Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Tartu kunstimuuseumis avati näitus, ebamugavad küsimused. Kaasaegne kunst Venemaalt. Näituselt ilmneb, et Venemaa on arhailine ja vägivaldne ent elab samas hurraapatriotismi poolt kantud kestvas amneesia s. Kunstiministeerium käis muuseumis küsitlemas näituse kuraatorit. Juulia Poluyanyencolata. Ajaloorubriigis loen Tiiu Talvistu soovitusele ette Märt Laarmani artiklit vana ja uue vahel mis ilmus ajakirjas kunst ja kirjandus 1932. aasta 23. mail. Selgub, et laarmanni kui kunstist kirjutajad on väga vähe uuritud. Tiiu Talvistu enesediplomitöö Tartu Ülikoolis sisaldas peatüki laarmanni, kriitiku ja Eesti rollist. Ent midagi uuemat ja olulisemat ei õnnestunud pealiskaudsel otsimisel tuvastada. Osaliselt seetõttu astub ka Kunstiministeerium sissetallatud rada ning võrdleva analüüsi asemel toon teieni kunstiteadlase Tiiu Talvistu kommentaari. Meta kreatiivis on luubi all kriitikute isiklik avalik kirjavahetus. Ajakirjakunsti eelmise, see on 2016. aasta esimese numbri avas Hedi Rosma kiri kellelegi, keda ta armastab. Kirja sisuks on Marge Monko kureeritud näitus. Kõik kirjad on armastuskirjad Tallinna kunstihoones. Enam-vähem täpselt kuu tagasi ilmus ajalehes sirp Marek voldi tirib heale sõbrale, keda ta üsna tõenäoliselt ei armasta kuid kes on kirja autorile väga lähedane. Sest olenemata asjaolust, et ta ei ole heale sõbrale mitu aastat kirjutanud on just see hea sõber, see, kellele Wolt on otsustanud saata kirja olukorras, kus Hanna-Stiina triumondi näitus MI märg unenägu. Tartu kunstimuuseumis on ta oma jõhkrutseva erootilisusega verest välja löönud. Tartu kunstimuuseumis avati näitus ebamugavad küsimused. Kaasaegne kunst Venemaalt. Näitusel osalevad kunstnikud Anna Andrei Kievskaja, Aslan kaisu mow, Dmitri Fjodorov, Artjom Loskutov, Katrin našova Alissa Johve ning kunstirühmitus. Lippnäituse kujundas Jevgeni Zolotko. Pere, Julia, Poluyanjenkova, sina kureerisid just Tartu kunstimuuseumisse, Vene kunstinäituse. Kiusaksin tere küsimustega seoses selle näitusega. Kui teha näitustega Eesti kunstist või Leedu Eestist oli, siis ütleme, riik ise on nii palju pisikene et teatavate mööndustega või noh, me võime öelda, et noh, et hea küll, et, et noh, et justkui on nagu eesti kunst. Aga et kui võtta, kui vene kunst või ma ei tea ka näiteks Ameerika kunst on ju siis nimi vene kunst muutub nagu mingis mõttes nagu absurdselt üldsõnaliseks, et mis, nagu tegelikult neid autoreid omavahel nagu koos hoiab. Ma tahaksin rõhutada seda, et mis on iva, nähtas näidesse nimest, pealkirjast, et see on kaasaegne kunst, oled kohe üleval vene kunst, see on siis küsimus see mingi nagu rahvusvahelisus, aga seotud kodakondsusega see kes nagu venelane siis, sest Venemaal on väga palju erinevaid inimesi, kes elavad seal, tulevad sinna. Ja see on täiesti tõsi, et kui me rääkisime sellest, et me tahaksime näidet kunsti vene ära, et ma sain aru, et see valik on nii suur, et kindlasti on vaja kuidagi neid kas teema kaudu või mingi veel printside kaudu teha mingi kontseptsiooni. See kontseptsioon tuli mulle päris loomulikult, ta tuli erinevates asjadest ja tuli see mõte, et on olemas need ebamugavad teemad, millest on keeruline rääkida ühiskonnas üldse ja kus kunst on üks sellest asjadest, mis väga hästi illustreerivad seda ühiskondlikku situatsiooni. Aga ikkagi, mille alusel sa valisid, nagu need autorid, et kas nad on? Ma ei tea, head sõbrad. Esimene asi, mida me kindlasti tahtsin teha, et need noore kunstnikke kui tavalised noored kunstnikuna need, kes ei ole veel 35 aastat vana sest nagu me teame, 10 aastat tagasi oli KUMUs suuremis Jaano poolt kureeritud näitus. Ja siis seal on väga palju kunstnikke, kes on tänapäeval aktiivsed, väga aktuaalsed kunstnikud. Mul oli see soov, et anna võimalus näha, mis on värske, mis on aktiivne ka, aga uued nimed ei ole nii uued, nüüd eilse tudengid, kes nagu just teevadki lõputööd, need on ikkagi kunstnikud, kes on näidanud midagi, kelle nimed kõlavad kunsti seltskonnas ja võib-olla isegi avalikus ruumis. Kui me teame, et kaasaegne kunst ei ole eriti moodne asi praegu ühiskonnas. Vaatasin mis tööd, kes on hilidele jäänud, kellel on olnud väga silmapaistvat tööd, mis käsitleksid need teemad võimalikult huvitavalt. Ja siis ma vaatasin, et kus neid ööd on näidatud, kuidas toimub nii, et keerulised teemad, aga tööd mõnikord on neetud suurtes riigi institutsioonides. Et siis mõnikord kunstnikud, seal on niisugune vorm, mis ei ole väga agressiivne aga kindlasti sõnum on ebamugav. Ja kindlasti me ei räägi keelatud Kolstest, millele ma tahan ka rõhutada. Keelatud on natuke erinev sassi sest need tööd ei olnud mitte kunagi olnud keelatud, kuigi neid on olnud mõnikord keeruline. Näidet tähendab, et mõni, et institutsioonid ei tahtnud teid võtta või mõnikord nagu palutakse, et midagi kunstnik ei kasuta. Oma teoses. Ja sellest teemavalikust rääkides, et kui Janno Bergmann aasta tagasi kureeris Tartu kunstimajas Peterburi kunstinäituse siis tähendab ka seal on tegelikult poeetiline