Ta ei ole nende seast, kes lähevad ühe kindla eesmärgi suunas. Tema eesmärk on teha hästi kõike, mida ta ette võtab. Tema jaoks, kes esimestest sammudest peale ikka teelahkmel seisnud, on kõik teed ühtviisi head. Ta ei ole nende seast, kes oma tahtega elule ja kunstile vastu astuvad ning suurde eluraamatusse oma reegleid kirjutavad. Tema kunstniku tahe on läbinisti objektiivne lennult haarata kõike, mis ilmest möödub. Imedes endasse vana ja uut võõraid stiile ja ideid. Selle natuuri, kohanemisvõime ja tasakaalukus on nii suured, et võõrad elemendid teda iial üle ei ujuta. Ta neelab kõik alla ja loob sellest uue oma. See suur hing on võrreldav merega ja kogu maailmajõed ei suuda teda täita ega tema vete selgust rikkuda. Jaan Georg Friedrich emmelist kirjutanud romaan, romaan ja paremat iseloomustust olekski raske leida. Kõigele uuele, avatud ja kontaktihimulise natuurina kujunes Henryle elu üsna kirevatesse sündmusterohkeks. Sedasama kirevust ja vaheldusrikkust näeme ka tema loomingus. Sünni poolest ja karakteriltki läbi ja lõhki sakslane saab kunstis endilist. Eurooplane, maailmakodanik, Temason, universaalselt ühendatud saksa polüfoonia ja täiskõlaline harmoonia, itaalia homofooni ja sädelev virtuoosliku, prantsuse rütmika ja ornamentika. Nii on endale looming pigem-Euroopa kui saksa muusika. Erinevalt Bachist pole Hendele suguvõsas varem olnud ühtegi kutselist muusikut. Helilooja isa oli alles habemeajaja üsna jõukas ja linnakodanike seas. Lugupeetud mees. Perekonnas oli muusika küll au sees, kuid seda peeti siiski võid meelelahutuseks, mitte tõsiselt võetavaks elualaks. Nii ei näinud auväärt papa Endel oma poja varajastes muusikaharrastuse midagi rõõmustavat. Vaid seejärel, kui seitsmeaastase Georg Friedrichi klavessiinimängu kuulnud vaesunud faldi hertsog isa veenas nõustustab poja edasiste muusikaõpingutega. Henryle õpetajaks sai üks halle juhtivamaid muusikuid. Friedrich Wilhelm Sahharov. Ta andis oma õpilasele elava ettekujutuse vana ja uue muusika väärtuslikematestaaretest. Saha juures. Tutvus Händel kontrapunkti saladustega, õppis mängima peaaegu kõiki pille. Eriliseks lemmikuks sai ning jäi hiljemgi oboe. See oli üks neid õnnelikke juhuseid ajaloos, kus suurele andele on juhtunud õige õpetaja. Lihtne ja tark, kes ei püüdnud mitte ennast esile tõsta, vaid pigem oma nõrga leegiga aimatavat suurt tuld süüdata. Sünnilinnast Hallest viis endale Hamburgi muusikute ja poeetide linna. Tasub meenutada, et tollal oli Hamburg Lyonessiga kõrval üks Saksamaa juhtivamaid muusikakeskusi. Just Hamburgis hakati esimesena korraldama avalikke kontserte ning rajati esimene linnarahvale mõeldud avalik ooperiteater. Hamburgis oli olemas kõik, mis ooperikunstiks vajalik. Metseenid, raha, luksuslikud dekoratsioonid, muidugi muusikud, imetlusväärne orkester ja suurel hulgal lauljaid. Vaevalt 20 aastane Endel saab seal tunda hiilgavat edu. Tema esimesed ooperid võetakse innovatsioonidega vastu. Varsti aga jääb Hamburg noore endale otsivale vaimule kitsaks. Teda tõmbab Itaalia kõigi muusikute meka. Aastail 