Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust, mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on seal aga Isamaa, vaadata mulle Eesti ning eesti lugu. Tere ja häid pühi. Ilusat võidupüha, head jaanilaupäeva. Just laupäevale kohaselt. Ta on tänagi kell üks ajaloosaade, mis aitab mäletada ja meeles hoida eestlaste kalmudest ja mälestusmärkidest maailmas mälestuse hoidmisest nii idas kui ka läänes nii põhjas kui ka lõunas. Räägime eesti muinsus. Seitse seltsi esimehe Peep Pillakuga. Tere tulemast saatesse. Tervist. Minu nimi on Piret Kriivan ja alustame sellest, kas muinsuskaitse seltsi juurde 10 aastat tagasi moodustatud kaasmaalaste mälestuse jäädvustamise toimkonnale on tänaseks ülevaade väljaspool Eestit jäävate eestlaste haudade ja mälestusmärkide ja mälestiste kohta. Jah, kindlasti meil mingisugune ülevaade on ja loodetavasti see ka tulevikus täieneb. Kuid olen täiesti veendunud ka selles, et sajaprotsendilist ülevaadet ei ole võimalik saada, sest eestlasi, nendega seotud mälestusmärke ja matmispaik on niivõrd palju laiali üle maailma, et, et see kõik kokku koguda on, on küllaltki aeganõudev ja raske töö. Aga noh, selle poole me püüdleme. Eesmärk oli toimkonnal ka koostada andmebaas. Jah, see andmebaas on olemas ja see on ka tasapisi täienenud. Nii et tänaseks on selles andmebaasis 445 isikut, nende matmiskohad, hauakohad ja see andmebaas täiesti toimib, kuigi viimastel aastatel on võib-olla sinna sissekandeid tulnud vähem kui varasematel aastatel. See andmebaas on internetis ka olemas. Jah, see on internetis olemas, see on muinsuskaitseameti kodulehel ja muinsuskaitse seltsil on kodulehel ka link sellele. Nii et matmispaikade andmebaas, kui sisestada, siis tuleb kohe internetis, lööb selle ette. Ja seal saab siis neid matmispaiku ja haudu leida nii isiku nime kui maade surnuaedade linnade asulate järgi. Et päris mitmest riigist on naaberriikidest Venemaalt, Soomest, Rootsist, on Taanist isegi Türgist, Hispaaniast, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Kanadast ja Ameerika ühendriikides. Seal need matmiskohti. Kuidas te need koondanud või kogunud olete, kas ilmselt kõiki ei ole ise läbi käinud, et kas inimesed teatavad või arhiividest uurite või kuidas? Jah, see ongi meie ekspeditsioonide mõte olnud, et kui käia kohapeal, luua inimestega kontakte, selgitada välja need inimesed, kes ka kohapeal tunnevad selle küsimuse vastu huvi, et nad kaasa haarata ja tõepoolest nad on saatnud meile päris palju andmeid. Eestlasi on tõepoolest ilmselt igas maailma nurgas erinevates riikides. Aga kõige rohkem on ilmselt eestlasi Venemaamullas. Jah, kindlasti, arvuliselt võib neid seal olla kõige rohkem kuigi nende haudade asukohad ei ole teada nii hästi, näiteks kui nende puhul, kes on, ütleme, euroop kultuuriruumis maetud Rootsis või Soomes või Kanadas või Austraalias, Ameerika Ühendriikides. Et paljud ju on viidud sinna võimuga, kas siis juba tsaariajal, kes Siberisse viidi, karistust kandma või siis need väljarändajad, tuhanded, kes rääkisid, et leida seal maad ja rajada uued kodud. Ja tõepoolest, need väljarändajad ju ulatusid Krimmi Siberis Kaug-Itta rääkimata siis Peipsi-tagusest alast Peterburist ja, ja teistest suurlinnadest. Et nende haudadest ei ole palju alles jäänud. Ja siis muidugi peale