Suvised kohtumised ja muusika. Tere päevast, head raadiokuulajad, mina olen Ivo Heinloo ja eetris on suvetuur. Kell on viis minutit 11 läbi. Täna räägime mitmetel erinevatel teemadel. Loomulikult tuleb juttu selle nädala tähtsündmusest ehk noorte tantsu ja laulupeost, samuti räägime festivalist. Juu jääb, mis Muhu saarel just täna algab, aga meil on juba stuudios kaks külalist, kaks jazzmuusikut, vennad, marjamaad, Holger ja. Mairo marjamaa, kellega hakkame kohe varsti pikemalt juttu ajama. Siin kõlas saate alustuseks Prokofjevi troika aga nüüd on külas mull siin kaks džässmuusikut, vennad, marjamaad, Holger ja Mairo, marjamaa. Tervist. Tere. Tervist. Tõesti. See on nii tore, et te saite lausa mõlemat tulla täna stuudiosse, kas te tihti annate niimoodi koos intervjuusid selliselt? Väga tihti ei satu, sellepärast et vend on olnud ära ja isegi liigun palju ringi, aga Kela piisavalt varajane meie jaoks siis. Küll sellist džässmuusikute jaoks on see üsna varane kellaaeg veel, mis on oluliselt jaoks üldse varajane kellaaeg, jah. Et on ikkagi rohkem öisemat inimesed, need džässmuusikud kipub nii olema jah, kindlasti alates kella kolmest või neljast. Kas suvi on üldiselt teie jaoks väga tihe aeg, et üldiselt suvel ikkagi võetakse aeg maha ja puhatakse, aga ma tean, et muusikutel on ju suvel hästi palju esinemisi. Holger oleneb selles mõttes, mul on ikka mingisuguseid kontsert, aga nüüd küll ei ole. Jah, ma ise olen õppinud kuidagi ennast hoidma, võib-olla ajapikku, et et tuleb võtta neid väikseid rutakaid, kus tegelikult ei tee mitte midagi, sest muidu käib üle, aga, aga tegemisi on? Tõsi, suvel on, kuna ma sääsile mängin ka tegelikult väga paljudes teistes projektides üldse muusikalidest, muusikalidest, muusikalistest, Sis siis siis neid niukseid hästi erinevaid on igal pool kogu aeg, et et sellest ka see enda hoidmise moment, et vahepeal tuleb lihtsalt öelda Teia paus sisse. Ma tean, et osa muusikuid võtavadki lausa teevadki sellise nagu elukorraldus endale, et mingisugune kindel aeg suvest Nad lihtsalt puhkavad ja, ja ei tegelenud üldse tööga. Et seda on kindlasti vaja, eks ole. Jajaja just, ja ma arvan ka, et eriti suvel ja võib-olla talvel võiks olla ka siukene ja poole aasta vahetaks niisugune väike hingetõmme. Õppisin selle triki oma hea sõbra marti tärni pead, kes lihtsalt ütles. Ükskord ütles mulle, et ei, mina kuu aeg ei tee mitte midagi, mis on tegelikult päris hea. Teiega on tegelikult nii palju teemasid, millest tahaks kohe rääkida, et ei tea, kas kõigest jõuabki rääkida, aga, aga ma tahaksin tegelikult ikkagi alustada sellisest natukene ajas tagasi minemisest, rääkida võib-olla teie sellisest lapsepõlvest ja sellest muusikalisest keskkonnast, kust te pärit olete, et teil on ikkagi väga. Teil on väga muusikaline kodu olnud. Tõesti on ema käis ülikoolis muusikaga teemiast, samal ajal kui meie väiksed olime. No mina muidugi, kui ma sündisin, siis otsa kooli esimene kursus vä? Vist tõesti, nii et see tähendas, et nagu see muusika ümbritses teid juba sünnist saati täiesti kogu aeg. Jah. Jah, no me oleme üks vist kasvanud harjutamise ja muusika kuulamise keskel võib nii öelda ikka, ma arvan, et see on niisugune loogiline loogiline ja ka muidugi, ja kui nad noored olid aga aga nagu stiili mõttes või, või kõiges selles on olnud hästi mitme mitmekülgne, et on ju tegelikult väiksest peale saanud kuulata mitte ainult klassikat, vaid isa kuulas ju ikkagi seal metallikat jam, Megadest leopardid nagu van Heilenite kõik ka tegelikult hästi lai ampluaa, ütleme siis sellest nagunii-öelda raskemast muusikast, eks. Aga, aga teisalt tuli siis nagu sealt peale