Rännates neis paigus seon saade vanast muusikast ja kirjasõnast. Itaalia, täpsemalt renessansiaja, Itaalia Firenze. Sel ajal Firenze suurim muusik oli frantšeskalandiini pime orelivirtuoos ja kompunist, kellelt meie fonoteegis on vaid üks laul. Sellest ajastust on kirjutanud sellisel hulgal raamatuid ja uurimusi mis neljaksid ise terve raamatukogu. Kõigestan kirjutatud poliitikast, kaubandusest, maadeavastamisest, sotsiaalsetest tingimustest, klassidest kasvavast rikastumast, kodanusest kunstidest kõikidest kunstidest, mille hoogsaks arenemiseks Evilinemiseks need tingimused nii või teisiti kaasa aitasid. Neist asjust on mõnus rääkida sõprade ringis või veel parem on lugeda ja mõtiskleda pühapäeva hommikul kui puhanud vaim lausa kipub tungima asjade olemuse mõistmise müsteeriumi lahendama. Kui sõnad lausa kipuvad sõnastamiseni loogiliste kontseptsioonide loomiseni. Aga praegu on õhtu võib-olla leppima asjade sügava mõistmise asemel mis eeldab muide suurt hulka eelnevat informatsiooni. Ja võib-olla selle mõistmise asemel lepime praegu selle tunnetamisega, mis on neist inimestest meie päevadeni jäänud. 30 päevamaaliste koidu valgest pimedani sai valmis noa ohverdamise nelikitaanliku alasti mees selle ümber Eritrea Sibylli oma troonil ja prohveti saia vastaspoolses endentiivis. Siis läks ta hilja öösel koju eedeni aia kartongis. Päevamagastariidesse isegi saapaid jalast võtmata. Ja kui tal, see kõik oli valmis ja ta palus Mikid endale saapad jalast ära tõmmata siis tuli nahk koos saabastega maha. Tal ei olnud enam söögiisu kui ta seisis ja maalis, pea ja õlad tahapoole tõmbama, kael kõveras, nii et sai otse üles vaadata. Ta valutasid pingutusest, käteliikmed silmad jäid pimedaks, tilk vast värvist. Kuigi ta oli õppinud maalima pilusilmi ja suruma laudki kinni pintslilöögi puhul samuti nagu ta kaitses silmi lendavate marmorkildude puhul. Ometi hakkas tal lõpuks sellest pea pööritama ja ta laskis Rossellil teha endale pisut kõrgema platvormi neljanda teiste tellingute peale. Ta maalis istudes reied tasakaalu säilitamiseks kõvasti vastu kõhtu surutud silmad paari tolli kaugusel laest, kuni ta lihata tuharaluud olid nii muljutud ja valusad, et ta ei suutnud enam seda taluda. Siis heitis ta selili, põlved õhus püsti, reied surutud, nii tugevasti vastu rinda, kui võimalikelt joonistuvad kätt kindlamaks muuta. Kuna ta ei hoolinud enam habemeajamisest, siis kujunes sellest suurepärane kaitse alalise värgi ja vee tilkumise vastu. Kuid vaatamata sellele, mis asendis ta oli, kas mühatas keerutas, lamas või põlvitas, seisis jalul või oli põlvili või selili pidid alati keha pingutama. Siis mõtlestajata jääb pimedaks. Punarotilt tuli kiri ja kui ta proovis seda lugeda, ei näinud ta midagi peale udu. Pani kirja käest, pesi näo, sõi mõne kahvlitäie üle keedetud pastad, mille Miki oli talle valmistanud, püüdis uuesti keri lugeda. Ta ei suutnud lugeda ainukesena. 