50 aastat on möödunud päevast kui esmakordselt maailmas kõlas mu hääl nõukogude inimese hääl. Ja hiljem, igal aastal tuulistel, ärevatel ja kaunitel novembripäevadel lendas ta uuesti planeedi kohal. Heliselise võidutsedes meie lippude helepunastes voltidest. Meenutab mu hääl ja kannab teda edasi läbi aastate sajandite ja sündmustelausuja. Teda samuti kui on hoidnud nende häält, kes elasid enne mind võib-olla sajandi eest. Võib-olla veel varem. Oli kunagi nii, et pürgisid kõrgusse inimhääled ja olid nii tugevad, nii erutatud, nii kirglikud ja ülevad, et aeg ükskõikne, halastamatu ja karm. Hetkeks aeglustas oma jooksu ja erutatult hämmastanult pingeliselt kuulas neid hääli. Kuulased meeles pidada, endaga kaasa viia, säilitada, hoida. Ja need hääled elavad ajas, nad on sama, helisevad sama puhtad ja värsked kui sel hetkel millal kõlasid esmakordselt. Minevik pole kustutanud nende kõla ega hävitanud kaunite tugevate ja kurbade sõnade täpset häälestust. Ning tahan, et täna minu hääl ja teised hääled leiaksid 11. Et minu sõnad ja nende sõnad, keda maa peal enam pole. Et need sõnad kohtuksid, ühineksid nagu ühinevad tugevas käepigistuses, sõprade, lähedaste sõprade käed, kes on 11 kaotanud jälle leidnud. Tahan kuulda neid hääli taha, need aeg nad mulle tagasi annaks. Ma kuulan. Ootan. Kelle hääl on esimene, mis minuni kostab. Püüaksin sulle vastu kogu südamest. Tervist. Tervist 20. sajandi inimene. Tervist seltsimees Me kohtusime. Kohtusime rõõmsatel ja helgetel päevadel niipidi sündima ja sündiski seepärast, et läks täide see, millest mõtlesime meie 19. sajandi 20.-te aastate inimeses. Me oleme need, keda nimetati deka Bristideks. Neid oli vähe. Meil oli ras. Meid ümbritsesid sandarmi salakaebajad, alatu hingega inimeses, kes luurasid ja jälitasid. Me kohtusime salaja, me usaldasime üksteisele oma lootused, igatsused, unistused. Me mõtlesime rahvast õnnest kõigi jaoks. Med tõotasin minna surmavabaduse eest. Pühendada oma elu võitlusele rannidega. Tulised sõnad, ülevad tunded. Ägedad mõtted. Kõik see oli kõige selle kandsime alavõitluse altarile. Me loobusime armastusest, rikkusest, austusest, karjäärist, tiitlitest. Meid täitis ainult üks mõte. Päästa Venemaa. Meie pine annetu unustatud koduma. Päästa orjusest rõhumisest, viletsusest, ebavõrdsusest ja vägivallast. Tuua meie rahvale valgust, õnne, võrdsust Endlust. Ent Me uskusime oma üritusse. Olime need, keda hiljem nimetati deka Bristideks. Ent Me uskusime oma üritusse. Uskusime ja ohverdasime selle eest oma südamed. Vabaduse. Samuti väljak näis olevat eriti suur ja ükskõikne. Sädelesid päratud lossi aknad, vilkusid reetlik kult. Vaikides sirges rivis sammusid sõdurid astudes mustadele varjudele, mida nende kehad heitsid väljaku valgele lumele. Ja samasuguseid varje heitsime ka meie need, kes nimetasite Gabristideks. Kuid meie varjud polnud alistuvad ega rahulikud. Nad rabelesid, ristlesid üksteisega, kadusid ja tekkisid uuesti nadolid, mässulised nagu meiegi. Meil oli raske. Meid oli vähe. Need, kes jäid, kohtusid lõputul nukral kannatuste teel Siberi teel. Kõlisesid ahelad, kriuksus, lumi jalge all. Ja saatmas meid olid inimesed. Rahvas, vene rahvas, kelle õnne eest. Me andsime südamevabaduse elu. Meid oli vähe. Meil oli raske. Ent Me uskusime vabadusvõitluse pühasse üritusse. Oo. A ja. O. R A. A. Meid oli vähe. Meil oli raske, ent me uskusime ja võitlesime. Võitlesime ja surime. Surime lootuses, et selliseid nagu meie tuleb järjest. Rohkem. Sa ei eksinud, vennas. Meid tuli tõepoolest rohkem palju rohkem. Seda ütlen mina. Madrus vene revolutsiooni esimeselt sõjalaevalt. 