Sel õhtul käis üle Doyle paras vihmahoog ja pärast seda lõhnasid aiad eriti värskelt ning meeldivalt. Istusime hallide Jürissoniga avatud aknal ja nautisime selle suveõiterohkust. Ajasime juttu. Alide Jürisson meenutas kaugeid noorusaegu. Ma käin iga aasta ikka vaatamas neid kohtasid, kus ma nooruspõlves töötasin, kui see Doyle loss oli veel miljonäri hiliseeni oma ei olnud, küll on ka siin suured mälestused. Siin on mul niisugused veel noorepõlve mälestused ega sisu, et ma tahtsin kohe tunne, et ma siis iga päev olin siin kohe paati, nänni. Hilseefel oli pere, mis siin pildi peal on kõik need Kärnerid kes hoidsid lossi ümbrust kordes, et iga lill pidi oma koha peal, oleme kõik pidid puhtad olema ja mina töötasin siis ka nende Kärnerite käsutusse. Pargi teesi puhastasime, need olid nii siukest väikestest kividest kõik ja noaga korjasime kivide vahelt iga. Jah see oli jah, niisugune peen töö, aga siis see Ilzee lossi omanik, see oli ikka niisugune noh nagu mesis ikka, rääkisime. Tubli mees, on see venelane? Meil palju maksis? Kured nendel järgnevatel ka, jah, need on päriselt kured, need kurjad olidki seal neid. Aga see moment, kui seda pildistati seismist, härrad kodu ei olnud, et, et võisid nad vabalt lossi ümbrus olla ja neid kureesigi omal süles pidada. Heini visi pikali olla, näed, siin on pikali ei, pidid ikka oleme kõik oma kohtade peal, nendel oli kõik ära jaotatud tööd, mis annab meil ka nende tütarlastele, kes puhastasid, kees, meil oli igaühel oma tee. Et hommikuks, kui tuli see välja, et kõik pidi puhas, analysis. Aga kuidas tuli see ehitisi ja Orulassilise sattusite, ega te siin sündinud? Ei, ma symbol sündinud ei olnud, aga minul niiviisi on, minu õde abiellus ühe bussiga ja see buss oli selle oru lossis Kerner. Siis õde kirjutas mulle, et tuli siia siinse, teenid paremini kui mõisapõldude peal. Seepärast mina olen noh, nagu siis olid poolakate perekonnast Need maksid kangesti vähe palka ja raske töö ja siis tundsin Selles mõttes võis miljonär jõlysseeeff olla küll tore mees, et ta maksis Kärneritele mõne kopika rohkem kui mõni mõisahärra. Kuid ta tahtis, et lilled õitseksid ainult temale et elu naeratused kuuluksid üksnes talle. Aliide ja temataoliste osaks jäi vaid töö härraste teenimine varasest noorusest peale. Üheteistaastaselt ma hakkasin lapsi hoidnud siia, ma tulin 1911. aastal, see tähendab, ma olin siis kolmeteistaastane ja kuidas läks teenuse sedasi. Siis jälle mul oli niiviisi õde ja õemees sõitsid siis pidi kohvi ja läksid sinna jälle Kärnebiks, siis olid ka ühed ühed suured vabriku omanikud õdi maid, mis ma siis üksi siia jäin ja ütleb, et tule ka siin, võib-olla saad seal ka kohta. No ja siis ma saingi selle koha Leningrad, Lätis, Peterburgis, siis läksin ühe ühte perekonda lapsehoidjaks, koduteenijaks ja seal ma siis olingi kõik need veebruarirevolutsiooni lõpuni, mina siis just Vigotell revolutsiooni liikumisest osa. No kuid ma maha niiviisi vaatasin ja jälgisin kõiki neid sündmusi, mis siis suulid seal oli näiteks niisugune, mul väga jäi meelde, minu härrased, elasid Su vooruski prospekti peal ja läks tööliste rongikäik, see oli siis kui oli ajutine valitsus. Tüls rongikäigud Anetil seda tänavad läksid Tauri palee poole siukest seal Taulil Leensulgi, Petrogradi tööliste Saadikute Nõukogu läksid sinna ja ükskord olin Sveni, juhtisin, mina, istun lapsega toas akna juurde, siis me olime teise korra peal ja tööliste rongkäik läheb Volgani rongi, käid, mitte ilmasõjariistadeta, kõik niiviisi. Pärast veebruari jah, pärast korruptsiooni, kui ajutine valitsus juba tahtis tööliste liikumist