Tere ööd. Täna reede esimesel tunnil on hea võimalus soovida palju õnne ja tervist Aarne Ükskülale juubeli puhul. Täna on tema 70. sünnipäev. Sel puhul otsisin arhiivist välja ühe vana salvestuse Kuulete Aarne Üksküla esituses Artur Alliksaare tekste. Ja loetud on need Eesti raadios. Kaheksakümnendatel. Tahaks loota, et raadioarmastus ei ole Aarne Üksküla tänagi maha jätnud. Ehk kuuleme tema esitluses veel nii mõndagi väärtuslikku. Võluv valem. Taha mind targaks tunne mind tugevaks võrdleminud võlgatuks, tajumin taip plikuks imetle mind ilusaks. Usu mind uhiuueks, naerata mind nõtkiks, sooviminud suureks siis ujundma läbi su tumedate tujude ja tungin su täiesti tundmatute tõdede tuumadeni et nautida müüduvate pöörasuste püüri öid ja jätta ääretult palju jälgi kõikide jumala tujude jõulisse Jan misse. Iga silmapilk on mõne võimaluse varing. Vähesed ei söösta kinnisilmi mööda oma seest. Salgamine veelgi sallava vam on pihist. Mis on parim? Selgub alles läbi Dust. Omama peab tervet häbituste puhtaks jääda igast saasta, sajus ja murdmatuks, ükskõik kui raskes raius. Koosnen valikut Ta kurbus ist Jonaljust. Mind on palju jäiga paljastus vaid suurendab mu paljust. Iga sügis süvendab mu haljust. Süda purskub nagu vesi kaljust ja ta riik on teispooltaju piire. Olen ebakiire kiivalt kustuv naeratus. Olen enda katkev kordumine, julmus, õnnes, veetlus ohus. Virgus vaevatus. Mööda pikka spiraali imbub igaviku heli. Aastasajad kuulatavad, kummardunud Seli meloodiaid loobivad sündimata maailmade avamate avarustes. Nad loodivad looduse lõpmatusse laskumist. Keset tõdede raskumistung helide hegemoonia. Absoluutne ja üha uudne. Kaanonite koorid tugevdavad vormide tardumist, korraldatakse kärarikkaid, kontserte, leban lohus ja loen. See on mu kohus. Hoovan üles ja haaran kättesaamatu. Kunstniku kirega taituri tulega jooja ahnusega looja vahvusega. Tahan tähistada tõeluse telgi su näos, mis on voolitud voolamisest. Su suu on kui ise suutmisse suubumine. Miks siis su silmad on mõnikord nagu parved paljude mere hädalistega. Miks su meened on neetud iilima? Paigutan subjedest staalidele, ideaalide hämarduvates saalides. Olen õnnelik sind maalides. Olen õnnelik su tujudest traalides. Eks taas kanna meid suur ekstaas, kes temasse kramplikult klammerdub. Ei eksi ilmaski. Raske on vabadust kanda, sest vabadus tähendab maalide mõtlemist, laulude loomist ja viiside viimistluspiinu. Vabadus tähendab võimete sõltumatust, teadmist, oma peaga tundmist, oma südamega ja astumist oma jalgadel. Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida Veerale vaim veene vabadusele, rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida ja südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale. Vabadus on otsimine. Vabadus on eksimine, vabadus on kaotamine, jälle leidmine ja lakkamatu küllastumatus. Ühe võrra tuttav on talle maitsmise ja keeldumise keel. Vabaduse jaoks sündinuid, kadesta vange, kuigi neil on kergem ka vangina, on ta vaba. Unelmad, mis ei täitu, on eriti pühad. Unelmat, mis