Suvi tähendas maal heinategu otsi vabanduseks, mida tahad, varem või hiljem kupatati sind ikka põllule riisuma, valutama või heinakuhja tallama. Isa arvates olid need lastele parajad tööd. Erni ärkas tugevate plaksude peale, mis kostsid ukse tagant suurest toast. Kindlasti oli juba enne lõunat. Ernil lasti magada nii kaua, kui ta tahtis. Liinali mitmendat päeva ainukene pioneerilaagris juba teist suve järjest vabastatud heinateost, aga ainult osaliselt. Sest heinategu oli kaskede peres ettevõtmine, mis täitis kogu suve. Alati, kui üks heinamaalapp tehtud sain, leidis isa ikka võimaluse uus tükk maha niita ja sellega toimetama hakata. Nii-öelda igaks petteks. Kui oli ilus suvi, palav suvi nagu praegune, oli kõik hästi. Kui aga kehvemapoolne tähendas lõputut võistlemist ilmaga Plaksakad kostsid kord ligemalt, kord kaugemalt ja mitte eriti regulaarselt. Erni ajas end üles, tõmbas lühikesed püksid jalga, särgi selga ja läks köögipoole. Isa seisis keset suurt tuba. Pinna. Juba üleval. Isal oli käes voolitud varrega kärbsepiits, kummist lapats putukas, isikondadest punase-kollase kirju. Sealt need plaksud, siis tulidki üllatavat isa keset päist päeva niimoodi kodus passis. See ei olnud tema moodi. Erni vaatas roheliste numbritega elektronkella teleka kõrval 10 22. Ja isa oli endale kuidagi eriti rahulolev, justkui oleks midagi eriti nupukat välja mõelnud. Erni poiss. Sa pead olema tark ja kaval nagu kase. Arvi armastas isa mõnikord vindise peaga poja ees uhkustada. Roidusa elus läbi ei löö. Kui Erni mõtles tarkuse ja kavaluse peale, tuli talle pähe ennekõike Rebane. Reinuvader nägu teda muinasjuttudes kutsuti. Kuigi näiteks onu Remuse juttudes oli hoopis jänkuonu nutikas ja vedas rebaseonu pidevalt ninapidi. Noh ei saanud vastu vaielda. Kas nüüd just tark ja kaval, no kindlasti oma vigadega, aga Erni isa oli töökas ja tubli mees. Emal on kotletid pliidi peal, võileiba saad ka teha. Ma ootan, kui surub, Docoloppis lõpetab, siis tuleb ta meile pressima. Ilm Teebise hein, Assar Rait ma ütlen, kui hästi läheb, on meil täna õhtuks hein küünis. Kärbsepiits laksatas vastu kardinapuud ja tundus, et järjekordne kärbes leidis oma otsa. Isa ei suutnud varjata erutust. Nii libedalt tundus tal praegu kõik minevat. Tõepoolest, vaalud vaheväljal seisid juba nädalapäevi puutumatult ja ootasid küüni alla saamist. Taevas püsis selge pilveta, päike kuivatas heina. Ka Ermil oli heina tee õõnestamise üle hea meel. Peaasi, et nüüd keegi teine ette jõua. Surule enne pudelite pakkuja suru ennast täis, ei tõmba. Ka heinapressi. Katkiminek oli kolhoosi puuduliku masinaparki arvestades alati risk. Isal olid täpselt samad mõtted ja ta ütles kõva häälega välja. Erni tundis isegi pisut rõõmu, et tal oma isa, poeg ja niisamamoodi mõtleb. Eriti õnnelikuks tegi teda tõsiasi, et tänane päev oli tema jaoks vaba ja hommikusöögi lõpuks sai Erni isalt ka vastava kinnituse. Hohoho mõtleserni. Mis nüüd siis teha Ingarli tapal või pärnus onu juures Purtses või kusagil või olid nad põrutanud koguni Lätti või Leetu. Igatahes polnud sassi peret juba mitu päevana. Nende uus tibukollane Žiguli null kuus oli maja aiast kadunud