Noh, kes see sealt tuleb, ütles ema äkki köögiaknast välja vaadates ja pool kardinat allapoole venitades, et paremini näha. Kust Kadrina poolt? Küsis isa vastu, lõikas noaga põrandaleiva Pätsist. Ema pidas pausi ja hüüdis uskumatu häälega. Vana Oskar, kus tema siis vana Oskar oli Erni ja Liina teine vanaisa. Ta elas Rakverest suures majas, mida ümbritses vägev aed, kus kasvasid õunaaia kreegipuud. Põhiliselt siiski kreegipuud. Kaks pirnipuud oli ka puudealused, aga olid otsast otsani maasikataimi täis istutatud ja vanaisa käis Marju vabal ajal Rakvere turul müümas. Ja kui maasika nuppimisest müütamisest aega üle jäi, mõnikord jäi. Siis kuulutas vana Oskar linnatänavatel jumala sõna. Inimesed vaatasid tema peale sellepärast natuke imelikult ja isale emale see ei meeldinud. Kurat käib seal turul muudkui hiilgamas kähmas isa alati, kui mõnel sünnipäeval oludega isa vendadega sellest juttu tuli. Erni oli kuulutamisele või Guilgamisele, nagu isa seda väljendas, ise tunnistajaks olnud. Kord Rakvere vanaisale külla sõites polnud teda kodus ja ema käskis vana Oskari turule kutsuma minna. Siis Erni nägigi, kuidas vanaisa maasikakorve kärule laadis ja kõva häälega Jeesusest laulis. Olge õnnistatud köik, halleluuja. Halleluuja, jumala õnnistust teile kõigile. Vanaisal oli tõesti päris kile hääl. Sellele ei saanud Erni vastu vaielda, eriti, kui tal lauluviis huulil oli. Võis oletada, et selle järgi isa vana Oskari jumala kuulutamist hiilgamiseks nimetama hakkaski. Vanaisa seda ka ei teadnud. Tema ladus marjadest määrdunud kastid käru peale ja lükkas peenikese häälega edasi juurutades oma killavooriminekule. Üksikuid maasika tupse pudenes koorma seest kõnniteele. Turupäev oli läbi saanud. Ernitsa hülgamine eriti ei häirinud. Esiteks seisis ta natuke eemal, peaaegu et luuras. Teiseks oskas vanaisa Erni meelest ikkagi laulda. Tõenäoliselt oli see pärilik ja isa oli oma viisipidamisoskuse üle tegelikult uhke. Kolmandaks. Ehkki seda oli natuke imelik vaadata, kuulata tundus, et enamik Rakvere inimesi oli sellega harjunud. No vähemalt tururahvas. Erni hoidis vanaisaga parajat distantsi ja tatsas tema killavoor järel Rakveremaja poole sest Ernile vanaisa juures käimine tegelikult meeldis. Eriti suvel, eriti jaanipäeva ajal, siis, kui maasikad valmis olid saanud. Vanaisa juurde minek tähendas esmajärjekorras piiramatut ligipääsu suus sulavatele, marjadele. Uutekate juures Nil maasikaid polnud. Metsmaad või mõned muud kasarmu pätid, nagu isa väljendus oleks tõenäoliselt sistaks teinud ka pooltoore saagi. Ja sellel oli Erni nõus. Et aga ta endagi suhu parema puudumisel mõni alles roosakas mari lipsas. Ja pealegi polnud emal maasikate rohimiseks aega või see lihtsalt ei meeldinud talle. Õest rääkimata. Või Ernist jäid üle ainult metsmaasikad, Kivimäe tikrid või õunad, aga viimaseid saiu alles sügisel. Vanaisa aias oli eriti tore siis, kui vanaisa ennast üldse kodus polnudki. Seda ka juhtus sageli, sest vanaisa käis turul. Kui isa oli kindlaks teinud, et võti on Telliskivi all peidus, mis tähendas vana Oskari turupäeva vaatas ta kiiruga ümberringi ja andis nagu röövlipealik oma lastele käskluse. Nii nunna põnna. Nüüd sööge, sööge kohe kahe suupoolega. Ja nad sõid, sõid nii, et pärast valutasid kõhud ja käed olid maasikamahlast tumepunased. Ja kui mõni möödakõndija juhtus põõsaste vahel