Tere kaunist säravat lõhnavat neljanda mai hommikut. Eestimaa hingab pärast eilset hoopis sügavamalt sisse ja tore on mõelda, et paljudes kodudes on täna hommikul inimesi, kes võivad endale sõbralikult õlale patsutada ja öelda. Külma olin tubli. Aga jutusaate stuudios on täna hommikul. D lõhnav ja särav külaline, näitlejanna ja produtsent Anne Veesaar. Mina olen Margit Kilumets, helipuldis on Marika Leetme ja me alustame ühega anne lauludest. Sukalompi. Lööb helendama vesin. Rohelise mered puhkeb. Õrna habrast, kordumatu. Kuin naerad, mis püüa maiseks saad. Kui naeratad, mis püüa mais ta. Üks väga vaikne. Ma põle tuhad. Veel enne kui Supampliv Vailis Peeerrinnakuma vaikimise määr. Teeb rinnad. Epaikimisel. Õhk kõnnib tänaval. Saatule. Suukaan lompide. Löövee lähedamal vees. Rohelisi. Sihuke. Õrn koorile tundmatu. Kui naeratus, mis püüa maiseks Kui naerad, mis püüa majutuseks saada Tere hommikust, anne. Tere hommikust selle laulu ajal, mida esitas ansambel nimega jäääär, mis on üks sinu suurtest lemmikutest, jõudsite juba rääkida, et et sul on mitme jäääärepoisiga erinevaid mälestusi ja erinevaid tulevikuplaane. Don Jaan Sööt ehk onu Jaan ja oma õuduseks kuulsin ma, et sa kavatsed teha plaati, siis, nii palju, kui mina sind tunnen, ei pea üldse viisi. Ma ei pea viisi kõige peale laulnud juba kahes, peaaegu kolmes muusikalis, aga see ei loe, aga selline onu Jaaniga plaan on meil umbes 10 aastat juba, millest me räägime, et nii me teeme plaadi? Plaadi nimi on loojangu eel, mis tuleb meie vanusest, aga kui see jutt algas 10 aastat tagasi, see loojang järjest lähene. Et me peame ükskord selle ära tegema, plaadi kujundus on ka valmis ja see on nii, et mina loen Ta koore luuletusi, onu Jaan laulab siis selliseid lembelaule ja siis kuna tema naistele hästi meeldib, siis me loodame, et kõik naised tormavad poodi seda plaati ostma ja siis ja siis me ajame palju raha kokku. Ei, aga tegelikult mõtlesin ma küsida sinu käest alustuseks seda, et kui palju on üldse viimasel ajal sinu elus nädalavahetusi, millal sa saad ärgata rahulikult näiteks laupäeva või pühapäeva hommikul ja mõelda, et mul on täiesti vaba päev? Jah, ega viimasel ajal seda pole olnud, täna oleks olnud, aga kuna sina mu siia kutsusid, siis ma läksin juba, rikkusin kõik ära ka siis mul kõik ära nädalavahetusel. Aga pole olla, et mul on väga hea meel üle tüki aja sinuga kohtuda ja juttu ajada. Tegelikult ei ole jah neid rahulikke nädalavahetusega rahulikke päevi, siis on päris haruldus mu elus. Aga ma ei kurda ja üldse ma vihkan kurtmist ja ma vihkan hädaldamist ja ma olen isegi rõõmus selle üle, et see, nii on praegu selline pidev traavimine ja seda tunnet pidevalt kogeda, et, et mul on kohustuse õnnerauda tules ja 11. ootab, et, et see, see pigem meeldib sulle kui käsitab see pigem. Sest kõige jubedam kõige hirmsam on probleemideta elu, ma kardan seda kõige rohkem. Ma kardan üldse elus kahte asja probleemideta elu ja kui jumal tahab mind karistada, et ta võtab ära mult nalja suunav ehk huumorimeele, siis on läbi, siis ma ei oska enam elada, aga seda vist ikka niimoodi ära enam ei võeta, et sellega oli seal kaks varianti, et kas oled sündinud või, või ei ole, eks ole. Et selle selles mõttes selle murega ilma ei ole. Selle võid sinna probleemideta, kell on nüüd kirjutada ana, muret ei ole vaja karta, aga probleemideta elu ja kohustusteta elu on, on kõige-kõige kurnavam, et mul on ka olnud sellist perioodi, kus kus mul ei ole kohustusi või kus mul ei ole justkui probleeme, et kõik on nagu paigas ja kõik on nagu hästi, ma istun diivani peale, söön pirukat. Tüüpiline väide, et elu siis korrast, kui ma istun diivani peale, vaatan televiisorit, pirukat ja mõtlen, kõik on hästi ja see viimati oli Noviimad tee oli vast 10 aastat. Aga, aga siis ma kindlasti keeran endale mingi järjekordse käki kokku, et kiiresti ära lõpeks õde endale mingi sellise kohustuse või organiseeri midagi või lähen teatrit juhtima või jumal teab mida, eks. Et, et see on päris päris hirmuäratav, et ma pigem ma pigem naudin seda, et mul on kogu aeg tööjärg ees, mul on kogu aeg midagi pooleli. Täna õhtulgi ma lähen veel pühapäeva õhtul lahen ühte proovi. Mis on tore, noh, et, et küll see aeg enda jaoks seda mul on olnud ja seda ma võtan ka, kui mul ikka juhe päris kokku jookseb, siis ma lülitan telefoni välja ja, ja sõidan