ja Ingar ei olnud pidanud vajalikuks Ernile oma plaanidest teada anda. Oma asi arvas Erni algul ja tutte öelda, kergelt pettunud. Siis aga läks pettumus üle ja ta ei mõelnud enam üldse naabripoisi ja tema pere peale. Erni tähelepanu ja mõtted olid nüüd hoopis mujal, sest oli suvi, oli suvi ja lõppude lõpuks olid maale tulnud ka matsu poisid. Erni oli selle kohta uudise saanud juba mõni päev tagasi, kui ema tädivalvele kaupa viimas käis. Tädi valve olevat öelnud, et jah, uue nädala alguses tulevad sander võib-olla natukene hiljem, aga marti juba kindlasti. Esmaspäeval. Ütles kohe asjalikult, et mis ma seal linnas ikka konutan, suur suvi juba käesmaal nii palju teha, kordas ema tädi valve matsu poiste vanaema öeldut sõna-sõnalt. Huvitav, et kui muidu armastas ema juttu ajades väga teisi inimesi osatada, see tähendab jutu sees nende hääli järele teha sassi leida maa näiteks siis matsu mutiga see nii polnud. Jõualises lugupidamine vanema naisterahva vastu, nii suur. Maibergi marti ja paus Sandri saabumine oli peaaegu alati ootamatu. Oli suvesid, kus Erni igatses nende tulekut hirmsal kombel ja siis ema käest küsimas, kas tädi valve on juba Tallinnast tulnud, sest kõigepealt tuli alati vanaema ja siis mõne aja pärast tulid marti ja sander järele. Aga need ei olnud ikka veel jaanipäev, oli juba seljataga. Erni muutkui igatses, peaaegu loobus ja siis äkki raksaki olid nad kohal. Lihtsalt olid kõige loomulikumalt moel. Juba olid neil Mäo külas jõe ääres kindlused ehitatud paberist plastiliinist majad ja mehel valmis matsu õue, tal särasid päikesevalgusest tuttuued, kogukad, pärlmutter, rohelised jala peal. Matsu poisid olid kohal täiesti sisse elanud. Justkui polekski nad alles äsja Lasnamäel bussiga sõitnud Kotka poest kohukeste jäätist ostnud. Tundus lausa, nagu poleks nad 10 kuud maalt ära olnudki, nagu oleksid nad kogu selle aja Matsul elanud. Niisiis näo külla, igal juhul teist varianti ei saanudki olla. Isa kiitis plaani heaks selle klausliga, et õhtuks kindlasti tagasi, kui suru ja heinapressimisega tõesti midagi nihu peaks minema. Täpsustamata jäi, mida õhtuks tagasi nimelt tähendab Erni ajas oma helepruunis kolmiku kurjalt välja. Kuuriukse ees oli suur roostes tabalukk. Ja Ernil oli selle kinni keeramisega alati muret. Mitte lahti, aga just kinnikeeramisega. Ja see käis Ernile eriti närvidele mineku hoog oli nii sees, et terni pidas aru, kas jäta lukk lahti. Aga see oleks isale meeldinud. Kuuri nurga taga märkas Erni üht hiilivad kuju. Kui Erni tema poole pööras, pöördus kuju kiiresti mujale ja tegi, nagu poleks tal ümbritsevaga mingit asja. See oli kajaka pois. Kajakapoiss, kes elas tegelikult lõikudelt mitu küla kaugemal. Kajaka poiss oli tuntud selle poolest, et sõi kive ja väitis, et on ufode juurest pärit. Mõnel muul korral küll ehk, aga täna ei pööranud Erni talle vähimatki tähelepanu. Matsu ootas. Kolhoosi heinategu käis täie hooga. Kui Erni mööda kuumavad kruusateed Mäo küla poole sõitis, tulid talle raskete koormatega vastu saare metsa tiit Heile Mihkel piilebergi, Taavi Erni viskas neile kõigile ükshaaval käpa ja kimas siis kolmikuga vapralt läbi üleskeeratud