80 aastat lahutab meid vennas 80 aastat. Kuid need 80 aastat pole kustutanud meie häältega aja nende aastate jooksul see hääl kasvas tugevaks, kõlas tohutu jõuga üle koguma. Seda pidid kuulma, kõik. Oli neid, kes hirmuga kinni toppisid, kõrvad. Teised püüdsid meid salakavalalt uinutada oma haleda lalinaga. Oli neid, kes ettevaatusest laikisid ja hakkasid järele mõtlema, kuid paljud meie, Venemaa süda, tema rahvas, maa ja hing. Me kuulasime ahnelt, püüdsime iga häält, iga sõna andsime üksteisele edasi, nii palju kui suutsime mõist. Ning kuulates kaja, mis meieni 1905.-sse aastasse kostis senati väljakult 1825.-st aastast kuulates seda, mühendasime rõõmsalt ja julgelt oma hääled teie häältega. Nii see oli, vennas, võid uskuda mind. Esimese vene revolutsiooni sõjalaevamadrust. Teie poolt pillatud säde ei kustunud. Temast puhkesid tuled, kogumaal valgustasid hüljatud unustatud nurki. Hajutasid pimeduse, mille Sekslased inimesed teie poolt pillatud säde tõusis maailma kohale helepunase leegina, millele kirjutatud oli Marxi ja Lenini nimi. Lenin. Jah, meil oli raske. Kuid me polnud enam salajane ühik. Meil oli töölisklassi partei. Me tundsime klassivõitluse seadusi. Olime neid lugenud Marxi raamatuist. Lenini töödest. Langesse sädega meieni vennas, langes musta meresõjalaevatekile, soomuslaev Potjomkini tekil. Ainult see sädemete põles juba ereda tule. Jah. Kogu Venemaal oli meid nüüd rohke. Meid oli siiski vähe vennas. Ja ega meilgi polnud kerge. Kuid meie hääl jäi kajama üle aegade. Seepärast, et uskusime revolutsiooni, üritaks. Ja uuesti. Kas kuulete? Kõlab minu hääl. 20. sajandi 60.-te aastate inimesel. Veel mõne pilgu tahaks heita minevikku. Tahaks kuulda neid, kes võitlesid meie õnne eest Isamaa eest. Olen tundnud neid kohtumine, nendega on kohtumine lähedaste sõpradega pärast pikka lahusolekut. Tahan teid uuesti kuulata. Teed aja alles hoitud hääli taha ja tean. Nad on mulle lähedased ja üha eredamaks ja lähedasemaks muutuvad kujud, kellele kuuluvad need hääled. Nad on ju praegu mu kõrval. Sest meid lahutavad ainult mõned aastakümned. Sul on õigus, seltsimees, meid lahutavad ainult aastakümned. Kuid neid aastakümneid võib võrdseks lugeda sajanditega. Need on ju nõukogude võimu aastakümned meie noore riigi aastad. Need, kes kõnelesid enne mind tega Brist senati väljakult ja madrus soomuslaevalt padjomkin ütlesid. Meid oli vähe, meil oli raske. Mina aga ütlen nii. Meil oli raske end, meid oli palju terve Venemaaproletariaadi. Meie revolutsiooni sõdurid, kes on oma tee lõpuni käinud, pöördume järeltuleva põlvkonna poole. Igaühel meist oli perekond. Paljudel olid lapsed. Ja igaühel meist oli mingi udune kujutlus kasvavast põlvkonnast. Ja vaata, Ta tuli seejäreltulev põlvkond. Sõdurid ei nõudnud, et oleksite kurvad pärast nende hukkumist. Ei. Ühelgi neist pole veri tarretanud seepärast et suure kodusõja päevil mulda maeti mitmed armeed. Elu seetõttu ei sure. Ja see ongi kõige tähtsam, kõige ilusam, sagi rõõmsaks hüüdsid võitlejad, kes langesid. Vaata lõbusamalt, revolutsioon. Nagu