Georg Friedrich Endel 300 aastat sünnist. Hendilist, kui klahvpillimängijast räägiti legende improvisatsioonikunstist, peeti teda ületamatuks meistriks. Kui ta Itaalias viibides ühel maskeraadi klavessiini taga istus, olevat Domenico Scarlatti endale mängu järgi ära tundnud. Üldiselt mängib kas too Saksimaamees või vanakurat ise. Tolleaegne saksa muusikateoreetik kriitik Johan Matheson kirjutab endale mäng on väljendusrikas efektne. Selles sütitavad tuld ajaga Maessteetlikuste õrnust. Kui värvikas harmoonia. Kui hingestatud meloodiad. Tema instrumendi valdamine on täiuslik. Tundub, nagu seisaksid ta käed mängides paigal. Nii loomulik ja keskendatud sõrmede liikumine. Paljud kaasaegsed on toonitanud endale imepärast oskust auditooriumiga ühte sulada publiku psüühikat tunnetada. Londonlased võlusid tema suurejoonelised oreliimprovisatsiooniteenistustel Püha Pauli katedraalis. Ooperis saatis ta lauljaid alati ilma noodita improviseerida fantaasiaküllase klavessiini partii. Publikut, kes Händeli oratooriumi kuulama tuli köitsid autori oreliimprovisatsiooni osade vahele veel enam kui oratoorium ise. Viimastel aastatel, kui Henryl oli täiesti pime, ei loobunud ta mängimast. Igal aastal tegi ta kaasa ülestõusmispühade-eelses kontserdisarjas. Mängides orelit oma oratooriumi esitamisel. Suurteoste osade vahelistest improvisatsioonilist kasvasid välja kontserdid orelile ja orkestrile, kus soolopartii oli tihti vaid visandlikult üles märgitud. Aeglastes osades kogunid, täiesti solist, improviseerida jäetud. Endale jänesemänguvõime vaid ette kujutada. Kuulakem siis nüüd üht tolleaegsete mängu traditsioonide, tänapäevast taaselustamiskatset. Concerto krossa oopus kolm number kuus räimi noor. Õieti peaks sedagi teost nimetama orelikontserdiks. Sest erinevalt teistest Concerto krossadest on siinsoleeriva pillinna kasutusel orel. Keskmine osa andaadio. Geniaalne improvisaator oli endal mitte ainult mängida, vaid ka oma teoseid luues. Suur hulk instrumentaalmuusikat on tema enda kavatsuse kohaselt loodud vaid hetkeks korraks mängida ja muusikast rõõmu tunda. End ei huvitanud nende teoste säilitamine pikemalt mõtlemata võista igal ajal mis tahes koosseisule uue teose kirjutada. Et need kompositsioonid siiski meieni on jõudnud. Selle eest peame tänama üliaktiivseid Londoni kirjastajaid, kes järeleandmatult Henryle käsikirju nõudsid. Ennelisonaadid. Triotsüüdid olid arvukate kodu, muusika harrastajate seas väga minev kaup. Paljud Henneli kammerteosed on otsekui mosaiikpildid, mis on kokku pandud varem loodud teoste kildudest. Tol ajal oli see üsna tavaline, et helilooja kasutas uutes teostes enda või kellegi teise varasemat loomingut endale praktiseeris seda moodus päris tihti. See aga ei tee tema loomingut vaesemaks, pigem vastupidi. Meil avaneb võimalus näha, milliseid erinevaid karaktereid ja tundetoone on helilooja leidnud ühest muusikalisest mõttekillust. Nii on Henry kammermuusika õieti kena kimbuke tema muusikalistest ideedest, mis suuremates teostes oma elu elavad. Ka see, kuidas endale varem loodud teostest pärinevad kiilud uute lennult juurde kirjutatud osadega kokku seob annab tunnistust tema fantaasia küllasest improvisaator, andest sonaadi, plokkflöödi-le, traavers, löödile, Koboele või viiulile koos