maha suruda ja siis järsku hakkab kuulipilduja traaginny viisi tänavale, mõned inimesed langesid, mõned inimesed, keegi teineteist hoidis üles, niiviisi aeglasest madrused nägid, et see laskmine tuli meie maja pööningult madrused, tulid siis sealt rongikäigust välja ja jooksid siis meie sellest uksest sisse paraaduksest eks näha oli, et nad ülevalt tulid ja siis võtsid nad kinni. Need olid Engel riietatud politseinikud, ütlesin ellides ohvitserid ja politseinikud olnud siis inimesi ja siis nad tulid nihukseid majasse pekikorterites laiali, igasse kordsemas, seal majas elasid kõik niisugust valitsuse chinovnikud, suured hunnikud, kes olid valitsusse ajutise valitsuse tegelased, minu härrased ka olid nii, et kuskil mingisugune suur, mina ei tea, mis ta oli, seal. Tulid bee korterisse ka siis kõvarjuline tuli siis sinna meie korteris gaasime, Proue läkski, mina olin lapsega Labsoni mul süles jää provolexise tegema, ust lahti tuli, ohvitser oli soldati, riides oli kõik niisugune rämpsust ja kõik. Ja see kohe siis pani ta miskine, sahver oli koridoris, peitis ta sahvrisse, keeras ukse lukku. Seal sees tulistatud, see tulistas ja siis ma mõtlesin niiviisi lapsiga hoidsid, need ei näe neid, minu proua ei näe minu silma näitamist. Teate niiviisi lapse selja tagant, ma ütlesin talle, täitsime protsialušuus, näitasin silmadega niiviisi nuia sisse, tegid ukse lahti, võtsid minema, siis millal nii hakkaski osa võtma. Peale selle, siis on inimesi, siis ma tutvunesin juba töölistega seal Leningrad Petrogradis töölistest, kes oli ka eestlasi, ma ei mäleta enam. Ei, ma tean, meie kojamees, meie maja sobiks koja, mis oli ja noh, ja siis nad hakkasid juba mind kutsuma maks, niuke, au, kiitus, tunneme selle vast, kuidas revolutsioonid edasi läheb ja siis ma hakkasin nendega seal kuusikutes käima, siis ma hakkasin rongikäikudest osa võtma. Mind ka kutsusid, et tuletööliste kalonnidesse organiseeritakse liinini Vastuvõtt Soome Soome vaksalis ja. No ja siis me, see oli niiviisi, pühapäev oli, minul oli pühapäev, mõtlesin, et ma mäletan, et, et vabrikut ei töötanud siis neil töölistel kõik vabad ikkagi seal. Ja ma ikka seal tema andis minule ka, ma sain ikka vabal päeval sina teinekord õde, mul hipster kohvis, teinekord ta lubas mind, mister kohvi, sõitagi õe juurde, Petrud, varietš neid ja siis läksimegi sinna. Aga kas see on hilja õhtu, kui ta tuli ja meie ka Londoni? Peaaegu mitte viimastest pärast, Peedki vil tuli mehe imekaunis, kaugele sinna. Kõik tänavad. Ja see väljak kõikuga inimesi puupüsti täis. Kõik ootasid nüüd. Aga seda me juba ei näinud, milleks Lenin tuli? Lenin oli juba selle soomusauto peal metsseal, seal oli vaikus, nii kõikusid, nii magasid. Ja siis, kui ta hakkas, tänas seda vene projektriaadijate tihastinad, viisid läbi veebruarirevolutsiooni, et kukutasid äri, kuid edaspidi on vaja veel palju võidelda, saabki üldiste valitsus. Siis inimesed tulid, nende nägudest võis lugeda, et et kõik olid valmis, madrused, soldatid enam, sest et kasvõi praegust täita seda, mis, et, et kõik Lenini ülesanded täita kohe. See jättis teile ikkagi suure elamuse. Ma ütlen, Sildehnimi jutt ja alguses, mis ma käisin tööliste mõnel koosolekut, Simon tegin nagu uue, nagu silmad avas mul nagu julgemalt ma võisin minna, vot siis niiviisi mina ennast ka siis selle läksin, see oli revolutsioonilise töölisliikumisse. Nii hakkas Aliide mõistma, et ka temast oleneb, kas lilled õitsevad kõigile või ei. Kuid selleks oli vaja kätte võtta mõõk, võidelda lillede eest. Ja liide Jürisson tegigi seda. Nüüd oli juba kannab kommunist ja siis hakkas