küürutajate peale viltu vaatama, umbes et vargad või nii siis vaatas Erni möödakõndijaid täie uhkusega vastu nagu õige mees kunagi. Ta oli lõpuks oma vanaisa aias. Kui aga Oskar kodus juhtus olema, pidi kõigepealt emalt luba küsima ja seda pelgasid nii Liina kui Erni lõpuks oli ikkagi isase, kes vanaisalt lastele peenarde rüüstamiseks Tabroo välja rääkis. Siis tuli vanaisa aeda ja näitas oma valitsemisalas, kust võib toppida ja kust ei tohi, milliseid peenraid hoiata turu jaoks ja millised kõlbavad söögiks. Ja siis lasti käia. Vanaisa silmad tõmbusid kummalisest heameelest Kissi. Nüüd siis oli vanaisa tulnud siia lõikudele Rakverest peaaegu jala, Kadrinas kindlasti bussiga edasi jala, neli ja pool kilomeetrit ette hoiatamata täiesti kokku leppimata päikesesse kasarmu korterisse, nagu isa oli hakanud kutsuma nende elamist uutekates, kus neljal pereliikmel oli niigi kitsas. Kausta kavatseb jääda? Ei no tore küll, aga kuhu me ta magama paneme? Ma pole veel süüagi teinud, kas külmkapis on midagi? Pole jõudnud veel hakk lihagi sulama panna. Nõud pesemata? Ahah, noh siis peab laudast kiiremini koju tulema. Need olid justkui need mõtted, mis isa ja ema näotu vastu peegeldasid. Kui nad olid aru saanud, et tulija oligi vana Oskar. Kes teab, kas vanaisa usklikkuse pärast või tema pisut veidra iseloomu tõttu või hoopis sellepärast, et isa oli omal ajal Oskari kodust nii varalahkunud. Aga Ernile tundus, et läbisaamine isa, ema ja vanaOscari vahel ei olnud kõige parem. Jumala õnnistust Teile jõudis vanaisa hüüda juba enne, kui oma kompsudega päriselt uksest sisse sai. Otsekohe täitus ruum omapärase lõhnaga. See käis kaasas ainult vana Oscariga. ERMi teadis seda lõhna hästi. Vanaisa Rakveremajas lõhnas selle järgi kõik. Ega ta liiga meeldiv lõhn ei olnud, selline kirbe ja natuke hapukas, võib-olla isegi kergelt kopitanud. Pärast seda, kui vanaema makra hulluks läks, maailmalõpu hirmus kodust minema jooksis ja lumehanges külmudes otsa leidis, elas vana Oskar üksi. Ja see andis tunda. Ehkki puhtusele polnud kumbki teadaolevalt rõhku pannud terve elu jooksul. Nii oli isa poolsosinal ja kerge vastikustundega rääkinud. Selles lõhnas on peidus vanaisa armastus aiasaaduste ja hoidiste vastu, sest potte, purke ja ämbreid erinevates käärimisolekus mooside kompottidega oli terve Rakveremaja täis sekkaga tooremat kraami, millest mõndagi oli juba mädanema hakanud. Isa oli halbade lõhnade ja mustuse suhtes kuidagi eriti tundlik. Ernile meenus, kuidas vanaema Magda siis veel mõistuse juures talle kunagi naeratades õuna oli ulatanud. Nad olid olnud Rakveres külas ja vanaema tahtis lapselapsele midagi kinkida. Erni, mäletan veel hästi vanaema heatahtlikke naeratavaid silmi rohkete kortsudega näos. Kui Magda eemale oli läinud, käskis isa õuna ära pesta. Samoliga kommidega. Neid tohtis süüa alles kodus, sest enne pidi kindlaks tegema, kas need pahaks pole läinud. Ja sageli juhtuski, et šokolaadikommid olid nii kõvad, et hammas ei hakanud peale. Aga vana Oskar oli ka lihtsalt niisama vana. Erni ei teadnud täpselt kui vana, aga üle 70 kindlasti. Võib-olla isegi üle 80. Väga vana igatahes, aga väga hea tervisega. Eluaegne metsavaht, nagu isa rääkis. Tere, tere. Vastas isa vanaisa tervitusele, natuke kõvema häälega, sest Oskar ei kuulnud enam kõige paremini. Päris ootamatu külaline, kus sina