ei alistu, on eriti kallid. Unelmad, mis ei rauge anduma, on eriti ihatud. Kuidas mõista Olesid, kelle unelmad on tarbelist laadi? Kõik on üllus ja ülekohus, kõik on õndsus ja õnnetus. Kõik on nälg ja küllastus üks kujus. Olenevalt sellest, kummale poole end nägema, nuputada ja tundma tempida. Igal häälel on kaja, mis ei küsi, kas teda on kellelegi vaja. See on õhkkonna pärast. Ja see on õhkkonna päralt. Igal esemel on vari. Lihtsam on üks keerukamaid, terve kari, see on päikese pärast. Ja see on päikesepäralt. Ma hõikasin, ükski hääl ei ületa oma amplituudi ja kaja hõikas. O. Ma ütlesin, vari pole ometi osa esemest ja vari ütles ahhaa. Ma küsisin, kas siis igavikul üldse pole piiri, aga singa vaikis ja vahtis põhjatusse. On asju, mida kõik teavad, aga mina ei tea. On asju, mida keegi ei tea. Aga mina tean. Tasakaal ja kooskõla selles, ehk just ongi. Kes ütles, et ajad on kehvad ja ajame kuidagiviisi läbi. Nurjatu narrus. Arvestades, et me ei kasuta kümnendikku Vi oma aja oma elu oma mina võimalus-ist mis kuulub, ei lakka, ei lakka liikumast Ulmu kangastustes, sume, suured kangasteljed. Iga oles on iseenda suurim mõistatus ja suurim tõde ja suurim kiusatus ja suurim kahtlus. Ja suurim needus ja suurim jõuproov ja suurim takistus. Ja kaugeim eesmärk, mis jääb kurvalt kättesaamatuks ka siis, kui kõik võimatugi on ammu omandatud voolavad, voolavad, voolavad taevad, lahkuvad, lahkuvad, lahkuvad laevad. Kas, kes või pikkamööda, mis vahe selles on? Hüvasti, hüvasti. Hüvasti. Kuni hiiglaslik ring saab jälle täis. Unelmad, mis on eriti pühad, ei täitu. Unelmad, mis on eriti kallid ei alistu. Unelmad, mis on eriti ihaldatud, ei rauge anduma. Kas selles ehk ongi täiuslikkuse mõte? Nüüd tuulde vaju kumu tusk ja Kiibus, kõik erutused, ihasinad las hämarduva taju viimsesse viivu. Suurusseilang lõpeb näoga vastu maad. Mu moodsa lõikelises pilke, kuues ei puudunud teatud kurvavõitu sarm. Kuid tõiketukuti mu tuliriida juures. Mulle tundus tõesti üleliia karm. Et seista kõrgemal, kui käskis saatus mind meenutades sõbrad, naerge vaid. Ta häälest kost kui nende elujaatus, kes kaotusvalust kergelt üle said. Kui Lanedaks kaja vaim ei vajuks. Ja kõik, kes sõltuvusse sattunud tast tean. Organ, mida nimetati ajuks, ei lakka siiski päris olemast. Jääb mõtte sõudma oma sihi poole ta liikumisse liidet, piin ja lust ei ole tõkkeid selle lennuhoolemisse valgeks, jäi keskhullunud pilk kasust. Üks mängu faabulani juurdub pähe, et mitmes vaatuses ta lavastan ja rahuldun. Kuid möödub aega vähe, ta hävitan ja ümber kavastan. Kui kaugele neis otsinguiska lähen? Mas Sulle ustavuse tavastan, sest sina oled tekkejärgus, tähed, malakamatult uudsus, avastan päev kainelt ettevaatlik, aga öö jääb täiesti, me südamete tarvis ja täis on armuüllatavaid, teid, kesk heldeid, viljapuid Neist kõigist, söö, et julged kired hoovaksid meist parvis. Kui peitunuks meis palju olendeid. Mu üha kasvav hinge rahutus on nagu leek, mis valgustab mu radu. Ta tiivustab mind erk ja ime, uus don kui ele meteoorisadu. Marm