nagu seda nagu ütleme, õhtumaade kultuuri poolt. Selles mõttes põnev, kombo. Mairo sina oled vanem kui Holger, nii et sa hakkasid muusikaga enne tegelema, kui niimoodi loogiliselt mõelda või kuidas? Jah, see kuidagi oli niimoodi, et mina olin viicia Holger häkkeri üks. Ma seal midagi, ema, midagi mulle seal näitas, millega me õppisime seal Andres Arraku juures, ma käisin natuke klaveritunnis ka juba muusikaklassis. Ja siis niipea kui ma muidugi mängima hakkasin, ega tema hakkas juba lihtsalt sellepärast, et kui mina mängisin ees, siis tema tahtis ka loogiline. Et siis kuidagi kuidagi nii läks. Jah. Aga kuidas, kuidas te siis sellest suurest muusika hulgast, mida te kodus kuulsite enda jaoks ikkagi siis džässi avastasite või mis hetkel te nagu kuidagi rohkem teid nagu selle džässi poole tõmbas? Juhtus nii, et kuskil vanuses, mis ma võisin olla 12 või midagi siukest tuli mu suur soov õppida lisaks klaverile ka saksofoni. Ja toona mu eriala õpetaja sauel Sulev Sommer. Vaatas, et võib-olla see klassikaline saksofon ei ole nagu päris selle poisi rida, eks hakkas tooma mulle igasuguseid, et plaat, et kuule seda ja seda ja ja ma mäletan, et kõik sai alguse kuskilt mingist dioloogiakat siia ja mingi mingitest asjadest, eks ole, ja siis edasi oli juba väga-väga lihtne, siis sellise ots lahti. Ja minu jaoks oli ka, et no kuna ma pidin kopeerima kõike, mida mu vend tegi Siis paratamatult sain selle džässipisikuga, siis tänu Mairale tõi ka oskuseid palateid seik siis tšikoria albumi ikkagi brekerit. Et see oli see alla ja söögi peale. Väiksena. Nii et Holger siis nägi, kuidas, mida vanem vend kuulas ja, ja siis see oli nagu suureks eeskujuks. Absoluutselt, aga seni, kuni ma siis avastasin džässi tänu oma elule silma, sain teada ja avastasin endas selle pisiku ja see on see, mida ma tahan elu lõpuni teha. Aga ometi juhtus ka nii, et ei mängi üldse sama instrument, eks ole, et mingit vedas, räägib saksofoni ja teine mängib klaverit, et olete te selle peale ka mõelnud, et mis oleks siis saanud, kui ta oleks ka ütleme sama instrumenti mänginud? Me vist oleme natukene mõelnud sellele, aga aga no mis siis ikka oleks tuua? Absoluutselt. Ja noh, see, et omavahel koos mängite, see on teie jaoks täiesti loomulik olnud juba algusest peale. Et ikkagi nii palju kui võimalik, mängite koos. Viimasel ajal me ei ole väga palju mänginud, viimati oligi Jazzkaare kontserti enne seda minu meelest. Oleks võinud Aasias praegu olla nii küll jah, tolgernist ära kogu aeg. Ja kuidagi ei satu, ma arvan, seal loomulik eluprotsess, et nii läheb ja, ja sinna ei saagi midagi parata. Otseselt. Aga teil oli ansambel marjamaa Brothers? Oli küll kuidagi jah. Aga see sellest nimest vist midagi nagu suurt ei pea arvama, või on see lihtsalt, see oli lihtsalt üks nimi. Et võib-olla mingisugused muusikalised liikumised on võib-olla tekkinud just peale seda, kui see Mario Brothers on. Aga niimoodi koos te olete seda ka maininud, et väga lihtne on niimoodi koos mängida vendadel omavahel, et tegelikult, et mõnes mõttes palju lihtsam, kui, kui kellegi teisega. No igal juhul selles mõttes sa tunned inimest läbi ja lõhki, et et nii muusikaliselt kui inimesena, et selles mõttes loomulikult on palju lihtsam igal juhul Aga kuidas teie muusikutee siis edasi arenes, et te õppisite saue muusikakoolis? Muusikakeskkoolis tegelikult käisime mõlemad mõlemad siis klaveri erialal seal ja lisaasjad või see pandi mäng või. Ütleme niisugune rütmimuusika improvisatsiooni teemal tuli Souet. Edasi oli muidugi väga-väga lihtne. Holger tegelasparalleelselt muusikakeskkoolis õppis klaverit. Ise arendas see asi asja ja