siis? Mõtlesin, et tulen külla, vastas vanaisa ja hakkas kummaliselt itsitama ja itsitas kohe pikemalt. Just nagu oleks lastele ja lapselastele parajalt naljaka vingerpussi mänginud ja seda ta mõnes mõttes teinud oligi. Paari tunni pärast istuti kasarmu korteris laua taga ja ema tõstis kausi aurava hakkliha soostiga lauale. Muidu võeti kastet ikka pliidi pealt pannilt. Täna olid aga nii kartulid, soust kuivas, salat erandkorras laua peal ja laua ümber oli ka erandkorras viis tooli. See tegi olemise küll kitsaks, aga kogu pere oli koos. Kui kõik olid taldrikut täitnud, sigines kööki vaikus. Isa suunas oma agronoomi pilgu köögiaknast välja pära kolhoosi kergelt umbrohtunud põldude vahele. Siit polnud saaki veel koristatud. Kui ema jõudis pliidi juurest laua taha, pani vanaisa käed risti. Alustas vanaisa sügava ohkega justkui oleks kogu maailma raskus korraks tema õlule laskunud sellelegi Ernile ja Liinale muidugi nalja. Nad vaatasid teineteisele otsa ja hoidsid hädavaevu kihinnad tagasi. Ema suunas laste poole ette heitma pilgu. See ajas omakorda veelgi enam itsitama, aga vana Oskar ei lasknud ennast kihistamisest häirida. Piinlik vaikus püsis nii kaua, kuni lapsed lõbuks taltusid. Täname taevaisa, et ta on meid õnnistanud kaetud lauaga, et pere on koos ja kõik on hea tervise juures. Isa pilk oli endiselt aknast välja suunatud. Taldrikutel aurasid kartulid ja soust. Erni püüdis tabada erinevaid sõnu vanaisa söögipalves. Nii. Tervis. Mõte liikus kohe Isamaa peale, mis talle tihti piinavalt valu tegi. Valu leevendamiseks oli isal kogu aeg käepärast kilekott söögisoodaga. Kui kõrvetised eriti tugevalt tunda andsid ampsu seda kilekotist teelusikaga ja jõin vett peale. Peenem rohi oli alma keel, mis praegugi pudeliga aknalaual ootas, mida isa aga väga tihti ei raatsinud võtta, sest see oli importkaup ja seda sai tädi liiga udu Loksa apteegist. Üsna hiljuti oli isa viibinud ka Undla haiglas kus ema Liina ja Erni teda vaatamas käisid. Aga kas isa hoiti seal maohaavade või suure kasvaja pärast, mis ühtäkki ta tagumikule tekkinud oli ja mida lõigata taheti, seda Erni mäletanud. Igatahes ütles isa, et haiglas on tore meestega malet mängida ja juttu ajada. Ainus häda on selles, et suitsu ei lubata teha. Hea taevaisa hoolitseb ikka selle eest, et katus oleks pea kohal ja leib laual. Päris oma kodust. Lapsed kõige salajasem mas isegi oma toast unistas terve pere. See unistus oli alguse saanud kivimäelt ja püsis endiselt kättesaamatus kauguses. Tihti kuulis Erni vanemaid sellepärast tülitsemas. Isa kirus kolhoosi, kes ei suutnud töötajaid elamispinnaga varustada. Emaga heitis isale ette suutmatust perele korraliku ulualust leida. Ernile vanemate tülitsemist arusaadavalt ei meeldinud. Tegelikult aga lisal üks veelgi suurem unistus. Unistas vanaisa Rakveremajast, mis lubaduste järgi tulevikus temale pidi saama. Mõnikord, kui isa purjus oli, rääkistajat pärandab Rakveremaja omakorda Ernile edasi. Leib tuli kaskede lauale, aga Kadrinast seal oli selleks SUUR ETK Velli pood, kuhu leibreestidel toodi. Kui ema autoga Kadrinas käis, võttis ta risti juurest alati paberilipaka ja katsus leiva pehmust. Ernimates ikad. See on pigem moe pärast, sest enamasti oli ema lihtsalt õnneliku ültse leiba jätkus. Tavaliselt ostis ema kohe, mitu pätsi oli pikemaks ajaks ette olemas ja ei pidanud reede õhtul kaalumäe juures Lavka tulekut ootama. Aga mitte kunagi ei unustanud ema pärsked saia. Selle nimel oli ta valmis isegi järjekorras ette trügima. Ja kui kõrvale osteti veel limonaadi või erilise õnne korral pepsit igale pereliikmele üks pudel. 