja ja hindas nagu päriselt. Ehkki mängult. Ja kuna kõik oli üsna hästi välja tulnud, olid ka tema mänguhinded olnud head. Nii et täitsa kindlasti ootas Erni oma esimest koolipäeva Kadrina keskkooli null C-klassis. Seda enam, et ema polnud pidanud vajalikuks teda lasteaeda panna. Erni kasvas vanemate pilgu all ja läks siis, kui aeg sealmaal kohe kooli pool aastat nullklassis oli möödunud ruttu. See oli ikkagi päris kool, mis sellest, et klassinumbriks oli null ja sinist koolivormi ei lubatud neil veel kanda. Põnev oli olnud ikkagi uued sõbrad, kohustused, igapäevane rutiin. Koolis toimis kõik enam-vähem nii nagu õde oli rääkinud, aga siiski mitte kõik. Näiteks ei saanud Erni aru, miks võis nende klassi poiss vahetunnis üleannetuse eest noomima tulla mõne teise klassi õpetaja nadolid noomimise ära teeninud. Seda küll, aga neil oli selle tarvis omal null c klassis ilus pikk, sirge ja tark. Klassijuhataja Marie Polnud vaja paralleeli oma kõrva vanamutt neid korrale kutsub või nurka seisma käsutab Erni oli pettunud, isegi kuri. Arusaamatu oli ka suuremate õpilaste üleolev suhtumine, väiksematesse võiks koguni öelda ülbus. Kulina Ernile kooliasju tutvustas. Sellest juttu polnud. Õuevahetund oli aeg sügiseses koolipäevas, kus lastel oli lubatud hoovis ja mänguväljakul joosta ja hullata. Muidugi oli see vahetunud kõikide algklassiõpilaste lemmik. Pärast kellahelinat pidi sandaletid hoolikalt porist puhtaks trumpi maa ja siis tuli sisse tagasi minna. Ja loomulikult ei tahtnud keegi minna, sest väljas oli palju toredam. Aga võis olla veelgi Bastiku muid asju kui tunnikell. Ernile tegi eriliselt tuska hetk punaste ronimispuude juures. Koos Erni ja ta klassivendadega veetsid oma uue vahetundi ka esimese klassi poisid kõik puha uhkelt vormiriietes, siniste pluusidega. Ja just sel hetkel, kui Ernile ja tema sõpradel hakkas lõbusaks minema, käsutas keegi esimese klassi omadest kurdid pätakad. Kaduge siit minema. No muidugi nad läksid, sest esimese omad olid klassi võrra vanemad ja seeläbi ka tugevamad. Aga arusaadavalt oli solvumine suur. Kolmas ebameeldivus oli seotud hommikuse bussisõiduga, täpsemalt hommikusele bussile jõudmisega, mis lisas Liina ja Erni unisesse päeva algusesse mõtetud pinget. Kuidas sa siis käis? Koolist koju saadi külanõukogu bussiga kooli viis osakonna lapsed aga kolhoosist saadetud buss. Neid oli enamasti kaks ja nad käisid vaheldumisi. Igal külavahe teel. Kolhoosibuss paarutama ei hakanud ja nii kogunes enamik lastest hommikuti Uudekkata juurde. See eesti teepoolse maja juures ja otsiti halva ilma korral katkise uksega trepikojast varju. Buss sõitis enne Kadrinas minekut Uudekatest mööda küla kaugemasse otsa võttis peale näiteks kajakapoisi, mõnikord ka Magrecoviaani ja alles siis tuli küla keskele. Teinekord hea ilmaga juhtus, et Jaan ei viitsinud kodu juures passida ja tuliuute kate juurde ära. Ja kui hommikust ringi oli tegemas Hindrik oli lastel aega laialt. Võis juhtuda, et Henrik jäi isegi hiljaks, mis tekitas uutekate esimese maja koridoris ootajate seas ärevust. Äkki jääb üldse tulemata? Kooli ei pea, minema, saab vaba päeva. Siis aga hakkas pärnaste Ilona ja ora helbemajade vahelt paistma Hindriku koletis ja kõigil oli selge, et koolipäevast seekord pääsu ei