Eesti okupeerimist küüditamised. Et ka kui võtta meie riigipead, kes on viidud Venemaale, et nende hauakohtadest on välja selgitada õnnestunud ainult Konstantin Pätsi matmise koht ja ta on ka ümber maetud, aga teised meie riigipead on kõik teadmata paikades maetud. Venemaale on maetud inimesi eestlasi mitme sajandi vältel. Kui me vaatame seda kahekümnendat sajandit siis see aeg, 20. sajandi teine suur sõda on just kõige hullem olnud massirepressioonide aeg, kommunismiohvrid, nende matmispaigad, nende hukkumiskohad. Jah, selle aasta lõpus peakski valmima metsakalmistul, siis genotav nendele Eesti riigipeadele, kelle matmiskohta ei ole teada, et see avamine siis seisab ees seoses Eesti vabariik 1000 aastapäevaga. Ja tõepoolest ju küüditati T 40 41 ja 49 ka teistel vahepealsetel aastatel eestlasi tuhandete kaupa. Nii intelligent, poliitikuid, sõjaväelasi ja enamus neid, kes, kes vene vangilaagrites või asumisel olles surid, aga nende täpset hauakohta ei ole teada ja on ka küllaltki võimatu välja selgitada, et nagu ma juba ütlesin, et üks erand oli Konstantin Pätsi matmiskoht, aga noh samas kui võtame Jaan Tõnissoni, et me ei tea tema täpset surmaaega, aga surma kohta matmiskohast rääkimata, võime ainult oletada. Ja toetada tõenäolisus selle. Ja kindral Laidoner, kes oli Vladimiri vanglas ja suri 1956. aastal seal. Et tema hauda oleme üritanud ka üles otsida. Paraku see ala, kuhu neid vanglas surnuid maeti ja neid oli tõepoolest väga erinevatest rahvustest, oli seal poolakaid, näiteks Jaaniankovski oli Poola asepeaminister, kes temaga ühel päeval ja ilmselt ka Ühte kohta maeti. Aga seal olid Jaapani sõjaväelasi, oli ukrainlasi, oli leedulasi, sakslasi ja see ala on umbes 50 korda 200 meetrit ja kui ei ole mingit plaani hakata sealt servast lihtsalt kaevama, et see praegustel tingimustel ma arvan, et ei ole tulemuslik ja sellepärast ongi pandud sinna kalmistul siis ka kindral Laidoneri mälestustahvel, nagu on teinud ka jaapanlased ja ukrainlased ja poolakad. Aga kunagi võib-olla ühiste jõududega õnnestub ka see Koht läbi uurida ja, ja selgitada. Gulagi laagrites hukkunud eestlased. Nende hukkumiskoht on teada, kui paljude puhul on võimalik seda hukkumiskohta näiteks tänapäeval külastada ja kas mõnedel puhkudel on ka pandud mälestusmärgid kas Vorkud taas või noriskise? Jah, on käinud Memento tähendab need, kes seal laagrites on ise olnud või, või nende lähedased ja sinna on püstitatud mälestusmärgid, et on mälestusmärgid, mis on siis baltlastele või tähendab Eesti Läti, Leedu ühised mälestusmärgid või, või siis ka eestlastele. Aga need on lihtsalt mälestusmärgid, et, et seda matmiskohta või kuhu keegi on maetud, et, et seda on tõesti võimatu välja selgitada ja muidugi, eks ta nüüd poliitilistel põhjustel on ka raskendatud neid paiku külastada ja seal uurimusi teha. Et tundub jah, et Venemaal ei ole olnud viisiks pidada täpseid plaane nagu Euroopa maailmas, et kuhu keegi on maetud, et täpne asukoht oleks teada, kaevati lihtsalt kraav ja järjest maeti sinna. Ja, ja mingisugust plaani või märkmeid selle kohta ei tehtud. Huvitav on see, et Norilskis, kus hukkusid eesti ohvitserid, et sinna tegelikult, kas ma olen õigesti aru saanud, et mälestusmärk püstitati veel enne Eesti taasiseseisvumist? Nojah, perestroika ajal hakati