tolmupilvesuu ja silmad kinni pigistatud. Nagu täitsamees kunagi. Täna ei häirinud teda isegi seetskonniku tagumisel porilaual oli üks kruvi ära ja see tegi sõites kolisevad häält. Võib-olla aitab Martisele kinni keerata, ta oli alati väga abivalmis. Ernigimas porilaua kolinal mööda külavahe teed edasi Pilleri teeotsast mööda otsa vanamehe sissesõidust. Siin pidi ettevaatlik olema. Otsa vanamehe koer oli kuri. Liina sai siin kunagi koolist tulles hammustada. Erni ei teadnud isegi koera nime, aga Liina ütles, et mingi kirju jahikoer olevat olnud. Enamasti püsis koer ketis ainult kõvat lähtimistele kuulda. Utsa vanamehe elamine asus puude varjus justkui natuke peidus. Isa rääkis, et Heinrich nii oli ta päris nimi ongi natuke omaette olemisega mees. Teate etalon püssi. Ta laseb küla tarbeks vigaseid põduraid loomi maa. Ja ta käib jahil. Ja sosinal lisas isa juurde, et otsa vanamees oli teeninud Saksa sõjaväes. Sõit jätkus, külade ääres seisid järgemööda piimapukid. Kivimäe oma paistis taamal. Nüüd nad siin enam peaaegu ei käinud. Isa ja ema käisid ainult loomi talitamas tema ja Liina natuke tihedamini. Eriti kui Inna ja Helgi Tallinnast maale olid tulnud. Ja suviti enamasti olid. Hinna ja hinnaema helgiga said kõik väga hästi läbi ja sageli käidi in alga tapal rongi vastas. Tavaliselt muidugi tahtis Aare seda ise teha. Mitte terni sellest liiga palju taibanuks, aga midagi, nagu oleks Aare ja inna vahel susisenud liiga palju ühiseid väljasõite rohelise Moskvitšiga. Liiga palju kilkeid kiusamisi, liina ärni olid sellele ka ise tunnistajateks, sest mõnikord võtsid Aare hinnad oma väljasõitudele kaasa. Ja siis tahtsid aaria hinna teineteise ümbert kinni hoida. Ei tea, kuidagi kahtlane. Praegu läikis roheline Moskvitš kivima õues. Ema olevat näinud Kivimäel isegi onu Voloodiat, mis tähendas, et suvi oli ikkagi täielikult lõikudele saabunud. Täielikult ja lõplikult. Volodja, kes oli hinna isa ja Helgi mees töötas Tallinna laevaremonditehases ja rääkis eesti keelt kangelt aga seda mõnusamalt juttude ajas ja teadis igasuguseid asju loodusest ja kalapüügist ja ei. Mõnel õhtul pidi kindlasti kivimäele minema, aga mitte täna. Erni surus tugevamini pedaalile. Mõne tunni pärast olid nad Marttiga tagasi samal külavaheteel. Nagu ikka, oli kõik läinud kõige loomulikum omal moel. Kogu ärevus, mis Ernit veel aisa oli valitsenud, kadus pärast matsu õuele jõudmist ja sõbranägemist kohelinel midagi teha, kohe oli neile midagi rääkida, midagi plaanida. Sõber oleks nagu talv läbi Mäo külas elanud. Lihtsalt Erni ei teadnud seda. Ja kui jutu sisse pudeneski mõni uudis Tallinnast, siis sedagi väga loomulikult. Muuseas ja muude teemadega seoses. Mardil olid peas alati suured plaanid. Marty, viimane suur plaan oli hakata küülikud pidama. Ta oli juba maad kuulanud ja saaremetsa Raimu teadis rääkida, et otsa vana mees lõikudel pidavat poegi müüma. Ernivakatas korraks mõelda, see vanamehe kurja jahikoera peale. Seda ka ei tohtinud mingil juhul vanemale sõbrale välja näidata. Ega midagi. Herni keeras Školmiku ümber marti võttis oma pärlmutri seid kukuka ja juba nad sõitsidki tagasi lõikude poole. Kas sa tahad