Eetris on teatriluup, mina olen Keiu Virro. 24. aprillil esietendub Tallinnas sõltumatu tantsu laval lavastus Lingo Franca. Mida siis nimetatakse füüsiliseks lavastuseks? Selles mõistes, mida see võiks tähendada, räägime juba natukese aja pärast, sellepärast et stuudios on täna üks lavastuse osaline dramaturgi, näitleja Laura Kalle. Tere. Tere. Saame kohe rääkida füüsilisest teatrist kui sünesteesia mõistes, millel on muidugi eetriruumi nüüd siin juba teist päeva järjest delta saates tegelikult sellepärast, et eile oli Marie Pullerits külas Evelin Jõgista, kes on selle lavastuse idee autor. Nii mõtlengi koha, kust need ometi alustada? Mul on kohe nii palju küsimusi sulle. Esiteks ma küsin ära, kuidas sa siia Tallinnasse nüüd vahepeal tagasi sattusid, tegelikult töötad sa Ugala teatris ja siis ma tulin Viljandist ära? Jah, sain Viljandist korraks selle jaoks tulema, noh, üldiselt ma olen tegelikult Tallinnast pärit, ma olen kogu elu Tallinna-keskne olnud selles mõttes minu jaoks oli see siia korraks tuleb väga loomulik ja Ugalas ka meil parasjagu maja sai just valmis, avalavastus on väljas. Nii et mul oli selline väike õhk just parasjagu sellise sinast teese lavastusega tegeleda ka, mis see sinust ees ja lavastus tähendab? Räägime korra sellest sõnast, kes on Mikita lugejad, ilmselt aimavad sellest pisut rohkem, aga kõik-l ei ole Mikita lugejat, kuigi Valdur Mikita oli ilmselt see inimene, kes on meil eesti sellisele uuele omamütoloogia või narratiivid alusepanija. Nii vist on, tõesti. Mind võlus see mõiste juba kunagi, kui ma õppisin Tartus eesti keelt ja seda peetakse ka üheks võimalikuks nagu metafooride loomise variandiks sinust ees ja kõige otsesemalt tähendabki seda, kui meeled on segunenud ehk siis sõnast ees ja võib-olla lihtsalt kõnekujund, ütleme niimoodi, et ma haistan värve või et keegi saab sellega kuidagi liialdades enda keelt rikastada, aga tegelikult on ka olemas väga palju inimesi maailmas, kellel on sinust ees ja kui selline seisund. Ja see ongi selline kõikehõlmav elu kujundav seisund, et sa segad omavahel meeled ära ja selles on midagi tohutult võluvat ja ma saan aru, et see oli ka see, mis võlus Mikitat tema kirjelda seda metsas muidugi, selle kaudu eelkõige mis, võib-olla tuleb paljudele tuttav ette see, kuidas ta sõidab mööda metsast ja siis tõmbab kätega läbi puude sest ta tunneb, kuidas temast läbi lähevad. Aga meie kasutame seda, noh, kuivõrd meil on laval nii maalikunstnik, kaks miimi kooli lõpetanud, et üks kontrabassimängija ja mina kasutan eelkõige sõna siis me üritame just nimelt Neid meeli, millega muidu ütleme, tajutakse või mängitakse neile instrumente nii-öelda siis kas instrument on siis maal või on see kontrabass, et kuidas me neid ära segada saame, et kuidas üks dirigeerib parasjagu teisi ja mängime kuidagi nende mõtetega. Seltskond on tõesti huvitav, ma arvan, et siin täiesti tasub korra veel välja tuua. Lisaks sulle Laura on laval jah, tõepoolest, Evelin Nõgisto, kes on idee autor, kes viima küsis oma haridusteel, on lõpetanud Barcelonas kehamiimi kooli just võib vist eesti keeles niimoodi öelda. Ja sama alapeolt jusse ribi ja Leenomorfin, maalikunstnik elab Eestis tegelikult