ole. Erni mäletas selgesti, kuidas ta esmakordselt sisenes koletisse, nagu Hendriku bussi kutsuti. Ta mäletas kõmu katkise polstriga istmeid septembri hommiku jahedust, mis bussis valitses. Kuigi bussi mootor käis, ei olnud bussi salongis kunagi soe. Erni mäletas diisli rõskus lõhna mäletas Henriku alalist paberossi lõhna, mis kohe bussi sisenedes ninna lõi ja Liina nägu kirtsutama pani. Kui sõiduks läks ja Henrik oli pigem madala kiiruse mees, nagises masin nii kõvasti, et lastel oli peaaegu võimatu üksteise juttu kuulda. Lisaks polnud Erni kunagi näinud, et ühes sõiduvahendis kasvab sammal. Aga Henriku bussis seni oli. Põrand oli kaetud Lügaste laudadega ja nende vahel rohetas kohev mätastik. Just nagu Kivimäe taga metsas. Teine viis kooli saada oli bussijuht oleviga. Kuigi nii olev kui ka Hendrik sõitsid pass bussidega erinesid Pärna, kolhoosi bussijuhid nii oma sõiduvahendite välimuse, nende korrashoiu sõidustiili kui ka ise loobude poolest. Sirje Marju, kostis üle Kivimäe elamise emal läbilõikav hääl. Äratus. Arvatavasti ta tegi seda meelega, et lapsed ei saaks oma uneminuteid pikendada. Ühekorraga Raudi äratus ja päev alaku. Seejuures ei teadnud ei Liina ega Erni, miks ema neid igal hommikul võõraste laste nimedega üles ajas ei teadnud, kumb on Sirje Marju või miks Ernits pidi üldse tüdruku nimega kõnetama, ehkki ta oli poiss. Võis olla, et see pärines kõik ema enda minevikust või oli tema keeruliste mõttemängude vili. Kui lapsed ennast kööki ajasid, olid emal juba vorstivõileivad valmis ja soe morsivesi auras laual, sangata kruusides. Ja nüüd 75. hällipäev, õnnitleme eakaid sünnipäevalapsi, kus siis vikerraadio hommikuprogrammist. Kui näiteks pühapäeva hommikul tundus raadio memoturniiri või meelejahutaja tõttu väga põnev ja lõbus kaaslane siis esmaspäeval sai juba enam nii ei olnud. Millegipärast kadus just nädalavahetuse hommikuti kui magamine igati lubatud, ka uni kiiremini. Ühesõnaga koolinädalal oli kõik vastupidi. Lapsed lapsed, lapsed, vaadake kella ka, ärgitas ema ja tegi samal ajal veel midagi muud. Triigis pesu või loputa suures kausis nõusid. Erni mured olid pihta hakanud juba riidessepaneku ajal. Midagi polnud parata, kool muutis laste riietumisharjumusi. Enam polnud ükskõik mis selga sai, milliste dressipükstega kartulivagude vahel ringi lasta, nagu väljendas ema. Üsna varsti pärast kooli minekut tekkis Ernil ebasümpaatia sukkpükste vastu üks triipe ees, kaks taga. No kuidagi ei tahtnud alevi laste ees oma triipusid vilgutada. Ega sellest päriselt pääseda polnud võimalik, sest nullklassi tunniplaani kuulus ka pärastlõunane uinak. Ehkki tegelikult ei maganud seal keegi. Aga riided tuli ära võtta ja siis paljastasid ka häbiväärsed. Sukkpüksid. Õnneks polnud ainuke, kuigi oli juba ka alevi laste suust õelaid märkusi kuulnud. Samas ei olnud Erniga juhtunud midagi nii kohutavat kui ühe poisiga, kes võitis pidžaama selga pannes ära trussikud. Oi seda nalja naerumis alevi lapsed siis valla, lasksid. Erni kaasa, ei naernud, tal oli hirm enda pärast. Maid Doha vingus Erni. No aga mis sa tahad siis ära külmuda või? Küsis ema ja tõmbas kiiruga Ernile sukkpüksid jalga. Nagu ikka, liiga kõrgele. Erni pidi sukkpükste värvli allapoole suruma, Belvetite varju peitu. Mul on tänav