Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Tänase saate keskseks teemaks on koomiks. Sellega seoses kõlab saates intervjuu kunsti peatoimetaja, kunstiteadlase ja kriitiku Andreas trosseki ning kunstniku ja eesti koomiksipedagoogika pioneeri Peeter Grossmanniga. Ajaloorubriik mälu loeb annab põgusa ülevaate 1986. aasta karikaturistide ülevaate näitusest, mis siin naerda on ning sellega paralleelselt eksponeeritud Tallinnfilmi Sürealistidest. See saatelõik toetub suuresti 2013. aastal Eliise Emre poolt Eesti kunstiakadeemias kaitstud bakalaureusetööle. Ettelugemisele tuleb Andreas Muelleri artikkel. Vorm järgib fiktsiooni karikatuuriplastika ehk koomiline objekt kunst. Meta Kriatiiv käsitleb seekord soorolle. Värskelt ilmunud kunstinumber üks 2017 sisaldab Marten Esko ja Anders Härmi arutlust rahvakunstnik Kaido olest ning sellega nii vormis mahus kui sisukuses konkureerivad Eha Komissarovi ja Rebeka Põldsam vestlust naiskunstnik Anu põdrast. Pühendunud kunstiministeeriumi kuulajaile ei tule üllatusena, et Tartu kunstimuuseumis on juba mõnda aega avatud olnud mari laaniste kureeritud Eesti koomiksikunsti näitus hall tsoon mis jääb avatuks veel kuni 28. maini. Näitusest hall tsoon rääkides viidatakse pidevalt umbmääraselt asjaolule, et viimasest kodumaisest koomiksinäitusest on möödas 10 aastat. See 10 aasta tagune näitus, millest sel puhul räägitakse, on Andreas Drozeki ja Joonas Sildre kureeritud näitus narratiivsus piltides mida eksponeeriti 2016. aasta suvel Tartu kunstimuuseumi näitustemaja vahetus naabruses Tartu linnaraamatukogu keldris tegutsenud Rael Artel Galeriis. Näitus vältas 15.-st juulist kuni seitsmeteistkümnenda juulini ehk kaks päeva. Mari laaniste publitseeris 19. juuli Eesti Ekspressis näituse kohta artikli pealkirjaga midagi enamat kui kollektiivne luul kus plaaniste möönab, et tsiteerin olen liiga ettevaatlik, et arvata, et kaks päeva Tartus rippunud näitus nüüd oligi läbimurdepunkt. Ent tuleb tunnistada, et mööndustega eksisteeriva näituse kohta nägi näituse materjal niitult veenev välja. Tsitaadi lõpp. Kuigi sama komplekt tiirutas pärast veel mitmel pool, sest oli kuraatorite eneste väitel ennekõike mõeldud reklaamima planeeritava esimese Eesti autori koomikseid koondava raamatu koostamise ideed on just Rae Nortali galeriis toimunud näitus läinud kultuurilukku. Muideks näituseprojekt täitis oma ülesannet eeskujulikult ning 2007. aastal ilmus Eesti esimene autorikoomiksikogumik narratiivsus piltides Eesti null null aastate autorikoomiks. Kunstiministeerium palus seoses näitusega hall tsoon kommentaari koos Joonas Sildre ka eelmise 10 aasta taha jääva koomiksinäituse kureerinud ja sellega paralleelselt koostatud koomiksikogumikku toimetanud Andreas trossekilt. Muideks Prosecco seoses halli tsooni näitusega Eesti koomiksist rääkinud juba ka telesaates oot käesoleva aasta alguses. Loodetavasti suudan intervjuud sisse juhatades anda piisava selgituse, miks trossak juba teist korda sama asja on palutud rääkima. Nii tere, Andreas Drozek, tere, koomiksist on selles mõttes väga keeruline rääkida, et kohe voolab peale terve hulk selliseid klišeesid, et noh, et kas koomiks on kunst või ei ole kunst ja, ja kõrge ja madal ja, ja nii edasi, aga ma siiski üritasin sõnastada kolm sellest abstraktsemaid nagu teemaplokki. Loodetavasti lähenevad sellele probleemile natuke ümber nurga. Esimene selline teema oleks koomik sise kui nishi teema, niuke supp naturaalne nähtuses, et kui vaadata seda koomiksi retseptsiooni, siis sellest räägivad avalikkusele ühelt poolt tuntud siseringi inimesed ja siis teiselt poolt selline pühendunud eri erialauurijad või noh, umbes nagu mõningates subkultuuride kohta on ka nagu siuksed eriala asjatundjad, koomiksid mulle tundub natuke sarnane. Saag küll. Kui su käest eelnevalt küsisin, siis sa ehitasid oma koomiksi mu asjatundja rolli. Aga head raadiokuulajad saaksid aru, et miks ma su sussi ikkagi siia Kunstiministeeriumi mikrofoni ette tirinud. Asi on nimelt selles, et eesti autori koomiksist rääkides on, on sisuliselt nagu kaks võimalust, et kas sina tegid midagi näiteks siis näituse ja raamatu ja siis mari laaniste kirjutab sellest artikli või teeb sinuga intervjuud või siis laaniste tegi midagi, antud juhul siis sellesamase koomiksinäitusehall tsoon Tartu kunstimuuseumis ja siis sina kommenteerid seda ja siis kuskil seal teie kahe kõrval on veel Joonas Sildre, tema on siis see siseringi inimene, et noh, et kui on vaja kedagi, kes tunneks ja teaks autoreid, siis pöördutakse Sildre poole. Sinu ja Sildre poolt 2006. aastal Tartusse Rahli galeriis kohe Tartu kunstimuuseumi näitustemaja kõrval kureeritud näitus narratiivsus piltides. Sellest kõneldes ütleb Mari laanist, et leida üheks adekvaatselt tasemel autorit on Eesti kunsti kontekstis nagu selline suurepärane saavutus, et kui nüüd sellest plaanist kommentaaris toetada, kas siis võib öelda, et, et kolm autorikoomiksialal enam-vähem pädev uurijat või, või et inimestel nagu hea saavutus. Nojah, et mitu inimest on vaja, et saaks moodustada subkultuur, on see teoreetiline küsimas? Majas sõltub, tähendab, ilmselt Ameerikas vist ei oleks, kolmest inimesest ei piisaks Eestis, võib-olla isegi piisab. Aga selles mõttes jah, kui ta niimoodi välja paistab, et on kaks kunstiteadlast ja ja üks koomiksiasjatundja, siis päris täpselt see niimoodi ei ole, et et tegelikult igal inimesel on seal mingi oma lugu, miks ta selle valdkonnaga kokku puutunud on ja miks ta sellega seotud on? Noh, mina võin vastata küsimusele niimoodi, et