Olen kindel, et ei kujutle ainsatki päeva aja leheta. Juba hommikul tööle minnes rutate läbi ajalehekioski juurest ja bussis, trammis või elektrirongis viivad alles trükivärvist lõhnavat täheteid kurssi sündmustega nii kodu- kui välismaal. Artiklite näol jõuab teieni ajakirjanike igapäevane töö. Iga ajalehe toimetus, see on terve suuraparaat paljude inimestega. Lugege näiteks kas või rahva hääle viimase külje lõppu, kus on ära toodud toimetuse telefonid. Ja te näete, kui mitmed osakonnad annavad materjale ajalehele. Seal on parteieluosakond, majandusosakond, tööstus, põllumajandus ja elukondliku teenindamise sektoriga. Seal on ideoloogilise töö osakond, propagandakirjanduse ja kunstiharidus ja kultuuritöö ning rahvusvahelise elusektoriga kirjade osakond, informatsiooni osakond, fotograafid, rääkimata pea toimetajast, tema asetäitjatest ja sekretäriaadis. Kuid mitte alati ei jõudnud tõe hääl töötava rahvani nii lihtsalt kui nüüd. Ja ajakirjanike tööd ei saanud praegusega võrreldagi. Jõhvi linnas elab personaalpensionär Julius Kippar kes on sõitnud ajakirjanikuleiba juba siis, kui praegused 50 aastased mehed polnud veel sündinudki. Aga kaastööd kiirele alustas 1912. aastal, kui ajaleht Narva siluma hakkas. Seega 55 aastat tagasi. Olin hiljuti Julius Kippari külaliseks tema kodus. Ja muidugi mõista palusin teda jutustada võimalikult rohkem kiirest inimestest, kes seda ajalehte tegid. Mind huvitas kõik, mis ümbritses tolleaegsed ajalehemeest. Annan meie jutuajamise edasi just sellises järjekorras, nagu see toimus, sest tahan jäädvustada nii staažika ajakirjaniku mõtte ühe loo ülesehitamisel. Julius Skipper alustas kiire Tallinna-perioodist 1900 seitsmeteistkümnendal aastal. Toimetuse ruumid asusid tol ajal Suur-Karja 18 teisel korrusel seal vaja akti nimetama tööliste majaks, sest kõik organisatsioonide koosolekud toimusid seal. Toimetuse ruumid olid võrdlemisi kitsad, kogu talitus ja toimetus koosnes ainult kolmest toost. Esimeste osalustalitus, teises toimetus ja kolmandas peatoimetaja kabinet. Seal olid ka veel kaks tükki, kaks toimetajat koos, nimelt kiire peatoimetaja Anvelt pärast Pöögelmanni ja udupraadi toimetajale Ivan rapsinski. Nii et laud oli lauas nii-öelda kinni, ruumi ruumi haavalust mingisugust ei olnud. Ja toimetuse koosseis oli võrdlemisi väga väike algusest saadik töötasid seal toimetised, sekretär Mägi siis radiaal Tvoi ja Heidolt Peklar. Mina olin siis nii-öelda neljas. Viiendaks tuli paari nädala pärast foto münter. Kunagi aga ei ületanud toimetuse koosseis yle 10 liikme. Harilikult ikka viis kuus vaeskazeetse sest organisatsioonilise töö laienemisega paljud läksid muudele kohtadele. Näiteks oli seal Treufeldt, see oli ka siitpoolt Toilas päritis, see töötas rohkem tööst soldatite saadikute nõukogus. Anveltil oli tööd ja tegemist igal pool laialt. Peale linnavolikogu valimisi, siis läks Mägi koolide osakonna juhatajaks, linnavalitsusse. Ja pukk oli ka kaunis algusest saadik seal, aga kui sügis tuli, siis tema oli endine õpetaja kolmest on nii-öelda siis kiskus teda jälle koolidele, ta nii vaikne mehike ütles, et see mulle käib, see edu siin natuke liiga tormiline käib närvidele ja läks vaikses nurgakeses Tapa lähedale Pala algkooli. Teatavasti olete teie ka elupõline