toon oli kahtlemata nagu olemas, aga samas ma ei tea mulle tõhusat tööd ennekõike nagu läbi sellise kontsert turismi töötavat või isegi kui selline köögikontseptualism. Ja kui nüüd vaadata, et sellesama Bergmani näituse kaudu käesoleva aasta suvel Voronina galeriis näitust kureerima hakkav teelõik ka tema nagu sellist siis selle tuleva näituse kontseptsioonile otsa vaadata, sest mulle tundub ka, et seal sihuke müstid, sism, et noh, et paneme kunsti kasvama ja noh, et seal on selline. Vaata, võtab arvestada Voronina galerii, Peipsi-äärsete sihukest maapiirkonna paiknemist, sinu näitasin neile hästi poliitiline, samas olles poliitiline, seal siiski puudub selline nagu nostalgitsemist või ütleme, kui missiana kureeris KUMUs mõned aastad tagasi vene kunstinäitust, siis seal on ka selgelt teda väga huvitav just see see ajalooline pärand, sealhulgas ka siis poliitiline pärand. Aga et mis sinu näitusel nagu selle poliitilise joone tingis või kuidas sa seda iseenda jaoks nagu tõmbasid? No ma lähtusin sellest, et tahtsin ägre ühiskondlikest teemadest ja poliitika lihtsalt tuli sellega koos ja ma mõtlesin, et selle eest, et kui ma näitan kontseptuaalse kunsti meie publikule et kuule, sa peavad ennast silmas selle kunstiga ja munade kui näidesse, laadsete ühiskondlikud teemad. Et nende kaudu nii eesti keeles kui ka venekeelsed vaatajad, kui ka välismaalt tulnud inimesed nad võivad, leian mingit ette, kus ühispunktid, mis võiksid neid siduda kaasaegse Venemaa, sest ühest küljest see on koht, millest teha päris palju. Teisest küljest. Me ei tee eriti palju sellest, kuidas reaalselt inimesed tänapäeval elavad ja mul on olnud see kogemus ja ma õppisin Venemaal viis astet. Ja see oli ka veel üks asi, mida mul oli väga huvitav näidata, et üks asi on see pilt, mis on meie silmade ees, on olemas, teine asi, see reaalne elu, millest mulle tundub päris palju kunstnikke just räägivad, nagu, mis toimub seal ja meie nagu Eesti elanikele mulle tundub, see on tähtis ja huvitav vaadata. Nende tööde eneste noh, sisu juurde tulles või siis ka seeläbi näituse enda sisu juurde. Ivar Veermäe on selline videovoor map siis soojendus, filmitud Berliinis antifašistide demonstratsioon, Nad jooksevad seal võrdlemisi peatult mööda linna ringi ja, ja nad üritavad teha vastudemonstratsiooni mingit natside demonstratsioonil, aga need ei suuda lihtsalt üles leida. Veermäe oma kommentaaris sellele videole küll viitab sellele, et, et kuidas nagu demonstratsioon Lääne-Euroopas on selline noh, nagu püüa mingisugusest kehtivast normaalsusest välja astuda või noh, nagu kuidagi selline protestimine, kui püüa oma oma normaalsust katkestada, aga aga ma ei teinud mulle ikkagi pigem seda videot vaadates tundus selline demonstrationi pauthinget selline demonstreerimine mitte millegipärast või õietesse demonstreerimine on mingi pigem nagu selline sümptomaatiline tegu, et siin üks kümmekond aastat tagasi oli Viinis üliõpilased hõivasid mõned auditooriumile ja siis kui üritada nagu ajakirjanduse vahendusel ka aru saada, et noh, et mille vastu või mille pärast demonstreeriti, siis astun isegi too hetk nagu juhuslikult Viini sattudes ja üritades kohalikku meediat lugeda või ei suutnud nagu tuvastada, et, et noh mis asi, mis, mis toimub tegelikult. Et mulle tundub siuke demonstreerimine demonstreerimisel pärast. Aga sul on näitusel Artjom Loskutov teos monstratsioon ja nagu ma aru saan, on ta selle eest saanud preemia. Aga teisalt on teda selle teose eest ka korduvalt vahistatud ja see on siis sisuliselt ka selline noh, nagu vabademonstratsioon, et kõik võivad demonstreerida, tähendab protesteerida siis, mille poolt või vastu iganes tahavad, et see niisugune nagu protest protesti pärast. Ja mul selles kontekstis tekkis nagu küsimus, et kas kas Venemaal on, on nagu sellisel protestimisel mingisugune teistsugune tähendus või et kui siin Kurski katastroof oli, siis ma ma iseenda jaoks sõnastasin kummalisi asjad. Okei, et kui me muidu räägime neljast võimust, eks ole, neljas võim on ajakirjanduses mulle seda Kurski kajastust, mis toona veel märksa vabamas Vene meedias toimus. Mulle hakkas silma, et teed viies võim nagu noh, mida siis võiks nimetada nagu populia või noh, need nüüd sõdurite emad ja vanaemad ja kes iganes, kes tulid ka siis sinna sellele noh, nagu avalikule infotunnile, kuni selleni välja, et lihtsalt mõni pool vägivaldselt ära koristati, sest noh, nendega saadad nagu hakkama. Et kuidas sellest tänapäevases Venemaa kontekstis, kas sellel protestimisel on mingisugune teistsugune tähendus ka võrreldes selle lääne protestiga veel? Et, et kas Artjomi monstratsioon, millisesse kontekstis asetab? Mina seletaksin seda niisuguse kontekstis et see ei ole rohkem protest seal, noh, nagu rongkäik, kus seal Rihutajat, mis sinu silmavaade, vaatepilt ja siis mulle tundub, et see paigaldab väga hästi selle kontekstis, et näiteks tänase päeva siis Venemaal on väga aktuaalsed üheksanda mai Bron käigud, vee esimest maa, eron käigud ja siis nad just ei tee protesti teevad seda nagu vastupidi