Eetris on teatri lup, mina olen Keiu Virro. Homme, 12. aprillil toimub Tiina Söödi Adroteiaatsairingeri lavastuse ujull Figeralite aute Eesti esietendus sõltumatu tantsu laval. Tiina Sööt, tere tulemast. Esiteks mõtlesin selle peale, et mina olen sinu lavastusi näinud niimoodi, nüüd kordamööda mõnekümne meetri raadiuses. Eelmisel aastal vaba lava kuraatoriprogrammis oli siis mulle vastus tõelised naised, tõelised mehed, tõelised teised. Enne seda oli jälle sõltumatu tantsu laval, nüüd on jälle sõltumatu tantsu laval, oletan millegipärast lihtsalt puhtalt koha järgi, et nüüd võib olla tegemist rohkematki idas koreograafiaga kui sõnalise lavastusega. Kas mul on õigus või ma eksin? Jah, täiesti õigus. Te teete. Võib-olla ma, ma räägin natuke, mis me üldiselt teeme, kostorat heaga sest me oleme juba viis aastat koos töötanud ja mõlemad tuleme rohkem visuaalsete kunstide taustalt aktiviinis õppinud mõlemad. Mina õppisin seal ainult ühe vahetusaastaga, Salme, saime tuttavaks ja hakkasime koos töötama. Ja kuidagi me oleme sattunud rohkem tantsuskeenele ja me töötame hästi palju liikumisega, aga otseselt. Ma ei saa öelda, et me tantsiks. Aga me teeme koreograafia, seal, me kasutame hästi palju selliseid lihtsaid, igapäevaseid liigutusi. Aga mis on välja puhastatud ja kontekstist välja võetud ja ja pandud erinevatesse rütmides erinevatesse koreograafiat pessa ja Sansa materjali, millega me töötame. Kuidas tantsu teisse suhestub, sellesse praegu rääkisid, kuidas teie tantsu uuemas vastuda? Üldiselt tantsuskeenel on meid hästi vastu võetud. Et hetkel tööd on päris palju, aga kogu see etenduskunstide maastik laku mõisteliselt hirmust segaseks. Ma ei tea, kas oskate ennast kuhugi ära niimoodi sildistada või kostitada või et inimesed ikka tahavad oma struktuure luua, siis on väga tore, kui mõni silt külge kleepida. Jah, yldiselt see silt, mis endale külge panema, ongi see, et me tegutseme tantsu ja kaasaegse kunsti vahel. Ja seal, ma arvan, kõige-kõige tähtsam, mis me oskame öelda ja üldiselt kui me oleme kuskil tantsufestivalil, siis inimestele seostub, et me oleme hästi visuaalsete kunstidega seotud ja kui me esineme galeriis inimestele, tundub, et me oleme hästi tantsuga tegelevad. Et ma arvan, me olemegi seal kuskil täpselt vahepeal. Tekst loeb. Aga seekord lugesin koduleheküljelt peamiselt südaööd, tegelete hirmsasti probleemide lahendamise takistuste ületamisega ja siis vahepeal ei lahenda probleeme, vaid hoopis suvastute probleemidesse üldse aru ei saa aru, mida see kõik siis tähendab. Mis probleemide lahenduste täpselt laval me lahendame rohkem selliseid abstraktseid probleeman. Aga hakkasime selle teemaga töötama, kui ma mõtlesin selle peale, et kuidas meil proovid toimuvad ja kuidas kõige huvitavamad etüüdi idia momendid tekivad tavaliselt sellest, et et sul on idee väga ilus idee, mida sa üritad teostada. Aga see ei ole võimalik ühel või teisel põhjusel tekib mingisugune takistus või probleem. Ja seda probleemi lahendades tekib uusi tee, mis on tavaliselt palju huvitavam ja põnevam ja mis üllatab meid ennast ka. Ja sealt siis me hakkasime edasi uurima, et kuidas keskenduda sellele teemal, et kuidas probleemid võivad midagi uut esile tuua meid huvitabki, mitte ainult see, et kuidas siis probleemidest üle saada, aga kuidas ka näiteks leida täiesti absurdseid lahendusi või üldse mitte probleemi