Tere, väikesed sõbrad, tulge koos meiega mingile reisile. Meil on ees muinasjutuline riis või muinasjutureis. Mis just juhtub, keda kohtame, seda päris täpselt ette ei tea. Vaatan. Asume siis teele. Huvitav, kas see on Karlsson, kes seal põristav? Niisugust propelleri häält kuulda. Eelm lendab sellel propelleriga. Lennuk vabalt, tal gängsterid käel või muinasjutuhelikopter. Ja, ja kutsub meid sinna peale. Ja mina arvan küll. No kas see helikopter hakkab maanduma ka või ei tea nende maal Eli kopter tule alla? Ei tule millegipärast. Äkki tema viskab meile nöörredeli ja käsib meloopis üles. Ja asi on ka täitsa võimalik. On näha midagi angel. Aga võib-olla ei võeta sinna helikopteri peale, enne kui midagi teinud oleme. Võib-olla siis peab selleks midagi tegema rannad ja kuidagi rendime minnes, et kui me tahame sinna peale saada, siis tuleb see muinasjutt enam mängida. Tuleb jah, kindlasti mu tume niikuinii peale ei pääse, kui ma ära ei mängi. Käkoke ja. Kuule, ei küpseta mulle üks kakuke. Ma ei tea, kas meil jahu on tehkon, näe siin katki põie, ta ongi natuke kaema teensule kakukese. Tee jah. Ai kakuga nii tuline, ma panen ta aknalauale istuma. Kuule, ma lähen viskan natukeseks ajaks pikali. Malev vihkan k. O. Oi-kui-iga oh, seal on üks mett, ma lähen vaatan, nihkeleigi on. Kakukene olen veeremmid, rõõmuga kakukene, ealen veerennid rõõmuga. Tere, kes sina oled? Olen haavikuemand, jänes, kuskile Siiesaid. Mina, mina pagesin ärajaid taadi käest. Kakukeelsele kiilu, sõidelt ma see ära ei ära, see parem laulan sulle. Olgu nõlaule. Kesinena taabikestvakesin merre, sinu käest käin, kääre. On sõnakuulmatu kakuke, lähen vaatan, mis mu pojad teevad. Kookene, mis sina siin metsas teed? Ma pagesin Hedi häda, häbi käes. Oi kakuke, sa oled nii ilus ja maitsev, lubama söön su ära. Ei, ära see, ma parem laulan sulle. Aga kas laul kõhtu täidab? Eksajate? Ei, tegelikult ma kesin ärataja, pigistage siin. Tegelikult, kui me sinu ketta käin, kääre. Kõhu täis läks jälle metsa. Kägu. Geeneaalen veeremmid rõõmuga käkogeeneaalil, ma veeremmid seal rõõmuga. Cappuccino Lenna veeriminid rõõmuga. Tere. Olen Lezigeb karu, oi kui ilus ja ümarik sa oled lubama söönud sind ära? Ei, ära see, ma parem laulan sulle. Kas laul on ka magu? Ei tea, kes ta kehnerra taadi, kest, vares? Pagesin härra jänese käest, pagesin ära. Hundikestva kelner, sinu käest ma käin, kääre on alles kaaguke, nüüd lähen otsin küll mesilased ülesse. Geeneeaa, Lenna veeremmitlejad, rõõmuga, käkogeeneaalen, veeremmid, rõõmuga keeerreegaku. GEN'is jäädi Nedge bee. Tere, kes sina oled? Ma jään Reinuvader Rebane sinusse õppeer kakuke. Ja mina pagefini idia taadi, kest ära. Kuule, kas sa oskad laulda? Laula mulle, ma armastan nii väga, laulusid kuulda. Oskan küll ma siis olen. Ei, ta käin ära, Päbi kehtagesin, ära jää, oota, oota. Ma ei kuule hästi, mu kurva tunnetubetentsi, tule istu mu põlveene. Eide kestva Kesnerradaabi kestva kesine. Pagesin ära hundikestva, kesin merekaru, kes pagesin ära viia siia. Ai, kakukene, kuidas sina siia said? Ära püüa minema kägu genemiks ära põgenichid mulla liiga ja ma ei tahtnud üldse aknalaua peal istuda. Oiga buke kui sõnakuulmatus oled, pea meeles, kakuke ja teised lapsed, ärge