nagu lojaalsuse neile, et nad nagu näitavad, kui hästi need sobivad sellele süsteemis. Demonstratsiooni rool on päris palju muutunud paljudele inimestele, kes käivad üheksandal Morel. See ei ole mingi sügavas sündmus, kus nad otsivad tõsist tõelist tähendust seda rohkem nagu mingi propaganda või üleüldise ühiskondliku. Nagu vene mere vene keeles on see nagu hurraapatriotism niisugune stsenaarium, selle tunne, osa Monseratsioon mängib sellel, et nemad pakuvad vastupidi, üldse ei ole mitte mingit nagu tähendust, mis väga paradoksaalselt lisandub sellele tähendust. Sest nemad on need inimesed, kes ei taha näidata mingit poliitilist ideed. See on nagu iroonia sellele mule tundub situatsioonile, kui inimesed teevad Orapodrietismi rongkäigud. Su näitusekomplekt, nii nagu see mulle tundus kujutab Venemaad arhailise ja vägivald sõna. Et näiteks suurem osa neist piinamismeetoditest, mida Katrini naševa oma performance ites taaslavastab, on sellised sajanditepikkuse traditsiooniga hernestel põlvitamine ühe jala peal seismine on selline hea tsaariaegse sõjakooli drill. Samas on seal ka uued teemad homofoobia näiteks. Ja kogu seda nagu vägivaldsust ja sellist nagu vastandlik või ühesõnaga kõike, mille vastu on vaja olla, seda esitletakse kuidagi läbi seal ortodoksse kiriku, nii et mulle mulle kuskilt tekkis niisugune tunne, et et lihtsalt Venemaa enda ajaloo tõttu läbi selle kommunismi ja ateismi nagu kultuse. Et kui nüüd tagasi sinna ortodoksse kirikusse jõudnud, siis võib-olla see kiriku ja riigi suhe Venemaal tundub mingis mõttes isegi veel kummalisem perverssed iiliti islamiriigis, kus on nagu selge, et noh, nii et seal on nagu kõik lähtub sellest religioonist ja sellel on nagu siuke ühtne kulgemine siis Venemaal minu jaoks kuidagi see ilmalike riiklik võim on väga-väga veidral viisil nagu kokku kasvanud saar. Ja sellepärast saar tähistab kõiki tsaar Nikolai, teine oli viimane, aga mulle tundub, et saar läheb, see läheb noh, kõik on kogu aeg-ajalt saarjärvesaar pärast Stalini ja Putini ja siis need moodustavad nagu sihukse kummalise kolmainsuse. Ma ei tea, kas sa saad või oskad kirjeldada seda kultuuripilti hetkel Venemaal vaid. No kui me räägime sellest kultuurpildist, mida näeb tavaline inimene, mitte me ei räägi nagu mingi kunsti. On teil praegu, me räägime nagu tavaline pabule, kes ülistab telekat või isegi noor inimene, aga kes tavalises kolis tavaliselt vanemat, kuna tundub, et see on ige nagu seal klaasid seal mingi nagu üldine kujutis koos, see on väga imelik, aga need lähevad kõik sisse, see Putin, Stalin ja tsaar ei tee. Võib-olla ma mõtlesin selle eest, et miks need suhted võimu ja kiriku vahel on niisugused imelikud ja inimeste imelikult käsitlevad religiooni. Sest mul on tunne, et võib-olla, sest Nõukogude aeg see traditsioon on kaotatud ja iga inimene pidi interpreteerima iseenda jaoks, nagu ta arvas, ja siis praegu ei ole selle traditsiooni. Ja mõnikord täitsa on, on ikkagi hea, kui me ei idealiseerida traditsiooni, vaid otsime mingit teadmised sead. Ja mulle tundub, et kõik kujutised tulevad sellest kaotuse tunnest ja ebaeest saladusse tunnest. Aga need tsaar Putini ja Stahlil on väga silmapaistvad inimesed või nagu kujutised, kes nagu võivad olla nagu päästjad sellele situatsioonile, kus inimesed ei ela väga hästi. Ja see, mida me näeme, kui me lähme näiteks Peterburis või Moskvas, ei ole nii, nagu elavad inimesed teistes linnades. Ja see on väga keeruline elu ja sa rääkisid, et seal on väga palju vägivallast juttu teostes ja mulle tundub, et seal on niimoodi ja me ei räägi ainult laie vallast mingi ühe grupi kaudu. See on üldine vägevale tunne. Me räägime nii kultuurpildist Kuiga mingis nagu ühiskonna suhtumisest inimeste vahel. Esimene kogemus oli niisugune, et kui ma tulin tagasi Eestisse pärast ülikooli, ma sain aru, et see, kuidas ülikoolis olid tehtud suhted ülikooli ja üliõpilaste vahel ei ole, on ka vägivalla täis. Tähendab, kui isegi kui kunstikoolis on nii palju vägivalla üles me räägime siis, kui tulevad niisugused marginaalsed stigmatiseerida grupid nagu vanglast tulnud naised. Ja seepärast mulle tundus, et see on väga tähtis selles asjast Räägresest, kui inimesel ei ole sõpru sellest seltskonnast või inimesel ei ole. Ei olnud kogemust. Mõnikord ma ei saa aru, kui palju vägivalla võiks olla suhtedes. Ma räägin nii Eesti elanike kohta kui ka nagu Venemaal, lihtsalt et seal on vägevad. Konstantsel. Aitäh, Julio kova aitäh sulle, Indrek. Näitus ebamugavad küsimused. Kaasaegne kunst Venemaalt Tartu kunstimuuseumis jääb avatuks kuni 28. maini. Tänases ajaloorubriigis loen Tiiu Talvistu soovitusel ette Märt Laarmani artiklit vana ja uue vahel mis ilmus ajakirjas kunst ja kirjandus 1932. aasta 23. mail. Kuid hõlpsamini on see ja suur valik teisi laarmanni artikleid leitavad kirjastuse Ilmamaa sarjas Eesti mõttelugu, kus Laarmani artiklikogumik ilmus 1998. aastal. Eesti mõtteloo sari on iseenesest erakordselt tänuväärne ning vaieldamatu kultuuriloolise väärtusega. Ent Laarmani köidet kummitab märksa rohkem