võttis tunde ja mina tegin selle lükke, et ma läksin muusikakeskkoolist otsa kooli. Saxo ladina rütmimuusikaosakond, siis saksofoniiga. Ja noh, kui on niisugune keskkond ja siuksed, kontaktid, siis paratamatult sa kuidagi lihtsalt lähed sinna ringi sisse ja nii on ja ja ma arvan, et kui sa oled mõistlik inimene ka, siis on võimalik seal ringis püsida ka Holger on väga palju kokku puutunud ju ja tegelenud ka klassikalise muusikaga, et Mairo vist vähem, et nagu sa mainisid, siis klassikaline saksofon võib-olla nii väga ei, ei paelunud. Jah, klassika ning klaver oli see, millega võib-olla pigem pigem tegelesin, aga siis mingi hetk jäi jah, nagu kõrvale. Klassikaline saksofon iseenesest on selline huvitav huvitav valdkond üldse tegelikult saksofon ikkagi seostatakse eelkõige nagu džässikaja, džässi ja poppi ka, et, et tegemist on klassikalise maailma ka üldsegi eriti mitte ju. Kas see klassikalise saksofoni on hästi vähe repertuaari et lõppude lõbus, äkki selleks ajaks, kui see vist 25 oled, sul on kõik klassikaline repertuaar? Ja meil on nüüd juba, kui sa just ise juurde kirjutada, ausalt, et see on, see on kuidagi väga-väga-väga huvitav. Aga see, mida te lapsepõlves kuulasite ja kuulsite, et seal oli kindlasti väga palju ka, eks ole, klassikalist muusikat? Ja oli selles mõttes, et kui nüüd viitan klassikalise saksofoni, aga siis ma ma ei mäleta, mis plaat see oli, aga seal ei olnud mingeid kogutud umbes mingid palad, Arno põrn, konfi, mingisugune mingisugune plaat, kus oli see duoplaat, mis sa mäletad ka seda, kas me peaks? Hetkel ei tuleta ja see oli minu meelest hästi ilus plaad taga, klassikat me kuulasime ja no selles mõttes, et me tulime muusikakeskkoolist, seal oli ju söögi alla ja söögi ja millest mul on väga-väga tänulik, et kõik need seminari playlistid käisid kogu aeg samamoodi ja nagu mis lõpus ka akadeemias oli, et see niisugune hea muusikatundmise treening oli kogu aeg. Või noh, vähemalt niisugune põhirepertuaar, et sihuke hästi laiaks ajas järsku silmaringi. Selline teadlik kuulamine, et ka tihtipeale ju õpetajatel on väga suur roll selles, et just nemad toovad mingisuguse plaadi või soovitavad, et just seda peaks kuulama. Nojah, ja noh, muidugi see väike faktor ka, et alati seminar selle peale, et tegelikult ju pidi teadma nagunii, et siis siis mõnus Holgeri kohta on väga palju mainitud seda, et sa väga noorena alustasid tegelikult sellist kontsertide andmist kontserttegevust ja selliseid džässmuusiku elu nagu selliseid keikkasid keikate. Et kuidas me oleme sinuga tegelikult varem sellest natuke rääkinud, et kuidas, kuidas sellise noore poisi jaoks oli iseenesest, et nii, nii niivõrd noores vanuses juba sellesse ellu sukelduda. Et kuidas see nagu tagantjärele vaadata. Kuidas tundub selles mõttes tol hetkel see kõik oli iseenesestmõistetav. Et muidugi, et ma tahan ja kõik mu sõbrad tegid seda ja kuidagi nii loomulik, et tagasi vaadates muidugi võib-olla oleks natukene, kui ma näeks siis 15 aastat nooremat ennast võib-olla maasuunaks ennast pisut teistmoodi, aga ütleks paha paha mingite asjade kohta, aga selles mõttes ma olen äärmiselt tänulik, et nii palju mind vedati ja selles mõttes, et neid võimalusi mul oli. Et võimalikult noorena ma sain ikkagi eesti džässitippudega mängida juba, mis mulle tegelikult väga meeldis ja oli väga kasulik, arendav igal juhul. Et sellises vanuses tegelikult eakaaslastega nagu ei saanudki mängida, seda ta tuligi, mängida ju palju vanem täpselt ja see oli selliseks väga arendavaks kogemuseks ja absoluutselt. Aga ma kujutan ette, et üleüldse sellised alaealiste muusikute puhul võib-olla selline hilja õhtul