Mehikoorma Jõepera veerpalu on korduvalt mainitud kohanimed haaralt Riipolu raamatus, kui võideldi kodupinna eest. Peipsi kaldakaitse, kirjeldab ta, oli rajatud õhutõrjeüksustest moodustatud tugipunktidele Võõpsus, Mehikoormas ja Veera palus igas üks patarei vahesid valvati peamiselt oma kaitsemeestega. Mina läksin juba vabatahtlikult, mina läksin juba siis, kui olin 16 aastane, mina läheksin omakaitsesse, oligi siis nii nagu peale 43. aastal neid mööda Peipsi kallast, siis moodustati vene vastaskalda jaoks siis valveüksused rannaga, rannakaitsja, sealt väikeste vahemaade, aga siis peale selle 43. aastal, kui Tartusse toodi õhutõrje siis täiendavalt moodustada õhuvaatlusposti ja nii üks neist saime rabalusse ja siis mina hakkasime nelja mehega, mina olin, siis oli üks vana piirivalvur, suur mets oli, siis oli palusaar ja härma neljakesi olime siis õhuvaatluspostis, mis teil peale binokli oli? Meil ei olnud peale binokli mitte midagi, üks binokkel ja vene vint ohka, see oli kõik ja 30 padrunid, telefoniaparaat, telefoniaparaat, see oli vana piirivalvur, valvekordonis oli meil oma kaitse staap ja seal oli meie siis õhuvaatluspostsulgu kahtlusi, olid valves olnud lennukid üle lendasid kuhugi, andsid Tartusse teade selles selles suunas liiguvad sellise sellise aia, siis teenisime päris rahuliku elu seal. Ja see oli, see oli siis 44. aasta veebruari esimesel dekaadil kui oma kaisse kompaniiülem Kaldma helistas. Et kas saad anda üks, viis meest või palju sa saad anda, et Piirissaares oli õhtul öösel oli juba kokkupõrge vene luurega? Jah, ja noh, ta hakkas kauplematega noori mehi enam ei ole, osa läks meil läksite ärakas valveteenistusse, kes sinna sõja areke, kes ühte teise kohta äärmisel juhul kolm-neli meest saab jahu, saigi kolm meest kokku. Jah, jaa. Siis üks mees, meil üks agar mees ka juba sõjaväes käinud ja temal oli verre 140. aasta saanud veel 15 lasuline vene automaadi välja, siis oli ka nagu ainult tugevam relv või oleks siis neljandaks meheks, saadeti Piirissaarele siis selle kuuele mehele. P, ja niiviisi siis oligi, ei läinudki palju aega. Need mehed läksid järgmisel päeval piirisaarele. Jah, jaa. Öösel siis tuli siis, kui õieti hommiku vara siis Vene üksused ründasid piirisaart. Jah, ja, ja siis oligi niiviisi. Järgmisel päeval siis hommikul algas seal piirisäästul lahing ja no too lõppes nii rutud, kes sai seal? Mõlema osa langes meie, kes meie õhuvaatlusposti üks mees läks, see langes ka, too jäigi sinna, need ja üks mees oli siis tuli, jõudis alles teisel õhtul, kohab tema Lesutasel Piirissaare pilliroost ikkagi pääses, aga ikkagi pääsla õhtuks tuli kodu tuli staabis meie juurest läbi. Kuidas seal olija, ei midagi, sellest võt lähtusime ja olime siis kolme mehega juba umbes nagu pataljoni staap, pataljoniülem, kompaniiülem ja siis rühma kolmekesi, mis meie teeme enam ühendust ei saanud oma oma kaitsestaabiga. Kuna Mehikoormas võis need siis oli vallavanem oli ka ühtlasi siis. Vallavalitsus kolissara Rasinasse kolis Rasinas sära. Igaks juhuks igaks juhuks jah, sest kuni Mehikoorma arvastki tantsida arvestati juba seda see need kaks kohta koht