pilvetid, need on soojad. Ei jätnud Erni jonni. Tõepoolest. Koolis algas näärinädal niisamagi lühikesed tunnid muutusid veelgi lühemaks. Piigem joonistati rebiti kleebiti maaliti, õpetaja luges raamatuid ette, räägiti nääriplaanidest. Ühesõnaga vabam aeg. Ja Erni ootas Velvetitega kooliminekut väga. Ega see ei tähenda ninnupojuke, väljas on 10 kraadi külma, paks lumi maas, mina endale uut poega ei taha. Ega see ei tähenda. Erni oli seda lauset tema suust kuulnud erinevates variatsioonides mustmiljon korda. Tali nendest neljast sõnast lõpmatuseni tüdinud, õudne, lihtsalt väga ebameeldiv lause. Aga mida see lause küll kindlasti tähendas, oli see, et ema sai oma tahtmise. Erni läks kooli Velvetitega mille alla olid hoolikalt peidetud sukkpüksid. Lapsed, lapsed, lapsed, kell on paljude, jääte jälle maha. Seda oli tõepoolest korra juhtunud, kui bussijuhiks olev Erni ei mäletanud enam, mis oli olud, mis teel kivimäelt uuteka juurde oli tema tähelepanu võitnud. Liina kiirustas küll takka, aga juba nägid õde-venda olevi välku Kadrina poole kimas. Nemad alles poolel teel. Päris nõutu olukord. Liin oli vaadanud kella vähemalt viis minutit varem. Siis läksid nad Lõõntlanudki viimane tagasi. Ema pani ohates Žiguli käima ja sõidutas lapsed läbi septembrikuu hommikuudu Kadrinas. Nüüd aga oli talv pime, kõik töötas, toimis aeglasemalt ja ema kiirustamine oli tegelikult väga põhjendatud. Liina Karjus kellaaegu 20 minutit. 15 minutit. Lõpuks olid palitud seljas ja läksime. Ukse vahelt paiskas näkku lund. Tuisk. Isa ei olnud jõudnud teed piima Puccini lahti lükata. Või kui oligi, sest ärkas alati väga vara, siis oli see juba uuesti kinni tuisanud. Ainus radamis piima, Puccini ja sealt edasi teele viis oli onu Aare Parsa hommiku sääraseid jälg. Aga seegi hakkas lummematuma. Papa Tõnu, kelle ülesanne oli muidu teed lahti lükata, polnud selleks kellaajaks veel väiksematele külateedele jõudnud. Õde-venda hakkasid läbi lumehangede uutekate poole suunama. Liinal oli seljas suur kooliranits ja käes veel kilekott spordiasjadega. Õnneks ei olnud suusaveerand alanud, muidu pidanuks õde bussidele vedama kama, rasked, tõrvatud, viisud. Erni seevastu läks kooli sisuliselt kaks kätt taskus ehki. Praegu olid need tädi valve kootud topi kinnastes. Suure teedel tuisu sees välgatasid mingi masina tuled. Ongi juba oled või kust mina tean? Õde oli närviline. Erni tänast sisimas emad sukkpüksid jalga said, sest õige varsti oli lumi tunginud tema kollastesse Põhjala kummikutesse. Misestatav elementide servad olid kummikute peal. Ema oli küll väga tahtnud, aga polnud Ernile veel uusi talvesaapaid leidnud ka suurema raha eest, mitte isegi soometsa Malle, kes töötas Kadrina tarbekaupade poes ja kellel oli ETK Vellist tutvusi, ei suutnud aidata isegi hinnalega. Helgil polnud Tallinna kaubanduses õnne olnud. Nii kiiresti kasvavad need lapsed, ütles ema. Ah, sar raip, vangutas isa pead. Väga raske oli edasi saada. Põhjala kummikud olid lisaks kõigele pelgalt libedad. Kell aga ei näe nii pimepingus Liina. Nad jätkasid pumpamist, see muutus aina vaevalisemaks. Helil hakkas palav. Liina ees lumes paistsid kellelegi jalajäljed. Ilmselt oli see lutika luule keskkooliealine tütar Koidula, kes oli siit varem läbi läinud ja juba mõnda