ei ole meelelahutus ja lõbu, tule värkides ei adu. Kus on ta piir, ta lõõma jahutus, nii kõrge kiindumus ei tunne kadu kui liblikas, kes elab mõne tunni mama ilu, tarbe loomusunni ning keskendan, et jäädvustub Mullen mis suurt mu hinges iial kääris valmis. Munne igatsuse haprassalmis. Soete asetan. Sa süütasid mu hinge majaka. Nüüd juhib ta meid armastuse randa ja vallandab laulu, kajaka talendu enam lõppema ei panda. Mis seni õnnest jäänud vajaka võid mulle ainsa suudlusega anda ja koormad korjuvad, mis ajaga su kõrval sulest kergemad on kanda kõikuma 1000 väikest juhurõõmu, nüüd langetan, et ühe suure sõõmu vaid viivuks tunda kuumal kurgulael. Hetk mõni mahukam on igavikust. Me naudingute sügavust ja pikkust ei haara ükski maine. Mõõdupael. On väsinud mu salalootused, kui laevad, mis ei jõua iial randa. Maailm on uinunud, hilisöised, leed ei suuda südamele sooja anda. Nüüd armastuse sädelevat keedme laupa enam riskima ei panda. Ent olgu siiski õnnist, et need teed, kus tohtisin ta rasket krooni kanda. Enam pettumused rängalt. Raba ei ükski valu sügavale taba enam miski mälu tunnista. Ta käitub kui komeedi hiilgav saba ja jälle hing on kahetsusest vaba. Jäidjoovastub, kui õite küllas maa. Las laskuda Me päikest, telepilved, enam kaunimaks neid häilita. On siiski kahju, et me armuilmet aeg loomud puuduses ei säilita. Veel hirmsamat, kui lausa halvad päevad on teesklev tujukana, ebahead. Ja võluvad on pildid, mida silmad näevad vaid siis, kui nende tõelist sisu tead. Las viljad variseda, hardad aiarajad, las jahtunud rindadeni rohtuda. Neid meenutama jäävad vaiksed majad, kus enam iialgi ei kohtuta lampjalgseid tunde. Tühjusesse tõttab küll kõledalt, küll põlevalt. Mis oli, seda ei saa keegi võtta meilt mõlemalt. Sihitud tõtted, kujutud hetked, vajumastusk, pihitud mõtted, tujutud retked, hajumas. Keskkaua, ma istun, kaua ma valvan, enam ei tea. Tean vaideid soove, lendab. Teeb nüüd vanu, tikun hell, tunglevalt tiksudes maha, peab käima mu tunnete kell. Kahju ei ole millestki enam raskus, vaid deemonit tänavu südamekraatris. Kõik kokku said. Hilise linnu väsinud tiivad riivavad merd. Nii palju vett pole mingis maailmas, et päästa mu põlevat verd. Ühetab kuuma kasutut, kirge pilvede vaip siia ja sinna sumbunud õhus punn kui laip. Kui sa nüüd võtaksid istet mu kõrval, ei paluks ma muud, ainult et lõhnaksid magusat narrabumist nagu need puud. Mis sulle anda. Mis Sulton võtta näivust ja und kus lõpeb peitmis, kus algab näitumist, täitumist tund. Sisalik, samblik, männid ja tähed, kivid ja liiv. Kuskil siin algus peab olema rajal, mis otseteed põrgusse viib. Oma vaateid kellelegi peale ei suru. Laulud tärkavad mu hingest nagu mullast muru. Kui kord kubjas puhtaks pühib kunstituru. Küll saab koorem sõnniku ja sõnapuru. Inimmõtte tungib läbi umbsee, uneoru. Piirideta võimalusteks muudab kitsa kuru. Need olid Artur Alliksaare tekstid Aarne Üksküla esituses salvestatud Eesti raadios 1980. aastal. Parimate soovidega siit stuudiost ütleb kuulmiseni toimetaja maris Johannes.