üleval olemine ja võib-olla kusagil öösel mängimine, et kas see ka mingeid selliseid probleeme tekitas? Eks see ema ja tädi ikka muretsesid, eks ole. Eks see mu enda muidugi on kõik hästi ja vanematel ei ole vaja muretseda, kuigi sa oled. Üheksa 10, eks ole. Selles mõttes, et tagasi vaatad, siis muidugi. Ma ei tea, kas mina läheks kindlasti kaasa oma lapsega. Kas. Teie vanemad on olnud kindlasti rahul sellega, et teistel mõlemast saanud muusikud, et ma tean, et see on ka alati, kui küsitakse muusikute käest, et kas te tegelikult Te tahate teie lastest saaks muusikut või et kas ta nagu siis see on neid võib olla valdavad sellised vastakad tunded. Et mõnes mõttes nad teavad, mida see elu endast kujutab ja, ja seal elul on palju erinevaid tahke. Aga kuidas teile tundub? Selles mõttes, see on üks kuramuse raske eriala, aga selles mõttes aga tegelikult ka kõige ilusam erialad minu meelest olla muusik. Et kui lapsel on piisavalt talenti ja tahtmist, tõesti näed, et seal on mingisugune tuli. Igal juhul loomulikult. Mina tahaks küll, et tulevikus laps oleks kas ma ja pianist või seal ma teaksin täpselt, kuidas õpetajad, mida teha. Ka nägema selles mõttes ikkagi väga kuulama seda, mida laps tahab. Head ei saa peale suruda seal kõige koledam tegu, mida sa. Lapsega tänu kuulame natuke vahepeal muusikat ja see on nüüd siis hetkel Mairo muusika, sa räägid natukene sellest, millisele koosseisule asi on. Ja praegu on, praegu on selline huvitav aeg, kus ma kirjutan muusikat kvartetile, see võib-olla tundub vahepeal helikeeleliselt isegi nii lihtne, kui ma vähegi suudan, on nagu olnud vahepeal siuke eesmärk, aga ta on mõeldud lihtsalt, et katsetada erinevaid, võib olla stiile, helikeele, esteetiliselt pigem. Standard, Chas, mutt pikemaltki ei ole. Esimene palavist oli üks. Latin hõnguga. Kuulame siis natukene sinu muusikat. Jätkub saade suvetuur ja täna vestleme saate esimeses tunnis Holger ja Mairo Marjamaaga, kes on Eesti noored džässmuusikut ja kuulasime siin just Mairo marjamaa loomingut, et see oli nüüd siis mis täpsemalt? Looli meil Eeva, mis on pühendatud mu vanatädile, tegemist sihukse helikeeles, et võib-olla niisugune klassikaline palad võiks olla. Eks. Ja see oli nüüd siis sinu kvartett, mis seda esitas, aga mitte küll, sest päris sellises koosseisus nagu nüüd viimati jazzkaarel. Jah, siin oli üks mina, Holger ja Reigo ahven trummidel ja marti tärn. Kontrabassil. Aga äkki siis natukene räägime sellest ansamblist, mis praegu, mis esines jazzkaarel, et kas teil on ka plaanis plaat välja anda ja mis teil selle ansambliga nagu plaanid on lähemaks tulevikuks? Siin vendade survel on ikka see, et öeldakse, et no tegelikult sõprade ka, et nad ütlesid, et, et noh, kuna me nüüd siin 29, et see 20.-te mingisugune lõpumärk võiks kuskil maha jääda, et kunagi kui kuuled, et ses mõttes, et ainult kahekümnendates, siis oli niisugune muusika siis nagu need arengud on nagunii ju kogu aeg pidevad ja, ja ise oled muutumises, et siis on võib-olla hea jätta nagu sihuke jälg kasvõi iseenda jaoks. Kas see nüüd selline esimene kord, kus, kus sina, Mairoled rohkem kirjutanud spetsiaalselt ansamblile nagu oma loomingut või oled sa varem ka kirjutanud seal päris palju? Eks ma olen, kirjutan ikka ja kuskile sahtlisse ja, ja mitte sahtlisse, võib-olla katsetanud võib-olla liiga keerulist muusikat vahepeal või siis või siis liiga lihtsakoelised uunikates, et see on niisugune kuldne kesktee, aga hea, et see on hetkel on see moment, kus siia vähemalt mina enam-vähem kirjutasingi kogu muusika, muidugi ma alati innustan bändikaaslasi tooma ka muusikat, et siis on ikkagi põnevam ja arendavam