kui nii mõndagi teist sama sarja raamatut toimetaja järelsõna puudumine. Seda asendab Literatsioon 1996. aastal vikerraadio eetris kõlanud keskööprogrammi saatest maastik varesega. Saate koostaja, laarmannile kujum, onule viitav Mari Tarand on saate kokku pannud erinevate inimeste mälestustest mis ennekõike kaardistavad Laarmani kui persooni pida. Neis mälestustes aga ei ole ei ole hinnangut ega isegi kommenteeritud ülevaadet laarmannist kui kunstist kirjutajast. Samas mõtteloo sarjas ilmunud kogumiku pealkiri, mina kõnelen kunstist erakordselt kõnekas. Laarmann on oma tekstides eneseteadlik ja sõjakas, mingi hoidu isiklikest pöördumistest, mina kõnelen ja teie olete kus. Et see kommentaar ei jääks üldsõnaliseks. Tsiteerin lõigulaarmanni artiklist märkmeid publikust kriitikust kunstnikust mis ilmus 1927. aastal väljaandes Eesti kujutavate Kunstnike keskühingu viis aastat ning on leitav samast Eesti mõtteloo sarja kogumikust. Mina kõnelen kunstist. Kriitikuid on kahesuguseid. Ühed on alaliselt kunsti küsimustega tegelejad, teised astuvad uulitsa juhuslikult joonealusesse praalima, nagu restorani. Esimesi on kolm. Hanno Kompus, Alfred Vaga ja Rasmus Kangropool. Hanno Kompus tõesti näeb sageli kõige kaugemale. Ta teab, et kunstimaakeral on palju kontiniite, milledest mõnedki veel avastamata. Alfred Vaga liigub küll kindlasti, aga ainult oma kihelkonnas. Ta vaatepiiri varjutavad Noor-Eesti kõrged mäed. Ta ei suuda uskuda, et teisel pool mägesid asuvaid uudismaile inimesed lähevad sisemisest sunnist ja ausate kavatsustega. Nad teevad seda sensatsiooninäljas ja selleks, et neist kõneldaks ja neid imetletakse. Rasmus Kangro poolil pole üldse mingit seisukohta ega vaatlemis süsteemi. Ta kirjutab paid. Ta laev on kõikide maailmatuulte tõugata ja tuul on väga muutlik ja mitmekihiline. Suurus neile kolmele viimasel ajal seltsi veel Jaan Pert. Temaga ei loodust, maailmu paid maailmast. Udu. Õpetlikum on vaadelda juhuslikke kriitikuid. Neis peegeldub aja vaimu muutumiskäik. Esimese Eesti kunstinäituse puhul kirjutades on A j tõenäoliselt Anton Jürgenstein nagu onu läinud aastaajast, kes vaikselt mõnuleb ja teab, kuidas need avalikus paigas näidata. Viimaste näituste aja lärmab vares. Varblane on nagu laia suvine Chimmi poiss agulist kelle vaimline pagas seisab laiades pükstes. See õigustab ta julgesti ja aplombikalt hüüdma. Küll on ikka vastutamatu asi olla kunstnik. Kunstiteadlane Jüri Hain, kes 1996. aastal Eesti kunstimuuseumis toimunud Laarmani näituse retsensioonis sedasama artikli tsiteerib, millest ka mina äsja lõigu ette lugesin on nende seas, kes keskööprogrammis laarmanni meenutavad. Seal tunnistab Ain, et otsus laarmannist vaid hästi rääkida johtub hoiakust, et surnutest räägitakse vaid head. Samas on ta sõnavõtus tunda ka annus traumaatilist aukartusttoon teieni siinkohal katkendi keskööprogrammist, mida raamatusse toimetatud Literatsioonis ei ole. Aga saate esimeses pooles käime Märt Laarmani loomingu mõnedel radadel kunstiteadlase Jüri Haini käekõrval. Ma tutvusin Märt Laarmani, kui ma olin kaheksateistkümneaastane. Ja peab ütlema, et see tutvus oli minu jaoks muidugi väga õpetlik ja arendav. Samal ajal pidin ma sageli vastu võtma manitsused õrnalt öeldes manitsused nii enda kui ka oma kolleegide Ebakvaliteetse tegevuse eest ja teinekord. Me isegi väitlesime veidi, kuigi ma ütleksin, et üldiselt ma ei olnud sellises eas ega ka sellises vaimses konditsioonis, et mul oleks olnud eriti võimalik Märt Laarmani olnud väidelda. Loomulikult oli ta inimene sellise nagu mina teda tundsin selgete vaadetega maa teadmistes veendunud. Loomulikult imponeeris Märt Laarmann mulle mitte ainult kunstnikuna, vaid just oma niisuguse tervikliku isepäise isikuna kes samal ajal oli ju niisugune renessansiinimene. Asjaolu, et Eesti mõtteloo sarjas ilmunud Laarmani artiklite kogumikule puudub korralik järelsõna on seda kahetsusväärsem, et mul ei õnnestunud tõsi, paraku vaid pealiskaudse otsimise käigus ühtki laarmanni kui kriitikut analüüsivat artiklit leida. Tartu kunstimuuseumi 1985. aastakogude teatmik sisaldab mari pilli konverentsi ettekannet, kunstiajakiri taie ning tänasesse saatesse Laarmani soovitanud Tiiu Talvistu. Diplomitöö sisaldab peatüki laarmannist kui kunstist kirjutajast. Ent üldiselt tundub, et eesti kunsti kirjutise kõige otsema ütlemisega autor on ka pea 40 aastat pärast oma surma nii järsk vastane, et keegi julge temaga avalikku vaidlusse astuda. Märt Laarmann vana ja uue vahel. Inimene kõneleb peamiselt sellest, mis seisab talle ligidal. Tundmatust on raske kõnelda, aga seda tehakse tihti. Ma ei saa kirjutada raadioaparaadi ehitusest ega inglise keelest, sest ma ei tunne neid. See ei tähenda aga seda, et neid ei ole olemas. Mõlemad elavad ja kummagi käsi käib päris hästi, ehkki ma ei tea nende sisemist konstruktsiooni. Mina kirjutan kunstist. Et ma ei tunne inglise keelt ega raadioaparaadi ehitust, siis see ei ole mingi voorus. Ma ei ole kuulnud kedagi uhkustavad, seega et ta on rumal. Keegi ei ütle küll, olen tark. Ma ei