aega tagasi. Luuletütar oli vaieldamatult lõikude kõige kiirem kõndija, aga seest ei suhelnud temaga ükski teine küla noorega laps. Luule tütart peedi uhkeks. Appi oli lumetuisus kuulda õe uhkimist. Ernit oli õe hädaldamine alati häirinud. No eriti siis, kui selleks liiga palju põhjust polnud. On praegu natuke oli, aga näiteks suvel Matsule sõites lubab suure suuga, et võtab venna pulgale või pakiraamile, aga siis hakkab juba Lauri mäe juures demonstratiivselt ohkima ja hädaldama. Miks siis üldse lubada? Muidugi Leyernil natuke lihtsam suure õe sammul jälgedes liikuda, aga mõnus polnud kummalegi. Juba paistis eemalt Pilleri teeots. Natuke veel ja raagus mürgipuupuhma tagant ilmuvad nähtavale Uudekad. Praegu katis talvises hommikus. Ähmaselt heledamaks tõmbuvad silmapiiri. Muidugi, ainult tihe lumesadu oleks, et nad ikka jõuaksid, et seal olev veel ei tuleks. Uudekate tuled paistsid kolhoosi uued majad, mis olid ehitatud tegelikult 1969. aastal. Postide külge kinnitatud laternate kuma pressis läbi tuisu. Kortermajade ümbrus oli alati valge, majade küljes vilkusid üksikud valgustatud aknad nagu mõne fantaasiaeluka silmad. Pois. Röögatas Liina järsku ja pistise Erniti järele, ootamata suure tee poole jooksu. Läbi tuisu oli näha, kuidas teised küla lapsed praegu lihtsalt tumedad tombud tuisus kogunesid lumepilves saabunud lassi juurde ja hakkasid jalgu puhtaks trumpides uksest sisse minema. Olevi bussi esituled joonistasid saju sisse koonusekujulised vihud. Erni jõudis seda kõike näha, jõudis sellele kõigele mõelda, aga tegelikult oli ta lumes juukmisest hing niidiga kaelas. Liina tormas kümmekond meetrit eespoolraske ranits selja pääl kahele poole ütlemas. Nii mõtleserni kohe sulguvad olevi, välgu uksed ja kaselapsed jäävad häbistatult hange külmetama. Või kui nad peale jõuavadki, siis mõtlevad kõik, et juba mitmendat kordan, kase omad, need, kelle järel kogu buss peab ootama. Tõenäoliselt puhniumad, sest Olev oli teinud pikema ringi. Issand kui piinlik. Miks ei võiks meie ükskord ometi uutekatesse kolida, nagu juba pikka aega jutuks on olnud, miks? Poiss pani käigu sisse, rattad hakkasid libeduse tõttu all ringi käima ja Olev oli valmis startima. Aga siis tõstis Liina käed üles, vehkis nagu jõudis. Seejuures kostis õe suust mingi ebamäärane hääl, mida polnud võimalik kirjeldada. Olavi buss pani blokki, libises mõned meetrid, jäi seisma. Esiuks avanes ja nähtavale tuli bussi sisemuses üles seatud disko. Aastavahetuse paiku ehtis bussijuht Olev oma masina, elektriliste kuuselampidega ja muu atribuutika olevi. Välk oli niisamagi omaette vaatamisväärsus. Kleepekate bändi postrite ja väljalõigetega välismaa ajakirjadest. Konksude otsas rippusid kõikvõimalikud lipud ja vimplid. Armatuurlaual oli vaas kunstlilledega. Olavi masin oli igati väärt välgu nime. Selle panin olevi bussile tõenäoliselt vakku Priit või alati teravmeelne piilbergi Kärt. Bussiuksed seisid pärani, nende vahelt tuli auru ja kostis muusikat. Jäätunud aknast piilusid välja kümned lapsenäod. Aga Liinal juba peaaegu kohal. Ta tegi sammu hangest bussitrepile trumpi jalad puhtaks ja kadus diskosaali. Ernil jäi veel tulla, aga ta ei jõudnud enam. Buss seisis oma kohal nagu puhisem pull, kes ketist lahti päästmist ootab. Siis