16. ja seitsmeteistkümnenda sajandi Inglismaal tähistati kevadpüha maikuu esimest päeva traditsiooniliste mai rongkäikudega, kus kõige tähtsam tegelane vahelinedžek tega ehiti alati ilmatu vägevate lillevanikutega. Aja jooksul hakkasid gildid omavahel võistlema, kellelegi kõige rohelisem on ja lillevannikutele lisandusid puuoksad taimede õied. Nii et lõpuks kattis kõrge roheline püramiid šeki üleni ära. Ta oli ise nagu hiigelsuur puu, käed ja jalad ronitaimedesse mähkunud. Jack õõve Green tõeline, saabuva suve sümbol. Rohelisest Jackist laulis endine Mäednessi mees saaks ühething, Rähemektorson aga mitte. Tema pole alanud tunni peategelane, kuigi ta sobiks selleks samuti väga hästi. Peategelane on mees, kelle sõrmede alt paiskuvad välja nood rõõmsat klaveritriller ja ta oskab selle pilliga tõepoolest imesid. Helijälg jälg ajas ajas. Helijälge ajas. Ikka ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja briti impeeriumi rüütliordu ordeni kavaler ning vee Ell suured tähed L, mis tähendab lõhki laenanud siis Suurbritannia monarhia esindaja, lord Läänanti asetäitja ja see nauditel traditsioonides elava Inglismaa tseremoonia Algraakondades. Selline tähtis mees on Julian Michaels ehk nisul Holland. Esmajoones on Shulz Holland, täiuslik klaveriveer, doos, aga ka oma rütmi ja bluusiorkestri juht ja laulja ja helilooja. Lisaks on ta aastakümneid juhtinud viibishi tele- ja raadiosaateid. Hollandi sõnade järgi seab teda klaveriga 50 aastane armulugu. Ta on selle pilliga nii kokku kasvanud, et see on otsekui osa temast enesest. On öelnud grammi, suurim ime tema jaoks on see, et ta jõudsalt 60.-le eluaastale lähenedes veel elus on ja tegutseb ja kuidas veel tegutseb. Hollandit on natuke keeruline tema muusikas esiplaanile tõsta. Oma bigbändi, siis seos Hollandi rütmi ja bluusiorkestriga on ta teinud hulganisti plaate. Pidevalt üle ilmakuulsaid lauljaid oma salvestustele kutsunud, nii et Schulz organiseerib, juhib brändi, teeb lugude seadeid, kuid tema Virtoosne klaverimäng kõlab koos orkestriga siiski rohkem nagu taustal. Esiplaanil on ikkagi laulja, siin näiteks George Harrison aastal 2000, kas sa võid viia hobuse vee juurde, kuid sa ei saa sundida teda jooma. Muidugi laulab seos Holland ka ise ja vuugi on üks tema lemmikrütme, mis pole tema arvates piisavalt tunnustust leidnud. José alanud aastal 1996 aga oli 1972 ja Charles oli 13 aastat vana, kui nägi esmakordselt Royal Albert hoolis ehtsat rokk-show'd, kus esinesid näiteks Kalbeekins Johnny Cash. Jeanne käes ja tore klaver 13 aastasele kagu Londonist lepphordi linnajaos, kareid poisile võis see kontsert küll unustamatu elamuse anda, kuid Julsi väga noorelt abiellunud vanemad lahku läksid, asus 11 aastane poiss vanavanemate juurde elama ja vanaemal seisis nurgas tõeline imeasi klaver. Vanaema ja vanaisa laulsid selle saartel Vano Music hooli laule ja umbes iga viie minuti järel ütles vanaema metsa. Naiskapeffi. Teadagi tassike piima ja suhkruga teed on inglaste jaoks võlujook, mis peletab kõik hädad ja mured. Seoses Holland on meenutanud, et see oli armsalt vanamoodne, mahe ja leebe maailm, kus ta tundis end kindlalt ja hoituna. Pealegi kõik tema pereliikmed mängisid klaverit ja laulsid. Isade ja Räkk, kelle juurde Charles hiljem elama asus, luges väga palju pidas lugu abstraktsest kunstist ja siiski klassikalisest muusikast ja oleks võinud vabalt kirjanikuks saada, kuid pidi taksojuhi ja kokatööga leiba teenima. Jul Solland kasvas nii süles keset muusikat arvukate perekonna, sõprade ja tuttavate keskel. Ta õppis ta juba varakult inimesi vaatlema ja nagu ta ütleb, oli sellest palju abi, hilisemal ajal, kui ta oma suure bändijuhina mööda maailma ringi rändas. Nooruses