300 grammi komeedi või Tiina kommi, pehme saia ja limpsida. Ema oskas magusast lugu pidada. Ja kuigi hakklihasoust maitses hea, jooksis Ernil kommi, saia ja limpsi peale mõeldes sülg suhu. Vanaisa lõpetas söögipalvesõnaga aamen ja kõik võtsid kahvlid. Selle sõna tähendus ternil täpselt ei teadnud, aga ta oli seda ka varem kuulnud. Vanaema Magda matustel näiteks ja veel mõnel harval korral, kui vana Oscareid ühe söögilaua taha satuti. See tähistas vanaisa hülgamise lõppu ja nüüd võidi sööma hakata. Hilisõhtul oli suur tegemine, kuhu keegi magama saab. Arusaadav, et vanaisa vajas suuremat voodit. Lastetoas oli olemas. Liina kirtsutas nina, aga oli lõpuks ikkagi sunnitud oma voodist loobuma. Nad vahetasid emaga vaikides jäiseid pilke, mille tagamõte oli selge. Saa aru, kallis laps on ainult üks öö nii. Ja kas sa siis ei mäleta, vanaisa võttis meid ka enda juurde, kui me pidime ükskord öösel Kivimäelt ära tulema. Liina otsustas sellest hoolimata ülejäänud õhtu vaikida. Võib-olla isa isegi korraks käratas ta peale kurjalt. Arusaadavalt ei kestnud see õhtu siiski liiga kaua. Õige pea tegi isa tugitoolidest, nagu ta ütles, improviseeritud aseme. Ja Liina pandi vanematega koos suurde tuppa magama. Sel õhtul ei vaadatud isegi telekat. Lastel polnud koolipäeva tõttu selleks niikuinii õigust. Ja vana Oskar usu inimesena ei hoolinud telekast hoopiski. Ta ütles, et see on saatanast ja nii ei hakanud isa telekat üldse käima. Panemagi lasteekraan, aktuaalne kaamera, mõni õhtune meelelahutussaade kõigeid nägemata. Perekonna tavapärane hilisõhtune olemine oli arusaadavalt häiritud. Aga neil oli ka ju külaline ja seda juhtunud tulid iga päev. Magamisaeg tuli kaskede peres sel õhtul ebatavaliselt vara. Sooviti head ööd. Uks pandi vahelt kinni, tuled lülitati kustu. Nüüd oli Erni vana Oscariga kahekesi pimedas toas. Naaberkasarmu akendest paistev valgus heitis läbi kardina tuppa imelikke varje. Vanemad seina taga ei lobisenud sel õhtul päeva tegemistest ema ootamatut, aga väga kodust peeru polnud kuulda. Teises toas oli täiesti vaikne. Kummaline pakulengu poisid ei läristanud hilisõhtul väljas tsiklitega nagu tavaliselt. Keegi müntrywellub hullutana purjus ega peksnud vigast ainult. Erni tikitakse eriti teraselt kõrvu. Ka karjalauda tuttava tundamist polnud täna kuulda. Ernin oli tunne, nagu oleks terves maailmas olemas ainult see pime tuba, kus pisikeses raamidega voodis lamab tema kõrvalmeetri jagu eemal vanaisa oskale kes oli neile külla saabunud. Hernile tulnud und kõhedust siis täiesti ligi. Pimedas toas tundusid kõik päeva sündmused nii kauged, kuul, vanaisa, saabumine, õhtusöök. Erni üritas paaniliselt meeldivatele asjadele mõelda. Ta mõtles videomakile, mis oli siinsamas majas vaevalt kümnekonna meetri kaugusel seina taga. Sasside korteris sektsioonkapi peal püüdis kujutleda, kuidas Ingar kutsuta mõnel õhtul enda poole mõnd karate filmi vaatama. Ta otsustas, et pöörab pea selles suunas, kus arvas olevat tappa. Ta mõtles Tapa baasi peale, kus olid Softransofto kirjadega kamassid, kus oli kõige huvitavam raamatupood, kus asus univermaagi