oli, valus koht oli parapalu ja et ära lõigata parajad parapalust lääniste pääle võndu ja Tartu seda seda suunda ja teine oli, kes siis rosina peale siit tuleks siis Mehikoormast või siit nii. Nojah, ja siis oli, oligi nii, nii et otsustasime, pidasime ise nõus, et küll me vestlesime terve päeva konverentsis kolmekesi käisin kodus söömas ja Eestis on kogu aeg maganud ka ja nüüd on rohkem aega. Mõne päeva küsimus. Me olime küsimus ja ei läinudki paljusid. Kus olid järgmine päev? Järgmine päev? Jah, oligi vist ülejärgmine päev Laak saarest just seal oli, hakati juba mehitama, tuleb Mehikoorma poosid ja seal juba oma kaitselastega nii palju, nagu neid saadi, et oma kaitsevööd oma esimeestena seal ei olnudki, ühtegi sõjaväeosa ei olnud, siis läkski kiiresti, jäimegi siis kolmekesi nagu norm, et mis me teeme, kui rünnatakse, kelle käest nõu küsida, mitte kuhugi kellelegi enam ühendust ei saa ja siis mõtlesime, et ei midagi. Piirivalvur, kes vana Eestias piilu, suur mees, Stalin kogemustega mees. Ja ta ütles, ei, see on ikka meie koduküla Tupp vastu hakata. Kasvõi 30. kas õhku Atlekesi ja, ja oligi säilisi. Nojah, ja meie kolmekesi siis olime siis kogu aeg valmis, kodu andsime, tead, äratlaski jalga, suurem osa külarahvast taandusega ära kolis äratada, noh, oodata iga tõmbega loomatulisiga. Lähemal saivad nii kõik ahelikus, et nemad tulid, nagu nad tulid külaväelastel tarn vanni tulis rood või kaks, ei tea jah, jah. Jaajaa Meie siis sai, noh, kus seal noh, ei tea ütelda, aga juba parasjagu nii silm juba seletas kogu kas seal 200 või 300 meetrit ja hakkasime siis kolmekesi siis Tirutama. Aga vastu tuli oli nõrk, eks nad pantis korrakaitsele Natelt ka pool valgetes riietes, jah, ja jah, ja seal jää peal jäid, nad maha. Ootavad mis saab või, või jäid, nad ootavad vaata kus valusam koht, kus, kus mõni kuulipilduja hakkab sülitama, siis sinna tuli peale tõmmata või ja, ja ka meie saime siis nii palju Paimes noppida saime ja noppisime, niikaua kui ükskord padrunid on otsas 25 paugurentroll või ka kuskil seitse, mis seal ära sai iganes lastaja. Kadusime siis iga mees omale poole. Kõneleja Evald lahidvere hoiab Põlvamaa vabadusvõitlejate ühenduse lippu ühel laupäeval Mehikoormas sealsete lahingute kaarti kandva rait kivi avamisel. Riigikogu liiget Trivimi Velliste. Ja me oleme siin Eesti piiri ääres. Selleks et meenutada neid otsustavaid hetki, päevi ja nädalaid, siis leidsid siin aset 42 ja pool aastat tagasi. Kui teise maailmasõjavaekauss oli selgelt kaldumas ühele poolele. Selja taga olid juba otsustavad lahingud Põhja-Aafrikas Sahara kõrbes. Selja taga olid ka lahingud Stalingradi all. Ja murdunud oli ka saksa rinne Leningradi ja Novgorodi ruumis. Ja punaarmee oli jõudnud Narva jõele. See oli aeg, kus Saksa väejuhatus sai aru, et kasulikum on lasta eesti meestel kõigil eesti meestel, kes sõdivad saksa relvadega, lasta kõigil eesti meestel sõdida oma kodumaa pinnal, sest seal sõdivad nad kõige vapramalt. Kui vaja, sõdivad seal ta küünte ja hammastega. Ja Harold riipalu, kes oli siin sellel lahingutandril veebruaris 1944. Sündmuste tegelik juht on oma mälestustes