Richard Wagner ei suutnud elada ilma loomadeta. Tema nõrkuseks olid peamiselt koerad. Esimene neist oli musikaalne puudel, kes 1834. aastal verinoort kapellmeister Wagnerit maanteepurgis ka teatrisse saatis. Kell oli orkestris oma kindel koht. Tollest oli ta küll sunnitud loobuma, kuna koeral muutus harjumuseks tšellomängijal vahel esinevate ebapuhaste helide vastu valjulgumisega protesti avaldada. Rober Wagner oli abiellunud, minna plaaneriga ning saanud Riiast dirigendiks. Ta käsi käis majanduslikult väga halvasti ja lõpuks pidi ta ülepeakaela Riiast põgenema. Kodusisustus ja nii mõnigi väärtuslik majapidamises jäi maha suur koer aga võeti kaasa, kuigi Wagner teda kergesti oleks võinud omanikule tagasi anda. Nii tegi Rober kaasa ohtlikum merereisi purjekal Riiast Londonisse ja lõpuks veel ka mitte vähem raske reisi Pariisi. Siinne elujärg oli Wagneri elus kõige kurvem. Ta nälgis sageli oma koera heaks. Siis varastati Rober ära kaotusekibedust, kajastas Wagner oma jutustuses lõpp Pariisis. Nagu kõigist koertest iga Roberistus orkestris, kuni ta vahelehüüetega segama hakkas. Nii sai ka Wagneri järgmisest koerast väikesest pepsist. Meistri abiline. Wagneri kinnitas seda tõemmeedrib paljudes kirjades, tõmmates looma kaasa kunstniku loomingulisesse protsessi, nagu tegid paljud teisedki suurmehed, ainult et nendel enamasti piisas armsa looma lähedusest. Vaarneraga omistas koerale otsese osalemise. Peps oli Wagneri andmetel teda sageli aidanud ja võtan Rescheri juures. Koer oli kõikide liigavaljude ekstaatiliste väljenduste vastane ulus ja sundis oma isandat veelkordselt asja kontrollima, millele tavaliselt järgnesid mingi mahendamine. Peipsil oli aga üks inimlik ülesanne. Ta pidi aitama oma isandal kodumaalt pagendamist taluda. Nõelt Zürichi aastail kordub Wagneri kirjades ikka jälle peps, kes teda igapäevastel jalutuskäikudel saadab teda kogu viletsust unustada. Aitab. Ja oma parimale sõbrale frantslistile andis Wagner aunimetused topeltpeps. Millise auavalduse list tänulikult vastu võttis, seda kasutas. Petsile. Järgnes koeradki Fips. Kaseolend vallutas peatselt Wagneri südame. Temast kirjutas ta paljudes kirjades. Payloitsi aastatel suurenes paremates majanduslikes oludes vaade mereloomade arv veelgi tunduvalt. Senini oli Vladimir koerte kõrval pidanud ka papagoisid. Valmistasin meistrile suurt rõõmu luiged, kes olid kingiks saadud Baieri kuningalt Waldner nimetas neid oma valgeteks paabulindudeks, seisis tundide kaupa, neid vaadeldes ja nende valjus kaebavas Hüürus kuulistav, õpetades kannatava lunastama looduse hääl. Richard Wagner on tunnistanud, et alati, kui ta mingit looma kohtas teinud seda südame soojaks aga ka seda, et kui ta hiljem loomade saatuse üle järele mõtlema on hakanud, on ta süda valuliselt kokku tõmbunud. Kuni vanaduseni säilis vaagneril tugev kiindumus Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni teostesse, kuna nendes olevat looduse ühtsuse idee leidnud täiesti oma Isad, kas mur, koer, paragnantsa meistri kirp, Salamander, arhivaar, linud Horsti, kuldne bot, linnurikka imeaiaga, serpentiine, kuldroheline madu, muistend, pähklipureja, ste hiirekuningast. Kõiki neid kujusid nimetas ta imepäraseks loominguks. Loomade arv, kes elavad Wagneri loomingus on suur ja kirev. Hobuseid esineb rientsis Valküürides täna eetris peale selle veel koeria kulle. Loengrynis on luike, tuvi, Reini kullas, hiigelmadu ja