Georg Friedrich Händeli 300 aastat sünnist. Ooperid on Georg Friedrich Händeli loomingusse see osa, millel on jagunud kõige vastandlikumaid reageeringuid. Esimest korda saab Endel tunda hiilgavat kuulsuste imetlust seoses tema esimeste ooperite ettekandmisega Hamburgis. Itaalias, Inglismaal avanevad Henryle paljud uksed just tänu tema ooperite edule. Kuid ka tema suurimad läbikukkumised ja valusamad pettumused on seotud ooperiga. Suurem osa Henryle ooperitest on loodud Londonis, kus ta ise ooperiteatri eesotsas seisis, olles korraga helilooja, dirigent, lavastaja ja direktor. Tema 40-st ooperist jätkavad tänapäeval oma lavaelu vaid vähesed. Rohkem lauljate kontserdikavades. Üksikuid aariaid. Selles saates kõlav muusika pärineb 1720. aastal loodud ooperist Aadcise kalad ja õigupoolest on seda teost nimetatud nii ooperis kui oratooriumiks esitatud nii teatri kui kontserdilavadel. Oma muusikalise keele poolest kuulub Aadzis aga alati hea küll, rohkem Hendele kammerlike ooperite kui monumentaalsete oratooriumi hulka. Erinevalt Henryle ooperit enamikust on see teos loodud inglisekeelsele tekstile. Katkendid Haatsesestegaad, tehast esitavad solistid, Honor, Shepard. Ei. No. Ta ei. Ajal, mil endale esmakordselt Inglismaale saabus oli inglise muusika varjusurmas. Suurimaks muusika õitsengu ajaks oli olnud 16. sajandi teine pool ja seitsmeteistkümnenda sajandi algus niinimetatud kuldne ajastu, mil valitses kuninganna Elizabeth. Viimane inglise muusika suurkuju Henry päästel oli surnud ligi 15 aastat enne endale Inglismaale saabumist. Ei olnud aastal 1710 Londonis ühtki arvestatavat inglasest heliloojat. Juhtpositsiooni olid hõivanud võõramaalased, peamiselt itaallased. Londonis oli suurel hulgal häid virtuaalse pillimängijaid ning parim Itaalia lauljate trupp, mida Euroopas leida võis. Inglisekeelseid ooperietendused olid aegamisi asendunud itaaliakeelsetega. Rahvuslik muusikakultuur oli praktiliselt välja surnud. 1711. aastal tuli Londonis lavale Händeli ooper Rinaldo. Itaaliakeelne nagu enamus tema järgnevaid oopereid. Seda ei saa Henryle pahaks panna. Oli itaalia ooperikunsti sünnimaa ja loomulikult joonduti kogu Euroopas itaalia ooperis stiili järgi. Rinaldo menu või väga suur. Sellest sai Londoni muusikaelus pöördepunkt. Enam ei olnud itaallased ainuvalitsejad. Nende kõrvale oli astunud üks sakslane Messiivset, temagi oopereid oli Itaaliast inglise keeles. Krinaldole järgnesid ridamisi uued teosed. Kui endale 1716. aastal lõplikult Londoni kasuks otsustas ja Hanno karist lahkus tulenes tema otsus suurenisti just Londonis avanevatest võimalustest ooperite lavaletoomiseks. Paaril viimasel aastal polnud Hannoveris õnnestunud esitada ühtki oma ooperit. Londonis aga oodati teda pikisilmi. Nii sai Inglismaast tema uus kodumaa. Õige pea sai endale enda käsutusse ühe Londoni ooperiteatri olles esialgu selle muusikaline juht, hiljem aga täielik peremees. Igal aastal kirjutas ta ja tõi lavale paar-kolm ooperit. Juhatas etendusi, otsis trupi koosseisu võimalikult häid lauljaid. Paaril korral käis ta ise Itaalias trupile vajalikku täiendust otsimas. Kogu tema tegevus oli õieti pidev võitlus selle eest teater elus püsiks. Jääd publik rahule, jääks. Esialgu oli Händeli teatri menu väga suur varsti aga ei rahuldanud snoobidest muusikasõpru enam ühe sakslase loodud itaaliapärane ooper nõudsid ehtsat itaalia ooperit. Londonisse kutsuti kuulsaid Itaalia ooperi komponiste ja nii algasid Henryle jaoks lakkamatu võitluse päevad. Võisteldes ehtsa itaalia ooperiga oli ta kord võitja, kord kaotaja. Tunnustus vaheldus põlgusega. Oli võidukaid, päevi, kus Londoni muusika, avalikkus Henryle elagu, hüüdis. Samas tulid mustad päevad, kus publik vaid itaallaste loomingut ülistas. Endel ei andnud kergelt alla. Ta jätkas ooperite kirjutamist kuni 1741. aastani. Viimaseid oopereid õnnestus tal küll vaid paar korda esitada. Tegelikult Agan talle endalegi juba 1730.