Lõuna-Eestisse ja vahi naabrinaise lehmi ja räägin nendega, kui ma üldse tahan kellegagi rääkida ja et ma teen endale selle aja, et ma olen õppinud ennast kaitsma niisuguse laostamise ja laiali pudenemise eest. Et ma teen seda jõuga, kui ma tunnen, et nii nüüd on aku tühi, nüüd ma pean ennast laadima. Panen autos musa hästi kõvasti mängima ja sõidan ja olen omaette ja tulen tagasi ja kõik on korras ja suudan jälle olla, okei. Aga viriseda ma ei viitsi. Nii, aga täna õhtul proovi jah, ja sellega seoses ma mõtlesin, et esitaks sulle niisuguse kummalise küsimuse, ma ei oska sellele lihtsalt ise vastata. Et huvitav, kust sa palka saad? No ma saan mitmelt poolt palka. Kas ma olen tooli teatris? Ei tööta teatris? Ma olen ka kolm aastat kooliõpetaja olnud ja ma saan ka koolist, palk on koolis 30 teises koolis. See koolipalk ei ole küll teab mis suur, aga, aga ma maksud makstakse ja, ja kõik on hästi, õpetad seal näitekunsti, ma ei, seda ei saa, niinimetatud ma selle aine nimi on teatriõpetus, valikaine teatriõpetus, ma õpetan seal pigem. Kuidas, kuidas üldse olla, kuidas ennast väljendada, kuidas kõneleda, kuidas osata oma tahtmist peale suruda, kui on vaja või ennast nii-öelda arusaadavaks teha, kuidas julge olla, ja ma arvan, et need õpilased, kes tulid kooli, nad ei, ma neile ütlesin kohe ja ma küsisin, miks te tulete, et kui te tahate näitlejaks saada, selleks on teised koolid, mina õpetan teile mingit sellist algset olekut, et olge olge tublid, vlid väljendage korralikult, tehke ennast arusaadavaks ja ma arvan, et kolme aastaga on need lapsed väga-väga palju muutunud. Noh, mina olen nende arengut kõrvalt näinud ja ma loodan, et neil läheb elus tänu sellele paremini, et nad oskavad. Nad oskavad olla. Kas nad lõpetavad, nad lõpetavad nüüd ja 21. juunil aktus ja ma lähen lilli viima. Tervitan neid täna hommikul siit ja sinu selles mõttes õpetaja, edukus või edutus paistab silma selle läbi, kui palju sulle lilli tuuakse ja kas üldse, eks ole. Jah, tühja sellest, nad on mulle juba kingitusi teinud ja edukas paistab ka sellest välja, kui ma nendest hiljem midagi kuulma hakkan, et et üks teeb seda või teine teeb toda, et, et nad on, nad on midagi õppinud ja nad on kuhugi jõudnud. Nii, üks osa selle aasa küsimusena palka see on siis, ma saan palka veel muusikaliteatrist. Seal sa oled, protsent seal, ma olen produtsent asju välja ja viib neid ellu ja siis ma saan palka veel noh, õnnest seal on ju ka ikka mingisugust natukene palka. Ja see proov, mis täna õhtul tuleb, seda, selle ootab kavaluse tõotab ka mingit palka, jah, nii et siis ma tegin Kuressaares ühe suure seal atavasti, ostsin mu ära, muidu ma poleks viitsinud nii kaugele sõita, ka pärast osutus asi ka toredaks, aga noh, lihtsalt inimene ei saa ilma ilma palgata ei saa endale lubada seda, et ma ma teen nüüd aitäh, aplausi või kuulsuse, aplaus ja kuulsus teda. Selle eest ma bensiini osta ei saa ju bensujaamast, eks ju, et et mulle aplodeerib tee ja ma tulen bensiini ostma, ei, mulle peab ikka palka maksma, siis, siis ma teen midagi. Kui palju sa ise üldse lavale igatsed? Sa ei ole viimasel ajal väga palju mänginud, kui me nüüd selle õnne esialgu korrast kõrvale, see on hoopis hoopis teine kaamera ees kaamera eesmäng ja see on rohkem nagu pere kokkutulek esmaspäeviti või pühapäeviti, kuidas võttepäev satub, et see ei olegi nagu töö enam. Aga ma igatsen lavale ja, ja ma olen ka siis selleks midagi teinud ja siis ma olen ka sinna lavale saanud. Et ma ei kujuta küll seda hetke ette, et ma istun nüüd riigiteatris, no mis, istu no riigile sügan mängitakse, töötatakse ka, et ma, et ma olen selles rutiinis ja selles kuidagi väga turvalises keskkonnas, et noh, minu meelest on kõik ära organiseeritud. Ma lähen kell kuus Krimmi kell seitse lavale, mul on proov 11-st kolmeni ja nii edasi. Et ja õhtust õhtusse, et mis ma 20 aasta jooksul tegin, et ma mängisin tegelikult peaaegu igal õhtul, et see muutuski rutiiniks ja ma ei saanud seda lubada endale publikule, et ma tulen ühte järjekordset sooritust läbi viima, mis mulle enam midagi ei tähenda. Et ma pean, mul peab sellest kaif tekkima, ma pean seda nautima. Ja kui ma nüüd ikka natuke aega mängimisest kõrval olin, siis üle tüki aja jälle lavale pääsesin, vist oli see Tuhkatriinu võõrasema jah, muusikal, kus ma isegi laulsin ja tantsisin, siis, siis oli see