meenutanud, kuidas ta pidin vaidlema saksa kindraliga kellele oli antud vastutus Peipsi järvel selle lõigu kaitse eest. Saksa kindral ütles talle. Kuna venelased on teinud olulise läbimurde ja laiendavad sillapead siinsamas lähedal Veera palus Peipsi-Lämmijärve läänekaldal Eesti pinnal ja liiguvad aeglaselt edasi, siis saksa kindral oli seda meelt et tuleb püüda venelaste edasitungimist aeglustada. Pidurdada nii palju kui annab ja oodata, kuni kohale jõuavad saksa lisajõud, kuni tuleb abiväge. Harold priipalu oli teist meelt. Ta ütles. Venelasi tuleb rünnata kohe ja otsustavalt nad tuleb purustada. Tuleb teisele poole Lämmijärve tagasi lüüa. Saksa kindral vaatas kõhklevalt Harold riipalu ja tema mehi kes olid autodel sõiduvalmis lahingumasinatel sealsamas pataljoniülema selja taga. Mõtles hetke. Ja siis ütles Harald riipalu kindralile. Ma tean, härra kindral, mida ma teile pakun? Ja siis läksid riipalu mehed lahingusse. Need olid rasked ja keerulised heitlused. Aga venelased löödi tagasi teisele poolele Lämmijärvel. See oli selles mõttes väga oluline võit, väga oluline lahing. Tänu sellele oli Eesti võitnud vähemalt pool aastat koos nende ehitustega, mis kohe järgnesid Narva jõel. Seniks, kuni oli võimalik ja vajalik lüüa juba uus pealahing sinimägedes. Aga siiski pool aastat hiljem. See pool aastat olid toonases olukorras väga pikka aega. Kui veebruaris, just vahetult enne siinseid siinset lahingut oli professor Uluots esinenud oma legendaarse raadiokõnega ja kutsunud kõiki eesti mehi relvile. Kui professor Uluots, peaminister presidendi ülesannetes oli sisuliselt kuulutanud Eestis välja üldmobilisatsiooni siis sellega oli ta andnud kogu eesti rahvale signaali ja sõnumi, et nüüd asub eesti rahvas senisest otsustavamalt oma saatust kujundama. Ja on selge ja loogiline, et selles olukorras oli põhjust loota, et kordub sama, mis oli olnud üks inimpõlv tagasi. Vabadussõja alguses, kui sakslased täpselt samamoodi olid aidanud rinnet hoida siis lahkusid kokkuvarisemise Saksamaa Sakkokku valitsevale Saksamaale. Ja eestlased võtsid rinde ise ülem ja oli see olnud üks inimpõlv tagasi. Ja nii oli loogiline mõelda ka sel hetkel, kui eestlased kogu oma jõu kokku võtavad. Kõik eesti mehed tulevad relvile. Võib-olla õnnestub siiski rinne peatada, võib-olla venelastel kiirem minna Berliini. Lõppude lõpuks täpselt samamoodi hoidis jõuga Soome rinnet kinni. Ja miks oleksime meie pidanud Soomest olema kehvemad, olgugi et me olime sunnitud sõdima hoopis halvemates tingimustes? Meil ei olnud võimalik sõdida oma relvadega ega ka mitte oma lipu all. Aga see mõtteviis, uluotsa mõtteviis oli kahtlemata loogiline, et olles olukorras ainuõige. Tagantjärele tark olles teame muidugi, et jõudude vahekord teise maailmasõja lõpus ei olnud võrreldav jõudude vahekorraga esimese maailmasõja lõpus, kui puhkes vabadussõda. Et olid liiga erinevad. Ja selle tõttu ei olnud teil kallid vabadusvõitlejad tookord lihtsalt sellist tulejõudu. Et vaenlane peatada. Aga toimisite täiesti õigesti. Ainult nii saigi Eesti selles olukorras toimida. Kõige lõpetuseks, ma tahaksin ette lugeda mõned read