juba mitmeid aastaid. Temal lisaks sellele ta maalib, on temal veel see tore asi, paljud eestlased teavad teda, kuid ka seal suurepärane kokk suurepärast mehhiko sööki kuuldavasti teeb seda meie etendustel ja, ja lisaks on teil laval meie kolleeg tegelikult ka klassikaraadiost kontrabassimängija mingu rajanud ja seal asi sellist kombinatsiooni kunstnikest ma ei mäleta. Ta ikka väga ammu, et tuleks näinud, aga mis see tähendaks, see mingil hetkel ajab segadusse ka või? Kas te lihtsalt seda ohtu ei ole, et igaüks teeb oma asja ja lõpuks mingit tervikut ei tule, ei kuku ikka kuidagi, kuidas te saate sellele ühele lainele seal me oleme proovida siis väga palju improviseerinud, aga ikkagi see, mis nüüd on lõpuks kokku lepitud ja mis laval toimub erinevates stseenides, on ikkagi temaatiliselt või tegevuslikud, nii ühine, ehk siis et kui üks juhib, siis teised tulevad järele ja Ma arvan, et seal ei tohiks seda segadust enam tekkida, et millal parasjagu kerkib esile just maalikunst või millal muusika või millal sõna või millal liikumine? Ma arvan, et see peaks välja tulema küll ja loodetavasti see liigub selliste ilusate lainetega. Umbes nagu vatid nägid. Hoitleks, matid on nii toredad, muumid rullpüks, ma ei tea, miks mul praegu meelde tuli, sellega minu meelest seal on mingi hoiti fanti seos süles, tees kuidas võiks seostuda Hotifmetid? No neil kogu see elektriküsimusi. Ma ei tea, kuidas elekter sõnast teisega seostub, aga see on, ma arvan, juba ka üldse mingi pikem teema. Aga kuna ma olen teil tegelikult niimoodi salaja juba proovis käinud vaatamas, siis ma tean, et et olete uurinud üksjagu sõnast foorumeid läbi jauranud. Palun räägi seda lugu natukene, mis asjad on sünesteetiline foorum, mida, mida seal tehakse ja need on väga huvitavad kohad, on üldiselt ikkagi inglise keeles. On väga palju rohkem materjali kui eesti keeles, aga inglisekeelsetest sinesteetide foorumitest siis sines, teedid jagavad oma kogemusi, kuidas neil on elu tajuda ja kuidas neid segab, aitab ja nii edasi, noh, üldiselt ollakse väga rõõmsad selle üle. Väga levinud on näiteks numbritel ja nädalapäevadel on värvid, ehk siis ma kujutan ette, et kuidagi tundlikkusest väga paljud meist määravad olgu, võib-olla sinine esmaspäev on kõige tavalisem, aga see ei tähenda seda, et sul on, ütleme, teisipäev, alata tee virsiku oranž ja see on olnud sünnist saadik, sest neil on ju see omapära, et nad ei vaheta neid värve kunagi. Kas sul on, kui sul on üks olnud roheline sünnist saadik, siis ta mitte kunagi teist värvi selles, et on võimatu seal nagu A ja O. Aga ühesõnaga on veel selliseid inimesi, kes näiteks maitsevad helisid ja nad maitsevadki helisid. Nad teavad alati, et kui nad ütlevad mõned kuulevad kellelegi nime, siis maitseb alati nagu mingisugune tummine, punane vein, lihtsalt sa kuuled marja ja sa tead, et Maria on alati tummine, punane vein või siis et oli seal üks. Ma ei mäleta mingi riigi sünesteetide liidu esinaine, kes oli ühtlasi toitumisspetsialist, aga ta sai seda olla ka sellepärast, et kui tema midagi sõi, siis ta nägi tee värv. Et kui ta sõi kalmaari, siis ta nägi alati suurt oranzi tupsukest endast natuke ees, vasakul. Ma kujutan ette