minu jaoks tohutu. Kaifis oli võimas. Võimas tunne, et ma tahtsin seda, iga etendus oli minu jaoks pidupäev, aga mitte nii, et kui ma õhtust õhtusse repertuaari erinevad tükid ma ei ole enam see, ma olen, ma olen seda kõike teinud ja, ja ma tahan aus olla enda publiku vastu, et, et minu jaoks on see pidupäev, nii nagu on see publiku jaoks pidu, vaata tuleb teatrist, eks ole, midagi erakordset. Ta ei tule teist korda vaatama, et äkki mul äkki v saarel on teine päev parem tuju ja tal tuleb äpp nimel. Ta tuleb ühel õhtul ja nii pean ka mina seda tema jaoks tekitama seda ühe õhtu imetajat. Et nii see on, et ma igatsen lavale, aga siis ma jää käed rüpes ootama vaid noh, hakkame midagi Sudimat kuskilt otsast, siis pääsen sinna. Neli. See on läinud ka jah. Kui sa mõtled oma sellise vot sellesama noh ma ei taha kasutada sõna rutiinse, aga, aga sellise argise näitlejakarjääri peale tagasi jah, ta, milline sinu tükkidest etendustest Ta oli niisugune, mille peale sa praegu vaatad sellise heldimusega ja mõtled, et oh, olid ajad ja, ja, ja see oli tõesti kihvt ja meil tuli tõesti hästi välja ja inimesed armastasid ja ründasid, kassasid, mis etendusse. Seda ei ole vaja nüüd väga sügavalt mul meenutama hakata, sest ma vastan kohe sellele ja ma olen sellel alati kohe vastanud ja ma arvan, inimesed on tüdinud sellest vastusest, aga ma ikkagi ütlen, et selle tüki nimi oli, saame kokku veebruaris, mida me, Tõnu Kilgas kahekesi mängisime. Ja nüüd ma ei mäleta, iga kord, kui ma sellest rääkinud, siis mul tuleb ilmselt üks aasta mänguaega juurde noh, kõik ilusa loojangu L. Hoian ka eel, eks ju, oli selline kolm-neli-seitse mitu aastatega hästi kaua kartuaaris ja, ja väga tihti seda mängisime. Ja, ja see on küll nüüd see asi jah, mida, mida ma arvan, nii Tõnu ka meenutab oma oma töödes ja tegemistes, et, et see oli küll meile imeline õhtu, kui päev algas juba rõõmuga, kui ma teadsin, et õhtul on see etendus. Kas sa arvad? Ma ei tea, kui palju see tulevikuvaade mõtleja üldse olete, plaanide tegija, aga kas sa arvad, et, et sa oled veel ühel päeval suurel laval mängib, et mingit sellist tükki noh, mis ei ole muusikalini tean, mis on draamatükis, paneb ikkagi sinu näitlejaoskused nagu tõsiselt proovile ja, ja et, et sulle pakutakse veel seda võimalust, kuigi sa oled nagu sellisest päris teatrist ja mõnda aega eemal olnud. Midagi ei ole välistatud või midagi, ei ole võimatut, et ma ma arvan, et ma olen selle selle jaoks praegu rohkem vormis võib-olla, kui ehk varem pidevalt seda noh, nii-öelda igapäevast tööd tehes. Miski miski pole võimatu, et ma kujutan seda täiesti ette, et jah, see võib tulla ühel päeval, aga, aga kui ma seda nüüd väga tahtma hakkan, siis ma jää ootama, käed rüpes, siis ma ikkagi võtan midagi selle jaoks ette. Sest kui inimene midagi tahab, siis ta noh, kõik algab sellest, et ma tahan midagi ja siis ma hakkan selle nimel tegutsema, mitte modaal midagi ja siis ma ootan, kas see tuleb, aga mis sa siis hakkad tegema, lavastajaid läbi helistama? Ei? Ei noh, võib ka lavastajaid läbi helistada, pakkuge mulle midagi, see on natuke narr tegelikult. Aga kuna meie muusikaliteater võib kokku panna ise ühe trupi ja mina pressin ennast sinna sisse, siis ei olegi nii keeruline, miks me ei võiks ka ühte draamatüki teha, et me oleme ka selliseid pool pool draamatükke ja pool pool muusikale ja noh, niisugused igasuguseid olete teinud. Praegu on kevad ja lavakunstikooli võetakse järjekordne lend, kui sina lõpetaksid praegu keskkooli. Aga sul oleks aru nüüd sama palju, kui meil täna on ja, ja nii et kas sa oleksid seal katsetel juba teel viimasesse vooru? Jah, ma arvan küll, jah. Ma arvan küll, sellepärast et et segul annab sellise haridus, et ma võin. Vähemasti siis, ega ma nüüd ka täpselt ei tea ju, kuidas seal nüüd täna seisu seisukord on. Aga et ta annab sulle eluks kaasa, noh, ta annab mingisuguse kultuuri sellise. Noh, ma ei tea isegi, kuidas seda stsenaariumi, tausta või mingisuguse mingisuguse teadmise maailmast mingisugused eetilised väärtused, millega sa võid mitmel pool töötada, mis haridus on nii hea, et ma võin minna maasikaid korjama, kui mul häda käes on rahaotsad korjad, siis paremini siis selle haridusega jah, ja haridus lubab mulle seda teha, et mõni ütleb, et ma valitsen nii kõrgelt ma ei saa. Ma ei sa umbes mingit madalamat tööd teha, aga see