-te aastate lõpus selge, et mitte itaalia stiilis ooper pole see, millele ta oma jõudu ja aega kulutama peaks. Pööre, mis Henry loomingus toimub, on üsna järsk. Ja vaevalt teame me tänaseks kõiki põhjusi. Viimased 20 eluaastat kuluvad Henryl monumentaalseid oratooriumi luues. Ja inglased, kes tema ooperitele otsustavalt selja keerasid kohtlevad Henryt kvaratooriumite loojat rahvuskangelasena. Nii on ta ühtaegu võidetud. Võitmatu. Ooperi komponistina ei avanud Henryl küll uut teed aga paljud tema oratooriumide tugevaimad jooned visandlikena tema ooperites sky olemas. Suurim erinevus endale ooperite ja oratooriumide vahel on koorides. Kui tema oratoorium hind on eelkõige just koorid, raamat, siis peaaegu kõik ooperid on loodud hoopis ilma koorita. Aga seda mitte mõnel erilisel loomingulisele kaalutlusel vaid sel lihtsal põhjusel, et Henryl oma ooperiteatris kooril lihtsalt polnud. Nii moodustavadki suurema osa endale ooperitest aariad, sekka mõned duetid, triot, harvem ka kvartetti. Et nõnda ilma koorita ooper üsna üksluiseks soleerivate häälte demonstratsiooniks ei muutuks, võtab endale appi kõige mitmekesisema instrumentaalsaate. Paljud aariad, otsekui värvikad orkestri pildid, milles vokaalgi on kui üks instrument. Oma teatri jaoks oopereid luues pidin endale arvestama konkreetsete osatäitjatele. Tollal valitsesid ooperilavadel primadonnad, seda näha endale ooperitegelastest. Nii on rada meistriks osalisteks neli sopranit, üks Alt, üks teenourja, üks pass, Julius Tseesoris, kaks sopranit, üks Alt, üks kontralt ja üks bass. Ning selliseid näiteid on teisigi. Tenorid ja bassid on Henryl ooperis enamasti kõrvaltegelased, pole samuti helilooja süü. Vaatamata pidevate otsingutele ei õnnestunud tal oma teatrisse värvata küllaldaselt professionaalseid meeslauljaid ning ta oli sunnitud läbi ajama kapriissed. Primadonnad jagas traatidega, kes kõik endale võimalikult efektselt virtuoosliku osa nõudsid. Üks olulisemaid jooni, mille poolest Henry ooperit tema kaasaegsete itaallaste loomingust erinevad. Muusika kirjeldab iseloom. Endale ooperites on palju, lausa maalilisi lõike mis kujutavad kas looduspilte või siis tegevust ja olukorda. Olgu siinkohal näiteks üks galati aaria, milles ta kurdab, et lindude sillerdav koor äratab temas igatsuse eemale kiibio armastatu järele. Flöötide õrn värelevat Rillerdused joonistavad sellest nii kõneka pildi et ka lauluteksti mõistmata raske midagi muud ette kujutada. Kõige enam on Hembeli ooperitele ette heidetud nende stiirilist kirevust. Mees on üsna juhuslikult kõrvuti kõige erinevamaid vorme ja stiile. Teoste terviklikkus kannatab selle all kõvasti. Võib-olla see ongi üks põhjusi, miks nii paljud Hembeli ooperid ammu unustatud on. Need on küll meisterlik aariaid, mis üksikult väga võluvad on aga ooperit tervikuna on tihti liiga kirevad ja ebaühtlased. Henryl on geniaalseid leide, aga ta loobub neist kergekäeliselt. Ühte ideed lõpuni välja arendamata sööstab ta juba järgmise juurde. Vaid vähestes endali ooperites näeme sellist terviklikkust nagu tema suurtes oratooriumides. Antsis ja kalad ja on üks neid võluvaid erandeid.