Laeva subteele ja Helgi ja mina meiegi läheme laevale tekil, juba ootad pianos nishiorkester ja Franki hord, kes kinnitab. Kaotada pole neil midagi. Ja meil on eriti tore suure punase rattaga kruiisilaev, selliseid võib linna poolitaval Missisipil ikka veel näha, millel on mitu hüüdmine, tool, kuu, linn, näiteks viigiisi lähe paik, kui tema päris nime on ta saanud 18. sajandil Prantsusmaal valitsenud. Isegi järgi. Nii et oleme New Orleansis, võin ju Ooleanis, mõlemad hääldused on lubatud kuumas USA lõunaosariigis Louisianas. New Orleansi ajaloolise prantsuse kvartali tänavaid piiravad pikad, enamasti kahekorruseliste, väga värviliste tehtigi sammastega majade read. Teisel korrusel on suured peene raud, sepisega ääristatud rõdud. Nendelt ripub alla Lillija vahvaid silte, mis kutsuvad baaridesse klubidesse ja restoranidesse. Vorman Street on üks linna kõige kuulsamaid tänavaid, kus hilisööni säravad neoontuled. Rahvas istub tänavakohvikutes ja baarides ning igast lahtisest uksest tulvad tänavale, muusikat. Ajas ajas. Helijälge ajas. Ilusat pühapäeva vikerraadiost Helgi Erilaid. Raimo Seljamaa ja seekord New Orleansi rütmid. Leian rahastusele need kahjuks meie seast juba lahkunud rokimees ja suurepärane pianist ja miks ei läinud, see on USA lõunaosariikide populaarne nimetus pigem valgete kui mustade ameeriklaste seas. Sellise suhtumise juured on kauges ajaloos Ühendriikide põhja ja lõunaosariikidevahelise kodusõja ning afroameeriklastest orjade vabastamise aegadesse. Kui Dixilen džässi nime all tuntuks saanud muusika on ikka seesama rütmika, see rõõmus New Orleansis jazz mida salvestas kummalisel kombel esmakordselt täielikult valgetest muusikutest koosnev original viiks selleni bänd ja see juhtus hoopiski New York Citys aastal 1917. New Orleansi mustad muusikud aga nimetust Dixilanud ei kasuta. Nende jaoks on alati olemas olnud ikka vaid New Orleansi džäss. Aga nüüd muusikud, keeleta New Orleansi erinevatest stiilidest koosnevad stiili on võimatu ette kujutada. Tei. Partalomiu ja Komisjon rebeneb tuntud kui doktor Jon albumilt New Orleans. See teine või teadmis. Tei. Pardal onju ja Pöl kingilugude Mancy laulab, doktor, see on ja teda kommenteerivad. Tei. Partalomiuu trumpetil ja Edi põu. Temagi legend. New Orleansi muusikas. Bigbänd muusika, džäss, kuidas Champ pluusis Teeaa sundist kujunes Rütmanud bluusrock n roll. Seda teab muusik ja helilooja arranžeerija pardalumiuu, kes õppis trompetimängu juba poisikese eas biodeiliselt, kes oli olnud õpetajaks. Pärast teist maailmasõda asutas Spartolomiuu oma üks orkestri ja siis hakkasid asjad liikuma. Portoloo minu ümber kogunesid tasapisi muusikud. Kelledest sai New Orleansi muusika välja koorekiht nii kontsertidel kui stuudios saksofonist heid Hälvin, retailer Haadezdei lee, Allen Franki hiild ja trummar ööl Falmer. Ja lubame veel kord klaveri taha suure, muheda ja laheda, halli habeme ja pika juukse patsiga doktor Johnny. Kui tema pead ei ehi parasjagu kirevate lintide ja sulgedega kaabu, siis teeb seda mõni uhke vägev nahkade ja sulgedega New Orleansi indiaani pealikute stiilis peaga aitäh. Ja teinekord seisab tema klaverimusta riidega kaetud kaanel pealuu või kaks ja isegi oh õudust, mõni madu võib seal ringi roomata. Tarzani klaver, Jaan Söödi tasand prajast bänd aga selle pehmelt rulluvas New Orleansi stiilis loo, et õue nagu nüüd on kõik möödas, kirjutas uskumatult vaesest kliivlandis lummist pärit soulilegend proovivoomak. Ja aastal 1964 sai sellest Rolling Stones grupi hitt, mis tõusis briti tabelites esikohale ja 89. aastal jõudis, laulsid Stoctorsiooni plaadile puudu. Sellest loost on tehtud pikk rida erinevaid versioone ja ta on rõõmsalt ka uude aastatuhandesse rännanud. Henry Roland pööd ehk professor Longher pikk juus on Ivor Lindsey muusikaelus oluline lüli linna vanema ja noorema klaverimängijate põlvkondade vahel. Noorematele oli professor omamoodi isakuju Kiievis, mis Allandus saanud doktor John, kes oli 13 14 aastane, kui professoriga esmakordselt juhtus ning see kohtumine tähendas noorele poisile otsustavat pööret. Doktor, see on enda sõnadega. See polnud mitte ainult