pood, kus elas roobi Gunnar Ingari tädipoeg, kõige ägedam kutt, keda ta teadis matsu poiste Sulevi Maidu kõrval loomulikult. Aga nemad olid üldse suurtest linnadest pärit. Erni pööras pea Tapa suunas. Aga see tähendas ühtlasi ka, et õe voodi suunas. Täna öösel ei kostnud sellest voodist tuttavat vähklemist kerget nurinat. Täna paistis sealt hoopis teistsugune kuju. Täna lammas selle vanaisa käed risti rinnal nagu surnukirstus. Ja kuulda oli vaid tema tasast käisemat hingamist. Vanaisa õnneks vist juba magas, aga imelik oli ikkagi. Kas sa magad? Kostis järsku vaikne käised, hääl. Herni võpatas. Võib-olla oli tema tutatust isegi läbi teki näha? See oli ilmselgelt vana Oskar. Vana rääkis temaga. Või kellegi teisega. Kas ta nägi kuutõbine piilbergi? Kerli oli sellistest kunagi rääkinud. Kuutõbised kõneliste kõndisid unes, nagu oleksid üleval, aga tegelikult Mahasid. Nii pidavat juhtuma vaid täiskuu ajal. Herned ei tulnud meelde, kas täna oli taevas täiskuu või mitte. Äkki rääkis vanaisa jumalaga või hoopis Jeesusega? Erne ei olnud nende kahe vahest kunagi päriselt aru saanud, aga mõlemast oli kuulnud? Jah. Jeesusega võis rääkida küll. Nagu laua taga. Erni puisaaloe, kas sa magad? Nüüd oli selgelt vanaisa ei räägi Jeesusega ja Ernile tuli kerge hirm peale. Seda enam, et vanaisa lükkas teki kõrvale ja tõusis vaikselt voodis istukile. Ühes vanaisaga tõusis voodist ka tema käisev hingamine. Hakkas liikuma. Ikkagi kuutõbine kodu lähedal. Kas tal on abi vaja? Peksu ta ilmselt ei mäleta, enamus mets asub kuivkäimla peaks isegi väga vana inimene lõhna järgi ära tundma. Vanaisa seisatab, seisata pirni voodi ees. Aknast sisse paistev valgus joonistas Erni silmade ette vanaisa kidula kuju. Ernile meenus küürus ja pikkade sõrmedega kurvaks masi multikast, mida mõnikord lastesaadetes näidatud oli. Ka Soome TVs nähtud vampiir Dracula tuli meelde. Ta mäletas, et kui ta ühel päikselisel suveõhtul üksinda Kivimäel Dracula filmi vaatas, oli ta hirmu peletamiseks laulnud Erni pois. Erni otsustas, et paremal und teeselda. Ta pidi sapi kõikuma, teesklus oskused ja üritas olla võimalikult liikumatult. Kas norskamine oleks liiast? Liina ja küll nurgas võib-olla norskab temaga magades lihtsalt ei tea seda. Vaat sellepärast peaksidki vanemad neile kassettmakki ostma, et saaks selliseid asju lindistada ja teada saada. Nad räägivad seda juttu Liinaga kogu aeg. Erni lootis, et vanaisa jätab järele. Vanaisa ei loobunud. Ta pidas väikese pausi ja kummardus Erni voodi kohale. Erni tundis vanaisast õhkuvat Rakvere mujal lõhna juba väga ligidal. Kohe vanaisa puudutab teda. Kus siis vanaisa, tasa. Kas ma olen sulle rääkinud Jeesusest? Herni oli vait ja täiesti liikumatu. Ta soovis, et oleks saanud vajuda läbi oma lapse voodi, madratsi. See polnud muidugi võimalik. Jeesus on meie kõigi vastu ühtmoodi hea. Ta suri meie pärast ristil ja meie peame tema vastu tänulikud olema. Aerni poiss, kas õige, kuuled mind? Muidugi, Erni kuulis. Mida ta siis tegema pidi? Surnud mees. Kuidas seda vastu siis tänu üles näitada? Vana Oskar oleks justkui Erni mõtteid lugenud. Kui sa tahad Jeesust tänada, siis palvetame koos tule. Ja vanaisa põlvitas Erni voodi ette. Tema kidurate randmed puudutasid voodiraamistiku eluaegsest tööst, jämedad sõrmed põimusid Erni kohal risti. Muidu oli Ernima voodiga rahul. See oli ainus päris