kuidas saada, ütleme, koomiksi kirjastajaks sellele küsimusele oskan vastata. Ja vastus on see, et tuletanud õigeid inimesi. Ja juhtus niimoodi, et mina käisin põhikoolis ühes klassis ja istusin ühes pingis koos inimesega, kelle nimi on Joonas Sildre ja kellest saigi hiljem siis graafiline disainer ja illustraator ja ja koomiksikunstnik, et on, ütleme Eestis sellel autorikoomiksiväljal üks selliseid tugevamaid tegijaid, ma arvan, viimase 10 aasta jooksul olnud. Üldiselt tema kõrvalt olen jah, ma nagu selle valdkonnaga nagu kokku puutunud ja ühtteist tean. Aga noh, kuna ma olen nagu kunstiajaloolane ja tegelen sellega, mis tavaliselt On galeriides ja näitusesaalides siis selles mõttes ma olen nõus küll, et kui võrrelda, ütleme kunstimaailma ja siis seda koomiksimaailma siis need on tavaliselt jah, selliseid universumit, mis võivad kattuda küll teatud kohtades aga ega nad enamasti nagu üldjuhul ei kattu. Et tegelikult, kui mõelda, kuidas toimub kunsti maalin, siis noh, meil on suured kunstimajad, kunstimuuseumid, galeriid kõikides riikides, seal toimub regulaarselt näitusi, toimuvad rahvusvahelised biennaali trienaalid, noh see on nii-öelda see kunstielu toimuvad kunstimessid, kus müüakse neid teoseid. Kui me mõtleme, mis asi on koomiksimaailm, siis samuti toimuvad koomiksifestivalid, mis on ühtlasi ka sellised natuke laadad, messid seal müüakse enamasti trükiseid, on olemas Komisjon maailmas siis sellised nagu suurkujud, eks ole, kas siis autorid, kes ise joonistavad kõik asjad või ainult joonistavad või kirjutavad selle nii-öelda skripti või stsenaariumi koomiks, selle et see on väga selline spetsiifiline maailm ja ta on ikkagi nagu üpriski erinev sellest kunstimaailmast. Kõva koomiksikunstnik võib olla näiteks miljonär, olgu ta siis Prantsusmaalt, Inglismaalt või Ameerikast pärit, aga ega ta üheksal juhul 10-st nagu automaatselt mingis moodsa kunsti muuseumis endale, nagu sellist püsiekspositsiooni tuba ei saa, eks ole. Et selles mõttes need on nagu jah, erinevat maailma. Et kumb, kumma suhtes subkultuur on see, ma arvan, vaatepunkti küsimus. Et kui mina vaatan kunstiajaloolase positsioonilt, siis mulle tundub loomulikult koomiksikultuur on nagu jah, eks ole, et ta nagu subkultuur sellepärast et kunst on vanem kui vanem nähtus inimkonna ajaloos, eks ole, kui on kitsamalt koomiks. Nüüd jällegi teistpidi vaadates, kui ma kujutan ette, et mida võiks mõelda näiteks noh, Joonas Sildre tüüpi koomiksikunstnik, siis tema kindlasti lähtud nagu pigem sellisest oma universumist. Et tema jaoks ei ole jah niivõrd oluline see muu kunstimaailmakontekst, vaid see, et tema kontekst on nii-öelda selle paberi peal. Et on see lugu, see, see koomiks, pilt ja tekstkõne, mullitsee tegevustik, see visuaalne joonistus ja need kõik on olulised ja juba see on nagu eraldi ajalugu ja selles mõttes nii palju mulhoid on, et kohe kui ma nagu kaugelt seda koomiksimaailma vaatasin, siis ma sain aru mingil hetkel, et ma pean nagu tõstma käpad üles, ma ei saa selles vallas nagu kunagi spetsialistiks. Et see on tõesti nagu universum, seal on meeletult suured sellised mikroajaloo sees. Ja mina noh, selles mõttes tean tegelikult koomiksivaldkonnas päris vähe ja mul on tegelikult ka nagu huvisid selles valdkonnas olnud läbi aegade vähe. Teine teemade ring, mis on jällegi seotud sellega, et mul ei ole, tundub, et neid karikatuuri uurijaid on ikkagi vähe, et ma jään oma seisukohale kindlaks, siis mulle tundub, et kui me Eesti kontekstis hakkame, tähendab karikatuuri ja siit tulebki juba see sisseküsimused, on ju, et karikatuure ja koomikseid kui palju nad siis ühesõnaga kust see vahe läheb? Et mulle tundub, et see retseptsioon lihtsalt selle tõttu, et neid uurijaid on vähem, muutub natukene maitse küsimuseks. Näiteks mannil Anistele ilmselgelt, et ei meeldinud Eha Komissarovi poolt 194. aastal kokku pandud Eesti koomiksikunsti ülevaatenäitus, et lihtsalt, kui tema artiklit lugeda, siis ilmselgelt ei ole nagu rahul sellega, et noh, et näiteks lapin ikkagi nagu hästi ei seostu kuidagi koomiksiajalooga olenevalt noh, et liiga vähe ilmselt. Ja noh, ütleme selline Ilmar Kruusamäe, Albert Kulk, Peeter Allik, selline kursi koolkonna taustad, see seega ilmselt ikka ei sobi hästi eesti koomiksiajalukku, rääkimata siis sellest, et neil võiks olla mingisugune kohtuks tänapäevases kaanonist. Aga samas on mulle iseenesest väga meeldib laanist, ütleb intervjuus Harry Liiv rannale nüüd seoses selle halli tsooni näitusega ajalehes, kes kus on taandunud koomiksist kui sellisest uurimisobjektist ja hakanud seda taas nägema rohkem sellise meelelise naudingu allikana või, või noh, et, et mulle tundub, et ta ühesõnaga ei ole enam uurija, on olnud nii aktiivne, sisse hakati koomiksid armastama ja vestluses sinuga, mis ilmus selles allitsiooni näituse kataloogis. Viita plaanist asjaolule, et koomiksist rääkides on kaval definitsioonidest hoiduda ja jääda ka sellisele ebamäärasele positsioonile hoida lahtiseid otsi, et suisa tsiteerinud seda ambivalentsus diaankurdamatust võib tõlgendada tugevuse, mitte nõrkusena. Mis siis osaliselt on seotud ilmselt ka sellega, et meie kommiks välja ongi väga väike. Aga nüüd sellest kõigest innustatult. Ma olen sinu ja roonistega tegelikult nõus, et Priit Pärn, suurmeister, aga, ja andke mulle andeks, ta on juba muutunud selliseks surmigavaks peavooluks, et Konrad Mägi on suurmeister, aga aga isegi tema kaasaegsest kunstiajaloost rääkides ei ole ta selline Pädev võrdluse moment, et et mulle tundub, et, et see sulle Iraanistele