toitumisspetsialistile juurde, annab veel. Aga samas, kui palju inimesed sellega samastuda suudavad, kui nad tema kirjeldusi loevad millestki see on väga-väga võluv. Ja siis oli üks tütarlaps, kes oli väga mures, tal oli selline murekiri sünaisteetide foorumis. Et ta kohtus ühe noormehega, kes on sama värvi kui tema. Seda ei olnud veel kunagi juhtunud. Et ta kuidagi taigumuslikult tundis, et nii tema nimi kui ka tema muidugi emotsionaalne seisund, kõik selle inimese juures on sama värvi, kõik värvid kattuvad temaga. Ja siis tuli välja, et see noormees on temasse armunud. Ja ta ütles, et ta ei julge öelda talle. Sellest ei tule midagi välja, sest me oleme sama värvi. Selles oli midagi täiesti noh, probleemid, mida minul ei ole mitte kunagi olnud tajuma uskumatult, just aga samas teisest küljest olid ka sellised inimesed, kellel on niimoodi Nad küsivadki igalt poolt arstidelt nõu, et kuidas ma saaksin seda mahendada, kuidas ma saaksin kuidagi neid tajusid vähendada, mis minuni kogu aeg tulevad, sellepärast et see ajab hulluks. Sa ei saa lihtsalt rahulikult minna üle tänava, sest et iga kord, kui sa kuuled autode signaali või mingit muud tugevamat heli, siis kõik vahetab värvi ja see muutub ohtlikuks. Aga saab siis kuidagi. Ma ei tea, ma saan aru, et seal väidetavalt mingid variandid olid, aga need olid ikkagi üldiselt rohtude ja keemilise sekkumisega. Jah, ma jäin mõtlema selle peale, et vahepeal öeldakse ikka millegi kohta võrdlusena kui midagi on võimatu tõlkida, sõnadesse panna, et oh see oleks umbes nagu filmi tantsida näiteks. Tegelikult see on ju kaudselt see, mida te, lavastu süsteem, see on see, mida me proovime teha, jah. Kuidas seda nüüd sõnadesse panna, mida teete ülesanne kui dramaturg, selle, kuidas panna sõnadesse lavastus, kas peab, ma arvan, et senise tegelikult ütlesidki võibki olla midagi väga täpselt, et see on see, et me oleme kõik mõelnud, et noh, kui küsitakse tantsijat, et kuidas sa kirjeldaksid oma lavastust, siis samahästi küsitakse ka romaanikirjanikult, kuidas sa tantsiksid oma romaani, aga see on täpselt see, mida me proovimegi teha. Jah, just see, et kuidas erinevate vahendite abil väljendada seda, mida muidu väljendatakse, nende vahendite abil. On nüüd võimalus muidugi isikliku ja sissevaadet ka saada. Dramaturg töötad sõnadega päevast päeva sõnade kohta ka ikkagi öeldakse, sõnad hakkavad elama või või sõnad tantsivad inimeste ees, et sõnad ei, ei ole, lihtsalt ei ole lähede, elas kuidas suhestub, kas see lavastuse protsess on sulle mingisuguse uue vaate andnud ka sõnadele mingisuguse? Ma ei tea, kas ruumilise tunnetuse kindlasti üks asi, mis mind väga huvitas ja millega ma kuidagi siia sisenesin, sellesse protsessi ka on miski, millega ma juba kunagi tartus tõesti, olles ka filoloogi taustaga veidi väga armastasin tegeleda, on sõnade just see Onamata poeetiline pool, ehk siis need sõnad, mis tõesti tulevadki meie ümbert, maailmast, mis väljendavad asjade liikumisi, eesti keel on olematu poliitiliste sõnade poolest tohutult rikas, kõik need sirin, tärin, rääkimata loomade häältest, aga kõik, mis vähegi heliseb, vuliseb kriiksutab see, mis juba iseenesest väljendab asjade tegevusi omad