Harald riipalu mälestuste raamatust, mis ta on kirjutanud mõeldes just nendele hetkedele, kui ta juhtis lahingud siinsamas, 62 ja pool aastat tagasi. Ja Harold riipalu on kirjutanud nii. See maa, mille eest eestlastel tulirelvad haarata ja võidelda on meie ja kuulub ainult meile. Meie õigus ja kohus oli toimida nii, nagu meie seda oma südames õigeks pidasime. Ning nagu olud seda võimaldasid. Teie, kallid vabadusvõitlejad, tegite tookordsetes oludes tõepoolest kõik, mida nood olud võimaldasid. Ja õnneks need olud võimaldasid mõndagi. Ma tänan teid veel kord teie suuremeelsuse eest. Suur tänu. Eile siin monteerida seda ausammast tulid siia just sellised, nagu me alles hiljuti nägin. Noored noored pojad. Nendele, kes ei tea, kes need siin olid tutvustada neid väheseid, kes on veel alles jäänud. Nelja-viie 45. rügemendi esimese pataljoni mehed on teist keegi veel siin. Astuge ette. On üks on meil. Ole kena, tule siia. Annan sellele mehele üle. Vastloodud rinnamärgi. Nende jaoks, kes ise võitlesid otse otse sellel õigel. Ma tänan sind. Põllupataljoni allohvitser Karl karm. Mina koriibolu kohta mõne sõnaga öelda, siis ideaalsemad väejuhti ei saa ühele rahvale anda, kui rippale oli. Ta oli küllalt tasakaalukas. Homne mehi hoidev ja, ja küllalt suurte kogemustega väejuht oli küllalt raskeid olukordi rinnetel läbi elanud ja ta oskas neid asju kasutada tulevikus, hiljem näiteks lahingutes. Seal ei olnud sugugi lihtsad olukorrad, kus tõesti otsustas õieti. Nii otsustas just seda, mida vaja oli teha sild momendi. Sest ega need ei olnud kerged lahingud. Neerupalus ja need ei olnud sugugi lihtsad asjad. Kuidas meeste meeleolu oli, kui te saite teada, et tuled Eestisse tagasi? See oli 44 veebruar, kui näeksin meeste VR sisuliselt ohtu üles. Aga muidugi meil seekord Margiti ei ole, napsu võtta ei saanud, rännak tuli kohe peale jala jala matsiga Polaskesse säpalovskist, siis laaditi peale meid ja meie olime tõesti esimene sissetungis, siis eestimaa poolakas tulebki Valga läbi Valga ja see oli tohutu furoori ikka Eestis. Esimest korda me olime ikka kodumaalt juba mitu kuud ära olnud. Ja muidugi vastuvõtt Tartus olidki võimas. Vaat nüüd ma pealgi võib-olla rääkima niisugused asjad, mida ei tohiks, aga ma räägin ikkagi selle asja ära. Sest oli ju selge, et Piirisaar oli juba juba vallutatud ja oli teada, Meid laaditi maha. Ja meil oli teada, et me tähendab otsekohe sillad ja vastu. Aga meil oli raskeid relvi küllalt palju ja meil olidki Flack ka Flack üksuseksuse kerge Slakigsus oli õhutõrje ja, ja miinipildujad, eks ole, need on suured asjad ja. Galerii palun juba vanast ajast mind hästi teadis ja tundis, pani mind relvaga valve komandör, vähemaks relvad pandi ja ma tahan maha. Pataljonid tulid autode järgi, sõitsid juba Mehikoorma poole ja mina nende meestega muidugi. Tulema ja keegi on esimest korda Eestis. See oli niisugune pidu, et minu, minu võim ei olnud enam võimeline midagi, tegin. Muidugi ma teadsin, missugune keegi neid relvi võtma ei hakanud ja sellest ma sain aru, aga aga nii padjad, voodi, sinna napsu ja, ja lõpptulemus oli see, et kuskil pimedas oli mul kaks