neid asju juba uurima ja samamoodi juba kellest ma rääkisin, president Päts, tema säilmete ülesleidmine, ekspeditsioonid olid kahel aastal 1000 1989 ja 1990. Et kui Eesti oli juba iseseisev riik, aga siis ei oleks nii lihtsalt see õnnestunudki, ma arvan. Ja selle Norrilskiga on sama moodi, et et pärast võib-olla oleks olnud hoopis keerulisem seda mälestusmärki seal püsti panna. Kalmistud, kuhu eestlased on Venemaal maetud. Lewašovo memoriaal, kalmistu ja Smolenski kalmistu. Jah, Lewašovo on päike, kohake siis Peterburi, Viiburi linnaosa põhjaservas. Ja seal on siis NKVD salajane matmispaik, kuhu toodi Leningradis hukatute laip, puu ja maeti 1937.-st aastast kuni 1954. aastani. Ametlikel andmetel on teada, et hukati 46771 inimest ja neist 40485 poliitilistel põhjustel. Enamus neist hukati siis Stalini suure terroriaastatel 1937 38. Ja sealhulgas on teada eestlasi 4561. Et see objekt või taodža, nagu teda nimetati, see plankaiaga ümbritsetud metsatukk oli salastatud kuni 1989. aastani. Et alles siis saadi teada, et siia maetud tuhanded süütud inimesed järgnevatel aastatel siis kavandati sinna memoriaalkompleks, et sinna on maetud poolakaid, juute, sakslasi, soomlasi, norralasi, venelasi, ukrainlasi, valgevenelasi, itaallasi, lätlasi, leedulasi. Ja kõik need rahvad on siis ka pannud sinna mälestusmärgi oma kaasmaalastele. Samuti on Eesti inimestele siis avatud seal mälestusmärk. Ja lisaks siis rahvuste kaupa, mälestusmärkidel on, on sinna näiteks püstitatud ka mälestusmärgid kurtummadele karsklastel katoliiklastele, nunnade Elle energeetikutele, keda kõik Stalini ajal taga kiusati ja, ja, ja siis ka tapeti. Kui palju on välja selgitatud, kes need inimesed nimeliselt olid, kui paljude nimed on teada? Selle tööga on tegelenud Anatoli rasuumov, Peterburi raamat, kogu töötaja ajaloolane ja ta on juba siis 80.-te aastate lõpus selle teemaga tegelenud, kõigepealt siis avaldas neid nimekirju, mis tal arhiivis õnnestus hankida Leningradi või Peterburi ajalehes. Ja tänaseks on, on ta koostanud 13 paksu köidet nende inimeste elulugude või nimel selle kohta. Ja see töö tal jätkub siiamaani. Ja seal on siis ka need Eesti inimesed sees. Ja kui selle Lewashovam Memoriaal kalmistu brošüür tutvustav brošüür, millega tegemist on, et see siis kõigepealt, et valmis 90.-te aastate alguses vene keeles ja tänaseks on seda ilmunud juba neli trükki siis lisaks sellele on on see tõlgitud saksa keelde, ingliskeelde soome keelde ja itaalia keelde. Ja nüüd eelmisel aastal ilmus siis ka see eesti keelde tõlgituna. Missugune see Lewašovo memoriaal kalmistu välja näeb? Kui suur see on? Palju ta võib hektarite olla, noh see on üks väike ühekordne majake, mis on siis kahemeetrise plankaiaga ümbritsetud igast küljest ta näeb välja liivasel alal nõmmealal kus on siis põhiliselt männimets, hõre mets ei ole võsastunud, seal on väga hästi korras hoitud, nüüd on seal kellatorn lisaks siis nendele mälestusmärkidel, mida on seal mitte kümneid, vaid lausa sadu. Ja kuna ei ole teada, kuhu keegi on maetud, siis isikutele on paigutanud siis sugulased, sõbrad, Nende mälestustahvleid või fotosid puude külge või, või siis ka maapinnale. Ja just siis oma rahvuskaaslastele püstitatud mälestusmärkide ümbrusesse, et, et samamoodi on ka eestlaste mälestusmärk, mis siis