ütlesin, pöörduvad teie järeltulijate poole revolutsiooni sõdurid. Nad vabastavad teid leinamisest. Nad soovitavad vaid vaikselt mõelda, aru saada, mida siis tegelikult tähendas meie jaoks võitlus. Meil oli raske, kuid meid oli palju. Meiega oli terve Venemaaproletariaadi ja meiega oli ka Lenin. Mäletan, kui läksime teda vastu võtma, vaksalis, läksime ja täitsime minnes kõik Piiteri prospektid ja sillad. Ja jõudsime sinna väljakul Soome vaksali ees, mida täitis 10000 pealinnarahvahulk. Seal valitses kummaline vaikus. 10000 inimest vaikis ja kuulas ühte. Tema aga seisis vanal soomusautol kõrgemal rahvamassist ja sirutas kaugele ette mõlemad käed nagu oleks ta näinud tulevikus midagi niisugust, mis oli veel varjatud meie silmade eest. Ta oli meiega kõikidel päevadel kõikidel tundidel, isegi siis, kui tal üksi üksi oma mõtetega Ka mudil kiitu muna. Räki suuta kolkapotsik vä? Otsi. Meil oli raske, kuid meid oli palju terve Venemaaproletariaadi ja meiega oli Lenin ja me võitsime. Me võitsime. Me vabastasime Venemaa, purustasime ahelad, millega ta oli seotud ja kinkisime ta sulle, uus nõukogude inimene. Andsime üle, et sa hoiaksid, armastaksid ja hellitaksid teda oma kodumaad, vabarikast ja suurt maad. Kas hoidsid sa teda meie järeltulija? Hoidsin mina 40.-te aastate nõukogude inimene, vastan sulle. Meil oli raske. Kuid meid oli palju kogu Venemaa, kogu paljude rahvaste sõbralik pere. Me hoidsime oma kodumaad. Olid tal mustad päevad, oigas ta, raske mure ja hädade käes. Ta pinda rebisid puruks vaenlase pommid. Põlesid tules ta viljad, metsad ja rohumaad, mida oli süüdanud fašistide käsi. Jõed ja järved. Aga punetasid verest. Kuid me seisime nagu müür, karmid armastavad õrnad ja raevukad võitlejad. Ning kaitsesime oma kodumaad. Sa küsisid, kes kõik vanakesed, noorukesed, tütarlapsed, mehed, lapsed. Me ei kartnud midagi. Me võitsime kõik valu, väsimuse mured surma, kõik võitsime ja läksime uuesti kaitsma oma kodumaad. Ja. Nood olid Oh. Ja mina, nõukogude inimene, mina hoidsin oma kodumaad mis oli võidetud minu jaoks mõtte, tahte südamega, nende eluga, kelle hääled jäävad kõlama aegadest, aegadeni. Nii jäi kõlama 40.-te aastate inimese hääl. Nii jääb püsima ka minu 60.-te aastate nõukogude inimese hääl. Kellele hetkeks aeg tõi tagasi minevikku selle tagasipöördumatu minevikku, mis on inimestele kadunud. Kuid siiski neis edasi elab. Nüüd aga ütlen, millest mõtlesin, vaadates tagasi minevikku. Las kuulab mind, aeg kuuleb ja peab meeles, et edasi anda neile, kes elavad pärast meid aastate sündmuste sajandite pärast. Ma vaatasin minevikku ja nägin seda, mis ümbritseb meid. Nägin oma armast kodumaad koguda uhkuses ja ilus. Nägin uusi linnuõites ja roheluses, nägin uusi meresid, mis ujutavad üle kõrbeid. Nägin mõõtmatuid, põlde, mis on kuldset viljast. Nägin õnnelike inimeste nägusid, kes on seotud rahulikku ja rõõmutoova tööga. Nägin armunuid, kel pole hirmu oma õnne pärast. Lapsi, kes vaatavad uudishimuliku pilguga sina basse taevasse ja seda ma nägin, vaadates minevikku. Aga kuuldes hääli aegade tagant kuulsin, helisevad laulu me kodumaa kohal vabade ja õnnelike inimeste laulu laulurahust, elust ja inimestest. Me tahame õnne ja rahu, mitte ainult endile oma kodumaale. Me tahame seda tervele maailmale. Meenutage neid sõnu inimesed maailmale rahusõjale. Sõda.