Selle saate pealkirja jäi bee andis Veljo Tormise kooritsükkel talvemustreid. Tõepoolest on ju igal aastaajal oma värvid ja mustrid. Kevadel õrnad ja haprad, otsekui pastelsed. Suvilisab tugevaid erksaid toone, võtab kasutusele jõulised õlivärvid. Sügis pillad ära, kogu värvivaru segab kõik kokku, mis balleti leida. Ja kui kõik on raisatud ning kulutatud jääb järele vaid mustjas pruunikashall, nagu oleks kunstnik Meeretuse hoos oma ilusal pildil kõik värvid segi pööranud, maha kraapinud ning töö sinnapaika jätnud. Maali aeg on seks korraks läbi algatada. Graafiku töö ootame puhast valget pinda, et kunstnik saaks hakata oma imet looma. Nüüd on ta kohale jõudnud kunstnik, talv, kes graafiku visadusega teeb oma peent tööd. Sest kes peale graafiku suudaks täpselt kujutada lumehelbe haprust, tema lõpmatuid, variatsioone, kuusnurk sel teemal. Nagu graafikul, nii on ka talvel peamiselt mustvalge tehnika sekka ilustamiseks pisut sinist või lillakad, madala päikese ehk roosad kuma. Ja lõpmatult palju säravat hõbedat. G4. No pole viga Mille poole? Mis? Olgu pealegi küll, peaasi, et lumi maas küsiks et oleks puhas ja valge, et lumi, tähtede valgelgi võiks särada ja sädeleda. Et valge vaip kataks soojalt tulevasi vilju. Selle vaiba peale joonistavad oma jälje kirjuv linnud ja loomad. Neid on metsade, põldude talvemustrid Meist paljude jaoks ainult kaunid mustrid. Teadjate jaoks aga tõelised kirjad, millest võib täpseid sõnumeid välja lugeda. Kahju, kui see kirjaoskus meelest kaob. Kui laulusõnade peale tõsiselt mõelda, kas jätkuks söakust hundile, pudrunuiaga, kulmude vahele kopsata? Ega vist. Aga uhke tunne võiks olla küll, kui ehmatusest toiduks ja endale oma teost aru annaks. Meie maal selliste asjadega tänapäeval vist kuskil vaja ei tule. See on vait, tuul, mis ulub ja undab ning sekka justkui vastu akent kraabiks. Ega ta sissepääse. Ja mida enam tuul möllab, seda armsam on tubane soojus oma iga täis teaski. Tere, kuku, kuku kuivada, suured. Hukku Välgi laeno, Kaaduku Välgi. Kuku kuku kaunilt kadu aegaaluku. Nuppu Paara ja tahab armuaega. Kukulind ei laula Laazuma laugu leibu laastumahla kuku kägu läks laanelaule May laule valija ja kuku kuusikute kukkuv aia eruku kus kukkuma jää kutu jättis tiria piiri reaale kuku. Kuku armee ta ja ta ei kuku, ei kuku käovärgid. Taluagana ide targanoida, eduku talu, kukku botit, Irja Adma, Kiievi staabukun. Keelist aruku armida ja teiba auku Varmi aruku käomärgid mätta staadukung, värgi ta kuku pidurit. Vähe on peresid, kus praegu veel vokki koristatakse veel vähem neid, kus kangaspuud laksuvad. Aga tarkade talunaiste kogutud käokirjad on siiani au sees. Vardad välguvad linnakodudes jama majades. Tulgu lõng oma vokiratta veeremisest, villavahetusest või poeletilt. Ikka kaotakse sellest esiemade mustrite järgi kindaid ja salle, mütse ja kampsuneid. Nii saavad nad soojad ja armsad villa, soojale kuduja, käte ja südame sooja, lisaks kirbukirja ja kärbsekirja loo silma ja käokirja, lillekirja ja linnukirja. Külmade lume räitsetate kirigi annab ilu ja sooja. Ja ümmargune kodaratega päikeseratas on ammustest aegadest koemustrites sees talvekirjades aukohal. Talv pakub oma imedega mustreid peenemate tööde oskajaile. Tema mustrilehelt võib leida imepäraseid, lilli, lehti ja muidki vigureid kõige peenema tikandi tarvis. Kui ainult mõistad järele teha seda, mis ta puhta hõbedaga su aknale ette joonistad. Suri. Ealisi. Kes? Kust oskad pakane joonistada lõunamaiseid, palmilehti ja fantastilisi taimi, mida ehk lõunamaadel kiigasva? Ta pole ju iialgi neid näinud. Kuidas saab jääkristallidest nii palju erinevaid kujundeid luua? Eks küsige kunstnikult. Pole tähtis, et ta vastata ei oskaks. Tähtis on, et ta oskab imepärast luua. Välja hõljuku haldjas, läbidu, jäälilleõit, suudled