1706 kuni 1710 teebki NL Itaaliasse kolm pikkaajalist reisi. Nende osa helilooja edasise elukäigu kujunemisel on väga suur. Ta vaimustab ooperietendustest võrratu tehnikaga lauljast. Sõbruneb itaalia heliloojatega. Ja midagi itaalia muusika sädelevast Virtouslikkusest. Hurmavastmeloodilisusest jääb alatiseks tema eneseloomingusse. Veneetsias tutvub Henryl kahe mehega, kes mõlematel ahvatlevad ettepanekut teevad. Hannoveri prints Ernst August pakub Henryle kapellmeistri kohta Hannoveri õukonna uues ooperiteatris. Manchesteri Hertsog. Aga kutsutada Inglismaale. Viis järgnevat aastat veedab endale Hannoveri Londoni vahet. Kuni ta 1716. aastal lõplikult Inglismaa kasuks otsustab. Selle maa muusikakultuurile pühendab ta oma edasise loomingulise elu. Seal saab talle osaks tõuse ja langusi, marulist populaarsust ja mõru läbikukkumist. Vastu kõiki traditsioone õnnestub Henryl esimese välismaalasena saada inglise kuningakoja ametlikuks õukonnaheliloojaks. 1720.-test aastatest alates pole ta enam üksnes õukonna teenistuses. Tema kunst kuulub kõigile. Ta asutab oma ooperiteatri, kirjutab ja toob lavale kakskolm ooperit aastas. Juhatab truck lakkamatult, võideldes kõikjal vohav itaalia ooperiga. Selle pöörase võitluse lõpuks. Ühtaegu võidetud ja võitmatu jõuab hingele oma loomingus suurte oratooriumideni, millega ta oma nimele surematuse tagab. Kui Endel 1759. aastal sureb maetakse ta rahvusliku heliloojana suurte auavalduste saatel Westminsteri sisse. Inglased on ta omaks võtnud. Henry loomingus on raske jälgida mingit seaduspärast arengut. Ta saavutas meisterlikkuse küllaltki vara. Muidugi on tema viimastes moratooriumidest suuremat mõttejõudu kui noorpõlve sonaatides. Midagi püsib aga sama läbi kogu tema loomingu. Endale teostes on kuhjaga talle nii omast isemoodi kütkestavat improvisatsioonilist. Ta ei teinud kunagi oma teoste jaoks eskiisi vaid kirjutas need kohe valmis. Tema mõttelend oli nii hoogne, et tihti tuli kirjutada lühenditega muidu jõudnud käsi mõttele järele. Ometi on neis otsekui ühe hingetõmbega sündinud teostes küllaga täiuslikult ilusaid meloodiaid rikkalikult kõige erinevamaid rütme, sugestiivse, valguse ja varju efekte, dünaamikas kuulajale vahetut mõju avaldavat sära pidulikkust ja monumentaalsust. Endale julgud endasse tõmbunud kunstnik. Ta vaatas, kuulas, panin tähele. Ta elas silmadega enam kui ükski teine saksa muusik armastades valgust, loodust, kauneid pilte, asjade välimust. Nägemine oli talle üks põhilisi inspiratsiooniallikaid. Võib-olla veel tähtsam kui kuulmine. Pimedaks jäämine, mis oleks võinud mõne teise helilooja keskenduda visuaalset muljet erilistele halvas Hendry loom ju täielikult. Kuu elada jäänud aasta jooksul ei loonud enam ühtegi uut teost. Ehk sellepärast, et visuaalsed elamused Henryle nii tähtsa tulid, ongi tema muusikuid palju kirjeldavat, isegi maalilist. Helilooja ise on öelnud. Muusika eesmärgiks ei ole ainult rõõmustada kõrva. Ta peab väljendama tundeid, kujutama kirgi. Muusika mitte ainult ei kajasta sisemaailma, vaid joonistab pildivälisest.