meest. Ei ole minu drell is valvamas. Ja ühesõnaga see võim oli see Ühes eestlaste käes Tartu linnapea iideni bordelli tühjaks. Sakslane, kes liikus tänaval miinipilde meestel nööbist tuli. Seal oli tulipea. Ja viltu niisugune, järgmiseks hommikuks oli üks mees mul siis oli peale minu veel. Mul oli midagi, ma ei mäleta, kas oli üheksa või 10 meest ja ma mõtlen, tulid juurde tagasi, ma mõtlesin, et nüüd on see koht alla minek. Pataljon lahingus. Lahingusse muidugi, jumal tänatud, et kohe ei pidanud lahingusse. Järgmisel hommikul ei olnud mul midagi muud üle mul kuskile minna. Seal oli. Läksin linna peale, lugesin ühe suure maja, pealasin kapslit, staap Paypussi, vaatasin siis kuskile mujale, lähen astusin sisse. Ma ei mäleta, kas see mees oli ta passidega huvis olla. Passidega. Kiledam. Väga lühidalt ja selgelt ütlesin, et olukord on niisugune ja ta ei olnud ühtegi sõna mulle. Akna peale olid vilets piirides valt Puhja niisuguseks nisugune virn oli. Sutuhid ei võta moneed paiste ja ütles, et ma ei tee ettekannet seal. Aga kedagi maha ei tapetud õnneks. Aga ma ei mäleta, ta võis, ta võis ka kindel lähedane mees küll olla, kellele ma rohkem ei ole ettekannet teinud, oma ilusat andis. Minu kätte andis mehed ka. Meil olidki kõigil hirm, me mõtlesime, et pataljon on tõesti lahingus praegu ilme, raskete relvadeta miinipildujad selles lahingus jumala õige. Et järgmisel päeval tuli autode järgi seal üldse mitte, siis oli esialgu seal Mehikoormas Oliver reservis ja lisa teie oma meestele, ütleksite, kui te Te saite, ütlesite midagi või? Ma ei mäleta enam, noitlesin ikka jah. Aga mehed olid isegi isegi olid mures ja nad kartsid tõesti ikka kohtu alla minek, sest ega asi nali sugu sõja korra järgi võtta, siis see Saka Saksa ohvitser oli ikka tore mees, ta ütles, et surnud ei olnud rohkem tööd. Et seda ma mõtlesin, kas rääkida või mitte, aga ma rääkisin ära nagu asi, kooli ajalugu, ajalugu ja, ja näitas ikka eesti rahva kuulus mehed olid, tulid tõesti oma oma oma oma mehi vaatama. Liigen esimest korda. Seal oli väga palju lund ja teed olid nii tuisanud, need igalt poolt ei saanud autoga läbi kinni, et tuli kaevata mõnes kohas ja et ma ei tea see need, kes eelmisel päeval sõitsid Mehikoormas, need vist kaevasidki mitmetes kohtades ei saanud läbi. Külm talv ei olnud külveriti. Muidugi hindas olukorda öieti ta nägijat. Sakslast tuli sillapea ju üle üle järve ja silla peast loodeti kõige rohkem rünnakut venelaste poolt ja ta mõtles, et vii mehed sinna ette ja viiski mehed sinna ette. Raske kompanjetis reservi, nei koormusega kergelt, kompaniid läksid sinna ja lakid, kerged frakid läksid sinna pikk ja peab ütlema, et Mehikoorma ja nendest veerpalu lahingutes oli meil flakidest tohutu abi. Ma hindan olukorda nii, et kui poleks meid, need kergelt flat on, siis ma ei tea. Ja stukasid muidugi, tukad aitasid mind palju Tartu lennuväljalt Tartu lennuväljalt. Ducati kirike tohutu töötukad hävitasid ümbruse puhtaks, nad hävitasid ka uue formeeringu. Tunni aja pärast ründasid seda formeeringut. Stucedes tulid meilt ohustavad, need jõudsid ikkagi õigeks ajaks kohale, me jõudsime