meeldib. Priit Pärn, ehk siis see, et valitseb kunstiteaduses nagu igal pool paratamatult ka mingisugune selline isikliku maitsepõhine hinnanguliselt pärsib tegelikult meie koomiksiajaloouurimust. Jah, siin on nii mitu teemat koos, ma ei teagi, kust otsast alustada. Sa alustasid sellest, et loonist ütles, et ta viimasel ajal loeb rohkem koomikseid ja vähem uurid neid, see tundus mulle väga lõbus. Sellepärast et see meenutas mulle anekdooti, mis mulle rääkiseks kirjandust õppinud, inimene et armastas väga kirjandust selleks seda ka ülikooli õppima ja lõpetas selle eriala ja ta ütles, et ta läks nagu viis aastat aega, et mõista, et selleks, et uuesti õppida raamatuid lugema ja armastada raamatu lugemisest, siis tuleb lõpetada nende uurimine. Võib-olla nende koomiksite on jah sama asi. Et mina tõin nagu jah, nagu eriti uurinud akadeemilises võtmes ei olegi lugenud olen küll, mis Joonase riiulist olen saanud laenata. Et selles mõttes mul on vist jah, see nauding on printsiip, on seal vist kogu aeg juures olnud? Seda uurija printsiip ei ole olnud. Aga mis puutub maitses, siis jah, noh, tähendab see on jah küsimus, et kas ajalugu kirjutavad siis robotid või maitsete inimesed, et loomulikult seal mingit maitseküsimused on juures. Aga seda küsimust kuulates ma jäin mõtlema selle peale, et ilmselt Eesti oludes on ikkagi kui sa nii-öelda nagu sellist väga nishimängu mängida näiteks otsid ühe konkreetse formaadi ja noh, koomiksit võib Juta kui lihtsalt formaati, et see on kokkuleppeline formaat. Et kui sa otsid ajaloost koomiksijälgi ja noh, piiritletud territooriumiga, et ütleme, et Eesti piires siis võib-olla tõesti on mõistlik üles kirjutada noh, kõik näitajad, mis sa suudad leida ja neid näiteid võib-olla nagu nominaalselt päris palju, aga ma ei ole jälle kindel, et kas Eestis on nii palju üldse läbi aegade ilmunud koomiksi formaadis teosed, et saaks näiteks anda välja viieköitelise Eesti koomiksiantoloogia, et ma ei ole selles nii kindel, et võib-olla ühe köite saaks anda välja. Aga noh, ei tea, jälle ei ole neid uurimusi nii palju tehtud. Ja võib-olla teine asi on veel, et kui ma siin rääkisin sellest koomiksist kui sellisest globaalsest suurest subkultuurist, mida ma olen nagu kaugelt näinud ja ära registreerinud, et see on selline eraldi maailm, kus on eraldi hierarhiad ja eraldi süsteemid, et siis üks asi, mis mulle on torganud silma mujal nii-öelda selles vabas läänes ja kapitalistlikus maailmas ongi läbi aegade olnud olemas selline inimene nagu palgaline koomiksikunstnik, et noh, on olnud inimesi, kes tegelikult teevadki, ütleme kui nad saavad edukaks, siis nad teevadki seda asja, ehk siis nad joonistavad koomikseid ja noh, teenivad sellega raha Eestis seevastu, no ma võin eksida, võib olla, võib-olla mõni kunstnik, teebki ainult koomikseid, aga minu teada läbi aegade on kõik inimesed Eestis teinud ka kõiki kolme, nelja viite muud erinevat asja, et kui siin mainiti tud sai Priit Pärna, siis Priit Pärn, eks ole, bioloogi haridusega karikaturist, karikatuure tegid hästi palju raamatuillustraator 80.-test aastatest peale. Graafikat on ta teinud hästi palju nii-öelda trükipressiga, sellist nagu nii-öelda klassikalist erinevaid graafikatehnikaid on ta viljelenud. Lisaks joonisanimatsioon Ta on kõige selle kõrval teinud ka, kui ma õieti mäletan, siis kaks koomiksiraamatut, vähemalt mina mäletan lapsepõlvest oli kilplased üks nendest ja teine oli tagurpidi. Mis jättis külla, tunnistan selles mõttes oma isikliku kallutada, sest et mul tõenäoliselt oli see raamatuid, mille järgi ma õppisin lugema. Noh, ta oli ikka nagu vinge asi küll, aga, aga lihtne näide. Piltlik näide siin mõned nädalad tagasi ma viisin läbi ühte avalikku vestlust Tallinnas. Priit Pärnaga kinomajas oli Priit Pärna üks retrospektiiv ja siis ma naljaga pooleks ütlesin vestluse käigus, et et kas te teate, härra Pärn, te olete muuseas ka Eesti koomiksikunsti klassik ja tema pööritas silmi, mis mina ei, mina ei ole ju koomiksikunstnik põhikohaga, et kuulge, et ma olen animategija karikatuuri olen teinud, pikki asjale on teinud, aga ma ei ole ju, eks ole, koomiksikunstnik olnud ju kunagi, eks ole. Ja tema ise kasutas selle tagurpidi raamatu puhul ta ütles sõnaraamat. Jah, et tegin selle raamatu sellepärast, et animafilmitegemisest ja ideid üle noh, mõtlesin, et neid võiks kusagil ära kasutada ja tegin raamatu. Ja noh, niimoodi räägibki, eks ole, kunstnik et ta isegi ei kasuta sõna, koomiks, ta idee selles mõttes nagu vahet, et kas noh, karikatuur on see koomiks või, või animafilm, tal on lihtsalt mingi lugu rääkida ja siis ta leiab selle, eks ole, formaadi aga ta ei käsitle ennast koomiksikunstnikuna ja õige ka sellepärast noh, kui sa oled, ütleme, paar-kolm asja teinud, siis kas sa oled siis noh nii-öelda selline elukutseline, et võib-olla asi ongi selles, et Eestis see koomiksikultuur ei ole noh, kunagi olnud minu meelest niivõrd suur, et siin oleks saanud tekkida sellised elupõlised koomiksikunstnikud võib-olla nüüd kuuldes isenesest rääkimas, siis ma mõtlen, et kas Madis Ots võib-olla ei oleks üks kandidaat, sest Madis Ots vist päris palju üheksakümnendatel aastatel vähemalt ma mäletan ajalehte Post joonistas seda kuulsat pesakonna koomiks, see on jälle selline põlvkondlik, lähtus, et noh, tead teatud inimesed mäletavad kõiki neid asju. Et, et siis produktsioon oli päris suur ja siis järelikult võiks ju eeldada, et äkki tema defineeris ennast koomiksikunstnikuna aga üheksal juhul 10-st kõik need inimesed, kes on Eestis koomiksit viljelenud, läbi