Varsti peale Johannese passioon lõpetamist asus Bach tööle uue suure passioon oratooriuniga. Esmakordselt kõlas Matteuse passioon 1729. aasta kevadel. Lõpliku kuju on teos saanud jällegi alles peale võib-olla isegi mitmekordsed ümbertöötamist. Autori käega kirjutatud partituur on meieni jõudnud 1736.-st aastast. Teos on oma aja kohta tohutute mõõtmetega ja ka ebatavaliselt suure koosseisuga. Sageli nähakse just Matteuse passioonis Bachi loomingu keskset suurteost. Ehk seisad teosbachilgi kirjutama asudes sellisena silme ees. Igal juhul seotenud sellest teosest paljude raskustega, mis annavad tunnistust väga erilistest kavatsustest. Suurte mõõtmete kõrval torkab kõigepealt silma, et teos on kirjutatud kahele koorile ja kahele orkestrile. Mitme koorilisus polnud muusikas muidugi uus. Seitsmeteistkümnendal sajandil on see levinud üle terve Euroopa ja kohtame lausa äärmuslikke näiteid, nagu 1628. aastal kirjutatud pidulik missa Salzburgi toomkiriku sisse õnnistamiseks, mis on omistatud oratsio venevoolile ja mille 53 häält jagunevad 12-ks kooriks. Mitme koorilisus annab võimaluse luua teatraalselt mõjuvaid dialoogi efekte ja on igati kooskõlas barokiaegse toretsust leiuga. Siiski on väga suured koosseisud kasutusel vaid väga pidulikel juhtudel sest nad on seotud suurte väljaminekutega. Me teame, kui raske oli Bachi Laitsegis tavalistki orkestrit kokku saada. Ikka pidi mängijaid juurde laenama. Ka kooris jätkus tal vaid kaks-kolm head lauljat iga hääle peale. Miks oli tal vaja ettekande probleeme kahekordistada? Võid kindel olla, et sellise koosseisuni ei viinud Bachi Parockiliku kõla. Toreduse taotlus. Kogu Matteuse passioon kujutab suurejoonelist, vaatlevad kahekõnet draamas vahetult osalejate ja sündmustiku distantsilt. Vaatlejate vahel. Dialoogi karakter on tajutav juba pikanderi loodud tekstis. Ka sellest kahekõnest saab kogu teose sisuline ja dramaatiline põhikontseptsioon. Teose esimesele ettekandel, 1729. aastal olid koorid omavahel veel suhteliselt tugevasti seotud. Nad asetsesid orelirõdul üks vasakul, teine paremal ja olid saadetud ühe oreli poolt. Distantskooride vahel oli see ka väike ja ka akustiline efekt ei saanud kuigi suur olla. Hiljem arendab Bach dialoogi põhimõtte radikaalsemalt välja ja 1736. aasta ettekandel seisid koorid kesklöövi eri otstes. Teine koor musitseeris nüüd omaette oreliga pilliga, mis oli ehitatud altari kõrvale ja mis Bachi ajal õige harva kõlas. Sellise ettekande puhul ei tohi alahinnata ka akustilist efekti. Kõik kuulajad jäävad kahe kõlagrupi vahele ja on niiviisi tõmmatud lausa sündmuste keskpunkti. Bachi Matteuse passioon on erakordselt paljukihiline suurteos dramaatiline alusmaterjal jeesuse kannatustest ja surmast jutustab evangeeliumi lugu. Esitatakse põhiliselt evangelisti ehk jutustaja poolt, kelleks on tenori solist. Konkreetsete tegelaste otsest kõnet laulavad eraldi solistid lühikest repliiki idena põhiteksti vahele. Jeesuse sõnad, mida laulab bass, on Matteuse passioonis eriliselt esile tõstetud pikkade keelpilliakordide õrna saatega mis loob otsekui aupaiste keskse tegelase sõnade ümber. Otseseks tegelaseks on sagedasti ka koor, kes esineb enam või vähem konkreetse inimhulga rollis. Põhisusele lisab pahaga rohkesti mitmel astmel kommentaare. Nendeks on eelkõige saatega retsitatiivid ja aariad. Neid ei laula konkreetsed tegelased. Kuigi seoseid on püütud leida. Selle ebaisikulise kommentaari puhul pole siiski tähenduseta, kumma koori solist üht või teist teksti laulab. Kommenteeriva tähendusega on ka niinimetatud Madrigal koorid. See tähendab koorid vabalt luuletatud tekstile. Sellised on eelkõige ava- ja lõpukoor, mis moodustavad teosele