kärnkonn. Lohe, karu ja metsalind ja Parcifalis tapetud luik. Luuletaja lord Byron armastas koeri ja kasse. Kuna ta loomades alati austas individuaalsust, muutusid loomad tema jaoks isiksust, eks kes elustasid kujutlusi. Ja sageli mainisite neid kõvestlemisel tema isakass Ship, kes tõuloomana küll suuremat väärt polnud, omas aga indiviidina teatud geniaalsust kehastades eneses luuletaja jaoks otsekui mingit paremat. Maailm. Aga daamid, kes taevaliku loornbajeronit jumaldasid, pidasid tema armastust kasside, eriti aga just selle isakassi vastu vähe originaalseks uusi maksmooduseli armastada, eksootilisi loomi, eriti ahkude eni ründasid ühel õhtul paar seltskonnadaami loor kes oli parajasti vaimustusega oma kassist kõnelenud. Keegi hertsoginna seletas talle. Auline lord, te peate oma maitset loomariigi suhtes muutuma. Isa, kas pole? Vabandage lord Baeroni jaoks küllalt peen, mingi üleahvidele ja kinkige omandmisterschype ära. Ta takistab teie paradiisipääsu. Luuletaja vastas naeratades, mu armas leedi. Siin selgub järjekordselt, et Eeva ka veel siis paradiisist kõneleb, kui enam ammugi ta elupaigaks pole. Aadam langes paradiisiõuna ohvriks väljaspool paradiisi peaste kallistama ahvile. Kuid Aadam oli nõrk, lord Baeron on aga tugev ega lase ennast eksiteele viia. Ta loobub isegi kõige võluvam mastaabist ja säilitab omashipi. Ta mõistis varjatud pilgeni ning oli väga nördinud. Ta sai hakkama sellega, et varastas salaja luuletaja kassi. Sepp põgenes kolme päeva pärast jõudis pärast pikka koduteed meeleheitel oleva luuletaja juurde tagasi. Siis istus Lord Baeron laua taha ja kirjutas daamile kirja armaseleri. Võib-olla oleks õigem kassivargusest politseile teatada? Luuletaja südamevalu võib teile ükskõikne olla, aga looma oma mitte. Ma loobun siiski kaebusest, sest ma tean, et viha teie ebaõnnestumise üle TTL isegi õnnetuks erinev tagajärg tõendab, et Eeva oli igal juhul võluvam. Luuletaja hoolitses selle eest, et ta kiri laiemalt teatavaks sai. Aga siiski muretses ta enesele igaks juhuks kassi ja koera kõrvale ka aafrikese, et hertsoginnat lepitada. Kelle hinges juba lapsepõlve selliseseid meloodiat ja harmooniat oli loomadega ja eriti oma spitsiga sõbralikus vahekorras. Temast pits võttis osa isanda loomingulisest tööst, murredest, erutustest. Kui Mozart kuuliseta pruudkonstanz oli lasknud oma sääremarju mõõta, mis tollal ei teatud laadi seltskondlikuks mänguks kujunenud satuste armukadedusest raevu kirjutas talle midagi säärast peal ma väga riivatuks. Selliseid asju tehakse ise. Ma sooviksin mutruus, pits oleks teie sääremarjadest ja häbematult mõõduvõitjal sõrmedest kinni haaranud. Niisugusele koerale on rohkem tunnet selle kohta, mis sünnison oma reisidel päris moodsalt, alati pitsi bimberle ja oma kanaarilinnu järele ja saatis neile tervitusi ning suudlusi. Kui konstanzoli Mozarti ka juba ammu abielus kirjutas ta mehele. Spits ei näi kõigega nõus olevat, mis ta isand komponeerib. Ta kritiseerib mõnda palav vägagi teravalt. Sellele saabus viinist selgesõnaline vastus. Kui spets veel kord nii valjusti ulu, kuidas spineetili minu kompositsioone mängin, annan talle minu nimel paar tublit laksu. Aga ära lase tal taeva pärast millestki puudust tunda. Ilmus fantastikaküllane romaan, õpetlikke ülestähendusi kõuts Murry sulest hiljuti ka eesti keeles Hoffmanni teisik, kapellmeister karesler ütles tolle kassi kohta mõndagi üpris