aegade, on teinud ka mingisuguseid muid asju kunstis need jah, see, vaat need ongi need raskused, et miks ma kujutan ette, miks sellist koomiksiajalugu on, on päris raske kirjutada, sest jah, kõik algab definitsioonide, sest et mida sa siis mõtled, kui sa ütled koomiksikunstnik. Kui sa ütled, et mis asi üldse koomiks on, eks ole, et kas see ilmtingimata peab olema see ajaline järgnevus, mitu pilti järjest. Sest kui on üks pilt, siis on see ju, eks ole, karikatuur, eks ole. Või siis kas kõnemull on see, mis defineerib koomiksit, et kas noh, üks pilt, kus on kõne mulje mingi tekst peale, et kas on siis tuur või on see pigem koomiks, kuigi ta näeb välja nagu koomiks. Et kõik need, noh, need asjad tuleb nagu selgeks vaielda ja siis saab hakata seda ajalugu kirjutama. Ja siis noh, võib see maitse küsimus jah, sinna sisse tulla, et kellelegi meeldib pärn, rohkem kolimar kallas ja nii edasi ja nii edasi, aga see on, ma arvan, sekundaarne küsimus, et kõik algab nagu sellest definitsioonist. Ja muidugi see võrdlus muu maailmaga, mis alati eesti kultuuri puhul on, et kui me Eestis midagi vaatame, siis kas me vaatame neid asju sellepärast, et nad on head või siis variant B, et me vaatame sellepärast, et see on eesti kultuuri, me peame kõik üles tähendama, et kuidas me selle piiri tõmbama. Hobby saatele seoses ambitsiooni näitusega kommentaari andes sa astusid küsimusele, et millest eesti koomiksis vajak on viitasid sellele, et on, on vähe koostööd ütleme siis nagu kujutavate kunstnike ja kirjanike vahel ja see siin ennist koomiksi iseloomust rääkides siis sa ka viitasid sellele, et et on autoreid, kes kirjutavad ise stsenaariumid ja joonistavad lisa pildid nagu seesama Robert gramm näiteks. Aga teiselt poolt on ka autoreid nagu näiteks Alan Moore, kes ühesõnaga mulle tuli isegi üllatusena, et mis sa mõtlesid. Joonistage ise kirjutab stsenaariume, et ma ei olnud nagu selle peale üldse tulnud. Olen koomiksi, läksin kokku, hoidsime käekirja, erinevus üüratu ühe teise asja vahel, mõtlesin, mis nüüd viga on ja siis selgub, et ei, ei, et stsenarist. Kas selle koostöö puudumise põhjus selles Eesti kontekstis võib-olla natukene seotud selle autorikoomiksi mõiste enesega, et, et mitte, et sina kui autorikoomiksi mõiste kasutusele oleksid kuidagi selle olukorra tekitanud, aga mulle tundub, et see võrdlemisi hästi kirjeldab seda noh, mingit sihukest mentaliteedi probleemi kena, et selleks, et olla suur geenius kunstnik ühe siis sa pead ju ise stsenaariumiga kirjutama, et korralik, selline sõltumatu kino on ju ka ikkagi nagu autorikino, mis tähendab seda, et noh, et ise kirjutanud stsenaarium ise olen režissöör. Ja jällegi, siin on nii palju neid probleeme, siis läks tõeks lühidalt rääkima. Üldiselt koomiks, formaadina mulle tundub, on suures osas enam-vähem sama vana, kui on filmikunst või noh, natukene vanem, aga mida see tähendab, on sisuliselt see, et kui teha statistikat, siis tundub, et ilmselt väga paljud inimesed, kes noh, kogu maailmas töötavad filmitööstuses on ühel või teisel etapil koomiseliku sellise mõtlemisega koomiksikeelega nagu seotud sellepärast et noh, filmides on kaalne, stoori, pordid, eks ole, et noh, joonistad nagu kaadrisele põhikompositsiooni ära kirjutatud dialoogi alla, et mis siis nagu toimuma hakkab, eks ole, et filmitööstuses on sellega inimesed tuttavad. Siin on ju noh, lõputult legende ka, et näiteks Reigo Fellini alustas karikat turistina, eks ole, ja eluaeg, eks ole, kogus koomikseid ka, kusjuures foto koomikseid, mis siis tehtigi nagu, mis oli nii-öelda filmikunsti ülejääki, et noh, keegi pildistas ühtlasi ja siis siis sai nagu kaks toodet ühe raha eest ühe tootmisraha eest. Et mida see paralleelfilmiga tähendab, ongi see, et filmikunst on ju tegelikult ka meeskonnatöö. Et tegelikult juba seda autorikinokontseptsiooni juba ju viiekümnendatel kuuekümnendatel hakati päris tugevalt kritiseerima, et ühtepidi see oli aeg, kus autorikino kui mõiste ta nagu kogus jõudu ja sai kuulsaks juba harjusid ära sellega, et filmil on tavaliselt režissöör, kes käseb, poob ja laseb ja kes on ka nagu kapten laevas ja kellel on kõikides asjades õigus. Aga vaadates tõele näkku, siis tegelikult ju filmikunst on täiesti klassikaline, puhas meeskonnatöö, väga raske on teha filmi noh, niimoodi ühe inimesena, et, et sul on see kaamera kaenlas ja siis ise oled ka näitleja ise, eks ole, stsenaristi ja nii edasi ja nii edasi, noh selliseid eksperimente või katsed on tehtud. Aga 90 900 protsenti filmidest on meeskonnatöö. Ja tegelikult ka niimoodi mõelda. Kui koomiks eeldab jutustust ja visuaalset poolt, siis noh, kas peaks see asi olema alati niimoodi, et üks inimene ta kõik ära muidugi andekad inimesed teevad kõike ära, eks ole. Aga tegelikult koomiksimaailmas on päris tihti seda tööjaotust rakendatud, et on noh, ühed inimesed, kes kirjutavad selle teksti, kes annavad selle narratiivi siis lihtsalt valitakse kunstnikele käekiri, siis noh, annab selle asjale midagi juurde ja kes on nõus seda asja vormima, eks ole, sellistesse kunsti ja kirjandust kombineerimasse formaati, sest see ju tegelikult koomiks õnneta visuaalsete vahenditega annab edasi informatsiooni, aga seal on ka see narratiiv, mis tavaliselt iseloomustab kirjandusteatrit, et filmi kõikina sellised narratiivsed, kunst, eks ole, seal on lugu enamasti koomiksis, on mingisugune lugu, et võib-olla saab nagu paremini asju ajada äkki niimoodi, et sa teed tööjaotuse. Aga noh, see on selline jutt või teooriat ma selles mõttes ei ole sugugi kindel, kas see oleks mingisugune