tunne inglise keelt ja ei tea midagi aritmeetika, st. Keegi ei ütle raadiot ei ole, sest ma ei tunne tema ehitust. Keemia ei eksisteeri, sest mul pole tast aimu. Ei ole viisakas kõnelda nõnda, sest see oleks rumal inimesed naeraksid. Ainukene ala, kus mittemõistmine ja mitte arusaamine on vooruseks, on kunstide valdkond tõeline või tahtlik mittemõistmine on siin koguni vägevaks relvaks uute kunstivormide vastu. Kui ollakse ütelnud luuletisest pildist või muusikateosest, Need sügavad sõnad, et ma ei saa sellest aru või veel paremini, selleni minu mõistus küll ei küüni. Siis see asi on löödud surnuks ütleja mõtleb, et ta väljendab oma üleolekut teose suhtes. Ta ise usub kindlasti, et tema on absoluutne mõõdupuu. Et kunstiteose teeb naeruväärseks juba see lihtne asjaolu, et ta on temale arusaamatu, et mitte mõistetav on väärtusetu ja sel pole õigust eluks igapäevases inimkeeles ja kunstide valdkonnast välja kihutatuna. Sel lausel on hoopis teine tähendus. Minu mõistus ei küüni inglise keeleni, on lause, millega ütleja ei saa rõhutada oma üleolekut inglise keelest ja naeruvääristada seda talle tundmatut asja ennast haka küll. Igal ajal on omad kunstivormid, mida enam vorm saab meile tuttavaks, omaseks vastuvõetavaks, seda enam on ta nihkumas mineviku poole. On õpetlik vaadelda, kuidas laps näeb maailma oma joonistusis. Kuidagi unistab inimese, siis nägu, käed ja nii edasi märgitakse ainult kõige üldisemate võtetega. Kõrvad puuduvad tihti põlve- või randmevormi lapsi püüagi üldse edasi anda. Küll aga joonistatakse täpselt nööbid juukselint, uus kübar. Seda seepärast, et inimkeha on läinud lapsel nõnda ütelda nägemise piirkonnast juba teadumuse piirkonda. Laps tunneb oma kehavormide ehitust ja teab nende liikumise võimalusi. Neid ei huvita teda enam. Teda huvitab temale uus, see, mis on alles nägemise piirkonnas. Kunstivormid muutuvad samuti oma heaulatusest mööda meile tuttavaiks tuttavad ja palju nähtud vormid nihkuvad teadmuse piirkonda, nagu laps teab, missugune on tema kõrv. Nii, täiskasvanu tahab jätta endale kunstivormi suhtes kindla teadmuse. Mis oleks alatine, mis ei muutuks. Looming, aga on muutumine alati uute vormide loomine. Vormi kanuniseerumine ja tardumine on surm elavale kunstile. Meie alalhoidlikkus tahab aga tuttavat jalakestvat vormi maailma. Nii on kergem ja siis üteldakse Kim uue suhtes, et minu mõistus ei küüni inglise keeleni. Kui kõneldakse kunstivormide muutumisest, siis seda nimetatakse harilikult kunsti arenemiseks või edenemiseks. See on valesse mõtlemise käiku juhtiv termin. Seda mõistetakse nõnda, nagu areneksid kunstivormid mingi absoluutse täiuslikkuse poole. Seepärast paljud kujutlevad kunstivormide muutumisprotsessi nagu ala tõusvat joont diagrammil aastatuhande või paari eest. Kunst oli sama kõrgel nagu praegu seega kunstis ei ole mingit evolutsiooni üldpildis. Kunstivormide muutumise ajalooline diagramm koosneb üksikute kui te üles-alla kõikuvast lainelisest joonest kus selle murdekohtades uus asub vägivaldselt vana asemele. Üksikutel vormi aeg järkudel on oma tõusu kulminatsiooni ja languspunktid. Nende rida moodustab kunstiajaloo. Kui vaatleme kunstiajalugu, kui vana vormi aeg järkude võitlust uuega, siis näeme, et uue tulekul alati ei ole osatud inglise keelt. Kuuleme tihti, et kunst, mis arusaadav ainult vähestele ei ole tarviline ja õige aga teisest küljest vähestel arusaadav, võib olla väga vajaline. Vahe on sess, mis laadi on see vähe arusaadav ja kellele ta on adresseeritud. Kui teos tugineb kitsale individualistlikud baasile ja on määratud ainult 10-le autori hingesugulasele siis ta ei ole vajaline. Ta kaotab oma ülesande, kui on jõudnud kätte, kellele ta määratud. Tal ei ole mingit üldist tähendust. Aga on olemas sääraseidki asju, mis Kajule üksikule otsesest allikast kättesaadavad on, aga ometi vajalised. Kui mees seisab Ellamaa kõrgepingeliini ääres käes taskulatern pirn siis ülal jooksev elektrienergia on talle tarbetu. Aga see ei olegi määratud temale. See läheb alajaamadesse, kust ta transformeeritakse ja saadetakse tarvitamis kõlbulisena igale koju kätte. Kunstiteoseid on sääraseid, mis esialgu kõnelevad ainult 10-le. Nende 10 arusaamisest võib aga nakatuda terve maailm. Võime tuua näite võrdlemisi hilisest ajast. Seisan. Mina kirjutan uute kunstivormide vajadusest, sest tean, et kunstiteost ei saa luua vanades vormides. Klassikuid võib õppida ainult seda, mida nad olid oma ajaleht. Nende valmis olevaid vorme. Me ei saa tarvitada oma ülesannete lahendamisel klassikult, nõnda siis ei saa õppida valmis võtteid. Minu uhkus on see, et usume uut kunsti. Üks kunstikirjutaja on mulle seepärast jälle avalikult pahane ja ei hoia kokku vajalisi epiteete. Aga ma ei saa selle vastu, et hoian elava poole elavale kutsikale antakse piima, surnud lõvi aetakse auku. Igava nutta, kuulnud lõvi juures. Neid leinalisi ja kadunukese mälestajaid on küllalt minutagi. Ta ju elas Tatari tänaval kõige kõrgemal korrusel, mis oli enne olnud Ants Laikmaa ateljeekool kus tema ateljees oli siis seesama, kus