haridus on nii hea, et see annab mõtlemisvõime kõikide asjade juurde. Et, et selles mõttes, et me ei karda. Ühtegi tööd ma ei karda ühtegi noh, elu keerdkäiku või noh, elu tuleb muutuda, kui ta on, kui ta on jamaks läinud, siis tuleb sellest välja rabeleda ja ma arvan, et, et see on suuresti tänu sellele koolile ja tänuga muidugi sellele kursusele, kellega ma kokku sattusin, siis ta alati sõltub ka sellest palju ja, ja kui ma nüüd täna astuksin sinna kooli siis ma. Ma tahan väga, et need, kellega ma koos hakkan õppima, on needsamad minu kursusekaaslased. Et nemad ka siis tuleksid täna sinna kooli ja et me seal kokku saaksime. Kevad on selline aeg ka, kus sageli korraldatakse kooli ja klassikokkutulekuid, kui tihti sina oma sellesama armsa armastatud legendaarse kursusega kokku saada, tegelikult me üldse ei saa, ma, aga ma arvan, et me mõtleme üksteisele palju, isegi töös oleme me vähe kui saanud mina oma kursusekaaslastega. Aga see ei loe midagi, ega see noh, see, see ei ole see, no ma pean neid iga päev nägema, midagi pläkutama ja, ja helistama ja kes sinu kursusel õppisid? Räägi tüdrukutest. Ülle Kaljuste, Katrin Sauk, kas? Marika Vernik, Maret, Mursa, kes on nüüd õppejõud hoopiski ise lavakoolis? Tead, ja sa ei pea kõike üles lugema siis poistest Arvo Kukumägi, Paul Poom Tõnu Raadik, Roman Baskin, Madis Kalmet Ain Lutsepp, noh, ma võin uhkusega öelda sepa kooli. Ja mitte ainult kooliõde, vaid ka kursuseõde ja, või noh, nende kõigi tegelikult, keda ma nimetasin. Jah, aga sina oled üks selline näitlejanna, kellel on õnnestunud oma laps teatrist eemal hoida ja sul on poekott, kes käib ülikoolis ja, ja sul ei olnudki niisugust hirmu ega lootust, et temast võiks näitleja saada? Ei olnud, aga, aga ta tegi gümnaasiumis küll igasuguseid trikke, kirjutas näitemänge ja, ja lavastas neid seal koolis ja ja mind ta vaatama ei lubanud, aga ta oli selle kõik videosse võtnud ja siis ma kodus sain siis pärast tubas vaadata, kui see asi nagu, kuna midagi, kui ta ei saanud, et kui see oli juba nii-öelda videolindil, siis ma vaatasin ja päris huvitav lugu oli seal koos Lydia Koidula Jakobson mingid sellised tegeleda. Et ta, et tal on nutiselle peale, aga tal on ka tal on ka mingit muud nutted, las üks inimene perekonnas olla siis selline reaalsem ja normaalsem, et ta päris minuga, et mitu lehekülge teksti ta peab kirjutama, et see oleks laval kolm minutit ja noh, niimoodi selliseid asju, selliseid tehnilisi asju. Aga ma arvan, et, et see eriala, mida ta õppinud, on natukene ka loominguline, et ta õpib tootearendusse tootejuhtimist. Et ta peab ise ka midagi seal ju välja mõtlema. Et see ei ole lihtsalt puhtalt tehniline ala, et võib-olla need geenid tulevad kasuks siis või noh, mine tea, ma küll vägisi ei oleks ju saanud teda, kui ta ikkagi oleks tahtnud. Ega mina poleks saanud teda sabast kinni hoida, et nüüd ei lähe lavakasse. Aga ta lõpetas gümnaasiumi kuldmedaliga, muide jaa, sai kohe töösse ja, ja ei tekkinud meil üldse mingit aruteluga. Ta elab ikka sinuga koos ja me elame koos, elate praegu kahekesi veidi aega? Ei, meil ei ole koera. Me oleme kahekesi praegu ja, ja kuidas, nagu on lootusi miniale või ei, miniakandidaat on päris palju, aga, aga ma loodan, et ta lõpetab oma bakalaureuse, siis tal seisab ees veel Eesti kaitsesõjaväeteenistus, kuhu, kuhu ta peab minema, minu arust see on auasi. Tänapäeva poisid on ju nii nõrgad, kõik ei pääsegi sõjaväkke, aga tema spordipoiss, nii et ma arvan, et tal ei ole probleem. Ei ole, ta on juba välja valitud, seal on juba teadagi, kuhu ta läheb ja kõige ja ma arvan, et, et ta peab selle läbi tegema, et see on auasi. Ja siis ja siis noh siis tuleb teha magister ja, ja muude asjadega siis lisaaega on, selle pere loomisel on, arvan nii, mina olin ise ka päris vana, kui ma perekonna lõin, esimese perekonna, nii jõudsin veel mitu kilu, eks ole, selle ajaga jah, ja kui vana sa siis olid, mis on vana tänapäeva mõistes, et tänapäeva mõistes ei ole vana, aga tolle aja mõistes 28 olin ma oli see vana. Ja oli ju, oli? No see oli ju ikka häbiväärne, et 28 aastane naine tuleb veel last sünnitama haiglasse, mind aeti sealt pika puuga välja ajada, sanitar oli väga kurjaga, midagi ei olnud enam teha, laps sündis. Kas see, et see esimene perekonna loomine juhtus nii hilja, kas see on ka põhjus, miks sul on ainult üks? Jah, ma