ja saad, leiad ise ka mingeid uusi uusi asju. Kas see, kuidas te lugusid kirjutate või, või milline teie looming on, et kas, kas seal on ka nagu sarnasusi teie teil omavahel või on mingi mingi asi ka täiesti erinev, kui te nüüd võrdlete üksteise sellist palasid ja. Ma arvan, et see on nii ja naa. Et väga palju on ka väga sarnaseid asju, Maide moira toob mingisuguse uue loo, näiteks steitment, mis on need tead absoluutselt kohe, mis, mis ta mõte, mis sa tahad? Muusikaliselt mingid lood on? Täitsa erinev. Eks see looming on ikka mõjutatud ka sellest, mida ise ju parasjagu kuulad ja ja kust ammutad, mingisugust inspiratsiooni, et asjad. Aga kuna see on väga-väga palju, see on sarnane, siis on äratundmisrõõm või arusaamisrõõm on hästi kiire. Nii et see, mida te kuulate paratamatult kuidagimoodi, jääb ikkagi mõjutama teid. Absoluutselt rahul ja see loo kirjutamise või muusika kirjutamise kunst on ju ka niisugune huvitav asi, eriti jazzmuusikas, et paratamatult see on alati kuskilt mõjutad kuskilt muuseas. Džässmuusikas muidugi me teame, on selline standardrepertuaar, eks ole. Kust ka paljud ammutavad inspiratsiooni, aga tänapäeval kirjutatakse muusikat taolises stiilis natukene sellises vanaaegses? Ma ei tea, 30.-te 40.-te stiilis. Aga teil muidugi on ka päris palju standardeid repertuaaris, kui te kontsertidel esinete või kuidas sellega on. Minul väga palju. Vahel on isegi terve kontsert, ainult standardid. Et standardid on ikkagi hoo ja neid tuleb mängida ja yhel parimal lood ikkagi, mis on kirjutatud. Standardid. Et. Ja nad, ma olen kuulnud, et nad annavad ka võimalust improvisatsiooni, eks väga palju, et sellepärast ongi need nii-öelda need mingis mõttes muusikafilmide muusikalide lihtsalt meloodiat sellised tähtsad tänapäeval. Kas muusikute jaoks? Improvisatsioon ongi ju tegelikult suures osas see, miks me selle muusikateema et on, see on üks mitte ainus, aga üks kindlasti ülimaid eneseväljendusvahendeid ja kuna tähtsam keel ikkagi siis see on see koht, kus tegelikult täiesti alasti, ausalt näited, kas oskad seda keelt või ei oska. Holger on muidugi viimastel aastatel päris palju viibinud Ameerikas, New Yorgis ja sellest ma tahaksin ka nüüd rääkida, et õppisid seal Manhattan School of Musicus, mis üks üks tuntumaid ja hinnatumaid konservatooriumi sealkandis ja muidugi juba iseenesest, et see kool asub New Yorgis, mis on ju ikkagi jätkuvalt maailma jazzi pealinn, võiks ju nii-öelda lihtsalt nii palju džässi. Et kui sa nüüd tagasi vaatad natukene siiamaani seal kogetule, et kuidas tundub, et millised su sellised esmased muljed olid seal, kus sa sellesse New Yorgi ellu seal sukeldusid. Enne seda, kui ma üldse sinna kolisin, mul oli kuidagi pool aastat päris keeruline, sisimas, et lõbus, ma lähengi, et kõige endaga väga palju võitlusi. See hetk, kui ma sinna kolisime, minu meelest. Hästi naljakas, nüüd tagasi vaadates, et kui seal kolisin, lendasin koha peale siis mul ei olnud kohta, kus ööbida. Kas mul oli Kohvere kotid kaasas, siis maandusin Times Square'il. Ja siis ma mõtlesin appikene, kuhu ma lähen. Ma olin siis ühed soove. Täis lõbusaid kooli sinna ja küsisin, kas me saame siin ööbida, et no ei ole kohta või siis seal öeldi, et ei, läksime kuhugi. Õpilashostelisse kuskil. Harlemis ööbisime seal kolm, neli päeva, jube palav, jube raske üldse ei tea mis, kus nagu täitsa. Siis lõbus leidsin kohe ja kõik selles mõttes toimis. Aga esimene, üks kuu kaks kuud oli ka nagu selles mõttes keeruline, nii palju kuidagi koolimaht, mis seal üldse oli, et mis need, mis ma pidin tegema, et et väga palju oli kodutööd ja kuidagi ei olnud nii palju aega väljas