mulle ka juba seletama, seepärast et ma juba olin natuke juba Leningradis kuud ja hakkasin, vot niiviisi läks, läks vähehaaval ja siis ma hakkasin seal ka võtma sellest liikumisest osa. Seletasin seal töölistel naistele mille eest me sõdime, mille eest me vaatame, võitle meilgi tulevikku, just. Lugesin lehest, ütlesin neile, rääkisin Lenini kõnet Leningradis, vot niiviisi siis siis organiseeriti punakad, smastusin, kuna kaarti meil oli, siis vaja maal mõisade ülivõtmine, muna, kartulipunakaardi organiseerimine, mõisate ülevõtmine ja mõistadesse tööliste komiteed, organiseerimine ja kõik varandusse anda tööliste komiteele, kes hakkas sedasi juhtunud, niisugune töö oli meil kohapeal. Noh ja siis kohaliku korrapidamine oli meil ka kõik olemas. Siis ma olin punakaardis sõnu. Ja siis me õppisime, vend õpetas mind veel, seal oli üks ja mitte vana noormeest oli, aga ta oli tsaarimadrus üks Lippus. Jaan, kus jah, Jaanus metsas siis õppida relva ja. Naisterahval nüüd esimest korda relv kätte võtta, kuidas tundus? Nõukogude võimukaitsjad ja niiskel, meil oli niisugune hea tunne kohe jahi enesetunne, et meie saame Ohtmedime suure töö ära, siis juba me teadsime enam-vähem meie edasist lõppu, mille eestvõitleja Ta oli aastatel siis ka veel eriti palju ei olnud. Mina olen 1890 80. aastal sündinud ja siis ma olin 18 üheksateistaastane. Kui parteisse astunud, siis ma olin üks neist aastani kuni veebruarini me saime seal nõukogu valitsust kaitsta, Eestist siis sakslast juba tulid, me ei uskunud ikka, et Tallinnast juba ära sõitnudki. Ja meie olime siis seal. Saime teada, kui Äravetis olid sakslased ja siis me sõitsime sealt Amblasse sealt kiiresti, kohe sõitsime need dokumendid, täitevkomitee oli habras, seal muidugi need siis kas võeti kaasa, kui netist ära sõitsime, tapale ja tapal ešelon, sõitis juba, evakueeris Tallinnast Narva kaudu Narva kaudu ja Petrogradi siis evakueerime ära. No ja vot siis formeeriti Eesti ime otsand. Ja siis ei olnud meil kõmandilisi neid nõukogu kandilisi nende eestlaste hulgas. Spider kohvis olite esimesed Punase komandöride kursused, siis paljud neid meie punaarmeenlasi ja nende hulgas ka minu vend Jaan Jürisson oli seal kursustel ka, kui lõpetas need kursused ja nii kaua, kui tema oli kursustel, mina töötasin kohvis, see ei olnud mitte kaua selles tsüklis töötasin seal siis niikaua, kui tema lõpetas kursust, talle anti siis pulk, polgukomandör, ratsaväepolgu komandör ja mina siis läksin selle ratsaväepolku ka temaga, siis oled istunud ja ikka olinike hobusekerad, soling, eks jääd nuia minu pead asu niisugune töö, mis polku läksin. Algul siis ma läksin staabikirjutajaks läbikirjutajaks aga siis tahab, oli meil ratsapolgus, ei olnud mitte ei või ütelda niiviisi, et me olime küll, et me olime kontol või niiviisi, me olime alati ratsem, jällegi olime lennus. Meie polk alati oli tagalaskis igal rindel, tegi vaenlase tagalasse, sellel teha siis seal paanikat. Eesliinil Sa pead paremini seda peale teda tungida, meie, et me olime alati seal, siis ma olin paberitega suurt. Jah, jah, ei, ei tulnudki niisugust asja, noh, niisugust said tehtud. Kui palju meil oli seal? Ma teen niisugusi asju nüüdisluures olin luure ka ja sellepärast, et noh, et nii kui noor tütarlaps Me võisime paljud, panin riidesse mitmes mitmel kohal niiviisi talu omamoodi, ma võisin vabalt minna, keegi mu peale ei võtnud mingisugust tähelepanu ja kui me Judynisse vastu olime see, kui Jevgeni hakkas tulema Leningradi peal kuskil Oudova rajoonis, ei mäletataks kas olitsernioomi, küla või missike külas oli meil jälle käsk, et et purustada