lahendada või alla anda, et, et ka sellest tihtipeale tekivad mingisugused uued seda ideed. Ja kui publik vaatab seda saalis, mis tundu tema võiks sellest saada. Huvitav, ma arvan, et publik hakkab mõtlema enda elu peale enda probleemide peale. Sest et, et need momendid, millega me laval tegeleme, on selliseid hästi argisad ja et igaüks saab kuidagi suhestuda sellega, et kuidas sa jätad võtmed tuppa või unustad midagi maha või et sellised lihtsad asjad, mis kõigil elus kogu aeg igapäevaselt ette tulevad ja mida lahendada tuleb pidevalt. No kas ma võiksin saada seal selle tunde, et alati ma tõesti siis ei peagi oma probleemi ära lahendama? Ja mulle meeldib see mõte hirmsast, mulle meeldib mõte sellest, et kui ma olen mitmed tuppa, siis otsustan mitte seda probleemi lahendada ja sõidan näiteks hoopis ära. Ja veedan õhtu mõne toreda lätlasega rääkides paguneid suvaliselt mõte välja? Jah, just see ongi üsna üsna sarnane sellele mõttekäigule, mis meil tekkis ja mida me üritame ka seal laval teha. Et kohati leida mingitele lihtsatele probleemidele, millel olekski lihtne lahendus, et me leiame lahenduse, mis on võib-olla oluliselt keerulisem, aga aga see on siiski lahendus, et, et see on täiesti mõeldav, et kui sa oled jätnud võtmed tuppa, et siis lahendus ongi see, et nüüd korteri maha. Sest lahendus on igasuguseid ja mäega üritasime teha on see, et ka publik, kes seal kohapeal on, et meil on ka võimalus enda peas reageerida probleemidele erinevat viisi. Et see tükk on ka mingil määral interaktiivne, kes on selline hoiatus, klassikaline topiltuid, koostatakse? See otseselt hoiatus ei ole, sest Me oleme selle üritanud seada nii, et, et kellelgi oleks ebamugav ja ma tõesti töötasime sellega hästi palju, kuna meile endale ka isiklikult üldse ei meeldi, kui kui sa lähed teatrisse, siis järsku sa pead midagi tegema. Nii et kõik on seatud, nii et kui sa ei taha midagi teha, siis tõesti ei ole mingit probleemi ja keegi ei ole kuidagi tähelepanu keskpunktis. Aga mingid võimalused on vastu võtta otsuseid ja kuidagi siis läheneda, et olukorrale leida lahendus olukorrale. See on nüüd Eesti esietendus, hea, mis viitab sellele, et kuskil on juba olnud, nagu ma aru saan, siis Austrias oli see esid Austrias, Viinis, kuidas söödakse, publiku vastuvõtuvahe on või kui, kui erinev on eesti austublik näiteks? Viinis esietendus läks väga hästi, et publik oli, oli väga-väga soe ja kui ma mõtlen kaks aastat tagasi mängisime oma eelmises tükilonil, oli ka täpselt samamoodi, et esietendusele Viinis, Teatris Brut Eestis etendas sõltumatu tantsu laval. Et siis publiku vastuvõtt oli küll päris erinev, noh, mis on ka täiesti oodatav, et Eesti publikum palju vaiksem ja et Viinis kõik üldiselt naeravad laginal. Eestis kõik naeravad hästi vaikselt üritavad seda varjata sissepoole sissepoole ja pärast esimese jätendasime olime veidi ehmatanud, et kas kellelegi ei meeldi, aga pärast kõik tulid ütlema, et nii naljakas oli. Aga laval olles saalist väga palju midagi kuulda ei olnud. Et ma arvan, et Eesti publik lihtsalt ongi natuke vaiksem ja et ka see teatriskäimise traditsioon on veidi teistsugune, et sa ikkagi üritad olla vaikne ja tagasihoidlik ja mitte kedagi segada. Natukene ikka veel kiusakas edasi sellesama kultuuride vahel teemal ma lihtsalt mõtlen, et kui sa oled õppinud ja tegutsenud nii Eestis kui Austrias. Me kõik teame saksa