käia, kui oleks tahtnud. Jaa. Ja selline, mingi hetk ma tundsin nagu emma nagu põleb natukene seest läbi. Kuna nii palju toimus, ei oska valida, et sest sul on niisugune nii palju võimalusi, mida kuulama minna, kellega teha. Kuidagi selles mõttes oli päris keeruline ja tegelikult, et võrreldes siis kontsertid nii-öelda pakkumistega oli samamoodi, et võtsid ju igasuguseid kontserdi vastu, kus makstakse, tead, 12 dollarit ja saad tasuta burgeri ja kogu aeg. Et sihukesi asju pidi väga palju tegema. Üks kontsert oli mulle eluks ajaks meelde, see ei ole muidugi väga kontsert, niuke keiga seal kuskil taga Pluklynis, vihma 100., jalad märjad, sõitsime kaks tundi metrooga sinna, siis ma pidin kiiboldi võtma kuskilt kellegi sõbranna käest, tal ei olnud kohvrit sellele pillile siis kile sees läbi vihma tassisime, sedasi ütlesime igale kohale, paneme püsti, vaatame, need ei ole pulk auk. Siis me pidime Peegi nuputama, et mismoodi me üldse saame selle helivälja sealt. Lõpuks oligi, et tegime selle kontserte ära 50 dollarit, kaks korda tund aega pidime mängima. Ja siis lõpuks sõidab veel kaks pool tundi tagasi koju üles. Näete nisse. Ja siis mõtled, et kell viis hommikul koju, siis hommikul kooli ja siis oled peaaegu või niisugune 12 tundi ära olnud, et siis sa mõtled, et päris karm ikka teises elu sees. Aga aina rohkem nagu paremuse poole, nii läks ja ma tundsin tõeliselt just seda, et New York on mu kodu, siis mu tulin jõul peale jõule tagasi New Yorki. Et see oli minu jaoks see, et kui sul on kodus siis ma tundsin, et ma pean seal olema. Nii et selliseid olukordi, nagu sa just kirjeldasid, tuli nagu ikkagi üsna palju ette või, või need on väga palju, aga neid ikka oli ja. Aga kuidas see kool tundus ja, ja see viis, kuidas seal õpetati ja kes olid need õpetajad? Seal džässiosakonna juhataja oli siis Chastendikovitšov tantsis taliprogrammi juht olnud siin 45 aastat menetluskulud niisugus. Temasid vedas kõiki neid bigbände ja special komboosija. Et õnneks mul oli au mängida neli, see on minu minu jaoks olidki need ansamblite mängud, mis tõesti ei lase viisid ja mis mulle meeldis selle koolikuul. Magistriprogramm muidu ise oli kokku pandud Deiw liimani poolt. Mingite asjadega ma ei olnud väga nõus, mis seal õpetati, sa pidid filter asised ära tegema, loomulikult. Aga kooli keegi tugevus olid õpilased. Et nii kõrget taset õpilaste seas ei ole kuskil näinud. Tõsiselt, see on meeletu. Et loomulikult on halvemaid ja paremaid, aga lihtsalt see, kes tase oli nii palju kõrgem. Teisest kohtades, kus ma olen kunagi käinud. Kas sa leidsid sealt ka häid sõpru ja kolleege, kellega edaspidigi? Ja leidsin, et niisugune kolm neli koolist ega väljaspool kooli. Et kuidagi et selles mõttes on hästi läinud, et olen üsna kiiresti ringi sisse saanud, et mitte küll nagu selles mõttes muidugi, Tšušeoreemani kutsume veel igale aga enda generatsioonil selliselt tuntumad, et nendega oleme sina peale saanud ja musitseerinud tegelikult selles mõttes on väga hästi läinud. Et peab lihtsalt seal veel olema ja tegutsema ja aktiivne. Sa kindlasti jõudsid ka nendesse mitmetesse kuulsatesse džässiklubidesse New Yorgis ikka. Et mis sulle seal nagu sellise suurema mulje võib-olla jättis. Smuul, see on üks põhiline koht, kus siis kõik muusikud kogunevad, et. Mulle meeldib muidugi sees moosi puhul, et seal on iga päev neli kontserti. Päevane kontsert, kell neli, siis õhtul hakkab vist pool üheksa või kell kaheksa. Ja siis läheb ööni välja kell kaks öösel hakkab siis enne seda nii kontserdi. Ja mulle tohutult meeldib see, et mehed saavad kokku see üldse nagu kontserti pannakse leni kokku. Et sa