see jagu Jevgeni väeosade ja kus ei olnud mitte väeosaga mingisugune osa staabide ladudega seal. Et minna sinna purustada kuidas seda saab purustada. Siis polgukomandör andis, siis rääkisid kuldselt minejate, seda siis enam polgukomandör siis mu vend oli haige juba siis siis oli polgukomandör Surksepp üks vahva mees oli see sorklaselt panen natuke natuke mitte distsiplineeritud. Temal oli oma oma seadus, tema oli hulljulge inimene ja siis kõik need tema kaaslased, kõik kunagi loetud sellest midagi, kas kas tohtis sinna tagalasse minna või tohtinud, aga tema läks alati säru tegema. Kui palju see on, mismoodi need seal on, mis seal on siis noh, siis ma paningi NSV niisuguse talutüdruku rindesse ja korri võtsin ja läksin siis mitte keegi mu peale, ta ei anud mingisugust. Algul ei, mitte keegi eemand, ei mitte keegi pannud, seepärast, ja siis vaatasin palju seal muidugi täielikult ma ei teadnud, kui palju seal oli, aga niiviisi umbes ütlesin seal majas niiviisi oli, seal olid juua täis, olid kõik ja ja siis tulin tagasi, rääkinud siis meie poolt läks ja purustas settena, seal sai siis palju nüüd meil pähe oligi sõjariistu kuulipildujaid ja sõjamoona ja üldse meil kõik see aeg oli, meil ongi vihasti varastatud kodusõja ajal iga asi, mis vaenlase käest saime, see oli meil kohe nagu suureks kingituseks kohe mis me saime. No ja siis peale selle siis saigi inimestesse sai seal purustatud. Sellepärast trükist luureandmed väga tähtsad, eks ole. Väheste jõududega peale. Vot sellepärast, et me olime meid, me ei teadnud ju sugugi, mis, mis asi seal võis olla. Kodusõda, see oli ju niiviisi seal külas oli, seal külas oli, aga ei teadnud, mismoodi need seal külas, kui palju neid seal oli. Ehk jälle niisugune juhtumine, Pihkva fondil. Me olime Pihkva järve ääres. Meie polk siinses külas mäletan mäe pea unime külas magasi müüsi, kõik rahulikult, ma ütlen, meie komandör oli nii hulljulgelt, ta ei pannud kunagi väljagi val valvetki. Kõik olime rahulikult küla, inimeste aitis, talandi, küla inimesed olid väga head. Alati kohalikud elanikud, väga punaarmeed toetasid kõiki igal pool, kus me, kus me ka ei olnud. Vot see moment oli. Tulevad hommikul ütlevad, et et läksid sinna, kus komandör korteris oli. Et kulged sinna järve ääres on Pihkva järv, et ühed inimesed on seal põõsastes, süüsid kuidagimoodi tund siia, seal oli niisugune kaunis suured noored põõsad olid seal nagu järve ääres ikka on. Et see kahiseb midagi seal on noh, ega mis tahes teada ei tea nüüd, kes need on või kes need on. Meid polkus oli üks väike poiss, ka üks Juku tuli Pihkva frondis, meile oli meil üks kord nädalas ei, Dianteet tulla tagasi ja siis kooliõpetaja poeg, siis läksime külas küsima, komandör läks külast küsima, teed, kus saab kes poiss. Mina lähen näitan, kust pall punatse luurab, tema ammu tahtis juba punast juurde tulla, see poiss, no ja siis tuligi. Meie näitas tihedguskondi tagasi, nende jäid meil polku. Jah, polgu kasvanud. Ja system pandi ilusti komandörid, lasin tal panna kehale väikse sineli, mis on väike poni, hobuse sai kuskilt mõõga, kõik, kõik väiksed asjatele sai, tubli poiss oli. Siis kord läheme sellega vaatama, ise ütlesime, them vahetamine, mis siin sammasel küla siinsamas Pihkva järv. Et lähme vaatame ja tema võtab püssiga panud ära püssi võta, kohe saavad teada, et me oleme midagi muud. Ei, mina ilma püsti ei lähe. Sidus nööri kinni ja siis taga vedas niiviisi ikkagi ja läksime siis sinna. Noh, ja mis see oli, see, need olid. Teate, kes need olid, need olid inglise sõdurite rinides, mis olid Eestist üle järve tulnud, sinna. Noh ja