küülikud söögiks? Küsis Erni mardilt, kui nad Sulevi tuksi ohutu koera klahvimise saatel lõikude tee peale pöörasid. Sassid ju näiteks pidasid küülikuid söögi ja naha pärast. Onu Eugen oli isegi jänesenahkne vest. Ei rohkem ikka kasvatamise pärast, vastas Marty. Tegelikult võiks loomi rohkemgi olla. Kitsed näiteks saaks piimaja, muru oleks niidetud, on ja Martin oli veider komme venitada, sõna on ju ja panna sinna veel nii vahele. Vanaema, kogu aeg räägib, et ei jõua maja ümbrust niita. Kitsa võiks selle töö ära teha. Kitsed olid siinkandis haruldased, vaid põima juures jooksid nad põllul ringi, sarved peas ja habe lõual. Erni oli neid näinud kui emaga hinnal rongi vastas käis inna helgi salati kitsekesi nähes ja tegi siis imepeenikest lapse häält Uutio nuuma, mis ilmselt pidi tähendama. Oh sa jumal. Liinale ERR-ile tegi selline häälemoonutus nalja, hinnaliga, laheheide. Kas külas ei müü keegi kitsa arvutusmarti edasi? Pedaalid muudkui käisid, jutulõng veeres? No ma küll ei tea, et kellelgi oleks, vastas Erniega hakanud põimate igaks juhuks sisse tooma. Marty oli sellisteks seiklusteks alati valmis, võtabki ratta, käibki võimal ära ja tulebki tagasi. Kits oheliku pidi järel. Parem mitte. Akust Raimu teab, et otsa vana mees küülikuid müüb. Eks ta sõidab igalt poolt läbi. Sõidab jah, oma suure virtsapütiga. Tee 150 eespütist jookseb pikk nire mööda kruusateed, mille järgi saab näha, kus Raimo on käinud sigala ja lautade juures igal juhul kaalumajast läbi kindlasti ring uutekate vahel läkk. Töökoja kaudu Mäo küla poole koju. Terve küla on niimoodi paha haisu täis. Otsa vanamees ei elanud töökohast kaugel ja kivimäest ka mitte. Mäo külast oli sinna jupp maad ja Erni, kes oli juba pika tee maha vändanud, ei jaksanud korraga nii palju. Nad tegid Piua oja juures peatuse. Õhus levis väetiseküüni mürgine lõhn. Kas sa kalal oled ka juba käinud? Eile hommikul vaste Smarti, midagi ei saanud, aga suvi on veel pikk, ees on neer. Erni vaates vanemat sõpra imetlusega. Kuidas ta jõudis? Kuidas ta viitsis? Peaaegu iga kord, kui ta matsu õuele sõitis, oli marti kalal või muidu jõe ääres või ehitas onni või kaevas maa seest metsmesilasi välja. Ja väga tihti ujus plekkämbris värskelt püütud forell. Uskumatu. Kristjan siis veel uudist? Küsis marti omakorda Ernilt. Nad istusid juua sillal, kuidas kivimaarel ka läheb? Hästi vist ikka Parsa peale. Ah jaa, hinna käib päris palju maal, iga nädalavahetus peaaegu. Ma ei saagi aru, mis neil toimub. Martti polnudki väga üllatunud, selge pilt, varsti abielluvad ja tulevad lapsed ja Herni ajas silmad suureks. Abielluvad lapsed. No hea küll, see, et nad teineteisele meeldivad, see oli selge, aga abielu? Oot nagu nagu ema ja isa, siis lapsed ka veel. Lapsed. Küsis Erni vaikselt. Aga kus need lapsed siis tulevad? Ma ei tea, siis või? Putsistika? Puhkehetk oli möödas. Marty tõusis tolmuselt sillalt püsti ja peksis püksitagumiku käega puhtaks. Sa tuled ju ikka ka otsa vanamehe juurde kaasa. Onni. Erni ei vastanud. Taias ratta aegamisi teepervelt üles, istus sadulasse. Taamal pööras soru traktor heinapressiga vahe väljapoole. Isal oli sel suvel õnneks läinud.