arvan, et, et see ka ja üldse elu läks niimoodi. Et mul on tegelikult see on asi, millest mul natuke kahju, isegi palju kahju, aga pole mõtet ju nüüd enam seda hoiata, et nüüd on mul lootus, et tuleb kari lapselapsi ja küll ma siis rakendan oma lastega suhtlemise vajaduse selles ja siis pealegi on mu õelapsed muide minust 11 aastat noorem ja mul on kaks õelast. Nad on kaheksa ja kuus ja me omavahel oleme väga suured sõbrad, nad elavad küll soomemaal, aga noh, see on ju siinsamas, peaaegu lähemal kui lähemal kui Valga. Nii et et me suhtleme väga tihti ja iga päev helistame, oleme suured sõbrad, kui on need oli täna hommikul raadiomajja, siis tal oli kaasas niisugune väga seksikas randmekott, värviline ja lähen, teadlik inimene oleks mõelnud, et mida ta seal küll kannab, ümmargust suurt. Aga seal sees olid, seal sees olid plaadid, nagu selgus, pärast on need plaadid kõik nii kraabitud. Teel Valka ja tagasi autos mängides me küll kahjuks neid plaate kasutada ei saa, tänases saates aga, aga õnneks raadio Mansour fonoteeki, et meie tõmbame korraks hinge ja teie armsad kuulajad, tõmmake ka ja teile laulab vahelduseks üks anne suurtest lemmikutest, Barbra Streisand. Kell on 10, läbi 37 minutit, jutusaate stuudios on Margit Kilumets ja külaliseks täna hommikul Anne Veesaar. Barbra Streisand, kanisime vinge mutt, natuke nagu sina, kui isegi isegi ninad on juba sarnaseks läinud. Käigud Ma olen nii õnnelik, et nad mul peale avariid oli ninaluumurd kahest kohast ja ja ma olen nii õnnelik. Nüüd olen, ma olen, ma olen õnnelik, et ellu jäin ja teiseks, et mu nina nüüd pärast seda ma mõtlesin lähevadki koledaks, ega e ta on niisugune väike mull on seepeale tulnud niuke konkse nagu Barbara Streisandi nina moodi onu nina läinud pärast seda, et ma olen tšeki rõõmusele. No muusikalist lukku ei mänginud me täna mitte asjata, sellepärast et Eesti rahvas ikkagi seostab sind suures osas, kas õnnega praegu jah või, või muusikalidega, ütle, kas sulle ja sinuga raadidele ei tundu vahel, et, et selline hea muusikalide õitseaeg on nagu ümber saamas. No ei tundu sellepärast, et maailmas ju tekib neid juurde kogu aeg ja ja, ja on palju asju, mida, mida Eestisse veel tuua pole saanud. Et noh, see võib tekkida sellest, et noh, et kui me korjame mingid vanad lood, ülesed ahneid, nagu pole enam midagi muud teha. Ja Bergimine muusikaliteater saab novembris täpselt 10 aastaseks. Et me alustasime 98 esimese looga kuningas ja mina. Ja nüüd me saame 10 aastaga me kavatseme seda sünnipäeva ikka pidada, et eks siis vaatame, mis edasi saab ja kuidas te seda teate ja me peame seda omaproduktsiooniga jälle meid, meie osta sisse kallist kallist muusikali ei Londonist eikuskilt prodelt vaid me teeme iseloom, mille pealkiri on pronksivalu ehk welcome to Estonia. Ja noh, kui inimesed mäletavad Georgi, siis see oli ka see meie nii-öelda omaproduktsioon ise isetehtud materjalist. Ja tähistame seda selle looga. Ja praegu juba muidugi ettevalmistused ja tööd käivad, sest et noh, kaugel see november on, varsti on esietendus ja varsti on siis see 10. sünnipäev ja siis on muidugi üks õhtul Nendest muusikalide õhtutest selline, kus siis on lool ka kolmas vaatus, kus esinevad meie staarid, kes on 10 aasta jooksul seal seal teatris kaasa löönud ja ka need noored, kes on meie hulgast välja kasvanud või keda me oleme koolitanud ja õpetanud ja keda nüüd riigiteatrid lahkesti oma lugudes kasutavad, ei saa ma praegu pisut pisut irooniliselt siin nimetamata jätta, aga no okei, see on tore, et nad tegelikult on, teatrid on meid üles leidnud, need artistid, keda meil nii-öelda meie noh, kes tulid ja midagi ei osanud ja muusikalikooli ju pole ja me ise nii-öelda oleme selle kooli teinud, õppides ja mängides on nad siis arenenud. Ja, ja kõik kõige selle nii-öelda suure suure üritusega kavatseme seda tähistada ja siis vaatame, mis edasi saab, aga käisime just issand aeg läheb nii ruttu mööda möödunud aasta jaanuaris proodvel vaatlesime kümmet muusikali ja ja on asju, mida kindlasti tahaks veel Eestis teha. Aga noh, loodame, et Sakala keskus nüüd ikka õige pea valmis saab, et on asju, mida juba tehnilistel põhjustel ei lubatakski teha mingisuguse Linnahalli lava peale, aga on asju, mis jälle kõlbavad sinna väga hästi. Et pronksiöö, ma arvan, sovi linna oli väga suurepäraselt kohe ja meie 10.