14. septembril 1918. aastal toimus Berliinis emmeri Kalmani opereti difashingsee esietendus. Kuigi sõda oli juba sama hästi kui kaotatud ja rahva vilets. Ses kõrgpunktil ei takistanud see esietendusest osavõtjaid metropoli teatri direktori korterisse kogunemast, et menu pühitseda. Sekt voolas ojadena ja puhvet oli esindatud kõikvõimalike delikatesssidega, et peost osavõtjaid raskete aegade üle lohutada. Aukülaliseks oli muidugi eme Rihcalman, kes lõpuks selleks, et pääseda austusavaldustest ühte salongi tagasi tõmbus. Aga sealgi segati teda nimelt umbes 50 aastase tüseda daami poolt. Olgugi et daam oli väga kallilt riietatud ja üleni juveelidega kaetud, jättis ta kuidagi labase mulje. Näidistus pikema jututa Kalmanni kõrvale patsutas teda käsivarrele ja arvas, et nemad kui kunstnikud peavad kokku hoidma. Kalman oli hämmastunud, et see naine võiks olla kunstnik. Ometi näis teine kindlal arvamusel olevat, et Kaufman teda tunneb. Ta rääkis suure enesekindlusega oma viimastest romaanidest, milliseid olevat ilmunud tohututes teraažides ja küsis, kas kandmanni tahaks mõne tema romaani järele operetti kirjutada. Kindlasti on oodata menu, sest tema romaanid olevat otse elust võetud. Kui võtta näiteks peategelaseks mõisavalitseja Oo kui oleksid sina, kes piinaks kuid ütleb, et. Sest. Eestmeti saame. Aga keda huvitab ühe tavalise mõisavalitseja elukäik, arvas Kalmann skeptiliselt. Aga ta ei olegi ju ehtne mõisavalitseja? Keegi ei tea tema saladust, et ta on tõeliselt krahh. Naine vaatas Kalmanile, triumfeeris otsa. Sest teate, muidugi juhtub ka lihtsate inimeste elus ühte ja teist, aga rahvast tõmbab alati tegevus krahvi lossides. Kalmanit hakkas asi huvitama. Aga miks ta esineb mõisavalitsejana? Miks tal pole raha. Naine kehitas õlgu. Raha võista Viinis mingisuguste naistega lihtsalt läbi lüüa. Sellistes ringkondades on see tavaline nähe. Ma ütlesin ju, et minu teemad on elust võetud. Ja aga kuhu jääb dramaatiline sõlmpunkt? Küsis Kalmann. Mis tekitab elus kõige suuremaid sõlmbum? Muidugi armastus. Loss kuulub rikkale Ungari krahvinna-le, kes üle pika aja kodumaale saabub ja keda ta vaesed, kuid ausad alamad, kes päeval ja ööl oma armastatud käskijanna heaks töötavad teda rõõmupisaratega silmis vastu võtavad. Kas nad nüüd armuvad teineteisesse? Tahtis Kalman teada. Naine eitas, mitte kohe. Enne peab tekkima dramaatiline situatsioon. Nii on alati elus. Krahvinna koos saabub mõisavalitseja õde, kes seni on viibinud suursuguses šveitsi pansionaadis. Et seda talle võimaldada, töötabki ta vend ennastohverdavalt võõras mõisas. Õeke ei tohi muidugi teada, et ta vend töötab, see oleks hirmus häbi. Ja siis peaksid oma venda põlgama. Vend jutustab talle, et töötamine siin on ainult nalis. Ja õige usub seda tõesti, küsis skeptiline Kalmann. Nüüd oli võõras naine peaaegu solvunud. Muidugi usuta seda. Tütarlaps, kes on üles kasvanud suursuguses šveitsi pansionis ei oskagi kahtlustada, teiste inimest valis. Ja kas nad nüüd võivad armuda? Päris Kalmann. Naine eitas resoluutse käeliigutusega. Velmite saatus mängib mõlemaga julma mängu. Nimelt avastad krahh, et krahvinna on kihlatud. Aga nüüd tuleb midagi, mis publiku põnevuse äärmuseni peab kruvima. Ta ei ole tõeliselt ühtse kihlatud, vaid peigmees on väljamõeldis. Kaal mannil käis juba pea ringi. Kui krahvinna polegi kihlatud, siis ei ole ju enam mingit takistust. Laval võib-olla mitte. Aga tõelises elus seal läheb kõik teisiti. Kihistas naine võidulemuselt. Ungari krahh, kelle nime Maritsa välja mõtles, et pääseda tüütavates taustajatest on tõesti olemas ja ilmub ühel päeval lussi ja krahvinna on sunnitud temaga kihlust pühitsema. Mõtelge, milline traagika. Sel ajal, kui lossis šampanja voolab ja külalised lõbutsevad, hiilib anamaks inimeseks peetud krahh lossi akende taga ja jälgib kaugelt oma kadunud õnne. Aga nüüd muudab kõrgem vägi ootamatult tema saatust. Muidugi pärast ränki katsumusi. Sest Aadi verega inimestel on uhkus kõrgemal mõistusest. Ja selle uhkuse pärast ei suuda nad teineteisele armastust tunnistada. Aga see nimelt ongi Aadipärane nende juures. Kas võib öelda, et see pole elust haaratud ja ka õige, leiab selle, mis kõigile suursugustes tantsionaatides kasvanud tütarlastele on kõrgeim elu ideaalrikka ja õilsa südamega mehe. Ta üliTalebi Leminenud iga õnnest Lausas legi peale. Darrin käi kõik oleks üle pea. Kalmann jäi sügavamatesse mõtetesse. Teema näis olevat operetipärane ja ta otsustas selle järgi operetti komponeerida kuna parajasti tema juurde astus keegi ajakirjanik kasutas Kalmann juhust, et küsida, kellega ta senini oli vestelnud. Ajakirjanik naeris. See naine käis eile vist kõvasti närvidele. Tõsi küll, tema romaane loetakse palju, aga kõik on totrus. Tuleb lihtsalt häbeneda, kui oled temaga tuttav. Ja siis ütles ta Kalmanile, kes oli tema ennistamine jutupartner. Hoolimata sellest kasutas Kalmann kuuldud materjali, mis pidi olema nagu elust võetud oma opereti jaoks ära. Aga tänaseni. Ei seisa üheski naaritsaprogrammis, et selle opereti libreto tegelik autor on Hedvig kurtsmaale.