koolme. Jah, seda küll ja nii, et peab ütlema, et koolmeistritest koosneski peaasjalikult näiteks Anvelt ise, mina, Pöögelmanni oli kunagi õpetaja olnud siis Jaan Sihver ka õpetaja, nii et enamus ahvli olid õpetajad, ajakirjanike panebki kuskilt mujalt, võtab või nendega jah, otsekoheselt ei olnud sellest kodandistel lehtede poolt töö, keegi meile üle ei tulnud. Ja isegi suuremad Kiievia mehed kirjanikud hoidsid eemale, ainuke, kes käis toimetus kortse, oli noor luuletaja Marie Heiberg ja pärast saatis meile paar luuletust ja siis sellega oli kõik nii kiire meeste poolt ja nad olid kõik nii tagasihoidlikus äraootavas seisus. Ja selle tõttu ei olnud ka õpetajate poolt suuremat kaastööd, mõned üksikud ainult näiteks joones last tappa juurest siis Anton Künnapu, tuntud naisrevolutsionääri, Olga Lauristini isa siis alumiiniumnuga Raikkülast ja need olid peaaegu ainukesed tööliste poolt kaastööd oli, aga peab ütlema, et see kirjaoskamatus all ikka kaunis suur, et kui nemad tehastest või kuskilt informatsioonid õitses, eduni põhjalikult ümber töötada. Ja just siis, kui mind hakkas huvitama, kuidas sai Julius Kipparist ajakirjanik tuli ta otsekui mu mõtteid aimates ise selle juurde. Jaan Anvelt oli minu endine õpetaja Toila koolis ja tema on meile nii seda revolutsioonilist Paimu kuidagiviisi sisendas, nii palju, kui see võimalik oli, peale selle ta üliõpilasaastatel Toilas suvitamas käis, siis asutas ta illegaalse lugemisringi, see oli siis aastatel 1000 907900 kin. Ja ühtlasi on maalima temaga püsivas kirjavahetuses. Kui aga Narva kiir asutati siis astasema otsaga selle kaastööliseks ja olles õpetajaks aseris teavitasin tööliste hulgas neid kiire numbreid ja kui siis tolleaegsed hiljemalt selle peale nii pilte hakkasid vaatama, siis tuli kohta vahetada kiirega selliseks eetika ja kiire kaastööst kuni sõja alguse, mille esimese maailmasõja alguses, mil kiir suleti, pärast ei katkenud sidemed ka Anveltiga, nii et kui siis meie Root Petrogradis ma teenisin nimelt keemia loodus seal gaasidega, kes tegelesid ja kui need keeldusid uuesti seal Gerlenski käsul sõjale minema ja siis meil polk rootor asformeeriti ja sõitsin ära ja seal ootaski all tibud sees, et meil hakkab kiir uuesti ilmuma. Tule toimetusse tööle. Ma lisaksin vahepeal mõningad eluloolised andmed Julius Kippari kohta. Õige lühidalt. Julius Kippar sündis 1894. aastal Toilas. Peres oli seitse last ja neid kõiki toideti ja kaeti palgast. Mida maksis mõisnik oma metsavahile. Koolitarkust hakkas Julius omandama Toila koolis, kuhu viienda aasta sügisel läkski õpetajaks Jaan Anvelt Sõmera Juliuse edaspidise elutee. Noormees oli siiski otsustanud saada koolmeistriks. Ta täiendas end veel Narva ministeeriumikoolis ja Peterburis suvekursustel ning 12. aastal sooritas kutseeksami. Kuid kuuleme nüüd edasi. Julius Kippari jutu kiirest. Enam-vähem oli toimetus osakondades jaotatud kellel mingisugune osakond ja minul oli siis Tallina teated siis pikemad tõlked näiteks Kalinini töödest, Pravdast, nõua Sydneyst ja teatrikriitika. Lase kandjal eelses. Välismaaosakonda Sist kaablist on sealjuures münti olid, sest tema saksa keelt valdas hästi ja ka mina avaldasin veidi paremini temast transkeelt, siis sai Prantsusmaalt Kaiskunud numbreid. Sankisime