häälikukombinatsioonide poolest. Ja Mulle tundus, et see lavastus just pakub võimalust uurida neid sõnu ja nende teket, sest et nende teke ju tegelikult ongi füüsiline praktiliselt. Ja selle poolest paigutuvad just need sellised sõnad sellesse, aga ütleme kujundlikult või nad isegi ei mõju nii hästi, ütleme paberil nad mõjuvadki, kui need öelda välja seda liigutust kuidagi kaasa võttes mõelnud natukene kaugemale, aga kuna üks minu klassivend õppis viita keel, siis ma hakkasin mõtlema selle pealt viipekeel, seal omakorda sõnad liigutustes. Sageli eeldatakse, et need viiped on kuidagi universaalsed, vaid just viipekeel oleks universaalset üle maailma. Kuigi samal ajal viipekeelekogukondi on ju tegelikult kõvasti eraldatumaid ja nende kõvasti rohkem kui muidu keelekeskkondi tegelikult viipekeele samamoodi kokku lepitud, märgib, et siin on väga palju erinevaid, aga seal on samamoodi ka neid viipeid, mis on natukene universaalsemad, mis kuidagi on võimalik niimoodi otse võtta, eluste tõlkida. Ma ütlen, et sünest asjasse süvenemise võiks, võiks anda viska mingisuguse uue vaate tõenäoliselt just nimelt igasugustele erinevatele keeltele või järele mõtestamisel. Et kui, kui palju on näiteks neid sõnu, mis on ainult kokkuleppeliselt, kui palju neid sõnu, mis tõesti kuidagi tõlgenduvad otse elust, kindlasti oleks see väga huvitav, kui keegi silla võtaks uurida just nimelt ka selle erinevate päriselt maailmas olevate keelte võrdluse just selle baasilt, et kuidas nad meeli seovad omavahel see oleks väga põnev, kootav tutvunud lavastust endast, olen ma näinud sellist umbes paari minutit prooviprotsessist, aga, aga neid, neid mõtteid, mis lavastuse ümber käivad, on juba nii kohutavalt palju. Ma mõtlen, et kas nüüd tuleks ootused hästi kõrgeks ehitada, siis tulla saal ja vaadata, et oh, see on hoopis midagi muud, kas siis tuleks olla omakorda pettunud või siis peaks olema rõõmus, et ma ei tea, kuidas nende ootustega on, ma arvan, et tulla tasuks kindlasti, sest et noh, juba see, et mehed kuidagi omavahel suhtlema olen ma saanud minu meelest need erinevad väljendusvahendid ja selles ma olen küll kindel, et nad omavahel suhtlema on saadud. Maalikunst ja kontrabassiliikumine ja sõnad. Siis ma arvan, et see on juba väga põnev. Valdur Mikita, Troca Ta lubas tulla. Kas, kui tore. Ma arvan, et see on väga-väga hea, ma rohkem üleüldse kiusakski täna. Sellepärast et mulle tundub, et kui on koos Valdur Mikita lavastus süles teesiast. Tänan, nii tore, ma vaatan, praegu päike paistab ja ilm on ilus ja ja kõik asjad kuidagi segunevad täiesti ootamatutel moodustel, nii et selline tunne, et võiks ise kas või siin eetris hakata sõnade asemel värve nägema. Laura aitäh sellele päevale aidanud, jaga heas mõttes kaasa juba praegu aitäh. Nii et alates 24.-st aprillist Tallinnas sõltumatu tantsu laval füüsiline lavastus, Ringo Franca lavastus süneszteesiast, kus need väga palju erinevaid kunstivorme siis ühekorraga laval, kuidas see kõik ikkagi välja näeb, et selle jaoks tuleb tõesti minna isiklikult kohale, aitäh Laura, Kalle ja ka Tartu uues teatris mängime mitmel paremaks, läheb, tuleb välja, et võib-olla veel kuskil pärast. Mina olen Keiu Virro.