libises maada Põhjala kummikute all. Ja ta kukkus esimest korda. Kurat, kaua siin ootama peab. Ukse avas, seisis kuluvate teksadega mees, kes oma pikkade juuste ja habeme poolest meenutas popmuusikuid. Ühel aare fotol. Sellel mingi teise ajakirja foto Cooper oli muuhulgas kirjas saksakeelne tekst Šays piirls. Popmuusikaga sarnanev moemees. Uksel oligi bussijuht Olev. Erni ei tundnud teda ära ja sellises olukorras ei tahtnudki tunda. Ta jõudis veel korra hange kukkuda ja siis lõpuks venitas end bussi kui ta üleni lumisena palavasse salongi õe kõrvale prantsatas. Poolasite külmadel palgetel juba suured soojad pisarad. Kõik vaatasid teda. Kuigi ta bussireisijate pilk ei näinud tajusta neid väga hästi. Kui suve lõpupoole Erni sünnipäeva paiku kolhoosiga Tallinnas tšehhi lunapargis käidi, siis oli bussijuht Olev olnud täiesti teistsugune inimene. Pigem meeldiv. Pigem äge tüüp, laheda väljanägemisega moodne. Tulistas lastega võidu lasketiirus, sõitis autodroomil autodega, ei pannud pahaks, kui keegi talle otsa sõitis. Keerles kõik karussellile, seisis kannatlikult ära pika saba, et õuduste tuppa pääseda. Tõsi, enamikul lastel olid vanemad kaasas, võib-olla siis sellepärast? Ei ka siiski. Ernil oli lasketiirus olnud väga kurb meel, kui ta tulistas kõik lasud mööda ja mitte ühtegi auhinda ei saanud isegi kõige labasema tõhu palli mitte. Siis tõmbas bussijuht Olev järsku taskust Pedro nätsu. Mida need varem võitnud nii Jaan kui Inger ja nii mitmedki vanemad poisid Erni oli juba jõudnud kadedaks saada. Ja ulatus selle Ernile. Kumbetades võttis Erni nätsu vastu ja ema käskis bussijuhile aitäh öelda. Ernie julenud nätsu kohe avada, ootas kannatlikult terve pika bussi, tee koju, läks Pedro back padjal magama ja alles järgmisel hommikul võttis nätsuümbris ära. Punasele ümbrispaberile oli kirjutatud Šuvaška Pedro ja sellel kujutatud sumbrieroga poissi. Roosa nats meenutas esmapilgul import lasteseepi, mida ema teinekord koju tõi, aga maitses hea. Sellega oli bussijuht Olev võitnud toona irni poolehoiu. Bussijuht Olev oli kihvt tüüp. Tagasiteel Tallinnast olid habetunud bussijuhti lausa imetlenud. Ühte asja pani Erni siiski tähele ja see võis järgnevat silmas pidades olla oluline. Bussijuht Olev kimbus pidevalt suitsu. No seejuures väga närviliselt nii lunapargis kui ka hommikuste kooliringide ajal Ernibunud kunagi kedagi niimoodi suitsetamas näinud. Selle stseeniga tuisusest detsembri hommikus oli Erni sümpaatia olevi vastu aga igaveseks rikutud. Erni nuttis ja sulas olevi disko bussis täpselt Olevi selja taga. Pisarad tilkusid sulaveega võidu pruunidele välvetitele. Bussijuht olevit ja Ernit eraldas pleksiklaasist sein, mille peegelduses nägi Erni oma nutetud nägu ja nööbiga kurgu alt kinni käivat mütsi. Pleksiklaasi all aga oli suur ansambli Kiss plakat. Kõikide meeste näod ära värvitud, ühel keel suust väljas just nagu irvituseks. Just nagu teiste laste irvitavatest pilkudest veel vähe oleks. Vaid õde tundus olevat terni poolel, sest püsis kuni Kadrinani tõsise olemisega vait. Ei. Bussijuht Olev ei olnud enam Erni sõber. Varsti pärast seda juhtumit kolis kaseperekivimäelt ära. Nad said oma elamise uutekate korterisse esimesse tee poolsesse majja, mille ees oli koolibussi mitteametlik peatuskoht.