retsept Eesti olude jaoks, sellepärast et siin Tartus näitasin ringi käia, siis mulle tundus küll, et see autorikoomiksi definitsioon väga paha ei ole, et enamasti on tegemist ikkagi jah, nagu ühe ühe autori kesksete maailmadega, mida seal näitusel näeb, et seal on loomulikult ka koostööprojekte ja väga häid koostööprojekt, aga enam enamasti puht statistiliselt enamik autoreid olid sellised, kes andsid ise loo ja andsid ise ka pildi, eks ole. Nii, ta on Palusin saatesse ka kiire kommentaari hallitsiooni näitusel kunstnikuna esinenud Peeter Krossman nilt. Tere, Peeter Krossman, tere. Kui ma tegin Andreas Drozekiga tänase saate jaoks väikest intervjuu jupi, siis ma ei saa nüüd öelda, et ma talle ette heitsin, aga ma üritasin nagu tõdeda, sellist asjaolu, et tema mari laaniste ja Joonas Sildre on sisuliselt nagu Eesti koomiksi selline avalik nägu, nad kulaanist midagi teeb, siis kirjutad Roseke, kui trossek midagi teeb, siis kirjuta plaanistaja ja siis, kui kellelgi on vaja koomiksikunstniku, siis minnakse, küsitakse Sildre käest, et aga siis nagu nende kolme taustal on nagu sellist jah, vot nihukest taustaväge ka, et üks neist mulle tundub, et on mingil väga kummalisel viisil Harry Liivrandajaloorubriigi jaoks materjale. Leidsin Oliver Ani 86. aasta artikli või noh, siis nagu Tallinnfilmis realistide näitusest plaaniste retsensioonid koomiksi teemal on ilmunud Eesti Ekspressis. Treenisin, mida frantona toimetas ja Frandist eksporditud näitusega kuidagi seotud, mis oli Eesti ja Soome ja võib-olla veel mingi koomiksi eksport põhimõtteliselt ja nüüd on kes, kus siis liiv Rantigi laanistega seoses koomiksinäitusega intervjuu. Vot nende kõrval, mulle tundub, et selline teine taustamees oled, oled sina, Peeter ja sa oled olnud seotud Tartus selle 24 tunni koomiksi joonistamise maratoniga. Õpetad Tartu kunstikoolis koomiksid ja siis ma mõtlesin, et ma tahaks sinu käest küsima nagu selle koomiksi pedagoogilise tausta kohta korrad, mida see koomiksi õpetamine tähendab või mida sa tahaksid, et õpilased sellest nagu koomiksist saaksid või et kõigepealt Ilmselt tuleb sisse viia teatavad fakti parandused, et korrektsem ilmselt oleks öelda, et ma õpetasin ja aed, Joonas Sildre, kellega kõik räägivad siis, kui on vaja leida Eestis tegevat koomiksikunstniku on tegelikult nüüd juba viimsel võib-olla isegi rohkem koomiksiõppejõud kui mina ammu. Aga meie tausta ju seos, keegi võib selle muidugi ümber lükata, aga et seni kuni keegi ümber lükanud, ei ole võim ametlikult öelda, et ametlikus õppeprogrammis ainena koomiks olen mina ilmselt esimene Eestis õpetajana tegutsenud mees täiesti kogemata. Mida tuleks õppida, mille pärast üldse? Covid, see on selles mõttes nagu tänapäevasesse maailma tohutul suurepäraselt sobiv meedium, sellepärast et ta seob endas teksti ja pilti. Et arvestades seda, kui visuaalseks on meid ümbritsev inforuum läinud tänu kaameratele, mis meil on juba küttidele telefoni küljes, kui palju me saame pilti teha? Kui palju me vaatame liikuvat pilti, et, et ma arvan, et mõnes mõttes nagu sellise visuaali pealetung on ilmselge ja tekst, mis ma ei usu, et ta nagu on kadumas, ma arvan, tekstiga kõik väga hästi. Ja ta on väga põnev, meediumissioob neid kahte asja. Kõik ained, mis suudavad omavahel ühendada ükskõik mida, on kindlasti väga kasulikud. Kõige kasulikum ongi ikkagi teksti ja pildi omavaheline sidusus. Et lihtsalt, et küsimus ei ole joonistamises endas ainult vaid küsimusena, et kuidas lugu jutustada ja see on tegelikult üks põhjus, mille pärast koomiksitegemine on nii keeruline, nagu ta on, et Eestis üldjuhul on kõik need, kes teevad, on selgelt tugeva visuaalharidusega. Ja nüüd see loo jutustamine võib-olla pisut sekundaarne. Aga see tegelikult ei peaks niimoodi olema. See on siis nüüd see eesti koomiksi kurb moment, et kõik nahistavad kodus tasakesi sahtlisse teha. Aga suures plaanis ma näen väga selgelt, kuidas kahe kolmesed, grupid, kes teeksid sama koomiksit, jõuaksid palju paremate tulemusteni, et oleks kirjutaja joonistaja ja väga võimalik, et siis kas keegi keskteeb kogu tekstiosa või kogu värviosa või joonistamine viiakse üldse kahte ossa tegeleksid meeskonnas. Et kui me viimaste aastate edulugusid vaatame, siis ikkagi midagi teha ei ole, et Eestist üksinda kuhugi trügida järjest keerulisema keerulisem. Kui sul on mingisugune meeskond taga, siis on see kindlasti lihtsam. Ja samamoodi koomiksis, et 10 aastat tagasi, ma arvan, ei kujutanud keegi ette, et Eestis üldse mingisugune sedasorti koomiksinäitus võiks olla. Et siis ma arvan, et võib-olla 10 aasta pärast on meil siis minu soovitu käes, et meil on grupid, kes töötavad oma ideedega ja kõik läheb oma loomuliku ja kauni arengurada pidi. Aitäh Peeter Krossman selle tulevikuvaate eest, aga palun. Selgituseks ja täpsustuseks see Harry Liivranna toel rännanud koomiksinäitus, millele Grossmanniga vesteldes umbmääraselt viitasin oli eesti muistendite põhinev näitus. Kõhe folk mis käis Helsingi ja Brüsseli koomiksifestivalidel greif valdis Põhjamaade kultuurifestivalil Nordisher Klang. Liivrannaabiga näidati seda komplektiga Berliini Eesti saatkonnas. Ajaloorubriik head Kunstiministeeriumi kuulajad. Mul on rõõm teatada, et pärast tsirka kuu aega ja 15 minutit kestnud ajurünnakut on ajaloorubriik omale lõpuks nime saanud. Mälu Loeba. Erilised tänud seoses sellega lähevad Vladimir Nabokov vile. Küsimuse, mis on koomiks juures, on Eesti kontekstis kõige kriitilisem punkt, see, kus üritatakse tõmmata joont karikatuuri ja koomiksi vahele. Ning mulle