tavapärase raami. Paneme aga tähele, et Matteuse passioon-is ei ole eetilisi koore mis sel puhul oleksid loomulikud. Selle asemel leian aga Bachi loomingu võimsaimad, lüürilist, dramaatilised koorinumbrid. Teos algab ulatusliku kooris stseeniga, mis kujutab Jeesust risti teel saatvat inimeste hulka. Draamale on see küll vaid sissejuhatus, millele annab laiema filosoofilise plaani ülahääles lõiguti ilmuv koraali tsitaat Langotas Unshuldi. Samal ajal on ta ka omaette dramaatiline stseen, millele erilise elamuslikkuse annab kooride kahekõne. Lausa titaanlikuna kõlab Madrigal koor esimese osa lõpus peale Jeesuse kinnivõtmist on see välgud ja kõu pilvedesse kadunud. Oluline koht passioonis on ka koraalidel mis annavad toimuvale kommentaari sümboolselt nagu omaaegse kuulaja poolt. Koraalid on tähtsad ka vormi seisukohalt. Nad liigendavad teost ja eraldavad üksikuid stseene. Omalaadseks juhtmotiiviks on Matteuse passioonis koraal Haupt Fol Pluutunud vundon mis kõlab teoses viis korda markeerides draama olulisimaid momente. Igal korral kõlata eelmisest, pisut madalamas helistikus, jõudes madalpunktini Jeesuse surmastseenis. Samalaadseks kommentaariks on ka esimest osa lõpetav suur koraali fantaasia. Omenš vain tantsis ründe kroos. Viimast võiks pidada ka teose ainsaks eetiliseks kooriks. Ta on muide üle võetud hoopis erineva põhihoiakuga Johannese passiooni algvariandist. Matteuse passiooni esitas Bachi ilmselt kolm korda. Seejärel lebas ta ligi 100 aastat arhiivis, kuni Felix Mandelson ta 1829. aastal teose 100. aastapäeval Berliinis ette kandis. Et pakkuda publikule Bachi vaimus restauratsiooni selleks oli romantiline stiil liialt päevakorral ja Mandelson ise liialt loovmuusik siis kinnistunud romantiline esitusviis võimaldas küll väga mõjuvaid ja veenvaid esitusi. Tänapäevaks võiks aga tunduda absurdne, et me 20. sajandi lõpul veelgi tahame kuulata 18. sajandi esimesel poolel loodud teoseid 19. sajandi teise poole kõlavahenditega. Rõhutatult monumentaalseid suurteose asemele pakub täna kuulatav esitus oma kammerlikult läbipaistva koosseisuga uue hoopis liikuvama elavamaia dramaatilisem Matteuse passiooni. Enamus orkestrantide, kes siin barokkpille mängivad, olid varem kaasaegsete pillidega ja sümfooniaorkestri koosseisus väga palju kordi osalenud selle teose ettekandel. Nicola sarnokur kirjutab. Meie printsiibiks on iga teost nii ette kanda, nagu me poleks teda kunagi varem mänginud, nagu teda poleks veel üldse ette kantud. Matteuse passiooni puhul kartsime siiski, et selle põhimõtte järgimine osutub võimatuks liialt tugevate assotsiatsioonide tõttu paljude ettekannetega. Kõik tekkis aga nagu iseendast lähtuvalt orkestri kõlast ja poistekoori imeliselt läbipaistvast kõlast. Matteuse passioon oli täiesti uus, meie jaoks polnud teda kunagi musitseerinud ega kuulnud. Kuulame täna Matteuse passioon esimest osa. Solistid on evangelist tenor, kurt ekviluts, Jeesus pass, Karl Rider Bush. Kõrvaltegelaste osas on pass, maksan Egmont passi, aariaid laulab Michael šopper. Sopranisoolod esitavad Viini poistekoori solistid. Aldi soolosid, laulavad pool essuud Tom Sadclisse ja Seimz põumen. Tenori aariaid laulab Nigel Rodgers. Koori soprani hääled on reeglinsburgi toomkoorist nees hääled. Tenor, bass on Cambridge'i Kuningliku Kolledži koorist. Originaalpillidel mängib Viini orkester Kondžentus muusikus Nicolaus Arnokuuri juhatusel. Täienduseks on võetud pillimehi Belgia ja Hollandi barokkansamblites. Dirigeerib David võlguks. A. Itaalias. Ja Taanis ka. Miks? Te siis fraas. No siiski harjumatu suuline Bouen friis luts korra vastuolud. Kurtsid puud. On nad siis suutis seda? Poolt soosisid. Braavo. On see. Saalis.