kunagi minge ilma vanemad, et ta metsseal või kuskil mujal hulkuma. Saigi see lugu. Ei tea. Nii muinasjutuhelikopter teeb Helikopter tiirutab kuskil kaugemal, mina arvan, et ta tahab vist meieni tuua kolme karu muinasjutu. Kolm karul, ühe muinasjututegelased. Nende muinasjutt on ka väga põnev ja õpetlik, kuidas üks väike tüdruk läks metsa ja eksis ära ja oleks ääretult kalude pealt kere peale saanud. Aga süda mängu muinasjutu oskate te vist ise ka mina tahan kõige pisem olla. Oi kui palju märi pinnal näed, siin on mustikad ja maasikad. Hakkan neid sööma koi, aga piim läheb juba õhtusse. Lähen vaatan, kus minu kadude on. Ei jää mitte kusagil, siin on niigi mets. Väidab üks majate, lähen vaatan, teistel poogen. TTT vasta teeniga ukse lahti kolm tooli ja kandaal drekut, nii kõht, tyhi neide proovin. Ei mulle küll Emaite ja toole liiga kõrge. Igadega Emaike lusikat kraavini tegeda. Vaat see on külmaike. Seda ma tahaks küll ära süüa. Oi kui jääd, kiik jälle tega midagi kiikuda. Läkski katki, lähen vaatan teisse tuppa. Kolm poodi, üks on suurem, teine täitmine. Vaata näide suuremate. Lähen proovin õige keskmiseks. Ega see ka ei soovi. Liiga kõva padi ja Teppan liiga kare. Lähen, vaatan, väiksemate käel on too ma võtan tooli, panen Atun selle peale ja ronib voodi. Vaat see sobib mulle, key hästi vööndis magama. Küll oleme väsinud. Nüüd ei ole muud kui süüa ja magama minna, oi. Aga kes on minuga kausis maitsnud ja mu tooli ära nihutanud minu kausis maitsnud ja lusikaga söönud, kes? Lähme vaatame teise tuppa, oi kes on minu voodi segamini ajanud ja selle padjapaigast nihutanud kes seal minu voodi segamini ajanud, sellel on ju lohk, see. Aga see on minu moodi mananud aeg. Praegu. Käekesin vaevalt, muidu oleks nad küll mind ära söönud. Aga marjad jääd ikka kyll, vihma, karjane, õued märjad. Ja ongi see muinasjutt. Lõppenud ja võõrasse majja ei tasu kunagi minna, seal võivad olla kurjad inimesed, on niimoodi? Jah, muinasjutus juhtub igasuguseid asju, aga ega see ilus ei olegi, lähed teise tuppa või kuskile võtad, teisi asju. Ilma küsimata. Ei ole, käin neljandaga Mi näidata, kreeka tähti, õhtuda. Vaatame, kas see seal üleval on ikka veel ootab kinnitamist laskud küll allapoole ja võtab peale. Viis teel helikopter, tule alla. Helikopter. Nüüd ronime kõik lõbusas rivis mööda imelikku pilves. Olemegi kohal. Aga see polegi nagu päris helikopter. Pealt vaadates tundus nii tilluke, aga tegelikult on suur ja suur sees on aina muinasjutud. Aga kes siis juht on? Parim Remann iili meister on ju keegi karda? On Cartna körval maa ja ta ja terwellita pelgunael on parajalt papp ja meelimeestel karter mattudel, kel karter, no. Keegi ei tee tropp, petersell ja nupp on hall, parajalt papp ja meel need paela pari igat asjakida. Nüüd pole meil mingit muret ka juba nii tubli remondimeister, kui seda karssen, on neil õhusõiduki tehisja koos karssoniga nii huvitav. Alati on mõni üllatus ees. Aga oi, kes siis meist vaibalt praegu mööda kihutab. Kas tõesti vanudki võt, aabits? Hel endaski minema. Head aega. Aga kes siis need on? Kas tõesti kolm põrsakest? See on väga õpetlik muinasjutt, sellepärast et seal oli niimoodi, et hakkas talv lähenema ja igasuguseid hädad