tundub, et just see, et Eestis puudub tähelepanu väärne koomiksiajalugu ent on olnud erakordselt viljakaid, karikatuuri perioode, on mõistlik neid kaht nähtust võimalikult lähestikku ja kui mitte koos, siis paralleelselt vaadelda. Nii näiteks on Trasaki poolt intervjuus toodud range definitsioon mille kohaselt koomiks on paberile trükitud küll pädev ent samas on paberkandja massitarbe meediumina taandumas. Nii näiteks on minu võib-olla mitte lemmikkoomiksid, kuid need, mida mingi regulaarsusega jälgin nimelt Bailt, Hayer antiiper ning eksistents alist Komics ilmunud küll ka paberkandjal, kuid on ennekõike internetiväljaanded. See on sarnane olukord vinüüli sõpradega, kes jagavad oma haruldasi vinüüli leide digiteerituna sotsiaalmeedia vahendusel. Üks omapärane ja huvitav nähtus, millest Eesti koomiksiajaloos rääkida ei saaks. Kui lähtuda ranges definitsioonist, oleks kunstnike grupp Tallinnfilmis realistid sest mitte ainult, et neis ei ole ranges mõttes koomiksi, liku kaadrist kaadrisse kulgevat narratiivsust. Nad ei töötanud ka paberil, vaid tegid leidobjektidest kokku pandud ruumilisi karikatuure. Tallinnfilmi realistidest kirjutas Eesti kunstiakadeemias bakalaureusetööna 2013. aastal uurimuse Elise ei mere, kelle tööle ja bibliograafiale tänane mälu loeb rubriik suuresti toetub Tallinnfilmis realistile. Gruppi kuulusid Heiki Ernits, Rao Heidmets miljard Kilk, Mati Kütt, Hillar Mets, Priit Pärn, Tõnu Talivee, Riho Unt ja Hardi Volmer. Kes formeerusid grupiks pärast seda, kui Priit Pärn oli saanud ettepaneku esineda tantsutares oma isiknäitusega. Emre ei täpsusta, miks või kuidas see juhtus, et Pärna isiknäituse asemel sündis hoopis Tallinnfilmis realistilise grupinäitus. Ent ilmselt ei olnudki selleks ühtki muud põhjust kui kollektiivne vaim. 1986 toimus Tallinnas tantsutares 10. karikad, turistide iga-aastane näitus, mis siin naerda on? Sellega paralleelselt astusid eraldi ruumis üles ka Tallinnfilmi realistid. Minuealise inimese jaoks on üllatus, et kariku turistidele üldse olid iga-aastased ülevaatenäitused. Kuid näitusetegevus ei piirdunud, vaid sellega. Vaatlusalusel 1986. aastal toimus lisaks, mis siin naerda on, näitusele tantsutares ka ilmselt rohkem harrastajatele suunatud näitus. Tallinlane naerab matkamajas. Ning Kirjanike Maja fuajees eksponeeriti Kiievi karikatuuri klubi arhigum töid. Kusjuures on võimalik, et karikatuurinäitus toimus sel aastal veelgi. Toodud loetelu põhineb teiste uurijate poolt viidatud ja juhuslikult leitud materjalil. Tagasivaatavalt on, mis siin naerda on näituse kõige naljakam, ent karikatuuri toonase rolli suhtes ka kõige kõnekam osa näitusega seoses välja antud preemiate loetelu. Tsiteerin 1986. aastal ajalehes sirp ja vasar ilmunud teatest. Karikatuuri. Monarhi drooni saab ETK kaubandusinventari tehaselt viimase 10 aasta jooksul kõige rohkem silma paistnud karikaturist Edgar Valter. Eripreemia soolaseima nalja eest annab Kiirovi nimeline näidiskalurikolhoos Roman. Oh laule. Salvo kaitsekiiver kuulub võitlevaima Nalja Vladimir ninnashevile ja tort ETK leivatehasel Valga leib kaalukaima nalja autorile Olavi Vaherile. Noorima osalejana saab vaba sissepääsu Pikri toimetusse. Erki üliõpilane Heigo Jelle. Tsitaadi lõpp. Tõsi, kaasaegne kriitika on nii matkamajas toimunud näituse tallinlane naerab kui tantsutare karikatuuri aasta näituse, mis siin naerda on suhtes väga kriitiline humoristi ning toona ajakirja piker peatoimetaja Kaido Liiva hinnang. Tallinlane naerab. Näitusel on nii julm, et ma hakkan aru saama, mida peetakse silmas, kui kurdetakse, et tänapäeval tõeliselt kriitilist kriitika diilmu. Tsiteerin neile, kes tunnevad Eesti karikaturistide loomingut rahvusvaheliste näituste ning nende auhinnatööde kaudu kes on lehitsenud Heinz valgu, Edgar Valteri ja teiste vaimukaid naljaraamatuid, meie autorite kodu- ja välismaal ilmunud huumori valimikke kogumikke, händikäp pead, 16 mäng. Võib selgelt täheldatav vaimne tühik ehk tõesti tunduda generatsioonide vahetumisel mõnikord tekkida võiva vaakumina kuid hakates uute tegijate töödest otsima uusi lahendusi uute ideede, võtete ja arusaamade algeid langetavad peagi häbelikult pilgu neid poolele tsitaadi lõpp. Tantsutares eksponeeritud näituse sulgemise järel ilmunud enesele osutava pealkirjaga retsensiooni. Parem hilja kui mitte kunagi, alustab Olev Remsu lausega. Tsiteerin. Tantsud sellesuvise näituse esimene pool, traditsiooniline karikatuuride väljapanek. On igav. Ehk seegi tõttu, et terasemad naljamehed on seekord tagasaalis elekteeritud. Sarikatega hallis on stendidel enese ja teiste kordusi. Üllatada suudavad vähesed. Tsitaadi lõpp, kuid tantsutare põhiekspositsiooni kõrval eraldi ruumis, nagu Remsu ütleb, tagasaalis tegutsenud grupp Tallinnfilmis. Realistid said märksa soosivama vastukaja. Nii lõpetab Harry Liivrand oma 1986. aasta 10.