-ks sünnipäevaks. Nii et et noh, see on seesama samasugune mõte, et noh, et kas ei ole juba küll, kas teater üldse ei küllastusis või kas teater üldse ükskord otsa ei lõpe? No ei lõpe, kui inimesed ikkagi tulevad ja tahavad näha. Kui nad enam üldse ei tule, ühtegi inimest ei tule, no siis on ta lõppenud ja tegijatest on üksi vähe, keegi peab ikka. Nojah, ja su ema ja õde ikka istuvad ema poolt, jah. Aga kui sa käisid neid kümmet etendust vaatamas Broadwayl, siis mis peab ühes muusikalis olema, et see sinu südame võidaks? Et nendest 10-st kindlasti oli üks selline, mille peale sa kõige rohkem tagasi mõtled ja, ja ma ei tea, kas nüüd konkurendid kuulavad ja sa ei tohi seda võib-olla paljastada, säästavad seda ära ostma või tohid või ma võin sellest rääkida, et see ei ole, see on ma terve maailmas avalik saladus, et, et praegu ruulib metsikult muusikalist Camelot. Jah, seal Monty Pythoni järgi tehtud lugu. Ja need tuttavad muusikakatked ka, mida me, mida me kõik nendest montypythonlik filmidest teame. Ja ja ideaalis peaks see pronksivalu olema ka midagi sellist, et noh, ei saa olla niisugune muusikavideo osa ära ja mida me kõik, Me võtame mingid poliitilised seisukohad ja kas seda tehti õigesti või valesti või millal see ei ole üldse meeasi Vaidetest, et inimesed ka natukene naeraks oma selle nii-öelda püha Graali või mingite mingite asjade üle, et mulle tundub, et et Eesti inimesed on liiga mornid, et nad ei julge iseenda üle naerda, nad sisimas võib-olla teevad seda, aga nad ei julge seda avalikult teha. Et et ses panelot on küll niisugune lugu, kus inglased tõesti oma oma legendide ja pühade asjade ja, ja mis iganes kraalide üle nad naeravad, siis on kõik nii vaimukas, samas on see hea muusika, samas on see hea show. Samas on tantsu tralli ja see eeldab sealt ka hoopis midagi muud. Üks vot tõesti, noh, ma olen nüüd ka teinud muusikat, ma võin rääkida oma kogemusest, et draamanäitleja ettevalmistus on ja koolitus on üks asi, aga, aga tõepoolest, kui kum, kui me ikka, Marika Vaarikuga Tuhkatriinu Eva Püssa, kes olid võõras tütred ja mina, kui Melik oma laulu- ja tantsustseenid ära mängisime, tulime lava taha ja hing oli kinni ja ja, ja kahetsesin, et miks meil nii kehv vorm on ja homsest hakkame trennis käima umbes niimoodi, et see ei ole, see nõuab ikkagi näitlejalt hoopis hoopis põhjalikumat ettevalmistust. Mida ma nüüd ajan siin soga juttu, mul läks nüüd juba jutu algus, segamine lõpuga ka vahetaja, ühesõnaga mina tahan seda öelda, et et see spaneloton, jah küll niisugune asi, mida, kas need, kas me nüüd ükskord jõuame nii kaugele, et Eestis seda teha, aga, aga midagi samalaadset peaks peaks olema. Natuke kurbus, natuke nukrust, natuke huumorit, natuke rõõme natuke iseenda üle naermist peaks olema, sest pronksiöös, et võtame snitti selles spamelotist siis kui sa mõtled eelolevale suvele. Ja siis ma sain aru, et töises plaanis tähendab see selle sama 10. sünnipäeva ettevalmistamist. Aga, aga mida see veel toob see suvi. See toob südamele ühe õhtusöögiteatri, mis hakkab olema Eesti igal kolmapäeval Eesti erinevates linnades vastavalt sellele, kuhu liigub tsirkusetelk, mis on toodud krokodillide ja, ja offidega suguste fännidega siia. Et igal kolmapäeval tähendab see mulle tööd, siis see tähendab mulle päris mitmeid päevade ja ürituste ja suvepäevade juhtimisi. Noh, see on, see on see, kus me palka saan, eks ju. Sest et ma pean ostma bensiin, et sõita Lõuna-Eestisse ja, ja toimetada seal oma talus. Vot nüüd tulid talu juurde, sinna ma tahtsin ka jõuda, sa oled tegelikult Lõuna-Eesti tüdruk ja nüüd on sul õnnestunud oma juurte juurde niimoodi tagasi riblada. Et alguses olid ema ja isa ja nende kodu see emassoni kodu tegelikult, kus sa käisid, aga, aga nüüd on sul oma seal üks kõks ja, ja vähe sellest, te olete koos õega ostnud sinna niisuguse reservaadi teinud rantšo. Et, et kas kirjelda seda tunnet, et, et miks teil peab seal nii palju kohti olema või te tahate seda endale hoida või, või sa kavatsed tõesti vanaduses, mis ei olegi ju nii kaugel, mis on juba juba seisab siin stuudio ukse taga, koputab vaikselt, et eetrit, kas sa tõesti kujutad ette, et sa elad seal? No vaata, pole mõtet nagu väga tulevikus elada, sest et ega, ega kunagi ei tea, kuidas läheb ja elunaljakas ta on ju nii lühike, eks nagu Adolf Rühka ja ehk siis Kivirähk, et et ma Ma ei, valmistu küll