säält teateid otse koosid, välisreporterid meil ei olnud, oli küll sügise poole joones, liiv oli, aga see oli väga lühikest aega. Ja siis pukk enamasti niisuguseid väikesi följetoni reis valmis, minagi ütlesin kavast Billyt, ole üks pikem pilli tol oli, mille Pöögelmanni heaks kiitis. Viie pani oli paariltud, panduriinis. Tähendab teatrikriitika paadist ettekandest helis teatri kaasatud hiljem paga. Nii progressiivsete näitlejate esinemised, toimusidki Kaspontroviinis ehk valla ajas, kuigi oli vähe tööjõudu ja suurleht tuli täita, kuid peale selle oli teine suurem ülesanne. See oli propaganda, sest pooled toimetus, liikmed, kamina võib võib-olla ka kõigepealt, mina tulb kõige pikemad jalad maal massiivseks. Siis tuli käia propagandat tegemas, linnas tegutsesid teist, seal suuda liikmelt vaatmann. Aga me käisime maad ringi, no eriti pühapäeviti Stalingradi ei saanud minna, sest seal on siis selles, et suurendada poolehoidu bolševikele ja isegi pateeridasid, täiendades alguses üle terve Eestimaa partei liikmete, olin Allasi. Vaevalt 1000 ei olnudki viis-kuussada. Kuid oktoobrirevolutsiooni ajaks oli juba viis, 6000, et see oli siiski saavutusi näha. Ja seda võib lugeda siis kiire ja tema kaastöötajate ja nii tähendabki vea sõna, kui suul ja propaganda abil tuli igatemoodi neid positsioone võita. Kuna vastasrinna oli seal ka tugev jõukamate talumeeste pastorite ega mõisnike näol, siis ei olnud need käigud sugugi nii lihtsad või isegi ohtlikud. Näiteks käisin Viru-Jaagupis pärast Eesti e-kohas, siis seal vastas kõnele esines just maakonna miilitsaülem endine vene kiriku salmilaulja Aaron. Ja kui seal ajutise valis poliitikaat veidi kritiseerima asusin, siis ähvardas ta kohe arreteerimisega imelikult lõppes sellega koos kui esimene pool, sest õieti oli kohale kutsunud minna üks puhas meie partei esindajad kohaliku juhataja Hans tulp ja seda ka süüdistama. Vallakirjutaja tema on hull või nõrgameelne, sest ta olevat närvihaigus ka sõjaväest vabastatud, teen teie oma poolt tõenditel, et alla keelt samuti jälle närvihaiguste pärast vastavat. Noh, ja siis, kui sõnavahetuses läks, siis ja mina ka seal natuke seda õhkkonda õhutasin siis ja peale selle vinni mõisatöölise taadionil pääle käima hakkasid, et see neid sunniviisil oli teele pannud, kui palgad kõrgendust nõudsid ja tee paariks päevaks seisma jätsid siis eelislademed, ah, siin on kõik püstihullud, istus vankrile, sõitis minema, ma võisin oma koosolekut jätkata. Teine juhtum oli Laitse vallamajas, kus käisime siis koos seltsimees Petleriga, minu vanem vend Alexander, taanlaste firma täitevkomitee esimees oli ka kaasläksime. Koolimajas ei alustanud koosolekut, korraga ilmus üks suure habemega. Kas oli seal koolimaja lähedal ja läksime künka otsatribüünid, rahvast oli ka sinna pidasime ikkama. Ja organiseerinud tugeva ulatliku vastavuses rünnasest poole, kõne ajal tõusis saaliski ära. Ja kõik vaatasid sinna üles lavale, kus ma muidugi vaatas enne ka, aga need, mis pastell panna silmad sinnapoole, vaatasin siis Paadnist noormesse ohtu poisijõmpsikat suure kotiga selja taga, aga seal kargaski üles vallakirjutaja, kes mullu ja tuttav ja abtical piipari ja veel paar tükki ja tulideaalasid poistel kraest kinni ja mis keelt nad sealt uksest välja