siis tulid, dessant oli, tahtsid nüüd seda külast siis meid seal hukata selles külas. Noh, aga siis sai ka õigel ajal mee joonud veel tagasi tulla, külas rääkima, kui palju Kiises seal täis näed, juba alguses tulemi küla peale. Üle meie peade juba tulistasid külad, küla oli kõrges, aga see oli niiviisi all. No me tulime, siis ütlesime komandörilt, seal on nii palju neid. Aga siis nad said ka ära, likvideeritud seal Pihkva all olid, nii kaua olid seal lahingud, alad meid Pihkvasse tuli, käis meeleolu tõstmas. Viiulikunstnik sõrmus, jah, sõrmus oli meil seal setu külade juures me olime siis Pihkva juures pommitas meid, aga tema pidas ikke kontsert, Eesti, kõik me oli kõik polgud, käisime või oli niiviisi küla, kus oli kaks, kolm polku koos siis kogusime. Ja niiviisi, et kõik Eesti diviisi käis läbi oma kontserdiga ja peale tema viiuli Need hääled, nad nii andsid energiat, viha ühele sõdurile, kui julgust. Ja ta väga heasti rääkis, ta oli vana revolutsionäär ta väga hästi iga laulumist ta mängis ta enne, seletas kõik ära mida ta mängis. Noh, teate, mis ta mängis, kui ta hakkas mängima herne tänavas siis peaaegu pisarad tulid välja, poisid, kõik noored olime küll kõike, mõtlesime nüüd Võnnisikest ikka niisugust noh, oma vana Eesti laulu ja siis, kui ta lõpetas ära, siis ta ütles, et ma olen väga rahul, mul on siin nii meedias väga rahul. Nii et ma sain Eesti kommunistlikud sõdurite ees mängida, anda kontserti selles setu küla küünis küünis olid. Et see oli hoopis parem kui kuskil Pariisis või Londonis suures kontsertsaalis. Alide Jürisson võitles kodusõja mitmetel rinnetel. Kui olid purustatud vaenlaste viimased jõugud, ta aitas panna aluse sellele, mille viisid töölised tema väikesel sünnimaal lõpule südasuvel, 27 aastat tagasi. Neist ajaloolistest sündmustest kuulete lähemalt tunni aja pärast meie saates vaid oma julge võimsage. Meiega pöördusime koosa liide Jürissoniga tagasi kaugetelt mälestusradadelt selle kaunist suvepäeva juurde, kus pärast sajus agarad lõhnasid aiad värskelt ning meeldivalt. Noh, sind haiglas ja puhata, mis ma olen, ma käin rannas alati siis peale rannast, kui tulen üles, käin seal pargi jälle läbi. Lossivaremete ümbrikke, tuletan meelde kõiki neti esikus, ma noores põlves töötasin, tulevad seal, nooritz, küsivad, kas te olete kohalik? Ma julgen, ma ei ole kohalikega mitte kohalik, et mis teid huvitab. Siis nad ütlesid, mis kuskohal see loss oli, mis oli, aga minul on järele jäänud pilti, siis ma selle tõin kohe kodunt tegijad, siis mul paremini nende noortel seletada seda lossiajana. Jah, nii et mul toll siis mulle väga meeldib siin nüüd sellepärast, et ta on väga seotud ikka nooruse põlvega. Millegi oot, mis, mis täna hakkan tegema? Täna on siin haiglas vabaõhuetendus, Tartu teater. Mis naised, lõbusad naised, need on huulte võtvalt lõbusad naised Toompeal kell kaheksa algusega, nii et ma tahan sinna minna siin minelaneda minema, keha oli Rakvere teater. Ärge kaotage vihmavarje vedanud mul meeldisse. Ja nüüd ma tean ka siia minna, siis seda ma ei ole, siin on ikka ja mere ääres ma saan sellega palju meil huvi, et ma saan noortele pioneeridele seletada selle pargi ajaloost. Seal mul on huvi ja teinekord võtan, näitan, kus need teed läksid ja kõik, mismoodi seal voolikusse parkis, oli see koer tema ja selle ajal ja kõik niiviisi otsin üles need kohad seal. Ma olin väga rahul, et ma tulin siia. Kui ma oleks kuskil lõunast, sõitsime palava kätte. Jaalide Jürisson jutustab noortel oma noorusest sellest, kuidas võideldi mõõgaga lillede eest kõige selle kauni eest, mille peremehed me täna oleme.