saadud kogemused õpetasid talle, et inimesi tuleb aidata. Huumorimeel peab kogu aeg käepärast olema, tuleb olla leplik ja mõned oma arvamused pigem endale hoida. Fler Jean-Charles Hollandi bigbänd vuugid õpetas noorele Charlesile temast 17 aastat vanem onu David, kes mängis peaaegu professionaalses grupis planeedid. Charles leidis peagi ka oma bändi sealis, kuis kus ta alustas juba 16 aastasena 1974 ja oli üks selle asutajaliikmeid. Skviis tegutseb ikka edasi, kuid juba ammuilma Hollandit aitäh ja kõlab tänapäeval niimoodi. Jeruusalemm läks peagi soolateele ja tema esimese mõne looga plaadi nimi oli teadagi vuugi vuugi. 1987. aastal panin juures kokku oma bigbändi, millest sai õige pea tervelt 18 hiljem 20 liikmega nisus Hollandi rütmi ja bluusiorkester, kes tuuritab mööda maailma ja salvestab ridamisi heliplaate koos kõige hinnatumat superstaaridega. Ta salvestasid Shulz, Holland ja tema orkester 2004. aastal terve plaaditäie laule. Ja siin katkend ühest Hollandi äsjasest intervjuust, milles ta räägib oma rütmi ja bluusiorkestrist. Kuulame seda ühe bändi esitatud bluusi saatel, milles effekama kitarriga imesid korda saadab. Ja Holland, minu rütmi ja bluusiorkester on tohutu masinavärk ja sobib suurepäraselt festivalilavadele. Aga meile meeldib muidugi ka kontserthallides mängida. Ja see on praegu ainus liig vänd. Vaevalt tuuridel ringi sõidad. Sellega on nii, et kui oled kord alustanud, teeb seda terve elu viimase hetkeni välja. Jäigal kontserdil juhtub ikka midagi huvitavat. Oleme nõus mängima igal pool ilusatel, suveõhtutel on lausa maagiline esineda väljas kasvõi kusagil keset rohelisi parke. Meil on viis trombooni vajalik arv, trump, petteid, klaver ja meil on, häiris trummidel, kes alustas kunagi ammu koos minuga skii, siis. Vahva on teha muusikat inimestega, keda sa tunned. Mõistame 11, teinekord ilma sõnadeta. Sa tead, missugune muusika teisele meeldib, Jessoniga meil just niimoodi ongi. Pealegi, ta on suurepärane trummimees ja trummari töö tähendab iga bändi jaoks südamelööki. No ja minu vend Krism mängib meil orelit. Aga Charles Hollandi intervjuust veel, eks katkenud. Meil on suurepärased taustalauljad ja maailmakuulsad külalisesinejad ütleb olemas. Ja meil on Ruby Chaner. Tema on tuli ja vesi. Üks väheseid, kes on tulnud gospelmuusikast pluusi ja vugi rütmidesse. Ruby on võrratu. Ta on mu hea sõber, oleme temaga terve maailma läbi rännanud. Ta tuleb lavale ja usub jäägitult kõike, mida teeb tema laulud tulevad otse südamest. Kõik temas on ehtne. Siin ta on. Rubythener. Jos Holland on erakordselt paljude kuulsate muusikutega esinenud ja salvestanud. Ühes intervjuus küsiti ehk kas see on veelgi neid, kellega koos ta muusikat oleks tahtnud teha. Jädevastes nii oleks olnud võrratu teha midagi koos John Lennoni jääbeeessis nišiga. Selles minu unelmate grupis oleks võib-olla Bach keelpilliseadeid teinud ja Louis Armstrong trompetit mänginud. Unistada võib ju ikka koostöö Aretha Franklini ka elab ka unelmates kuid oleme erinevatel mandritel arressa lennukitega, ei reisi ega sõida üldse kuigi palju ringi. Need inimesed on kõik tõelised legendid. Kuid tuleb ka päris uusi muusikuid ja sa võid ainult imestada, kui andekad ja professionaalsed nad on. Me kõik teenime ühte isendit. See on muusika. Märjef voorus jäädi Hollandi rütmi ja bluusiorkester logis ka rege bluus, sving, rock n roll sellele orkestrile ja tema juhile sobib kõik. Shows tundub olevat üks neid õnnelikke inimesi, kes on leidnud oma õige koha siin maa peal. Nagu ta ütleb, muusika on kogu ta elu ja ta ei oskaks end kujutleda millegi muuga tegelemas. Kõige tähtsam asi tema jaoks on see, et ta on alati armastanud muusikat, mida ta teeb ja teinud