selleks nüüd niimoodi, et noh, siis ma hakkan nüüd oleme siis ma hakkan tegema. Vaid ma ei saa teisiti, ma pean seal käima ja ma pean seal olema ja mul on seal küll kõiki lippa rappa, aga sellest ei ole midagi, tööjärg on kogu aeg ees, kui ma sinna lähen. Ja kõik ei peagi ju olema nii korras, Jakura on nagu on, minule seal meeldib. Ja ja kõige suurem töö on sellel alati muru niitmine, sest et mina ei tea kuskil maailmakohaseid muru nii kiiresti kui minu õue ja minu õunapuude vahel aias üle ühe eestlase mõtleb. Nii muide võin sulle kinnitada, et ja noh et nüüd on vaja laudanurka parandada, aga mis on suurtest maakividest ja natuke on ilmastikutingimused seda paigast nihutanud, aga küll ma saan sellega hakkama ja, ja, ja kõik on tore, et ma tean, et mind on kogu aeg mingit tööd ja kohustused ootamas ja mitte, et me tahaks nüüd oma perega omada seal mingit tohutut maatükki. No ikka tahame ka, võib-olla tahame ka, vaata maa niisugune asi, mida, mida ikka juurde ei tule maailma, et raha tuleb juurde ja õnne, ehk tuleb juurde ja aga, aga kui ma seisan ikka seal oma metsavahe, noh, mul on seal metsamaad ja karjamaad ja soomaad ja seisan oma soo ääres, jaa. Jaa. Või oma gaasikus ja korjan sügisel puravikke, siis mõtlen, et pagan, et noh, mingi selline midagi ikkagi on, sellist inimeses, ta on ikka natuke ahne ka, ta tahab omada midagi minu maa praegu ma seisan siin ka jalaga selle peal ja see on minu puravik. Mingi noh, natukene on, niisugune tunne on ikka ka aga, aga mitte ainult. Ma jään haigeks, kui ma ei saa seal käia ja olla. Ma olen noh, mitte mul ei tõuse palavik, aga me nagu hing on haige ja ja mõte kisub sinnapoole ja ja talvel on hea. Siis ma lähen siis suvel sinna, siis ma teen kõik seda ja toda ja mida ma kõike seal ära teen. Kui ma ühe asja sellest jõuan suve jooksul teha siin juba väga hästi. Sa ütlesid mõned minutid tagasi, et sul on seal laudanurk, kus on vaja kuule veeretada jah, et sa oled nüüd natukene pealt viiekümnesena sellises seisus, et, et sul ei ole kodus sellist meest, kui sinu lähisugulased need välja arvata, ütleme sellist elukaaslast, kelle, keda sa saaksid paluda või sundida seda kivi veeretama. Et kas niisugune vabadus sind vahel ettevaatlikuks ei tee, et, et sa lähened pensionipõlvele ja sul ei olegi kedagi, kellega koos vanaks minna. Ahah, no ma ei hakka siin hämama täna, mul on keegi, kellega võib-olla koos vanaks minna. Et ma ei ole üksi ja ta tuleb ja aitab mul selle lauda nurga ära parandada ja kuidagi. Ja kui ta seda muidu ei teadnud, siis ta kuulis seda nüüd raa. Ta peab selle lauda nurga ära parandama. Aga rohkem sellest ei räägi, ma saan aru, jah. Ma pean tsementi ostma ja mõtlesime seda segu teha, et, et see kõik kinni peaks, aga ma arvan, et ta ise mõtleb ka ja ma, ma arvan, ta kuulab mind kui ta. Kui ta istunud ennast metsa puid saagima. Sa oled anne, tõeliselt selline rõõmsameelne inimene ja ma usun, et, et on Eestimaal siiski ajakirjade lugejaidudele, televiisori, vaatajaid, kes arvavad, et, et sümboos. Et sa tegelikult nutad õhtuti salaja patja või ma ei tea. Viskad viina kurbadel hetkedel, et üks inimene ei saa olla nii üdini positiivne. Aga neil on õigus. Ega ei saagi olla inimene üdini positiivne, see on jaburus ju. Ma pean, peaks olema imbetsill, kui ma olen kogu aeg õnnelik ja rõõmus. Aga, aga mis on minu omadus? Parandamatu optimism ja ja ma ei hädalda ja sellest jääb mulje, nagu mul oleks kogu aeg kõik korras. Aga hädaldamisel pole ju mingisugust mõtet joigamisel seebi, kuhugi tuleb mõelda, lahendusi, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Ja, ja see on juba jõud, hädaldamine on see, mis võtab energia ära ja ei aita leida lahendusi, vaid pärsib kõike üldsuse elamist. Et et on, on, ma olen ka sellest rääkinud nendes tuhandetes ajakirjades, et jah, on on olnud õhtuid, kus ma, kus ma nutan või, või ärkan hommikul ülesse ja nutan, sest Ma ei tahagi nagu ärgata või no mingeid mingeid niisugused tunded tekivad. Aga sellest ma räägin vähe, et, et peale jääb ikka see tegutsemise ja edasimineku mõte, et noh, siis jääb mulje, et ma olen debiilne, kogu aeg rõõmus. No see ei ole normaalne, ei ole ju, eks, ja sul on ilmselt ka elu jooksul kogunenud niisugune suur pagas sõpru, kelle hulgast sa võid alati valida selle, kellele ma helistan. See on mu elu on lõppenud, aga üle 15 minuti ma ei