vaimukad. Kui ma seda tarka kõutsi vaatan, tajun oma südames jälle raskesti, kui kitsasse ringi on suletud meie tunnetamine. Kes võib ütelda, kes kasvõi aimatagi, kui kaugeleulatuvad loomade vaimsed võimed kui meile looduses miski või koguni enamik arusaamatuks, oleme kohe nimetustega platsis ja uhkeldama oma Alblik koolitarkusega, mis ei ulatu meie enda ninaotsast kaugemale. Nii oleme kõik loomade vaimsed võimed, mis sageli väljenduvad imepärasel kombel nimetanud lihtsalt instrumendiks. Kõutsem Murr oli Hoffmanni kodus sedavõrd maja pereliikmeks muutunud. Et kirjanik saatis oma lemmiklooma surma puhul. Käesoleva aasta 29. novembri ööl vastu kolmekümnendat uinus oma lootusi ka elu neljandal aastal, selleks, et ärgata paremasse olemasollu. Mu kallis armastatud kasvandik, isakass mur kes seda igavikku läinud noorukit tundsid, nägid tema vooruse ning õigluse teelt kõndimist mõistab mu valu ja austab seda vaikimisega. Berliinis esimesel detsembril 1821. aastal Hoffmann. Friedrich Schilleri vahekord loomadega selgub kirjast. Selles öeldakse. Kui sa viimases kirjas jutustasid oma puudlist neegrist meenusid mulle jällegi lood, mida mu armas isa kõneles targast pingherist aamist oma vanematekodus. Too loom oli kogu perekonnal lemmikuks intelligentsi ja räipuse musternäidis, aga ka tujukas ja eriti kiindunud minu vanaemasse. Kui näiteks vanaemas siller õhtul oma magamisaseme valmis sõjaliselt puhkama heita, oli koer kohe platsis, et enne perenaist vallutada parimat kohta voodi keskpaigas vastu tahtmist isegi Uriesedes. Tortsudes tõmbas ta lõpuks voodisse mineja eest veidi voodi serva poole. Ühel õhtul pidi koer jällegi leppima voodis kõrvalise kohaga. Vanaema tahtis parajasti tuld kustutama hakata, kui sõberaami üles tõusis ja otsustava hüppega voodist lahkus. Koerlentsisama joogikausi poole, nii vähemalt näis. Nõu jäi aga temast puutumatuks. Janune keel, lakkus ainult kausi serva ja keelt Niilpsates ning luksuvate paluvate häälitsuste saatel pöördus koer oma asemele tagasi. Vanaema oli talle imestunult järele vaadanud ja taipasin. Kausikese polnud vett. Talle ei jäänud midagi muud üle kui tõusta. Aga küll ta imestas näheselt kaussori veega ääreni täidetud. Tema imestus kasvas veelgi, kui sel hetkel koer hüppega tühjaks jäänud voodisse sööstis, et selle keskpaika täie jooniakkusega kaitsta. Vanavanemate maja naabruses elas vana rügemendi trummar. Tollel oli väike emane Pinzer, kes maja tagaruumis ketis oli. Ühel päeval rebis koera kenast lahti, hüppas sketiga aknast välja ja jooksis ära. Kuna koer välja ei ilmunud, kartis trummilööjat, armas loom oli kinni püütud ja mahalöödud. Nüüd meenus vanaemale, et tema aami mitmel päeval kõik toidumistele antisöömise asemel metsa kandis. Jah, koer jooksis koguni naabruses ringi, kirjas endale toidukraami kokku. See kummaline käitumine äratas üldist tähelepanu. Nii otsustati järgmisel korral koera jälgida. Järgmisel päeval, kui ta jälle oma toiduga metsa jooksis, järgnesid talle vanaema, minu isa ja trummari lapsed. Kui nad metsa jõudsid, leidsid nad sealt väikese jooksiku kettipidi niivõrd ühe põõsa külge mässununa, et ta ei suutnud ennast lahti rabelda. Nii oli siis Aamitada neli päeva omaenda toiduportsjonite ohverdamisega söötnud, sest mõlemad loomad leiti, oli trummilööja koerake, paks ja hästi toidetud, vaeneaami aga nõnda kõhnunud võidi tõr ribisid lugeda. Isa, see on Friedrich Schiller tavatses