avad tee 1999. aastal ja nüüd on näiteks kaks aastat tagasi, paigutati sinna kõrvale mälestustahvel Kingissepa rajoonis Simitiitsas eestlaste asundusest pärit ohvritel, keda oli siis 45 meest ja kaheksa naist, kes hukati siis 1937. ja 38. aastal, kui spioonid, terroristid, Tiiversandid, kahjurid. Ja seal on siis ka üksikisikutele sugulased pannud neid mälestustahvleid ja ja fotosid. Kui Lewašovo kalmistul jalutada, siis sõna otseses mõttes iga hetk iga samm, mida sa astud, on lahkunute kalmudel lahkunutel. NKVD tegi plaani selle kohta, kuhu inimesi maeti, mitte kes, kuhu on maetud vaid kuhu maeti. Et säärane plaan on olemas ja siis, kui on sinna kalmistule teed rajatud, et siis on need püütud nii teha, et nende üle nende matmispaikade ei läheks. Smolenski kalmistu Peterburis on ka keerulise käekäiguga kalmistu, sinna on maetud olnud palju eestlasi. Nende paljude kalmud on hävinenud. Jah, see on ka keset Peterburgi ja olnud väga uhke kalmistu, see oli luterlik kalmistu, kuhu siis Luuterlasi maeti, mitte mitte ainult eestlasi, vaid ka sakslasi. Ja seal on meiega kaasmaalasi päris palju nimekaid. Näiteks Tartu Ülikooli rektor, füüsik Parro, keeleteadlane, akadeemik Ferdinand, Johann Wiedemanni siis baltisaksa kunstnike arhitekt, etnograaf, restauraator, Johannes Leopold, kaalandak, füüsik, elektrotehnik ja arhitekt, akadeemik Moritz Hermann Jacobi, kes siis leiutas Galvana plastika ja konstrueeris elektrimootori. Tema näiteks on ka projekteerinud Toomemäel Tartus inglisilla. Ja seal on mitme tuntud baltisaksa suguvõsade esindajaid, nagu näiteks Bergid, Wistinghausen, eid. Ja kui see kalmistu oli veel aastaid tagasi täielikult võsas ja seal käidi koertega jalutamas õhtuti või, või siis kalamehed käisid seal uss kaevamas, siis nüüd mõne aasta eest linnavalitsus siiski on alustanud, seal. Korrastustöid on seal kuivendatud, sest see on ju Peterburg on küllaltki kala ja on paigaldatud ka infotahvlid, kus on siis tähtsamad tegelased nende matmiskohad ära märgitud, aga paljud hauatähised, võimsad kabelit on lõhutud, tud ja hauaplatsid on osaliselt endiselt võsastunud. Et noh, võib arvata, et, et siin on ka välisabi või vähemalt välis mõjutusi, sest Peterburis asuvad ju paljude riikide konsulaadid ja need on kaasa aidanud, et, et sealt midagi asja saaks, aga huvitav, kui ma viimane kord käisin, jalutasin seal, siis tööde teostajaks olid Kesk-Aasiast pärit töömehed, kes selle skulptuurist aga ilmselt ei jaganud ööd ega mütsi, lihtsalt oli palgatud, kui odav tööjõud ja tegid, mis neile öeldi. Aga see on selge, et noh, see vääriks nagu tõsist uurimistööd. Seal. Ja samas kallis, mitu üldkorrastusega, võib-olla Peterburi linn võib tegeleda ja loodame, et tegeleb üha tõsisemalt, aga, aga meie oma suurkujude hauad, et nad ilmselt väärivad ikkagi ikkagi rohkemat veel, et ka meie nendega tegeleksime, ruttan nüüd siin ka ette, et akadeemik Wiedemanni Peterburist, aga samas ka näiteks Stockholmi metsakalmistul on mõned meie väga nimekad kirjanikud, et nad on küll hoolitsetud, aga, aga nad just nimelt tunduvad üksildast aina seal või ka Helsingi siirdaniemi kalmistul. Mõned hauad on suisa hooldamata, kes selle eest peaks hoolitsema, kas see tuleks kellelegi ülesandeks teha? Sellest akadeemik Wiedemanni hauast rääkides, et tegelikult tema