ja ma sain koosungt jällegi jätkata, nii et nad tahtsid kotti ajada teade ja sest see loosung oli jogoni osal sel ajal kiiremaid koti igal pool. Olles hiljem nendest silmustest kirjutasid ajalehe veergudele sisse. Nendest koosolekutest anti midagi edasi. Ja ja muidugi ikka enamasti igast kooslikus kiireks kirjutatud ka. Oleme nii mõndagi huvitavat lugenud Jaan Anveltist, Hans Pöögelmanni-st ja teistest revolutsionääridest kuid ometi on kõige huvitavam kuulda neist kasvõi mõnigi sõna inimestelt, kes on nendega isiklikult kokku puutunud. Julius Kippar arvestas ka seda. Nahku ja hakata Anveltist pääle, siis tema oli väga kooliajast, tundsin väga energiline inimene, teda jätkus igale poole ja ta juhendas meid ka nii väga sõbralikult ja kunagi. Kuidas seda tigedaks ei saanud või ei tarvitanud administraatori tooni. Ja seda ma jälgisin ka vanemalt, kuid tema näiteks kord oli juhused Narvas kaskus koosolek, siis sattusid kaks Jaani vastastikku Jaan Tõnisson ja Jaan all. Ja kui teine üsna roopast välja läks, siis ei läinud Janal seal sugugi, vaid avaldas oma väiteid üsna rahulikul toonil. Ja teine koosolek, mõõt on, oli Tallinnas pritsimajas, kus kõneles, siis paneb agronoom Johanson ja Anvelt maa küsimusest. Johnson püüdis tõestada, et labidaga saad palju toekam Molteetia produktiivsemalt kui suurte masinatega. Lapsik väide ja, ja all kuulas need väited, naeruvääristas teda täielikult. Pöögelmanni võis pidada parimaks kõnelejaks. Anvelti raske öelda Anvelti ees Anvelti järel. Sest tema rääkis väga rahulikult, tõi pilte, elavaid pilte seal oma elust juba karjapõlvest alates, kuidas pilved tõusid kuskil munamäe poolt ja katsid taeva ühelt poolt les seda revolutsiooni ikka ja ähvardavate pilvedega siis oma elust Ameerikas. Ja seda nii lopsaka huumoriga. Ta rääkis Ameerika tööliste elust ja võrreldes meie omaga, et ei kujutlenud seda paradiisi, nagu nüüd meie ajalgi on veel säilinud, et Ameerika on nii kõigi võimaluste, maa ja rikkaks saamise maa ja nii edasi. Vabadus tema ja tema need väited. Lükkasin ta näiteks Jaan Sihver. Tema oli väga energiline, aga temal oli nagu energiat sunnitöö. Aastatel 18. aasta istus sunnitöölaagris liiga palju kogunud kuid tema kõnelema hakkas siis ta nagu purskas välja need selle kõik suhteliselt jõulised väljendused ja sõnad. Isegi ta ei püsinud paigal tribüünil, vaid, kui tema algaski näiteks kõnetoolilt, siis mõne minuti järgi. Ka ajalehes, aga kahjuks tuli Alt tema mälestusele eelda, et paljud kõrvale heita, sest sellest kirjaviisist ja kui kuigi paljud ei keegi ei ole kena arenenud ja tema oli selle kirjutamisega unustanud, siis ei saanud seda palju tarvitada, kõneles ta väga hoogsalt. Ja siis jooksis ta lõpuni, viimane kord kui ma temaga hüvasti jätsin, sest ma olen neist 1900 18. aasta märtsis. Siis ta ütles, et jaa, et mina teiste Eestimaa tagasi tähe kui tule ja mõõgaga, nagu öeldakse eales ise mängles Mouse püstoli sekka. Ja tõmbas, ta tuligi nii. Sel teel tuli tagasi. Eestisse. Langes Narvas. Teistest töötajastes erilist midagi öelda ei ole münteurolini rohkem kirjanduse inimene ja tema rääkis ikka, et ega see revolutsioon muidu ei õnnestu ülemaailmne Õiga ja venes, kui või siin üldse noh, Venemaad. Kui saksa genoossed ka oma häälti tõsta sakslasi, seltsimehed