-st teater muusika kinos ilmunud artikli sürrealism Tallinna moodi lausega. Tsiteerin Tallinnfilmi lõbusalt tõsiste kunstnike näitus jääb meelde kauaks, erinevalt samaaegsetest näitustest, mis siin naerda on ja tallinlane naerab tsitaadi lõpp. Muideks, kes tahab näitusel eksponeeritud aimu saada, siis teater muusika, kino number 10986 sisaldab valikut värvifotosid näituse töödest. Nii karikad, turistide ülevaatenäitus, mis siin naerda on, kui Tallinnfilmis realistide objektide ekspositsioon jõudis 1986. aastal ka Tartu kunstimuuseumisse. Nii et tinglikult öeldes ei ole praegu muuseumis avatud hall tsoon sugugi mitte esimene koomiksinäitus muuseumis. Ja see on kunstilooliselt oluline fakt. Võttes arvesse asjaolu, et kultuurisaade OP avas koomiksit käsitleva saatelõigu küsimusega, kas koomiks ikka on kunst kui sellises olukorras hoida küsimust, mis on koomiks, lahtisena saab märksa tõhusamalt argumenteerida aia loolisusele tänapäevale ehk selle asemel, et argumenteerida, et kui tänapäeval on auk saali põrandas kunst, siis on seda ka koomiks. Nagu põhjendas olukord Andrest rosec siis on minu hinnangul märksa tõhusam argumenteerida, et juba aastakümneid ei ole kunstikriitika kahelnud karikatuuri kui formaadi kunstiväärtuses ning ei ole mingit põhjust nüüd selles järsku kahtlema hakata. Muide, kas viimane väide on ehitatud mõnevõrra õrnale jääle? Kaido Liiva lõpetab oma hävitava retsensiooni tallinlane naerab näitusest tõdemusega, et karikatuur on siiski kunst ning nõuab näitustele rangemat kunstilist järelevalvet. Samas eesti karikatuuri uurinud Mari laaniste ja Eliisa Emre viitavad oma uurimustes korduvalt kaasaegsete kunstnike tehtud intervjuudele, kus viimased väidavad, et karikatuuri olnud kunstina aktsepteeritud kunstikriitika ei ole kunstiteadus. Kuid mööndusega võib tänase saate lõpurepliigi sõnastada ka vormis jutustavate piltide esitamise mitte ainult kunstinäitusel, vaid ka kunstimuuseumis ei ole midagi uut. Tõenäoliselt ajendatuna Tallinnfilmi realistide vormi eksperimentidest ilmus 1986. aasta 11. juuli sirbis ja vasaras Andreas Muelleri artikkel. Vorm järgib fiktsiooni karikatuuriplastika ehk koomiline objekt kunst. Tegemist on tõlkega ajakirjast Pilden kunst number 2986. Valisin selle lühikese repliigi tänases saates ettelugemisele tulevaks tekstiks. Andreas Mueller vorm järgib fiktsiooni karikatuuriplastika ehk koomiline objekt kunst. Viimasel ajal sünnib karika turistide ateljeedes üha sagedamini kolmemõõtmelist satiiri. Ikka on olnud karikaturistide hulgas inimesi, kes uusi väljendusvahendeid otsides mängivad karikatuurile. Võõraste vahenditega. On välja kujunenud niinimetatud näituse karikatuur ka plastikatuur loominguline kõrvalehüpe, mis on ootuspärane, kui arvestada viimasel aastakümnel karika turistidele saabunud paremaid näitusevõimalusi kunstiajaloos on varemgi olnud sääraste objektide loojaid, tomiier, Trier, dada istid, sürrealistlik Picasso, pop-art ja teised. Erinevus on selles, et kui dada istlikud ja sürrealistliku objektid on enamasti mänglevalt neutraalsed, siis karikatuuri plastikat iseloomustab enam või vähem suunatud pühent. Näiliselt kokkusobimatu ühendamisega kutsutakse esile rõhutatud koomikat ja satiiri. Olgugi et karikaturist teda piiravalt paberilt edasi ruumi tungib, jääb ta ometi karikaturistiks. Ka kujustatud karikatuuri ja koomiliste objektide puhul püsib mänguruum liialdused ja kõige väärika demoniseerimise vahel. Kõiki sel moel sündinud töid iseloomustab mõttevorm, järgib fiktsiooni, paratiseerides pausi, motot vorm järgib funktsiooni. Vormi ei kujunda mitte vajadus nagu looduses ja tehnikas, vaid väljamõeldis nagu kunstis alati. Siin puhul satiiriline idee. Kunstiministeerium. Meta Kriatiiv Andreas trossekiga tänase saate intervjuu jaoks kohtudes andis ta kui peatoimetaja mulle üle autorieksemplari ajakirjakunsti 2000 seitsmeteistkümnenda aasta esimesest numbrist, mis äsja trükist ilmus. Ilmselt vääriks kunstiministeeriumi tähelepanu kogu ajakiri kui tervik ent hetkel ei ole selleks ei jõudu ega eetriaega. Kuid hakkasin ajakirja siiski otsast lugema ning ajakiri avaartikliks olev Marten Esko ja Anders Härmi arutlusvärdjad kunstisaalis ehk rahvakunstniku sund kank hopparniisil haakub eelmise metagratiivi episoodi ka nii hästi, et ma ei saa loobuda kiusatusest, seda siinkohal lähemalt kirjeldada. Eelmine metagreatiiv keskendus kunstikriitikute kirjutatud avalikele kirjadele. Saates näidetena toodud kahele kirjale heitsin ettelugeja abstraktsust. Mis mõtet on kirjutada kirja, kui selle adressaat on sama abstraktne kui iga teise kunstikriitilise artikli lugeja. 2000 seitsmeteistkümnenda aasta esimese kunstinumbri avab Anders Härmi ja Marten Esko vestlus. Seevastu teeb just seda, mida mina avaliku kirja kui formaadi peamise tugevusena näen. See pöördub kellegi poole. Antud juhul pöörduvad autorid teineteise poole. Kuivõrd nad teineteist tunnevad, lähtuvad nad oma repliikide sellest, mida nad teavad teist teadvat. Ühise keele, ajaloo ja teadmistespekter on nii suur, et see võimaldab tekstist ära jätta terve hulga üleliigseid selgitusi, mida klassikaline artikkel rikkalikult kasutab, sest artikli kaudne eesmärk abstraktset lugejat informeerida, mitte dialoogi pidada. Siit ei maksaks järeldada, et artikli lugejad ei peaks informeerima ning Eskoya härmi arutluse dialoogilisus on samuti kui mitte küsitav, siis tagasihoidlik. Kahekriitiku teineteisele suunatud repliikide puudub otsene pöördumine ja ka sisuliselt räägitakse ennekõike sel teemal, kust endal pigistab mitte sel teemal, millele teine juttu juhtida üritas, kui üritas ja Marten Esko paaril korral siiski üritas ja Anders Härm paaril korral oma repliigi lõpus kavastas, kui vastas. Nii lõpetab Esko ühe oma järjekordse monoloogi auto kriitilise tõdemusega. Tsiteerin. Aga samas ei ole veel puudutanud seda kõige suuremat teemat. Maaliinstallatsioone Eesti algus ja eesti lõpp. Tsitaadile. Sellele järgneb lehekülje pikkune monoloog härmilt, mis lahkab Kaido Ole loomingulist arengut ning lõpeb tõdemusega, tsiteerin. Sellele moodustab aga täiesti vastandliku pooluse paatuslik Eesti algus ja Eesti lõpp, mis minu arust paigutub tema loomingus ühte pikalt olemas olnud kõrvalteemasse tsitaadi lõpp. Eskoya