tegelikult ei proovi selle kontserdi jaoks. Et sa lähedki sinna summaarse noodil isegi läheb. Neinid kõik mehed olid seal kogu aeg. Ja mul endal õnnestus esineda. Seal esinemisi siin kaks korda ja see on siuke väga kihvt koht. Kindlasti soovitan minna väga ilus vaade tsentraalpargile, tsentrum alguses just hakkab seal Columbus Circle öelda, et väga kihvt koht muidugi minna liu nautis, on ju legendaarne, klubis on väga palju muutunud muidugi, et võib-olla mitte minna sinna siis kõigenichisel kuuega mängib, aga millalgi muul ajal. Et. Seda tuleb ise kogeda. Milline see publik seal on, et kui keegi Eestist läheb sinna nüüd kontserdile mõnesse džässiklubisse, siis mis esimene asi on, mis võib-olla on kõige suurem erinevus või mis nagu silma torkab, et kas publikus on ka mingi erinevus? On väga palju, turissen, publitus, kõige soojem publik on ikkagi aasia turistid. Reisidelt kohalikud nad sellised jube kriitilised. Ise muutusin ka paratamatult sihukeseks, et. Eesti publikut seal küll väga ei ootaks niisugust tagasisidet, kui siin esinejad, et seal on isegi sihuke julman. Et ikka ollakse tõesti ka kriitilised ja ikka ikka ikka näha ka ja muidugi tunda. Aga kui nüüd mõelda võib-olla veel nooremate muusikute peale Eestis, kes veel mõtlevad, et kui minna välismaale õppima, et kuhu minna, et kas sa üldiselt sellist ameerika kogemust nagu kõigile soovitaksid või millega seal peaks kindlasti arvestama, kui nüüd võrrelda, ma tea Euroopat ja Ameerikat näiteks kas või Soomet ja Ameerikast. Ses mõttes. Kooli mõttes oleks väga tore, kui selline programm nagu Sibeliuse olles menetluskulud niisuguse, et sul oleks rohkem aega mängida ja et oleks rohkem workshop. Et minu jaoks ma lootsin, et seal hakkab iga nädal olevat, tead aga seda ei olnud ja. Aga kui sa lähed New Yorki, siis sa pead ka sellega arvestama, et seal on nii palju paremaid, mängisid muidugi ükskõik kuhu sai, ka ei lähe, sa pead alati arvestama sellega, et seal on nooremad ja vihasemad, eks. New Yorgis oli eriti seda nagu niisugune, et et. Sa pead valmis olema selleks, et sa Muutma ennast, et siin sa võid olla keegi, ega seal ei olnud mitte keegi see tegelikult väga karastav, tegelikult inimesena sa sealt endast nii palju aru üldse see elu seal, kuidas on, et keegi pole kunagi niisugust kogemust varem olnud, et alati päkapolnud seal alati siia ei ole, siis lähed ikka ema juurde ja koju ja seal oli muidugi üritasid ise hakkama saada, nii palju kui võimalik, eks ikka lõbus helistada ja küsida abi, aga lihtsalt et sul on see soov ise hakkama saada. Siis peabki lihtsalt oma mänguga tõestama ja. Võid sa selle südame? Ei, see oli niisugune enesekindlus, tekib mingi hetk, mida vahepeal ka murtakse lahti? Loomulikult. Aga. Aga see, mis sa nagu endast aru saad? Seda, seda sa saad kindlasti seal teada, kes sa oled. Mairo, kas sa oled ka kusagil väljaspool Eestit õppinud või on sul mingeid selliseid mõtteid? Olnud mõtteid on olnud ja koolis ei ole käinud, aga lihtsalt kuna ma olen rännanud väga palju ringi üldsuses. Siis jah, kuidagi nagu poldist siukest igatsust Volgeril kuskil. Nüüd ma olen küll mõelnud, et äkki peaks kuidagi käima ära kuskil suunast. Niisugune tunne, et aeg on. Aga kui nüüd rääkida lähituleviku plaanidest, siis millised neid, need teil meil on nüüd? Lähemas tulevikus, et kas siin suvest me rääkisime, et kas siin nüüd mingeid suuremaid kontserte on ka tulemas, siin Eestis? Nüüd väga piinlik moment on korra mingeid kontserte vist ikka on, aga. No muidugi sina oled, paljudel esineb ka paljudes Popp. Ja ja mõneski popansamblis, seda ka ja eks see fiil Antsi elu ongi niisugune, et et siis siis kui