laikma õpilased joonistasid tegelikult klaasidega lagi. Nii et seal oli graafikapress ja kõik seinaääred olid täis raamaturiiuleid, nii et see tundus nagu sellise mõnes mõttes tõesti nagu eelmisest mingisugusest ajastust pühamuna, enam-vähem, kui ma sinna sisse läks. Tere, Tiiu Talvistu. Sa soovitasid kunstiministeeriumil seekord ajaloorubriigis ette lugeda Mart Laarmanni. Miks just Mart Laarmanni? Ma arvan, et üks põhjus oli see, et Mart Laarmann on üks minu lemmikuid kunstikirjutajaid olnud võib-olla ka see, et minu esimene kokkupuude oli ülikooli ajal, kui ma valisin diplomitööks Mart Laarmanni. Ja tänu sellele lugesin ma toona läbi ka kõik selle, mis ta kirjutanud oli ja see mõnes mõttes oli selline väga muljetavaldav tegevus, sellepärast et nii vaheda sulega kriitikud, kes niimoodi targalt ja intelligentselt hammustab, on raske leida. See ei olnud lihtsalt niimoodi halvasti ütlemise pärast. Et selle taga oli alati ka ikkagi läbi kaalutud mõtlemine, miks ta seda ütles peale Sänne, hämmastas mind ka see, et ta oli selline mõnes mõttes läbi elu õpetaja, kuna ta leidis, et, et ei maksa viriseda. Kujutad kunstini, vähe armastatakse, mida me viriseme siiamaani vaid ta asus ise tegutsema. Esiteks andis ta kahekümnendatel aastatel välja ajakirja noorus mamise riiki just kooliõpilastele mõeldud, kuhu ta tõlkis kunstnikest selliseid monograafilisi artikleid, paniga, reproduktsioon. Ja teiseks, Eesti vabariigi ajal eelmise Eesti vabariigi ajal jõudnud mitte ükski teine mees nii kaugele, et ta oleks jõudnud hakata välja andma kunstiajakirja. Kui see ajakiri taia Ta võtta, siis ausalt öeldes võib suisa imestada, millised artiklid seal on, kui palju informatsiooni seal on, seal on nii Eesti probleemidest kui väga palju on ka sellist ringvaadet, mis mujal maailmas toimub. Võib-olla Laarmani puhul, mis on ka, et ta on tegelikult selline tulihingeline. No kasutaks sõna modernism selle 20.-te 30.-te puhul, et ta on tulihingeline modernismi pooldaja. Et ta ei häbene välja öelda, kui ta näeb näitusel kehva pilt või kui ta näeb kunstnikke, kes tema jaoks nii-öelda elupilt teevad seda, ta ütleb välja ja ma arvan, et tema roll näiteks Eesti Kunstnike rühma puhul selle ideoloogia ei hakka mõnes mõttes selle kindlasuunalisel, see, mis teatud liikmed, Talle jäi omaseks ka hilisematel aastatel, et selle taga on väga palju Märt Laarmani. Et tal oli väga hea raamatukogu, et ta püüdis tegelikult kogu aeg ennast sellega kursis hoida, mis toimus siiski mujal maailmas ja ta leidis, et, et ei saa jääda pikutama selle peale mis kunstnikel suurepäraselt käes on või selliste vanade mallide juurde. Aga ta samas hoiatas ka selle ohu eest, et teatud juhul mingisugune asi võib-olla ainult väga väikese grupi selline üleshaibitud mis on nagu ka oluline, et sa pead suurevalaskar ära tundma, saama aru, et, et väga tihti sellega kaasa sujub, väga palju ka prügikala. See Eesti mõtteloo sari, kus Märt Laarmani artiklikogumik ilmus, on, on iseenesest erakordselt tänuväärne sarjaga aga teiselt poolt on minu jaoks nende Ilmamaa kirjastuse kogumik ega ka pidev, nagu probleem, et nad ei ole bibliograafiliselt kõige paremini tarbida. Ja eriti selle Märdi raamatu puhul teeb mind mind kuidagi kurvaks see, et seal puudub järelsõna. Selle asemel on on hulk ühest raadiosaatest transkribeeritud meenutusi ja siis üritasin ringi vaadata, aga ma niimoodi võrdlemisi pealiskaudsel otsimisel ei suutnudki leida ühtegi sellist käsitlust. Laarmannist kui, kui kunstist kirjutajast, et kas ma kas ma jätsin midagi kahe silma vahele või, või seda ei olegi, miks põhjusel seda siis ikkagi ei ole? Tegelikult kui võtta ette selline kunstilooline kirjutis, siis ega neid meile varasemaid kunstist kirjutajaid, keda on käsitletud teiste nüüdsete kunstiteadlaste poolt, on üpris vähe. Kui ma moodi paavsti välja ütlen, siis tuleb mulle meelde Hanno Kompus tuleb mulle meelde Alfred Vaga ja ega mulle väga palju teisi meenugi. Et mõnes mõttes see, et Hanno Kompus on üks, see on täiesti arusaadav, sellepärast, et kuulge, laarmann kedagi kunstist kirjutajatest esile tõstab, siis on Hanno Kompus oma eruditsiooni ja peale selle ka oma sellise ilusa stiiliga, kuidas ta kirjutab. Aga Märt Laarmani puhul, ma arvan, näed, mõnes mõttes varasemal ajal, see tähendab nõukogude ajal Kunstnike rühki tuleb ju nagu tagasipöörde teeb Eesti kunstiellu kõigepealt küll läbi Merjam faili diplomitöö ülikoolis 60.-te lõpus ja seejärel läbi Jaan Vahtra ja eesti kunstnikerühma näituse 70.