Härmi artikli järel on toimetuse ära toonud kolm anonüümseks jäetud autori eitavat vastust. Toimetaja ettepanekule kirjutada ole näitusest. See sunnib paratamatult kahtlustama, et ka Esko ja Härmi dialoog sündis dialoogina seetõttu, et kumbki ei tundnud end vormis olevat olest üksi kirjutada. Kuid selle asemel, et kirjutada koos terviklik artikkel, esitavad nad teineteisele sketše. Millest ja kuidas ole. Näitusega seoses oleks võinud kirjutada. Koos kirjutamine on omaette spetsiifiline formaat ning härmil on selles kogemusi. Nii on ta korduvalt kirjutanud koos Hanno Soans iga ja võib-olla ka kellelegi kolmanda või neljandaga. Ning nagu vestlusest Eskoga selgub, on tal sellest kogemusest ka positiivsed mälestused. Kuid millegipärast on härm Esko seekord otsustanud hoiduda lugeja pimestamisest kahe pea põkumisel sundinud intellektuaalse tulevärgiga ning esitavad selle asemel kahe kunstiteadlase padu intellektuaalset kukepoksi. Aitäh, Martin Anders, see oli väga kena. KUI Essgoya Härmi arutluses puudub dialoogiline areng siis selles samas äsja ilmunud 2000 seitsmeteistkümnenda aasta esimeses kunsti ees, kus nende tekste ilmus, on ka teine täpselt samasuguse vormiga tekst. Eha Komissarovi ja Rebeka Põldsam, vestlus Anu põdrast ja feminismi-ist Tänapäevases võrdõiguslikult teadlikkus ja poliitiliselt korrektses maailmas hakkab loomulikult kohe silma, et kui Esko ja Härmi teksti on toimetuse poolt kirjeldatud kui arutlust, siis Komissarov ja Põldsam kui naised loomulikult ei arutle, vaid vestlevad. Hea küll, tegelikult ma usun, et toimetaja lihtsalt otsis sünonüüme kahe väga sarnase formaadiga teksti kirjeldamiseks. Ent sisuliselt on see eristus olgu teadlik või mitte väga tähenduslik. Sest kuigi Komissarovi ja Põltsa dispuut on samasugune intellektuaalne tulevärk nagu Esko ja Härmi oma, on Komissarovi Põldsami tekstis märksa rohkem reageerimist teineteise märkustele ning suisa teise seisukohtade kriitikat ja ümberlükkamist. Tsiteerin Eha Komissarovile. Anu Põdra looming on üsna spetsiifiline, küllaltki abstraktne ega hõlma sotsiaalseid vaatluseid või analüüse. Ära tee temast tagantjärele maailmaparandajat. Tsitaadi lõpp. Otsese pöördumise poolest on äsja tsiteeritud ka Komissarovi Põldsami vestluses erakordne kuid olenemata sellest, et ka härm korrad ääratab ja kasutab vormid, tsiteerin, nagu sa ütled. Tsitaadi lõpp, puudub Esko härmi arutluses teineteise seisukohtades kahtlemine pea täielikult ning olenemata sellest, et teksti vormiline valik mulle meeldis jääb autorite toimetuslik otsus teks dialoogina esitada ikkagi selgusetuks. Ma ei toonud eelmises saatelõigus soorollide küsimust juhuslikult mängu. Komissarovi ja Põltsamaa artikkel räägib feminismi võtmes skulptor Anu põdrast, kes on äsja kumus avatud rahvusvahelise grupinäituse tähtesineja. Sealjuures on sümptomaatiline, et kui Eskoya härm räägivad kaid olest kui äsja rahvakunstniku staatusesse tõusnud autorist, kelle puhul kriitikud arutavad, millest staatus tingitud, on, kuidas seda asjaolu hinnata ning kui teadlik kunstnik ise sellest on. Tsiteerin härmi. Aga ole, astus nüüd samasse liigasse, seda kindlasti. Kusjuures ma olen täiesti võimeline mõtlema, et see on tema poolt pool teadlik eneseirooniline žest. Sest sa kas lõpetad Eestis rentslis või uue harrakuna pääsu niikuinii ei ole. Tsitaadi lõpp. Anu Põdra lugu on märksa teistsugusem. Põldsam küsib Komissarovile, tsiteerin. Mis sa arvad, kas meie kultuuriruumis peetakse traumat tabuks ja sellepärast pole Anu Põder seni Eestis tuntuim kunstnik? Kuigi ta on äärmiselt kõnekas ja ekspressiivne tsitaadi lõpp. Ning üle mitme lehekülje veerenud arutluse järel Komissarov ka vastab, tsiteerin. Paraku eeldaks Anu Põdra valikute ja kunstiuuendaja rolli lõpuni minev vaatlus oluliselt jõulisemaid positsioone meie ühiskonna ja institutsionaalse seisukorra analüüsis. Mis võtaks kriitilise vaatluse alla lähiminevikus valitsenud skulptuuri ideoloogiad ja kunsti Meediumite eelistused. Ma pean silmas, et see, mida praegu hellitavalt 1980.-te aastate eesti skulptuuri rauaajaks nimetatakse tähendas naiskunstnikke varjamatult maskuliinsus diskrimineerimist ja feminiinsete positsioonide väljatõrjumist maskuliinsete poolt mis enamikul juhtudel ka õnnestus. Tsitaadi lõpp. Paraku peab tõdema, et selles olukorras ei ole midagi muutunud. Kaido Ole kui mees on rahvakunstnik ja tegeleb rahvakunstnikuks olemisega. Anu Põder on naiskunstnik ja tegeleb naiskunstnikuks olemisega. Kuigi põder oma eluajal feminismi või naisküsimusega otseselt ei suhestunud peaks tsiteerin Komissarovi feministlik uurimus andma panuse tema loomingu tundmaõppimisele ja mõtestamisele. Tsitaadi lõpp. Kasutades rämedalt trafaretti, kõlab see olukord mulle umbes nõnda. Tallinnas tegutsev kunstnik on eesti kunstnik ja teeb eesti kunsti. Tartus tegutsev kunstnik on Tartu kunstnik ja tema loomingu pädevaks kirjeldamiseks peaksid teda uurima mitte lihtsalt kunstiteadlased, vaid Tartu kunsti kui marginaaliat hästi tundvad spetsialistid. Kunstiministeeriumi näituse soovituseks on seekord Holger looduse näitus, volüümi imaginaarne kontsert seitsmele auricule mida saab Tartu kunstimajas näha veel selle nädala lõpuni ehk teise aprillini. Näitusel on olemas kõik, mida te looduse näituselt ootate. Maalid, kineetiline objekt ja retrohõnguline ulmelugu. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium saates kõnelesid koomiksikultuuri produtsent Andreas Drozek ning kunstnik Peeter Krossman. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Kunstiministeerium.