õigeks ajaks raskel relvakse jõudsid õigeks ajaks, kuna miinipildujad sinna sillapea lahingus ei olnud Talleksi sillapead kaitsma. Venlast ründasid küll seda sinna teada ka just selle kergete flakidega lüüdis rünnak tagasi ja löödi tõsiselt tagasi ja ja, ja ka siis oli teada ka, et linnas võtsingi Meera tallu ära. Ja ta võib selle Synlab ja rünnakul olid tagasi sealt aga, aga kuna oli teada juba veerpalu võit, siis ta tõi omad olid ära, eks ole, ja ja vot siis tekkiski sakslastega see, see sõnasõda seal, sakslased tahtsid lihtsalt, et jää, jääme kaitsesse. Kuna meid oli tõesti vähe, kui nii võtta, nii tohib Eesti vähi ja meil oli laskemoon õliga. Eriti juhul, kui oli kuuske. Kolm kassetti puhul oli kõik mu tagavara ja, ja miinipilduja miine oli ka ju küllalt küllalt vähe, rääkimata oma kaitsemeestest, kes rääkimata oma kaitsemeestest episoodi. Ma mäletan, kui me juba veerpalu rindel olime, olid sakslased, olid ka seal, sakslased olid meie flakulise kerge Flack oli, kes teed, mina juhtisin oma binokliga tuld, miinipilduja tuld. Slaki mehelistasid, lasid, sakslane oli maanteekraavis, pani käed risti niiviisi vaadates maanteekraavist üles ja ma nägin, mis sõjamis. Jumalaid. Aga niisugused öeldes taevaisa vaatas taeva poole ja, ja aga jumal tänatud, et mind laki tulid olemas. Olid need 20 millimeetrit või 37 37 millimeetrit. Küllalt võimsad relvad. Ja stukasid tukad tegid tõsise töötund aega, Summisid, need olime. Nad ei teadnud täpselt seda kohta, kus me, kus liin oli, eks ole, nad, neil oli käsk. Isiliinist kohe veerpalu ei ole, ta on. Mäletan, üks 100 meetri tee maantee kadus, nad põrutasid nii sihukeste pommidega, selline. No ei mäleta, kas meil hästi midagi vist välja panna, küll meil voli midagi väljas küll endast tähistada eesliini. Ja, ja nii palju on mul sellest lahingust meelased. Me lasime. Granaadiheitja toru ei ole peaaegu kunagi peaaegu otse voodist püsti. Me lasime umbes kuue 70 meetri peale, niisid Liinlik millesse kukkus meie pea kohal ei alla. Siis see oli väga põhimõtteliselt, meil oli veel niikaua kui miin oli, oli miinipilduja ikka väga tõhus vill. Kui laskemoona sest ta on küllalt raske laskemoona juurdevedu. Akkaliber 8,8 saksa miinipilduja olid kõik 8,8 meil 12-sse tuli venelaste tulid 12. see, kui tuleb ilusas Kofakofocupa, kus ta siis jube tundega. Vot niiviisi, ja ära palun lahingu lõppu. Kui nad vahepeal nad võtsid, tegid jõe peresse, tulid ju terve pataljon sisse, võttis kurat meierei kaks, 80 kaheksat võtsid eraldi sakslase käest sakslaste käest ja meie pidime ÜRO valvur, kui pidime oma kompaniiga tulemused sedasi seda kuradi pataljoni likvideerima ja see sai ka tehtud. Ja kui see on juba said või selle kuradi venelased said ära likvideeritud, siis tuli meil apliks sakslast. Mingisugune üksus ei mäleta, missugune mingis numbriga, eks, Saksa rünnak, bitte rünnakaga võitlus, ükskõik kui palju neid oli, aga neid tuli ja nad tulid laskemoonaga. Ja meil olukord läks palju kergemaks. Enne lõpliku veeru pärusse sisse minemist ma sain pihta. Sai nii raskelt pihta. Mis viis mind. See oli vist 15, no, 15. Veebruar. Ma sain eestlase tagasi