no siis oli öödeks nooruke jaan, Lindaalsed võime tase veres, oli 19 aastane temagi tas kaasastes satiirilise luuletusi. Aga kes meile art ainetes suureks abiks ja nõuandjaks oli, see oli. Liljelda tema käis peaaegu iga päev ja siis korrigeeris nii-öelda meie kirjutusi ja soovitas ikka kas rohkem sinepit või soola juurde panna. Pöögelmanni kannad olid ka vanasti ja tuttavad, siis külastas ka seda ja me siis tegime vahete või kaaslaselt tema tapperile pilke naljaleht, mis tema väljadel ilmus karikad riskaridel, kähvaid kariku ta vest meile otsekohe ei olnud. Mõningaid joonistusi tegi Paul Burman koos teisi toimetatud liikmega. Iga meie toimetasin tööliste jõulualbumi. Kaanepildi ja mõned finietid sinna sisse ja Timothy ainuke kunstnikest, kes meid siis kaastiga fotograaf toimetuses oli. Häid fotosid ei kasutanud. Hälliaastaselt juba tehnilised tingimused olid selleks raske. Muidugi on sümboolne võrrelda töörahva viha kasvamist kõuepilvedega kuid revolutsionääride endi peade kohal seisid samuti pidevalt äikesepilved ning sealt võisid välgunooled iga hetk Allazassida. Petrogradi juuli sündmused avaldasid teatavat mõju ka Tallinnas. Nimelt rüüstati Kiievi toimetus ukse fitsiirdi kinni ja madrused pidasid valvet ustel. Nii et hommikul tööle minnes toimetusse üldse sisse ei pääsenud ja Anvelt oli vahistatud Petrogradi saadetud aga juba varahommikust saadik. Kui teade levines tehastes, siis kogunesid väga suured tööliste salgad tööliste maja ette kus peeti miitinguid, siis kolm päeva, peaaegu kolm ööd ka iieviest ja nõutises. Tööliste häälekandjate uuesti ilmuma hakkamist ei andnudki vabastamist. Meie toimetuse liikmed ja parteiorganisatsioon, nende esindajad kogunesime Kadrioru lossi, kus muuseas koosoleku juhatajaks mina ja arutasime tekkinud olukorda ja sellest väljapääsu otseselt saata. Delegatsiooni kuulusid sadamatehaste ja Dvigateli tööliste esindajad. Komissar Poska juurde nõudmistega, et lugu antakse ajalehte uuesti ilmuda muidugi uute nimede all. Nii sai kiirest teeline ja venekeelsest lehest Utrogratavast seda. Mõnepäevast vabastajate iga Anvelt, ta tuli uuesti toimetades teele, kuid tal oli töötanud nii palju laialdasi ülesandeid. Toimetuse tööga tema suurt tegeleda ei saanud, vaid sellega toimetuses tööd hakkas juhtima Hans Pöögelmanni. Ühtlasi hakkas ilmuma tema toimetusel ka maa töörahva häälekandja maata mees, mis ilmus kolm korda nädalas. Kui valusatele sündmustele ladestuvad aastad ja aastakümned siis nende meenutamine on peaaegu valutu. Ja nii rääkis ka Julius Skipper pealtnäha rahulikult raskest ajast oma elus kodumaalt lahkumisest. Aga muidugi ei osanud ta siis veel seda aimatagi. Teda ootas ees üks unustamatu kohtumine. Sest mulle sai selle Leninga asus kust ta hiljem ta sõitis, nädalpäevad hiljem v paar sõitis Moskvasse ja ühel päeval ilmus siis sinna üks relvastatud madus moodustas veel ja küsisid, kas teil on mõni evakueeritud Birovi komiteega moodustatud. Ütlesin, et on küll, nimelt oli meil valitud Ni asjade korraldamiseks evakueeritute komiteed, mille esimees oli Anvelti asetäitja. Mina madrus küsis edasi, kas selle esimees on kohal. Ei ole esimest kohale esimees Andres läinud just ennast sõjakooli sisse kirjutama punaväekomandöride kursustele. Mina olen