kirglikult kauge täht, vaikne, nii kõrgel taeva. Jäälilleõis usurt, saada ta sust, lahkuks Teeaa. Väljas hõljub kuuhaldjas läbi. Jää lillement suudleb kirglikult, kaugeneb kommiga kauge tähe kaasa riiv. Ja saagu käär mainet. Suomi. Võitleja. Linnakuma lööb taevani helendama, et üks kaunimaid, võib-olla kõige kaunim talve mustreist jääk paljudel linlastel hoopis nägemata. Ta virmalised salapärane põhjavalgus, mille kohta vanarahva tarkuses on mitmeid seletusi. Küll on neid võitlevad hiiud, küll tantsivad pidulised küll esivanemate varjud, mis tulevad vahel maapealseid asju vaatama. Kõigis neis seletustes on salapära ja poeesiat nagu virmaliste sündiski. Ja kellel on õnn juhtuda nägema imelist vaatepilti, kus kollased rohelised, punased valguskeeled taevarannal tantsivad või koguni su pea kohal nagu hiigelmilli vallikas kokku löövad. Seal ongi ehk parem uskuda muinasjutu võludesse, kui lasta end kainel teaduslikul seletusel lummusest välja kiskuda. Pillutab helbeid, räitsakaid ma pakat Ta külmas ja oigavad keset tormimöllu, mis lendab ja lendab, kui soovide summad. On madal ja väsinud päikene jää hiilgaminsiga. Taevamannaolud, kes, Kord üles, kord alla, kes ma tahan ma öelda. Torud. Kord üles karda, lagesid. Talvemustrite hulka kuuluvad pikad paaristriibud, mis kulgevad üle väljade ümber järvede lumemütsidest puude all. Mõni jäljepaar on pikalt-pikalt omaette. Mõned paarid kaovad kaugusesse paariviisi. Mõnel pool on triipe lumel nii palju, et need ristuvad ja segunevad nagu oleksid siin virmalised rehildes jälgi jätnud. Suusatajate jäljepaarid. Kaugeil. Seeni. Eesti. Tuisk joonistab oma igapäise talvemustri. Õigemini ta joonista, ta modelleerib. Tõstab Lund ühest paigast teise, siit rokib üsna lagedaks sinna ja tohutu hange kokku. Mis viga möllata, kui kraami küllalt käes, tuulel jõudu palju. Kui kõik ei tule nii välja nagu mõeldud, võib otsast alata, kasvõi kõik ringi teha. Kas saab aknad silmini hange peita? Küll saab, kui jõudu jätkub. Aga lõpuks raugeb ka tuisujõud ja siis jäävad tema tegusid tunnistama tummad lumelained terava harjalised ja alt õõnsad, otsekui oleks meri äkki hetkega tardunud, jõudmata laineharja langenud. Käed oma sunniitide katsel laugu käes on Matvei. Juhul, kui lauldi käega nad käega, mitte kartuli julgula käesel Lasvat köisse käes. Ja var. Www. Head. Jõululaule vastad võitlevatele üksiku laulu vastat hõissa. Lause käänesed vastab, käes on Mihkel. Laevu käes on, vastad õitsele. Pääsenud vastad, köita solvad. Talveharion murtud päevad lähevad pikemaks päike, mis ent talve südames nii kitsilt näites hakkab taeval järjest pikemaid ringe tegema. Õigel talvel võivad suured külmad ja lumesajud veel ees olla aga õhus on ikkagi juba kevadet tunda. Talvekangasse ilmuvad uued mustrid. Nagu nõuskliga oleks torgitud tud räästaalusesse lumme tihe Augurida. Need naaskleid ripuvad aga jää purikatena räästa küljes ja päike sulatab sealt südapäeval tilkhaaval talve kangust lahti. Juba pääseb siin-seal veel Iregi voolama, et töö jahedas helkivaks jääks külmuda. Mis sel päeval voolata taas nüüd juba pisut suuremana. Puud lükkavad, lumemütsid peast ja mets saab teise tooni. Lehtedest on veel vara mõelda, aga pungad paisuvad ja annavad raagus okstele oma varjundi. Veel jätkub suusarõõmu, aga juba seguneb sellega kevadeootuse rõõm. Longu vajunud lumememm on natuke nukker. Aga selles lahkumises on uue kohtumise lubadus. Ja ega kevade ootuses malda keegi lahkuvale lumememmele õieti hüvasti öelda. Kevadeootusest on põu pungil. Jäiga olekski rõõm kevade tulekust nii suur, kui selle eel poleks käinud talv oma mustritega. Olgu, kuna ma loodus pealegi helde niisugust vaheldust oma lastele ei kingi, nagu meie taeva all aina on midagi oodata. Ootuses ongi rõõm kah talvel südameis.