juuli alul. Vot niiviisi ja meil olid küllalt raskeid kaotusi just selle tõttu, et need kaheksa koma kaheksas Sakk ideed jäid siis igale poole ligi, Myra parusse mehi koormasse, kui kui ka sinna vist nad vahepeal kaks tükki meil jõeperes olid, kaks. Meie saime nende tuld. Ei, seal, kus nad ei osanud, vasta nendega. Ja nad lõhkesid ju meist kaugele, aga pärast nad õppis laskmise kunstiga. Kett. See pole nüüd meeldiv elamus meelde tuletada, aga kuidas see juhtus? Haavata saamine. Ma just päeva ajal päeva ajal lobike juba õhtu õhtu iial juba videvikus. Ma läksin, olin, vaatad, vaatas punkt-punkti, hakkasin siis kuna asi jäi vaiksemaks ja hakkasin minema meeste juurde. Aga järsku sain kolme valangu ja jooksu, vaat otsekohe ja see kole valang oli niisugune jalg oli niisuguse asendasid, ta ei löönud läbisendavaid. Yks kuuli libisi olla, liikušeti pahkluu kant lahklugenti läbi hüppeliiges siia kuulistub praegu mul kannu sees. Vot niiviisi jah. Tartusse tulles mul see ö tundus nii nii lühikene ja suur pidu, et alles hommikul valgeks läheks, siis kuulsin, et korraldus on kõik kahurid rivistuda üles Võru maanteele, maha laadida raudrongilt ja üles. See kahurite rivi olid tõesti niipalju, kui seal siis ulatas sest osa oli kindlasti juba ära sõitnud, aga see, mis järgi jäi, võib isegi kujutleda, et et meie peres oli 12 kahurit 20 millimeetrisi, siis 30 seitsmesed kahurid, neid oli üheksa, 88 sõid oli neli. Need olid siis õhutõrjega õhutõrjekahurit kõik pääle selle. Kõik see kahurid vajavad ju teenindavat täiesti motoriseeritud üksuse juures täiendavaid masinaid. Kolonn tundus olema lõpmatu, millega ma siis, kui me hakkasime Tartust välja sõitma? Tõesti eufoorias ja tihti võiks öelda, käitusid liiga omapead. Mõnel tuli pähe järsku, et oi, siin mul selles kõrvalkülas, mis tuleb nüüd seal talus on mul üks tuttav tüdruk. Masin keerati tee pealt kõrvalisse külla, jõuti jälle kolonni tagasi, aga tehti ära. Niimoodi siis suure kihutamisega sõitsime edasi, kusagil kusagil seal vees kohast lendas igatahes meie köök. Tammist välja ja alla orgu, rattad olid tõesti seal, aga lumi oli paks, juhtunud neil mitte midagi ja tõmmati vintsidega välja. Seestpoolt. Mehed ei olnud viga, aga kusagil seal tuli järsku mott, möldrid sõitsid kolonni läbi järgmises peatuses, kes sõitsid kolonnile. Melderid. Mootorratturid. Räägin siis sidepidajad, sõidame mootorrattureid. Meil oli täiesti motoriseeritud üksuse, millel masinad, kui nendest natukene rääkida, grupi tehase omad, spetsiaalsed, kus igale labitale, igale püssile, igale asjale täpne koht, igal mehel oli oma täpne koht. Kolm telge vedasid tagavara, rattad olid ostside pääl vedrudega. Ütles, et maast kõrgemale, nii et nad maastikul või künka pääl võisid kaasa kergelt vedrud vedrud aitasid natukene teisi velgesid. Need olid väga võimsad, nende väikeseks miinuseks oli ainult nende võimsuse juures, et nad olid kerged. Meie olime suutelised tõmbama raskeid suuri masinaid kraavist välja. Kui ainult leidus ümberringi mehinedki nagu mesilasemale otsa kõik hunnikusse siis me tellisime välja ja, aga muidu väga-väga toredad masinad. Nonii. Masinad