-te aastate alguses. Aga tema käsitlemisenessiivse jõud antud see on mõnes mõttes isegi ka võib-olla arusaadav. Aga miks hiljem ei ole, ma olen kuulnud väga paljusid, kes on öelnud, et talle Märt Laarmani kunstikäsitlused meeldivad, aga tõesti tegelikult tast ülevaadet ei ole ilmunud. Et võib ainult rõõmu tunda, et vähemalt ilma oma tekstid välja andis. Sellepärast, et omal ajal, kui ma plaanisin natukene sügavamalt minna, siis tekitas probleeme see, et ta oli väga raske. Meile öeldi suisa ära muuseumile koopiate tegemine artiklitest ja tänu sellele, nagu jäigi see süvitsi minek uuesti tegelemata, sellepärast et see oleks nagu eeldanud päris palju aega ja tunde kirjandusmuuseumis ja mujal selle materjali taas läbitöötamise kirjutamisüleskirjutamisega ise endale. Millega ju tegelikult kui vaadata meie varasemaid kunstiajaloolasi Tiina nurka ja kõiki teisi, millise hobuse töö nad on arhiivides ära tegelikult teinud. Reet Varblane kirjutatud ana komplasest väga hea artikli, seda tean suuresti nagu juhuse ajel, kes Alfred Vaga. Harry Liivrand on temaga tegelenud Potses. Aga ma ei oska niimoodi paugupealt öelda, kus ilmus. Aga Harry Liivrand on temaga tegelema. No ja loomulikult, aga ütleme, Voldemar Vaga, tegelikult selline kunstikriitiline panus kahekümnendatel ei ole seda üldse veel kolmekümnendatel ja neljakümnendatel on sõpris napp päts on pigem nende massiivsete monograafiate kirjutamine. Et noh, et temal on pühendatud ju olnud küll siin selliseid seminare, küll trükist, kogumikke, teda on nagu rohkem suuritud. Märt Laarmann on ka erakordselt Erakordselt julma ütlemisega, et tekstid nagu ületasidki läbi selle, et tal ei ole nagu probleemi isiklikuks minna, kuidagi nagu ära öelda, et kas on võimalik, et üks põhjus, miks taga ei, ei tahetud nii väga tegeleda, ongi see ta lihtsalt oli noh, et temaga oli keeruline. Ma arvan jah, et seal on nagu öeldud, et ta karakter oli väga sirgjooneline ta ei armastanud keerutamist ja et temaga oli raske kontakti leida. Samas need inimesed, kelle ta oli endale lähedale lasknud et need ilmselt suutsid temaga väga vahetult suhelda peale selle ma arvan, et kui me mõtleme ajaliselt, siis kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel teatud asju võib-olla päris niimoodi laias ringis üldse arutada ei olnud võimalik, aga sellesama seltskonnas, kuhu väga palju kuulus endiseid eesti kunstnike rühmaga liikmeid, seal Olvi ja ackberg, aga ka teisi selliseid nii-öelda kultuuriga seotud tegelasi. Et selles, ma arvan, olid vanamehed just nimelt sellised parajad teravad ütlejad ja väga teraselt jälgijad, mis tegelikult maailmas sündis ja toimus, et siis nad ei hoidnud ennast nagu tagasi. Nad said rääkida kõike seda, mida nad tahtsid. Palun. Meta kreatiin, mõned aastad tagasi soovitas Kaido Ole mulle kui kunstikriitikule kirjutada kiri kunstnikule. Üldiselt on kunstikriitika lugeja ebaselge. Ma usun, et enamus kriitikuid ei ole omale tegelikult sõnastanud, kellele nad kirjutavad sest kogu aeg valitseb hirm, et ega ei olegi kellelegi kirjutada, sest keegi ei loe. Aga on üldlevinud nali, et ainus, kes loeb, on kunstnik, kelle teosest või näitusest artikkel räägib. Selles valguses tundub tõepoolest mõistlik kirjutada artikkel kohe otsese pöördumise vormis. Ning lähtuda sealjuures oma keelekasutuses ja argumentatsioonis, mitte sellest, mida teab või ei tea abstraktne lugeja, keda ei pruugigi olemas olla, vaid mida võib eeldada kunstnikku teadvat. See ei ole ettepanekut tundus mulle toona erakordselt hea ideena ning plaanisin sellesisulise katsetuse kohe ette võtta. Ent paraku on see jäänud tänini teostamata. Kuid minu plaanist sõltumata on vahepeal ilmunud vähemalt kaks kunstikriitilist artiklit, mis on vormistatud isiklikke kirjadena. 2016. aasta kunstee esimese numbri avab Hedi Rosma kiri. Mu armas, mis tutvustab kellelegi armsale Marge Monko kuraatoriprojekti. Kõik kirjad on armastuskirjad Tallinna kunstihoones ning tsirka kuu tagasi. Seitsmeteistkümnendal veebruaril ilmus sirbis Marek Woldi hea sõber mis kirjeldab autori heale sõbrale, kellega autor mitu aastat kontaktis ei ole olnud külaskäiku Hanna-Stiina Riho Undi näitusele, Emmy märg unenägu Tartu kunstimuuseumis. Esmalt pean kahetsusega tõdema, et kumbki neist kirjadest ei tee seda, milleks mina isikliku kirja avaliku postitamise kaudu võimalust näen nimelt adresseerida konkreetset isikut. Nii Rosma kui voldi, kirjade adressaadid on täpselt sama abstraktsed kui iga teine kunstikriitilise artikli lugeja. Mõlemad kirja saatjad räägivad enese kogemusest ning puudutavad lugejat vaid põgusalt. Selles mõttes on tegemist ennekõike sisemise dialoogiga auto kommunikatsiooniga, mis iseloomustab ka näiteks päevikuid. Ning kuigi ma ei ole kirjutanud ühtegi avalikku kirja, olen ma avalikustanud oma fiktiivse kuraatori päeviku, kui kureerisin galeriis luup maalikunstnikerühmituse tuul, näituse. Ning mulle näib, et nii Rosma voldi kui minu motiivid formaadi valikul on olnud sarnased. Kõik üritavad analüüsist hoidumiseks leida legitiimsed viisi ja põhjust, miks analüüsi asemel kirjeldada oma isiklikku kogemust. Rosanna ütleb suisa ausalt välja, et tsiteerin, lubasin trossakile sellest kunstihoone näitusest kirjutada, isegi alustasin kuskilt, aga ei suutnud. Ja siis veel see paine, mis tekib, kui tuleb kirjutada kunstist. Olen sedasama painet tundnud ka mõnedel kunstiüritustel ja näituse avamisel. Sellistel, kus kõik on kuidagi rõhutatult kuul täiesti selge ja paigas. Isegi kui see on kõigest kaitsepositsioon, mõjub niisugune enese küllasus heiduta vabalt. Malagunen koost. Hirmust vaikuse