14. sajand siit algab Hars noova uus kunstkirjanduses dantali Kieri Põhja-Itaalia linnad, Firenze, paaduaPolonia ja teised on maailma muusikaelu tsentrum. Sellesama pimedal angiini juures käiakse täiendamas kõikidest maadest. Igas suur muusik peab saama Itaalia kooli juba siis kaubrist kookisi. Isaac Schos käenja, teised suurused käivad üle aipide ära Firenzes. Ja võib arvata, et mitte ainult Santa Maria delfiore kirik ei vaimusta neid. Itaalias oli, mida õppida. Lauto muusika, ilmalik lüürika, niinimetatud Madrigalid ja Kaczyjad. Instrumentaalmuusika. Vaimuliku muusika monumentaalsusele seadsid uued vormid võisteldes vastu populaarsuse ja juba siis isegi vanameister lantiini, kirjutab Madrigale. Teie ilujumalus laskuge alla taevastes kõrgustes meie alandlike juurde. Jah, inimene, päris harilik maine, inimene oma päris harilike maiste tunnetega saab taas kunsti objektiks. Ja Dante jumalikust komöödias, mille värssime veel täna loeme, on kõige muu kõrval ka oma eetika, mis imelikul kombel lähemalt vaagides ühtib üsnagi palju praegu 100 inimese õiglustundega. Eks vaadakem ise põrgu üheksat ringi. Igatahes reeturid, saadaksime meiegi Lutsiferi lõugade vahele kuid aitab sidumata kõnest. Niisugune meeleolu valdas ferenduslisti jumalikku komöödiat lugedes. Peaaegu 500 aastat peale teose kirjutamist. Muu kaudu teenib kannatuste linna muu kaudu, tee on aina piin ja õud seid saapaid, hukkujate juurde minna. Moloojal õiglus olnud tõukejõud, mind tekitanud jumalikud väed ja ülim tarkus, ürgne armujõud vaid igavikku enne mind, sa näed, kamina ise kestan igavikku. Sa jäta lootus, kes siit sisse lähed? Neid sõnu nägin läbi hämariku juustule, väravani seisid read. Oomeister loendasid karmi sõnumiku neelaususe. Ent tema vastu pead kõik kahtlased, sa unustama, ruttu siin kõhklusega argus pole head. Sest paigast meil ju varem olnud juttu Zawarstik kannatavat rahvast, näed, Kell vaimuvalgus hämardanud kutu. Ja kuna kokku puutusid käed mu meeled, tema ilmest julgust said. Nii, läksime sees Salanikud, väed. Sajandeid sajandeid andante inspireerinud teisi kunstnikke heliloojatest, eriti romantikuid. Kristi Tšaikovskit, Rahmaninovi. Ja kuristiku äärel tuulehoos jõuk karjudes täis ahastust ja viha neab kõige kõrgemate väega koos. Sain teada. Siin on need, kel patuviha maa peal on vaimu üle valitsenud. Seanseni raamis tärimustetast loeme maal, kus sultan külvab turma. Ta jätkas abikaasa valitsust. Järgmine läks meelevaldselt surma. Chichaljust armus reetes kadunud Kleopatra, kes hõõgas kire hurma Helenat, kes tegi häda lõputut. Achilleus nägime, kellest vihaajad ei hoidnud eemal armu, balangut. Siin paaris Tristan möödusid veel sajad poeet, neid menetlus ning näitas vaid arm, kõiknat sundis jätma maised rajad. Kui muistseid, naisi, rüütleid, nimekaid mu saati loetles. Hoidsin vaevu nuttu ning nõrkus valdas meeli härduvaid. Poeet seal kahte alustasime ruttu, tuul kannab kergelt, kuid ei paiska kuust hea meelega kuuleks nende juttu. Too vastas kuulda saanson enda loost, kui nende armastuse nimel neile sa räägid. Kutsudes neid tormi koost. Selliselt kujutas Tšaikovski ette frantšesca jutustust. Mu sünnimaa on vastu mereranda, mis võtab loiult poolt ta rohke vee, et talle kaaslastega puhkust anda. Arm, mis nii kergelt põue leiab tee Mu ihu veetlusega paelus tema. Ränk nüüdki mõelda, kuis mult