Longheri muusika, mis muljet avaldas, vaid kogu tema olemus. Uskumatu riietus, millist ma polnud kunagi varem näinud. Selles mehes oli kõik totaalne. Ja kõigele lisaks käes olid tal ilusad siidised, kindad. Klaverimängu õppis professor hüüdnimega Hess iseseisvalt omal käel. Nooruses mängis palju Kariibi muusikat, kuulas kuuba muusikat, katsetas eksperimenteeris ja nii kujuneski isikupärane mängulaad. Stiil, mida hakati nimetama rumba puugiks. Professor panin muusikasse fancy, ütleb doktor John, professor Longheri Kõudude mardi kraasta on nüüdseks saanud ikooniline New Orleansi karnevalile laul. Ja salvestas ta selle loo esmakordselt aastal 1949. Helijälge ajas. Marslem rooli sõrmede alt tulevad need klaveri grillerid ja laulja, samuti Texasest pärit, kuid Louisianas üles kasvanud ja varakult New Orleansi muusikast vaimustunud maasse pool kelle suurteks eeskujudeks on olnud thats loomi. Nõuja. Professor Lanche. New Orleans on muidugi pidude linn juba mardi. Kra ise on üks suur laulude, tantsude, söömise ja joomise pidu enne suurt paasturongkäigud, orkestrite paraadid, ehted, maskid, fantastilised indiaanitraditsioonides, kostüümid, tõeline karneval, kus tantsud tänavatele ei lõpe. Õhus on maagiat ja ümberringi kõlav muusika on kõigile tuttav. New Orleansi džäss anud heritatis festival lühemalt lihtsalt džässvest toimub igal aastal ajavahemikus aprilli viimane mai esimene nädalavahetus. Näiteks aastal 2018 on ajaga kas 27, aprill, kuues maifestival pühendatud New Orleansi muusikale kultuuripärandile, kaasa arvatud käsitöö ja toidud. Kaks esimest festivali 1970 71 toimusid New Orleansis paigas, mis hiljem sai endale nimeks Louis Armstrongipark. Esimesel festivalil olid esinejate seas Clifton, Schenier, Niuke elling On Demiiters, Heily, Jackson ja Fats toomina. Nelja tuule linna võib öelda kaheksa ilmaga are muusikastiil sündis suuresti linna prantsuse kvartalis mattassade perekonnale kuuluva poe tagaruumis, kus kaheksateistaastane koseimovintsed mattassa avas oma salvestusstuudio 1947 tegi partolom ju mata assa pool esimesed salvestused ja algas ka pikk viljakas koos Fats toominuga. Artistinime häts sai antomaandoomina juunior džässpianisti fad vooleri järgi. Miskit oli neil sarnast miski neid ühendas saksofoni Cats Domina esimesel plaadistusel hätmen mängis hõbed haardesti, kellega koostöö nii stuudios kui laval jätkus veel käesoleval sajandil, seega rohkem kui 50 aastat. No oli see alles, eks uhke saksofon sellesse õmbolaiast poleks raatsinud küll sekunditki kuulamata jätta. New Orleansi rütmides tundubki olevat tõeline võluvõim maagia, mis ei taha sind lahti lasta. Pole midagi imestada, siine Labuudu Lääne-Aafrikast juba 18. sajandil kohale toodud mustade orjade iidne hingeusund oma nõiduslike rituaalidega. Mis on, eks sellised salapärased ja paljude asjatundjate meelest ka ohtlikud. Hai tilt saabunud aga New Orleansi ammustel aegadel mees, kes teatanud, et tema on Senegali prints ning hinge ja keha tervendaja doktor Jon tal olnud 15 naist ja 50 last. Ta õiendanud alalõpmata krokodillide madude skorpionid ja inimeste pealuudega öelnud, et tema parandab haigeid võlujõuga ning müünud soovijatele halbade jõudude eest kaitsvaid Uudva muljet, et meil täna üles astunud Malcolm Journal rännak on öelnud, et võttis oma esinejanime just selle kunagi elanud doktorsiooni nime järgi sest ta usub kindlalt, et viimane siinkandis tõepoolest salapäraseid rituaale korda saada võttis ja too haigitilt saabunu doktortsioon asunud ruudu kunstis võistlema isegi tollase New Orleansi väga võimsal ruudu kuninganna Marila voo enesega. Kahe Ameerika indiaanlastest venna lollija beat Vegase loodud preenboun on teinud laulu uhkest muudu kuningannast marile hoost, kes 19. sajandi keskel New Orleansis oma nõiakunstiga tegeles. Ja kuulsal kongos vääril, kuhu Aafrikast toodud orjad oma vabal päeval pühapäeval kogunesid, juhtis toosama Marila voo udutantse. See oli laul ajatutel teemadel aastast 1971, aga nüüd aastasse 1952 ja veel täpsemalt 13 märts ja kosiimamatassa stuudio. Üheksateistaastane laulja Loit Price salvestab enda kirjutatud laulu loodimis Kloodin