ees. Ütlen rääkima tulnud tuttavale midagi täiesti kohatut ja lolli ning pean seda kahetsema terve ülejäänud õhtu. Aga sinuga, mu armas on teisiti. Ma saan sinuga rääkida ja sulle kirjutada, ilma et peaksin midagi kartma või häbenema. Pole rumalaid, mõtteid, õigeid ega valesid vastuseid. Sest sa tead nagunii tead ja mõistad, sinu armastus teeb mind vabaks. Milleks kirjutada, milleks üldse midagi luua? Kui sa olla aus, mõttetu? Enesevabandamise asemel kirjeldab olukorda macho positsioonilt, mida ta kogu artikli vältel alal hoiab. Tsiteerin. Kuigi ma ei teadnud remondi loomingust soorollide temaatika. Just palju pani näitus MI märg unenägu mu verbaalsed mahlad sedavõrd hästi voolama, et kirjutasin sel ettekäändel koguni sirbi kunstitoimetajale. Kuidas võimustada naise suguorganid? Vastuse ootel paisusid näituse muljed aga jõudsalt ja kuna sahtlisse ka ei tahtnud kirjutada miinusidki võimalikku adressaadini sina, kellele kirjutades mingitele piirangutele mõtlema ei pea. Tsitaadi lõpp. Selle tõdemuse juurest järgneb mõlemas artiklis saalist saali kulgeb kergelt politiseerida filosofeeriv kirjeldus näitusel eksponeeritud töödest. Mõlemad autorid kasutavad sealjuures enesele valitud stilistiliselt mõtestiku, ent vormilisel tasandil on see kõik nii sarnane, et ei tasu siinkohal isegi lähemalt vaatlust. Keskendun selle asemel stilistilise näitena kirjade lõppu lõikudele. Mõlemad kirjad kulmineeruvad näituselt lahkumisega. Tsiteerin Rosma kirjast kunstihoonest lahkudes all leti juures kuulsin, kuidas kaks kunstihoone töötajad mõlemat küpses eas daamid Hemingway ja kel Horni armuloost rääkisid. Kui Hemingway poleks teda kohanud, ei oleks, kellele lüüakse hingekella mitte kunagi sundinud, kinnitas üks daam teisele. Tsitaadi lõpp. Wolt Aga kirjutab, tsiteerin. Ilmselt olin kogetust üpriski kõvasti sisse võetud, sest mälupildid Tartmussist väljumise osas on kaunis fragmentaarsed. Tsitaadi lõpp. Mõlemas kirjas kaasneb näituselt lahkumise kirjeldusega ka hinnang näitusele. Tsiteerin. Pean sulle veel ütlema, et mul on tegelikult siiralt hea meel selle üle, et Marge armastuse taas teemaks tõstis. Et üldse julges, arvestades viimaste aastate suundi eesti nüüdiskunstis kasutada sõna armastus ja ta julges seda teha suurelt. Ehk hakkab jää lõpuks liikuma. Tsitaadi lõpp. Ning Marek Volt, tsiteerin. Ühte asja, tahan enne kirja postitamist siiski mainida. Vaatamata märjale pealkirjale oli ihumahlade kontsentratsioon remondi projektis ootamatult lahja. Kui esimese saali vesine juga välja arvata, ei võimaldanud näitus mitte mingeid hügro, fiili, naudinguid, higi, pisaraid ja muid selliseid sekrete isegi kolmanda saali kroonlühtri tundmatu objektiivne kokteil osutus parafiiniks. Ei teagi, kas Dremondi soov suhteliselt kuivalt läbi ajada on johtunud kunstniku jonnist või muuseumi ruumide steriilse kasutuslepingust. Aga kallis sõber, no kuidas sa ikka võimustad kehavedelikke, kui mitte midagi pritsileki ega määri? Tsitaadi lõpp mis tingib nende kahe esmapilgul erineva teksti täieliku strukturaalse kattuvuse. Kas võib öelda, et mõlemas tekstis väljenduv rahulolematus on tingitud näituse keskpunktis seisvast armastusest, kui teemast on sellesse nii-öelda sisse kirjutatud või on see strukturaalne kokkulangevus lihtsalt formaadi eripära? Viimasel juhul on põhjendatud oletada, et kunstikriitika vorm mõjutab kriitika sisu määrani, millest enamus kirjutajaid enesele tõenäoliselt aru ei anna. Kunstiministeeriumi näituse soovituseks on seekord Urmas Viigi Muhu inglid Tartus Tampere Majas. Graafik Urmas riigilt ilmus 2011. aastal August Tamme päevaraamat. Selle esitlusel rääkis viik vajadusest arendada Eestis täiskasvanutele suunatud pildiraamatute kultuuri pildiraamat austajana, kiiver Mavigi initsiatiivi valjuhäälselt heaks. Kuid mis mind toona ennekõike köitis, oli asjaolu, et paralleelselt raamatu väljaandmisega koostas Viik ka samanimelise näituse mis koondas raamatus esinevaid graafilisi elemente ja skulptuure. Minu jaoks oli toona tõeline Gesamtkunstwerk, kus raamati piirdunud jutuga raamatugraafika ei piirdunud raamatuga ja graafika ei piirdunud kahe mõõtmelisusega. Sama mudelit kordab Urmas Viigi uus projekt Muhu inglid. Sattusin Urmas Viigi Muhu inglite näitusele mõned nädalad tagasi juhuslikult Viljandis Kondase keskuses. Eelmisel nädalal esitleti sama näituseprojekti Tartus Tampere majas, kus see jääb avatuks kuni teise aprillini. Kadri Tüüri kirjutatud tekstidega pildiraamatu Muhu inglid leiate poest. Aga mis kaalutlustel? Urmas Viik Tartu kunstimuuseumis Eesti koomiksinäituse autorite hulgas ei ole, seda ma ei oska öelda. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium Tartu kunstimuuseumi näitusest ebamugavad küsimused, kaasaegne kunst Venemaalt kõneles kuraator Julie Apoluyanjenkova. Mart Laarmanni kui kunstikriitikud iseloomustas kunstiteadlane Tiiu Talvistu. Saates kasutati lõiku Mari Tarand ei toimetatud keskööprogrammi saatest maastik varesega, kus kõneles kunstiteadlane Jüri Hain. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.