toredad sõitki kestis edasi ja seal peatuses siis öeldi, et poisid pidu lõpetada. Ütleme nii, et igatahes riipalu oli väga kaval ja, ja, ja nagu rebanegi mitte vähem kaval kui rebane ja võttis positsioonid kohe sisse teise poole, seda Lämmijärve koselt Scootsi küla lähedale, viis kohe oma oma paar kompaniid sinna ja ka ühe üksuse flaki kerget laki. Kas need olid meie mehed või mitte, seda ma ei oska praegu öelda. Seda ma arvan, et need võisid olla meie esimene rühm. Just sellepärast, et Riibolu kuulised Ooduvast tuleb kolm kolonni venelasi appi pilsialastele tunud meestele ja ennetas neid, läks neile vastu ja ootas neid sel momendil, kui nad tulid lageda mäe pealt alla. Need kuradid. Näed aga ei teadnud, mis ees toimub ja toimus lihtsalt tapatalk. Riipalu ise kirjutab ka seda nii meeletult ja lootusetut lahingut Daydia venelaste suhtes. Nad vilistulid. See oli muidugi tugev löök tervele selle operatsioonile, mida venelased kavatsesid, abiili saarest olid nad üle tulnud juba Meera valu valt alla sinna soodesse sisse kiilu löönud. Meie kui me jõudsime, see oli juba Pärnut natuke juba videvik, kolonni lõpus oli meie kolmas rühm, viimased masinad ühes kohas metsast välja jõudes lagedale põllule. Me tundsime enne seda, et kolonn ei lähe enam sellise kiirusega midagi toimub siis kuulsime laskmist ja kui me jõudsime lagedale, siis selgus, et juba oli see väike lahing seal läbi veetud. Üks mingisuguse üksus oli vene üksuse ennast metsa serval näidanud ja nendele siis anti tuld käigu päält lausa. Ja selgus, et seal kusagil saksa talu kandis ja seal põllumehed olid olnudki nendega natuke hädas ja olid väga rõõmsad, et leegionärid, sead ja omakaitse mehed olid seal. Meie poisid tulevad appi, need poisid tegid seal selle asja klaariks ja väga tugevad lahingud ja väga ohvriterohked Vene poolele. Isiklikult võiksin öelda, et minule läks kergelt sest nii nagu see kolmas rühm on ja ma olin üks nooremaid kahuriülemaid ka siis 98 peale ei 220-ga. Ja siis leiti, et komplekteerimise vajadusest ja kõigest muust tingituna jätame kolmandast rühmast kauri maha staabi juurde sinna ja kui ma ei eksi, siis see oli see saksa taluv, sest seal üks ehkendamine käis ohvitserid siia-sinna ja õiendamine kogu aeg käis niimoodi ja ma olin terve need lahingud. Aja siis sellest saksa Tanus ja üks kahuripaneel sinna ülese meestega lepiku serv või sinna juurde ja, ja üks hommiku sain käsu kätte ka, et kui aga sealt üle põllu keegi nina pistab, siis see ei ole meie oma, siis ahelik tuleb, siis pane tuli peale, midagi tundus kahtlane ja seal kütsin ühe magasin ikka ära ka. Aga ma ei ütleks, et ma oleks nüüd mera palu lahingutes seal suurt sangari rollis olnud. Austatud kaasmaalane, sügiseks peaks saama trükivalmis raamat, mis on pühendatud teises maailmasõjas teadmata kadunud eesti sõdurile kes võitles oma isamaa vabaduse eest kommunismi vastu aastatel 1941 kuni 1945. Kui sul on veel alles jäänud sellest ajast sõjaga seotud fotosid, kirjavahetust, trükiseid, ajakirju või midagi muud sellist, võta palun ühendust telefonil 74 86 null 59. Kordan 74 86 null 59. Ette tänulik autor Mihhail Bent.