taustal. Tei. Pardal on jõubänd. Esimesed võtted, partolo minu arvates ei õnnestu, miskit jääb ikka puudu eelkõige klaveripartii osast, siis aga veenaportoloomiu vahepeal stuudiosse ilmunud väetistoominud klaveri taha istuma. Ja peale esimest proovi, ütleb ta okei, rätsit ja saksofonile hõlberd. Aadesti. Aastal 2007 korraldas ajakiri Novitšokk muusikute seas küsitluse top 100 plaat mis muutsid maailma kõige mõjukamad ja inspireeriva mad. Lood osalesid selles teiste seas siin mõned nimed praegu Wilson tori Eimas Tomueits. Ja võitjaks tuli lill Richardi ehk siis Richard duenn Benimani Teyla postri looming. Tuti fruti itaalia keeles, siis ütleme, kogu puuvili, lill. Richardi hüüdnimigi oli tema sünniosariigi järgi George'i piits, George'i ja virsik, aga laulujuurte, mis salvestati mattassa stuudios 14 september 1955. Produtsendiks hiljem tuntud helilooja Robert Blackwell. Ning saksofoni teil seekord oli Allen ning Hälvin Tyler klaveril siuis, mis ja trummidel ikka. Palmer trummid on New Orleansi juured, ütleb doktor John. Laulus kõlav silpide kombinatsioon on verb, reaalne trummipartii, ütleb lill Richard. New Orleansis sündinud laulja, helilooja, muusiku, Larry Williamsi elutee oli üsnagi mänguline ja karm mis lõppes mehe 44. eluaastal enesetapuga. On küll ka selles kahtlejaid, et seal surmas või siiski tegemist olla millegi muuga, on kuidas on, aga läbi Williams on kirjutanud mitugi rõõmsat kepsakalt, rock n rolli kullafondi laulu justkui vastukaaluks oma kirjule elule. Paul McCartney kirjutas oma 1999 ilmunud albumi Randevil ransaatetekstis. Et nii tema, kuid see on nii eriline lemmik ja armastus oli Larry Williams. Biitlid plaadistasid kokku kolm Williamsi laulu, kaks neist justkui tähistamaks läri Williamsi kolmekümnendat sünnipäeva 10. mail 1965. Need olid päädboy. Teesi, mis liisi kolmas oli slow down. Neid me täna ei kuula. On küll, aga läri Williamsit ennast ja temagi taustal on muusikuid New Orleansist laul aastast 1958. Mul on tüdruksõber, kes kui sale makarone. Juba nooruki ja kas mängi sallendus, sajand koos hinduismi issiga, Dave partalu minu orkestris ja nagu varem öeldud, temagi mõjutajaks vääri mängus oli professor longer. Ja uuel kümnendil 1900 kuuekümnendail, kui muusikamaastik taas kord muuta täienes tuli Saul kasvas uute helidega, New Orleansi muusikaelus ka helilooja arranžeerija produtsendi alandus, saani olulisus, mis järgnevatel aastakümnetel aina kasvas. Tema juurde tuldi nii lähedalt kui kaugelt poolmeka, vaat nii. Elvis Costello, John meiel, mõnede kaugemalt tulnute nimed ja lähematest. Võtame New Orleansis sündinud Liidorsi Allandushani laul. Tööst söekaevanduses. 2005. aasta augusti lõpus New Orleansi vapustanud orkaan Katrina oli linna jaoks tohutu katastroof. Hulk inimesi hukkus, tuhanded kodud jäid vee alla, kuid nagu kirjutatud mitte üks linna tähtsatest muusikapidustustest ei jäänud pidamata. Ikka marssisid tõendite tänavatel inimesed valmistasid nendele maadigra rongkäiguks traditsioonilisi kostüüme, iga-aastane džässi ja pärimusmuusika festival toimusika. New Orleans elab ja hingab oma traditsioonidest. Need on tegelikult selle linna olemus. Midagi kindlat, mis inimestele jõudu annab ja nende elutahet katastroofides alles hoiab ei kao kusagile. New Orleansi muusikatraditsioonid pigem rändavad üle maailma. Juba näiteks 1900 kolmekümnendatel värvisid Dixilenud bändid Euroopas oma nägusid mustaks. Vahest selleks, et rõhutada oma muusika päritolu ja natuke nalja pärast kindlasti ka New Orleansi elurõõmsalt rullivaid. Need on ju ka eesti muusikat mänginud aga siin 1950. aastal Californias sündinud Roy Rogers, kes sai nime möödunud sajandi algupoolel kuulsaks saanud ja laulvaks kauboiks kutsutud vesternistaari ja šõumehe järgi. Hilisem Roy rootschez mängis suurepäraselt slaidkitarri, produtseerib teiste muusikute plaate ja teeb neid käise. Kui meeldib, siis kah New Orleansi stiilis. Seilamine New Orleansi muusika merel oleks meil võinud jätkuda tunde ja siis veel tunde ööl Kingis, Nevil Brothers, Timi Clinton, smiley Lewis tooma. Aga aitab, ja kaugel need jõuludki enam on. Pianos, mis ja deklaud lõpetavad.