teatri traditsioonist ja sellest, kuidas eestlased natukene nagu Kuperdavat, pigem järel neil asjadel ka siiamaani veel, mis Saksamaal on juba üle 10 aasta tagasi tehtud. Sisuliselt üldistan nüüd hästi, hirmsasti oodanud keegi väga ei pahanda, aga kuidas on näiteks Austrias etenduskunstide seis praegu testis Kanuti, Gildi SAAL neil päevil on juba täis, ei tule otsida publikut tikutulega, tundub inimesed juba on leidnud üles teistsugused teatrietenduskunstid, et kuidas see vahe? Ma arvan, et Austrias, eriti Viinis, on etenduskunstide skeene, on üsna sarnane Saksamaal, et hästi palju toimub hästi palju kaasaegseid asju, hästi palju rahvusvahelisi staare käib läbi. Et selles mõttes on kindlasti erinev, et Eestis on ilmselt palju raskem näha rahvusvahelisi lavastusi, et kuigi on mõned festivalid Kanuti, Gildi SAAL ja nii edasi, aga jah, et see massiiv on loomulikult palju väiksem, sest et ka inimesi vähem. Ja, ja ma arvan, et tantsu osas võib-olla et ka näiteks sõltumatu tantsu lava on, on ikkagi üsna uus koht ja et inimesed võib-olla ei ole seda veel üles leidnud. Ja ma arvan, et kõik võtabki aega, et Austrias tantsu külastavad päris paljud inimesed. Ega mõtlesin tegelikult enne ka siia tulles sellele, et, et mis on jällegi Eestis, suur eelis on see, et, et endiselt on võimalik luua uusi asju, et näiteks ka sõltumatu tantsu lava on üsna noor ja Austrias on need institutsioonid on juba üsna vanad ja nad on suht paigas. Kuigi aeg-ajalt kuraatorid muutuvad, programmid muutuvad, et ikkagi üldiselt see, see kõik on üsna sarnane ja nagu jätkab Samara Eestis pidevalt nagu toimuvad mingisugused muutused ja murranguid ja uued kohad tekivad vanad kohad sulguvad, et selles mõttes võib-olla isegi see skeene on nagu elavam ja muutus on rohkem. Nii, kas sinul, Leodoroteol on mõni? Ma ei tea, muutav lavastus veel plaanis tegutsete millegi uue kallal juba ka? Jah, meil on juba uusjärgne lavastus plaanis, mis ehk võiks esietendada järgmisel kevadel ja seekord mäe hakkame tegelema soode maja huumoriga. Sest et kuna me oleme kaks naist laval, kes põhimõtteliselt tegelevad komöödiaga küll väga minimalistliku komöödiaga Mind hakkas huvitama see, kuidas naiste ja meeste huumoris suhestutaks erinevalt või sarnaselt ja me tahame seda natuke uurida. Mis uuringuid tehtud, Somaalia teeb naine või mees, siis naerdakse mehe üle ikka kõvasti rohkem. Ja me tahame ka uurida natukene tummfilmide naiskaraktereid just komöödias, sest et neid on tegelikult päris palju, nad olid omal ajal ka päris suured staarid. Aga praeguseks vähemalt niimoodi pealiskaudsel vaatamisel on nad üsnagi haihtunud, et me tahame natuke arhiivides tööd teha, leida üles need komöödiakuningannad ja et siis selle materjaliga kuidagi edasi töötada. Siis on meil silma peal hoida. Ma nüüd siin lõpetuseks ütlengi, et ma tea, põrsast kotis osta ma tavaliselt ei soovita, aga samas olles näinud teie eelmist lavastust silu viimast lavastust vabal laval, siis võib-olla seekord ikkagi julgen ka inimestele, kes ei ole võib-olla sattunud etenduskunstidega nii palju kukku soovitada, et mulle tundub, et võiks minna saali klase leebe huumor. Kui see käib nüüd tõepoolest ka siit läbi, siis on minu meelest igati mõnusa sobilik igal juhul näha saab lavastuste will fix it out sõltumatu tantsu laval 12. 13. aprillil, rohkem ei ole ette näha, nii et kasutage võimalust ja aitähki.