oled, siis teid ka, mõtlen selles ringis, aga ma niimoodi peast ei oska mingit kontsert, asju kohe öelda, aga aga kindlasti on plaan kirjutatud muusikat juurde ja siis mingi seda salvestada ka, et mis Holger teeb? Üritan tagasi, noh peale suve üritan tagasi New Yorki minna, seal hakkama saada ja siin Eestis on mingisuguseid kontsertid tulemas, avan tahklaabi uue hooaja keelpillidega. Kirjutan sinna uut muusikat ja ja Leigol tuleb samamoodi, nüüd neljas augus kontsert, autorikontsert, kus me siis kirjutan uut muusikat, et kunagi sai tehtud mingisugune plaadikene keelpillikvartetiga? See nüüd tuleb midagi muud, et ise areneda ja näed, et võiks midagi paremat kirjutada. Ausoulis mingis mõttes, kui te vaatate tagasi mingisugusele paari aasta tagusele, näiteks, mida te olete kirjutanud, siis noh, alati kõik on ju enesekriitilised. Et eks me midagi on ka head, aga noh, pigem naerma. Jah, oleneb Watson ja eks igalühel ole piinlikke momente elus, eks ole. Aga Mairo, sina olid ju sel aastal jätskale festivalil, lisaks sellele, et sa oma bändiga esinesid seal, aga sa olid ka sellises teistsuguses rollis, et sa olid ka konferentsee rollis seal see, kuidas see sulle välja tuli, õnnestus, või kuidas, see tundus sulle? Tagasiside oli positiivne, ma sain aru, et inimestele meeldis ja sobis mulle mulle tegelikult meeldis see üldsuse roll kuidagi hästi konkreetselt võib-olla ennast väljendada ja juhatada sisse. Et see on minu meelest. Seal võib olla no täpselt samamoodi enesetestimine, et võid kohe astuda väga suurde ämbrisse või siis võid õppida midagi ilusat sellest. Nagu kasvõi see on nii lühike ja konkreetne. Illustratsioon muusikast või, või inimestest, kes seal laval on. Ja noh, muidugi selline publiku ette ilmumine ja selline avalikus kohas ülesastumine on ju muusiku jaoks niikuinii, et see, kas ta erineb ka kuidagimoodi sellisest nagu mängimisest lava peal No erineb seda, et, et oleks ma saksofoni ka seal olnud ja oleks mulle öelnud, et nüüd on veel kolm minutit täita, eks ole, siis ma oleks seal kolm minutit täitnud, aga kui keegi ütles mulle nüüd, palun, meil on väike error, räägi kolm minutit ja siis, kui ma olin kõik asjad ära rääkinud ja vaatasin seda, 20 sekundit on möödas, onju, et tegelikult see ajadimensioon on hoopis hoopis teine. Kui on vaja rääkida, siis kuskilt läks mingi kanal lahti, hakkas seda teksti tulema. Vahel läheb aeg aeglasemalt, vahel kiiremini, aga raadios ta tundub, et vahel läheb erakordselt kiiresti ja täna on just selline juhtum, kus meil ongi praktiliselt juba peaaegu et tund aega vesteldud teiega juttu ja tegelikult, et ongi kahjuks aeg otsad natuke kokku tõmmata, nüüd aga. Aga me kuulame lõpetuseks veel Mairo muusikat. Või kuulame muusikat? Ka Vaira oma, ma arvan, et kui ma siin juba niimoodi olema, et, Kuulame, mis lugu nüüd see täpsemalt on see teistsugune kui eelmine. Jah, ta on nagu see on nüüd siis ilmselt see Latin võtmes lugu, tal on. Tähendab otseselt nime ei olegi vist vä? See on see Kohkamooni vea kokamoleja kokku oli tegelikult selle sellist argentiina vändi järgi täielikult nimetatud, aga tegelikult sellega ei ole mitte mingit pistmist, tal oli lihtsalt nime vaja. Kuulame siis seda lugu ja ma tänan teid tulemast siia stuudiosse täna väga meeldiv oli teie mõlemaga vestelda vennat marjamaad siis Repsumas. Stuudios olid Holger ja Mairo marjamaa. Käimas on saade suvetuur ja kohe varsti tulevad kella kahest kümnesed uudised pärast fina, pärast mida jätkame ja siis räägime juba sel nädala lõpus toimuvast noorte tantsu- ja laulupeost ja stuudios on ansambli rüüt liikmed, aga praegu kuulame siis natukene päevauudiseid.