passokontiinoaga. Trio sonaadi, kahesoleeriva pilliga, klavessiinisüüdid ja muud väiksemad palad on Endel enda sõnade kohaselt loodud mitte külmaks arvustamiseks paid kuulajale vahetu muusikarõõmu valmistamiseks. Ronan Rolaan arhembeli kammerteoste kohta öelnud. Meie ajal võib neist leida poeetilist varjupaika puhkuseks rahu ja terilise ammutamiseks. Sonaadi klahv löödile ja. Mängivad Franzbrügen annerbiilsma ja popun, asperen. Provožuumana nõelnud Hendele jõud on meloodia, mis ilma kontrapunkti kavadusteta. Muidugi leiame endale loomingust ka meisterlikult tehtud Foogesid. Siiski ei ole kontrapunkti saladused, hind oli pärisosa. Fuga meistrina kõrgub üle teiste ikka Johann Sebastian Bach. Endel aga on võrratu meloodiameister. Tema kaasaegsetest heliloojatest on raske kedagi samale kõrgusele seada. Endale meloodiates harrast, poeesiat, puhastundelisust ja kõrge lennulist mõtte rända. Neis ei ole midagi kunstlikku, nad kulgevad vabalt ja loomulikult otsekui elusa hingusega. M4 muusika suurte avaruste muusika. Illustratsiooniks sobiks siia mõni lõik vist peaaegu ükskõik millisest Hendele teosest. Kuna ooperites Dioratooriumites tuleb järgnevates saadetes eraldi jutu. Olgu siinkohal üks näide orkestrimuusikast. Larüngo ja allegro Concerto krossost oopus kolm, number kaks. Händeli Concerto krossadile on saksa muusikateadlane Gretsch mar andnud nimeks stiimul spindel. Meeleolupildid. Neis mitmeosaliste orkestriteostes vahelduvad kaleidoskoopilise kirevuse kõige erinevamad meeleolud. Siin on suurejooneliste toretsevad kõlavust aga kammerliku, soojal üürikat suured väljendusrikkuse saavutanud endale mitte niivõrd orkestri koloriidi omapära Juudsusega kujust täiuslikult ilusate meloodiatega mõjusate dünaamiliste efektidega täisorkestri jõuline kõla ja soolopillide õrn sädelus. Vahelduvat pilkupüüdva valguse ja varjumänguna. Concerto krossades tuleb kenasti esile Händeli muusika rütmiline rikkus. Kui palju erinevaid karaktereid toovad kaasa vaheldusrikkad, rütmikombinatsioonid? Kõige tavalisemalt? Minu Etilegi annab endale erinevate rütmivariantidega kurd, aristokraat selt toretseva koordintiimselt nukravõitu varjundi. Missugust peidetud jõudu aeglaste osade punkteeritud rütmidega, mis muusika otsekui liikuma lükkavad? Jäägu seda saadet lõpetama Concerto krosso, Opus kolm, number üks. Seal Hendele sõltub rusude seas veidi isemoodi. Teosel on ainult kolm osa. Enamus endale sõltu krossosid on aga rohkem osade arvuga. Esimene osa annab tunnistust tolleaegsest nii-öelda vabaõhumuusikastiilist, aga selgelt vahelduvad orkestri suursuguselt kõlavad lõigud soolopillide kammerliku ansambliga. Tõenäoliselt mängiti seda mõnel aiakontserdil Londoni arvukates parkides. Üsna sagedased olid aeglane, teine osa, prantsusepärane Sarabanud üllatad meid kõlavärvide rikkusega. Kaks plokkflööti oboe, viiul ja Fangut pakuvad rohkesti toredaid kõlakombinatsioone. Selline külaline mitmekesisust on isegi endal juures, harvaesinev on kaheldud. Kas lühike, kolmas osa ikka oli mõeldud teost lõpetama või järgnes sellele veel midagi, mis on aegade jooksul kaotsi läinud? Olgu sellega, kuidas on, ka kolmeosalisena on see teos kaunis näide. Meeleolukast ja sugestiivse orkestrimuusikast. Mängib taas ansambel kontsentus muusikus. Nicolaus Hannuku juhatusel.