viitsi. Hoiatav on selliseid telefonikõnesid. Maksimum, kui praegu kaebanema vilets ja siis kõik ja siis vaatame, mis edasi saab. Jah, mul on tõesti, mul on tõesti palju sõpru, on, on inimesi, kes kellele ma võin keset ööd helistada ja öelda, et kurat Ma lähen üksi, tule minu juurde või, või kas ma võin sinu juurde tulla või noh, mida iganes või räägi minuga kaks minutit ja, ja seda ei olegi vaja teha alati, kui sa tead, et sul see võimalus on esmastööline inimest keset töödeks, aga ma tean, et mul on see võimalus. Mis on see, mida sa praegu enda sees noh, kõige rohkem muurid või, või, või haud või, või plaanid või kas seal on mingi niisugune salajane unistus või, või, või püüd või soovib see võib-olla kõige väiksem õppida ära mingi asi sõita, kuskile, näha midagi tutvuda mõne inimesega, aga see võib olla ka midagi väga suurt, et et sa ise ütlesid, et ei tohi jääda nagu Tõnguma sinna vanasse mutta ja jah, minevikus ei tohi sorida. Ja tuleviku noh, väga suuri plaane ei tohi teha, sest me me kunagi ei tea, eks. Et mida, mida vanemaks ma olen saanud, seda rohkem saan aru, kui kui tähtis on see praegune hetk, kus sa, kus sa oled, see on tegelikult see ei ole mingi minu väljamõeldis, seda kogu aeg räägitakse igavest elu, õpetas raamatuid, mis on täiesti tobedad ja mida ärge lugege, inimesed, õppige oma elusid ja vaadake ringi ja ärge olge üksi, ei tohi üksi olla, tal peab olema kaaslane, üksi muutub tigedaks, koledaks, määruseks, kadedaks ja õelaks ja ta ei oska enam jagada ei ennast ega, ega oma oma. Ükskõik, kas või oma kohvikannu valada see hommikul kahele inimesele välja, mitte ainult endale. Aga nüüd selle unistuse juurde see boonus, mis ma küsisin, unistan. Tead, ma ei oskagi sellele küsimusele vastata. Ma ei saa öelda, et unistan rahust, puhkusest ja mõnikord mõni minu töö on ka ongi nagu puhkus või nauding, et siis siis siis on kõik hästi. Võib-olla seda on väga lihtne asi, ma tahan, et, et inimesed mu ümber oleksid terved ja et mu pere oleks terve, j ott otil läheks hästi, ta leiaks omale õige pruudi kohe mitte nagu mina, kes mitu korda peab abielus käima enne kui võib-olla kunagi leiab selle õige või leia kega Mihhatria. Et. Noh, et kõik laabuks et inimesed oleksid vahvad ja kui nad natuke vinguvad, noh, viis minutit, üle selle pole mõtet. Ja noh, ega seda, ega seda plaani ei pea ka endast välja kaevama, kui seda ei ole, ma ei hakka praegu kunstnikud mõtlevad, et mul ei ole vaja, sest et pealegi Gertrud, et mängida ei taha Gertrud nii väga mänginud, külma oleksime mänginud ka, kui ma oleks tahtnud. Nojah, ja siin näeb ju sellel suvel tsirkusetelgis kolmapäeviti ja mängid seal ka ja õhtul lähed proovi juba. Jah, täna õhtul ma lähen juba proovi. Nii on, aga tänase jutusaateaeg on põhimõtteliselt kohe otsa saama, kui ruttu oleks aeg, vaata seal, see tähendab, see tähendab, tähendab seda, et sa pead rääkima nüüd selle sissejuhatava loo, mis kaunistab muusikapala, millega me tänase saate lõpetame, see on niisugune muusikapala, mida ka vikerraadiost eriti sageli ei kuule, seda laulab üks näitleja. Seda laulab Andres Raag ja see on üks imeilus ballaad. Ja ja oma nukra matel hetkedel ma kuulan seda. Näitajad üldse laulavad teistmoodi kui lauljad, aga nüüd on muusikali muusikaliartistid õppinud laulma kui näitlejad. Et nad laulavad lugu. Nad laulavad sõnumit, mitte noote ja Andres teeb seda kuidagi hästi südamest ja üldse üldse. Ta on üks hästi põnev näitleja, et seal ma ei osanud aimatagi, et ta võib nii kihvti rolli teha, kui ta mängis musketäride kõrtsmiku, et ma ei tundnud harva. No ma tean, et minu elus pole eesti teatris kunagi niimoodi juhtunud, et ma vaatan etendust ja ma ei saa aru, kes näitlejana ta mängib pikastel, kes näitlejal, ma pean vahel kavalehest lugema. Seal Andres Raag, las ta nüüd laulab. Aitäh sulle on ja ilusat kevadet, seda kõige magusamat aega, mis praegu eestimaad vallutab täiel rinnal ja, ja veel ilusamat suve ja loodame, et see loojang on siis tegelikult ikka veel väga kaugel. Aitäh teile, armsad kuulajad. Ilusat pühapäeva jätku. Tänase jutu saatel lõpetab Andres Raag. Maade üheksa kooli hirmus ikka. Ja hea. Wire mulle soovida. Kõige lähema ees selles liigas ja vaeva raames. Tere kauge leegaa. Kaugemal. Ei, ma ju van, no see Oh lõppes pikal, kõik ühtäkki selgeks, sai. Ei kutsunud ka osa maade sa. Päev otsa kooli, musti ja.