võeti arm armastatuiski riidanema. Ta poole tõmbas mind nii meeletult, et nüüdki jäänud hammus värelema. Arm saatis meid surma liitunult. Koht Kaini ringis. Andmesurmajale kõnelesid varjud kurglikult. Kord lugesime olles omavahel, kuis Blancherlottus. Aeg-ajalt silmi tõstma tärkav ain meid sundis köitelt pilguks endeliseks. Ent sellel kohal alistus mail, kus armunud naeratuse suudlemiseks suu ihkav kattis ihaldatud suu. Siis see, kes minuga jääb alatiseks mind suudles. Võrreldes, kui haavapuu romaan meid kokku juhtis, salakeelselt tol päeval lugemata jäime ilmu. Üks vaim, nii rääkis teine halemeelselt Niinud diset, mul valus tuhmustaip. Emm tundsin nõrkevad kui surmaeelselt ning langesin hinnangul langeb lai. List mõtleja Michelangelo skulptuuri juurde tsüklist rännuaastad Itaalia. Operadel tooma kiriku kuratooriumi käsutuses oli marmorit kamakas, millest keegi skulptori püüdnud kujul luua. Ent töö polnud esimesele kandidaadile jõukohane. Ta loobus, olles seda vaevalt alustanud. Hiljem oli kuratooriumi seda tööd mitmele kujurle pakkunud, kuid keegi ei tahtnud enam selle kallale asuda, sest Marmuril oli juba liig olnud võõras peitel ja rikkunud ta terviklikkuse. Viimaseks, kelle poole hoolekogu oli pöördunud, oli Leonardo da Vinci. Samuti ei tahtnud seda tööd käsitada. Michelangelo silmitses marmorit hoolikas ja kui ta teada sai, et seda on pakutud ka Leonardo Le niietu kõrvale põikes võttis ta tellimuse õhinal vastu. Nüüd ei mõelnud ta enam ei Seena kujudele ega Rohani tellimusele. Leping kirjutati alla 16. augustil, ta pidi sellest marmorist raiuma üheksa Firenze arssina kõrguse Taaveti hiiglakuju. Lepingus oli öeldud lihtsalt hiiglase. 1504. aasta jaanuaris oli kuju valmis. Tekkis küsimus, kuhu ta asetada. Selle otsustamiseks kutsuti kokku kunstnikke ja ametiisikute nõupidamine. Tehti mitmesuguseid ettepanekuid. Pärast pikki vaidlusi otsustati kuju asetada vallazzolekio palee paremat kätt oleva sissekäigu kõrvale. Jagati aru pidama, kuidas teda kunstniku töökojast sinna toimetada. Toomkiriku juurest seeniori ja väljakuni võib viia kaltsa jooli mööda jõud umbes 10 minutiga. Taavet liikusega neli päeva 14.-st 18. maini tuli ehitada kõrge back ratastega mida vedasid 40 inimest. Kuju kiikus vabalt tugevate köite küljes. Pjedestaali ehitasid, Antoniandas on kalla ja Kronaga. Viimased tööd lõpetati 14. septembril. Nagu kõik Firenze kunstielu suursündmused, kujunes kataveti kohale asetamine üldrahvalikuks pidupäevaks, millest võtsid osa võimuesindajad. Taavet seisis siniorjaväljakul üle kolme ja poole sajandi 1527. aastal, rahvarahutuste ajal löödi tal vasak käsi küljest ära, kuid marmoritükid korjati viimse kübemeni kokku pandi hiljem uuesti paigale. 1873. aastal kunstiakadeemia muuseumisse, kus ta asub ka praegu teiste Michelangelo teoste hulgas, mis pärast sõda Firenze ühiskondlikest hoiukohtadest sellesse muuseumisse kokku korjati. Vanale kohale püstitati aastal 1910 Taaveti marmor. Pea. Viimane seisab praegu Sandminiaator kiriku juures Michelangelo nimelisel väljakul, kus Michelangelo aastal 1529 kuni 1530 kindlustuste peainsenerina oma kodulinna kaitses.