tulid siis üks kõige targem põrsas ütles, et mina ehitan endale maja, et siis kaitseb mind talve eest ja kurja hundi eest. Teised mõtlesin, et ah meil vaja vaja. Me teeme parem õlgedest ja teine mõttes puuokstest kakk põrsast tahtsid kerge vaevaga hakkama saada. Ja kiiresti maja valmis saab ja ma ütlesin, et ei, T4 mitte midagi, Chountity puu seda maja ära, ega talv ei tee neile midagi, et nemad on nüüd soojasse kõik, aga kolmas põrsas, kes elab kivist maja tegi, see oli tark ja tema luges ja talv tuleb ja metsas hunt, aga teised ei uskunud ütelda, mis sa valetad, et siin metsas pole hunti mu näinudki, aga teine don on siin, nutt aga löödud. No mis siin ikka selles tunnis teeme hundipillihundiratast ja saame hästi elada. Nuhja sina tegidki ja siis tuli algul lund kimbutama, puhus nende mõlemi majad ümber, siis nad jooksid selle kõige vanema venna juurde ja laskis siis neid muidugi sisse, aga hunt siis neid kätte seal isand küll ta puhus ja katsus kavaluse ikkagi ikkagi ei saanud siis tähti. Lehe, lehe Cartnerilt vaatame tallele akaneljalifere kägu, tuline liike, käreli regi näed, keetsid vett, hunt tähtis minna, aga ta kakas sinna katlasse hüppas korstnast välja ja siis jälle Mikk, et tal oli küliini. Ilus on vist ka niimoodi, et midagi ei saa teha, midagi ei tohi teha nii kuidagi. No niimoodi näiteks, et veab ikka hoolikalt järele mõtlema, et mingisuguseid ohtusid ei tule, et kõik on ilusti. Et sellepärast hunt nende teiste põrsaste majja pääseski, et nad olid natuke lohakad. Tahtsin lulli lüüa, mõtlesingi, et ahetsee talved misega on nagu suvi. Endaga ma olen rahul. Ma ja lasta neil oli tugev ja tall väga. Saatke õige Argentiina. No, mis me siis edasi saame, võib-olla tuleb meile veel mõni tuttav vastu. See oli ju Mary Poppins. Ja seal on ka korstnapühkija. Siin siin siin silmi täis päevad mul sõjata pani, intsime Liidlikesimeni. Et lust olnud stuubia, luud. Kellele eluvad voorenes mus sel kohates punub, kaela jätkus ja kellele pole õnn olnud, truck saab minu käes padjakesed. Symeni zürii täispäevadel tulla ja ta Meritsi vett muste vastust olgu müts, kuubia, luud. Täislaevadel olla suitsu jääda, oligi. Nii. Et buss, temas must orbu, müts, tuubioloog. Poole, ega paali ja luud, mis puhastaks kõik korstnalõõrid, jaamu. Sünge see ainult paistab. Seal on Londoni katuste vahel ja korstnad. Korstnate suur ta laevaga kus lööki enda päike või öelda Aga see, kes, Seda jale. Kui tähtis on koostöö ja mis juhtub see ja kus onkel? Veel on ta? Jaa jaa. Muinasjutumängu võiksid mängida hästi-hästi kaua, pikalt, pikalt ja võiski mängima jääda. Ega vist otsa ei tulekski, ega ei tuleks kelgu kogu aeg mänginud, mängige, mängige, mängige, niimoodi võib elu lõpuni hakata. Mängige seal kogu aeg. Mõtleb mõne huvitava juurde ja üldse ei taha mängimustele minna. Mukaga mõtlen juurde, mis nüüd teha ja kogu aeg ette ja siis muudkui aga mängida. Ei taha õhtul magama ka minna, munka tahab mängida. Aga teeme ikka nii, et praegu saatseemibri reis otsa lõpetame selleks korraks selle mängu ära. Aga teie kodus mängige edasi. Muinasjutt on ju nii palju, on häid tuttavaid ja nyyd keda mitte, keegi veel ei tea. Ise mõelge välja nüüd, toredad muinasjutud. Seal üks mängude mäng.