asetäitja. Kogunesid säärane, et liinid on näinud, kirjutusi küllalt lugenud ja teadlik tema töödesse tegevust sesse saadik ei andnud mõtlemisaega, ütles, et tulge kohe mitmest kovitavaste tuvastada, viis kuni sinna eeskotta, seal siis sees üks sõdur püssiga teo viib selle läbi laste astasengi liini kabinetti. Seal lini mingis maalil onlines, Moldova on teil seal sees. Tema võttis lahkelt vastu tõus lauda püsti, ootas käeli, palus istuda ja alustas juttu, et temal sellest huvitatud, mis Eesti seltsimehed nüüd edasi mõtlevad teha, kus töötama hakata ja nii edasi. Ja siis kaldus jutt sellele, et kuidas Tallinnast lahkumine oli, rääkisin, et sakslane viskas seal paar pommi laadele ja võrdlemisi rasketes oludes isegi tehniliselt jääst läbimurdja. Päritlest kiida sellest, mis me selle lühikese võimuloleku ajal jõudsime ära teha, räägin talle mõisate ülevõtmine, stabiskas tuli riisi konflikti vints ideega, et oleksite mõnes üksikus kohas olin, tuli, aga enamasti oleks rahulikult, ma käisin ka paljudes kohtades kaasas ja punaarmiljastada köiskasvates Punal, millel ei ole, et nägesin ajakirjanikuna siis sull-ist või ajakirjanik kutselt. Praegu küll, aga muidu kutsute õpetaja siis hakata küsitlema, kuidas kooliolud Eestis olid tsaariajal ja rääkisin, et nii väikesed palgad ja viletsad olnud vilets kuulivat oleks jah, niisiis tähendab umbes nagu Venemaalgi. Ja rääkisin talle ööl kavatsusest, et meie plaan oli maades koolimajad teha. Ta naeratas, ütles Jaan või ajutise abinuia küll, aga ega see aeg kaugele, kus kahe koos koolimajad saab ehitatud ja seal õpetajad õpetavad, kes ise rahvast otsekui õues on tulnud. Sellega enam meie jutt lõppeski. Sellest küsis veel lõpuks, et no aga mis on siis? Teie tähendab minu isiklik kavatsen, ma ütlesin, ma kavatsen sõita kaugemale Siberisse, seal palju seltsimees ja küllap seal mule teed leidub võib-olla organiseerimisel eestikeelse ajalehe väljaandmise tõotas uuesti öelda, sest jah, eks noori inimesi ikka miilide kaugusel soovisis ja tervist ja kodus töötavad eesti seltsimehed. Edasi käis Julius Kippari käsini. Mina töötasin ajakirjanikuna, ma sõitsin sealt Sverdlovski ees, töötasin ajakirjanikuna Uralski Ravootsi juures aga siis mingis kihk kiskus ikka kaugemale ja siis sõitsin Irkutski Irkutskis, olin umbes nädal, hakkasime siis selle ajalehe väljaõnnest organiseerima, kuid semiolnud laste Urali kasukata viise Taga-Baikali kasaka pandud, tulid peale ja siis tund tagasi Sverdlovski, et uuesti asuda tööle seal Uurali töölistele kandja toimetuses. Aga nädalapäevad seal olnud, siis tulid juba jälle nii, et siukest lohakile sinna pääle toimetas evakueeruda osalt permi, osad Petrogradi, mina tulin Petrogradi ja rääkinud Anvelti kandnud, ütles, et oleks väga hea, kui nüüd keegi teadlik inimene läks Eestisse olukorda vaatama, kuidas seal on ja annaks ka midagi selle ära teha. Tudengi Eestisse ja nii-öelda kukkusin kingi. Palju raskeid hetki tuli Julius Kipparil üle elada kodanliku võimu aastail kodumaal kuid ta ei murdunud. Pidas vastu võidupäevani. Ta jäi truuks õpitud koolmeistri ametile ega suutnud samal ajal verest välja tõrjuda trükitina mürki. Need kaks on jäänud talle tänini. Isegi pensionil olles õpilased ning ajakirjaniku sulgleid sisustavad praegu ta päevi.