tema oma koht maailmas. Tõeline kindlus. Krib moodne voodi, mis sest, et väikese kõrgendatud raamiga lastekas voodid sai kasvu järgi pikemaks teha. Ja oli olnud vaid üks kord, kus Erni ei tahtnud sind eriti magama heita. Pärast seda, kui üks vilu poistest oli neile ööseks jäänud alla pissinud. Niisiis suurepärane voodi, tema kindlus. Täna, kui seda oli kõige rohkem vaja, ei suutnud kindlus Ernid kaitsta. Erni piilus teki serva alt. Vanaisa. Nägin öö valguses tema suuri Pahkunud läikivaid labajalgu, mis valgetest kalt Soone pükstest välja paistsid. Vanaisa lõhn muutus peaaegu talumatuks. Tõuse nüüd, Erni poiss. Sosistas vanaisa. Ja Erni taipas, et ta peab tegutsema midagi ette võtma, kas nüüd või mitte kunagi. Ta ei osanud igaga tahtnud palvetada. Ta tundis, kuidas ta pea valgub kõrvaotsteni verd täis. Kust selline otsustavus tuli, jäi arusaamatuks. Herni Hähkis Puhkis paar korda hädaliselt ja peaaegu käratas siis vanaisa mom Mahal. Tema hääles oli kergelt vinguvat tooni. Aga see mõjus. Vanaisa seisis kivistunult paigal, küüslaugupärjad oli Dracula peatanud. Võib-olla see ainult tundus nii, aga ka ema-isa, keda mõni aeg tagasi seina taga peaaegu olemaski polnud, justkui liigutasid end voodi igatahes Nogises päästma keegi Ernits siiski ei tulnud. Nojah siis nojah, siis vanaisa hääles oli otsekui lüüasaamist, aga ka paratamatult leppimist olukorraga. Ta lükkas ennast pomisedes jalgadele maha maha Erni poiss, maga maha. Head und, head und. Aga teki alla tagasi vana Oskari läinud Erni kuulis, kuidas ta end kohapeal ümber pööras ja hoopiski õe voodi ette palvesse seadis. Varsti oli pimedas toas kosta tema vaikselt pominat, mis hetketi lausa luuksumiseks üle läks. Armas taevaisa ojja. Palun, annan neile patustele andeks, oli armas Jeesus. Me Me elame patust eluma, palun. Palun, et sa annaksid andeks, annan neile andeks, nad elavad saatanas. Nüüd olles Erni aru, miks vana Oskari usujutte hullilgamiseks kutsuti just nimelt huilgamine oligi. Ta ei tahtnud seda kuulata. Ta võttis oma pisikese padja kaissu, surus näo tugevasti selle sisse ja tõmbas teki ettevaatlikult üle pea, kõrvus kuises. Õhku oli vähe, aga vanaisa häält polnud enam kuulda. Aega läks mööda, Ernie teadnud kas vähe või palju. Kui ta viimaks teki ja padja kasutamisest väsis peaaegu lämbumas. Näonahk ja kõrvalestad õhetamas oli toas, kus ta vaid vanaisa valju norskamist. C heli oli Ernile suureks kergenduseks. See heli oli talle tegelikult isegi tuttav isa nurgas, samamoodi pika. Ja lõpuks. Liina teadis rääkida, et nii Nurskavad need, kellel pole esimesi hambaid. Igatahes julges Herninuid magama jääda. Ta vaatas veel korra ettevaatlikult toas ringi siis vanaisa poole õe voodis. Viimaks sai uni, mis sest, et rahutu poisist võitu. Kui ta hommikul tõusis, oli vanaisa juba tehtud, teda ennast aga polnud. Ainult padja püüril oli peotäis halle karvu ja voodilinadel vanaisale eriomane lõhn. Kui Erni kööki läks enne koolibussi võileibu süüa ja Mursivat juua, ütles ema, et vana Oskar olevat juba Kadrina poole ajama pannud. Ikka jala tähendas ema Liina. Küsimuse peale. Ütlesin küll, et oodaku koolibussi, aga tema ikka, et jalalooja kurradi kõva vanamees tähendas isa eilsele Mursi veepõhjale lahustuvat kohvi peale kallates. Uskumatult kõva valanes. Jeesuse enda sõber, mõtle serni, kes teadis rohkem kui teised pereliikmed.