seda lugu jutustada alati siis, kui inimesed koerte mõtlemisvõimes kahtlesin. Jah, üldse looma hingeelu olemasolu ei tunnistanud. Ta lõpetas taolised selgitused alati näitega. Tolle vahva Princheri. Ohvrimeelsest sõprusest ma lapsepõlves Emil tol ajal oli palju koeri too, kellest kõige raskem lahkuda oli üksi jahikoer nimega Farfaal. Loom surisola käte vahel ja kirjanikule sellest hetkest nii vapustatud, et ta kaua nuttis. Ta tunnistas hiljem üks loom, ainult üks väike loom. Aga ma kannatasin nii sügavalt tema kaotamise tõttu. Sula armastas kõiki loomi kasside juures aga trügida vahed hästi hoolitsetud, peente salongi kasside ja tavaliste majaka asjade vahel. Ta tunnistas. Ma hindan rohkem kasse, rajas trennides neid uhkeid ja kõhnu loomi, kelle karmid siluetti meenutavad kangelaste hoiakut legendides. Neil on lühikesed karvad, tulised silmad, painduvad liikmed. Nende hüpetest peitub võrratu võlu. Nad on vabaõhuakrobaadid. Nad armastavad kõrgusi on taltsutamatu loomad, kes meie linnades veel oma jahti ja muid ettevõtmise harrastavad, ilma et nad millalgi meie kaminanurkades pesitseks. Beethoveni loomadesse suhtumise kohta ei leidu just palju otseseid andmeid. Tal polnud aega ega kalduvust ulatuslikus kirjavahetuseks päeviku pidamiseks. Me teame ainult seda, et ta enne Viini asumist komponeeris eleegia ühe puudli surma puhul. Pihib ta oma loodusearmastusest. Kui õnnelik te olete, et pääsesite juba nii varakult maale. Alles kaheksandal saan minagi seda õnne maitsta, mille ülemaalapse kombel rõõmustanud. Olen nii rõõmus, et võin jälle matkata võsades metsades, puude, taimede ja kaljude keskel. Ükski inimene ei suuda maad nõnda armastada kui mina. Ühel jalutuskäigul toimuski Sisto palju naerdud vahejuhtum, mida meister võttis väga tõsiselt. Ta läks üle aasa vaimustatud silmade joobumas loodusest. Ja siis nägi ta noort suvekleidis neidu ühe poisikeseseltsis aasal jooksmas. Beethoven märkas nördinult, et noor daam ajas väikeseid liblikavõrguga liblikaid taga. Liblikakütiks osutus Karolin vimmer, kellest hiljem sai tuntud šveitsi luuletaja loomade elu kujutaja Joseph Victor Wiedemanni ema. Karoliine pakkus lõbu Viini lähedal möödlendi aastatel võrguga liblikaid püüda. Äkki märkas ta võõrast meest, kes lähedal ta kõrval jooksis ja taskurätiga lendu ehmatas kõik liblikad, keda neiu püüda kavatses. See korduse veel kahel päeval, kui Karoliine aasale jõudis, seisis mees juba seal. Tegid liblikate püüdmise võimatuks. Lõpuks keelasin neiu taoliselt tülitama segamise, mille peale mees valju häälega küsis, kas hästi kasvatatud noor daam pole õppinud oma aega teisiti veetma kui vaeste putukate tapmisega. Pärast lühikest hämmeldust, vastas Caroline. Ma olen tõepoolest ka midagi muud õppinud, nimelt klaverimängu, aga sellest ei taipa teie mitte midagi. Siiski, vastas mees, sellest ma juba pisut taipan. Ja ma võin teile isegi öelda, kas te üldse klaverimängu õppinud olete. Minge koju ja mängige mulle avatud akna all midagi ette. Noor neiu nõustus selle naljaga ning oli väga imestunud, kui too mees veidi aja pärast tuppa astus ning talle seletas. Klaverit mängida oskate? Seda vähem põhjust on teil süütuid väikeseid putukaid tappa? Ja tundis kummalises külalises Ludwig van Beethoveni ära. Nüüdsest peale tohtis Karoliine meistrit sageretole jalutuskäikudel saata aga alles siis, kui ta Beethoven neile oli lubanud mitte iial enam süütuid putukaid tappa.