muusikat, mida ta armastab. Nii ta ütleb. Ja selle üle tuleb võib-olla natukene järele mõelda. Armastab seda, mida teeb, teeb seda, mida armastab. Kunagine märgnesime, saaks oma rõõmsaskaar rütmi ja nukratekstiga. Julius Holland mõtiskleb ühes intervjuus, et veni usk sobib talle. Ta ei tea sellest küll just väga palju, aga oskab jätta mulje, teab. Ajaloos on siiski asju, milles ta end eksperdiks peab. Näiteks kõik, mis puudutab renessanssi, aga muusika on muidugi tema maailm. See peab puudutama inimeste hingi. Kuid erinevaid hingi puudutab erisugune muusika. Mõne inimese jaoks on teisi vapustav muusika, vaid tuuleõhk puulehtedes. Kuid Holland arvab, et tänapäeval on suhtumine muusikasse vähem rangemaks jäänud. Olid ju ajad, mil inimesed lausa vihkasid neid, kes pidasid lugu teistsugusest muusikast, kui nemad ise. 1900 kuuekümnendatel vihati rock n rolli. Raskemetallifännid ei sallinud bluusiarmastajaid ja regirahvas ei taibanud midagi briti folgist. Nüüd on inimesed sallivamaks muutunud ja tahaks loota, et ka temal on selles protsessis oma väike osa. Henry Rider koos Hollandi rütmi ja bluusiorkestriga suur enamus siin kõlavatest lauludest Schulz Hollandi enese loodud ja ta on öelnud inimesed kipuvad unustama, et muusikal on tervendav mõju. Veendun selles ikka ja jälle uuesti. Minut öös on inimeste mõistmine eriti oluline, sest pikkadel tuuridel olles on mu ümber pidevalt 20 suurepärast muusikut, minu rütmi ja bluusiorkester, kuid samas ka 20 väga erinevat isiksust, kellel on oma elu, rõõmud ja mured. Neid tuleb mõista ja aidata, kui vaja. Tõeliselt andekad inimesed on väga haruldased. Vaatavad neid, tuleb hoida. Seda Shulz ei maini, et kui tema ise kuulub just nende samade tõeliselt andeka repe inimeste hulka ei mainiga lugematuid tunnustusi ja autasusid, mida ta oma töö eest saanud on. Seda ütleb küll, et tema bänd on täiesti unikaalne nähtus ja selle unikaalsuse säilitamiseks tuleb ikka ja jälle asjad kokku pakkida ning tuuribussi istuda. Hollandit on nimetatud ka briti rahvuslikuks aardeks ja selle peale ta kostab. Võiks mõelda, et olen otsekui Londoni Tower, kus kunagi väga julmi tegusid korda saadeti. Pildil mõlemad ülitõsised kõva kübaratest, uhked triibulised kaelasidemed ja pidulikud frakid. Ja eks ole vahvad neidis Julsi klaveri drillerit keset bändi tempokat tulevärki. 60-le lähenev Charles Hollandi jõuab kadestamisväärselt palju. BBC raadio kahes on taliga nädalane šõu ja juba üpris pikalt on eetris olnud tema teles leither jorss Holland hiljem koos Hollandiga. Seda sarja on tehtud nüüd juba tervelt 42 episoodi. Seda on olnud mate vahva teha, ütleb Charles ja ma poleks iial uskunud, et senikaua kestab. Mul on olnud tohutu õnn kohtuda selles saates maailma parimate muusikutega. Mõnede puhul nende karjääri alguses teinekord nende viimase esinemise ajal. Muusikaga on ju nii, et tõeliselt hea muusika puhul pole oluline, kas see on loodud viis minutit või 500 aastat tagasi. Soff. Käijeviazzemraonalid meelde ja intervjuus Hollandi rütmi bluusiorkester kes oleks osanud arvata ja tõsta, Charles, kes oleks osanud arvata, kui ma teisme-eas imetlesin Tom Stingi et ei lähegi palju aega, kui ma mängin klaverit ja siis juhatan suurt bigbändi, rännates sellega mööda maailma. Ja et mul on oma raadio- ja tele-show'd teisme eas mul selliseid plaane ei olnud, aga nagu tavaks öelda, kui sa tahad jumalat naerma ajada, siis räägi talle oma plaanidest. Elus ei tea sa kunagi, mis kusagil nurga taga ootab. Olen eluaeg klaverit mänginud, aga alles praegu, kaugeltki mitte esimeses nooruses olen õppinud hindama seda, mida ma teen ja seda, kui palju õnne mul on olnud, et saan seda teha. Charles Hollandi rütmi ja bluusiorkester Don Johns.