haud jäi laiendatud tuletõrjet puu alla, nii et seal on ilmselt tema päris haua peal, on, on asfald ja see mälestustahvel on paigutatud siis lihtsalt sinna kalmistule tema mälestuseks, et ta sinna on maetud ja, ja seda siis tegi Eesti Peterburi peakonsulaat. Ja, ja eks Peterburi konsulaat siis ka mingil määral ja sealne eesti kogukond nende haudade üle kanna poolt. Ja eks see on samamoodi kogu maailmas, et et Eesti kogukond või eesti seltsid, Eesti esindused, Eesti saatkonnad, Eesti konsulaadid tegelevad sellega siis suuremal või vähemal määral. Ja eks me oleme omalt poolt utsitanud, et, et kõik tähtpäevad, mis on rahvuslikud pühad ja et sealpool saaks siis kõik meie silmapaistvat Eesti inimesed, poliitikud, diplomaadid, kultuuritegelased, sportlased, kunstimeistrid, et nende haudadel ikka põleksid küünlad ja õitseksid lilled. Üle maailma. Teine probleem, mida me peaksime ka võib-olla ehk puudutama tänases saates ja siis ka Venemaalt alustama sellepärast et Kroonlinna kalmistult maeti ümber Lydia Koidula. Ja temaga läks natukene inetusti, sest maha jäi tema abikaasa ja poeg. Ja nüüd, kui on ümber maetud Rootsist Stockholmi kalmistul Stockholmi metsakalmistult Marie Under ja tema perekonnaliikmed, siis ka paljud mõtlevad, et kas ümbermatmine on ikka õige, millal on õigustatud, missugused põhjused, miks meie nimekaid eestlasi peaks või võiks ümber matta? Ma arvan ka, et ka ümbermatmine ei tohiks olla massiline, et see on ikkagi ainult erandolukorras, et kui on teada, et Eesti jaoks olulise tegelase hauda on hooldamata ja ei ole, kes neid hooldaks. Kui ei ole võimalik sõlmida vastav leping koha peal, et siis on õigustatud see ümbermatmine või näiteks noh, on ümber maetud paguluses surnud siis valitsuse eksiilis peaministrid presidendi ülesannetes, et kuna nad on olnud Eesti riigipead, siis on aru saada, et nende õige koht, kus nad oma viimast und võiks puhata, on Eestis ja metsakalmistul. Et seda on silmas peetud ja Koidula ümbermatmine oli 1946. aastal. Et sellest oli räägitud juba ka kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel, aga kuna poliitiline olukord siis seda ei võimaldanud ja juba sõja ajal, siis tehti sellest suur poliitiline sündmus. Koidula sünniaastapäeva tähistati suurte poliitiliste üritustega ja siis pannuti seal tema haua peal. Et kui Eesti saab fašistliku Saksamaa okupatsioonist vabaks et siis maetakse Koidula kodumaapinda, mis ta on siis ise soovinud, mis tema luuletustest on välja tulnud ja see tõepoolest siis 46. aastal tehti ka teoks. Juba siis oli see luterlik kalmistu väga halvas seisukorras ja tema haua leidmisega oli suuri raskusi. Ja kaevati siis välja Lydia Koidula maised jäänused. Tema mees Eduard Mihkelson, kes oli siis ametis Mihkelson sõjaväearst. Ja, ja tema poeg, maks et ja siis sinna kalmistule. Ja 1990.-te aastate lõpus, siis kui kroonlinn oli ju suletud linn kogu nõukogude aja, et sinna ei olnud võimalik juurde pääseda. Ja minagi, alles 90.-te aastate lõpus sattusin esimest korda sinna, kui pidi veel taotlema loa ja seal oli, oli siis ka kontroll. Post, mis kõiki Sis Kroonlinna külastajaid kontrollis, et dokumendid, load oleksid korras. Siis oli see kalmistu ikka väga haledas seisukorras. Ja mingit võimalust ei Alt seda nihelsonide perekonna matusepaika välja selgitada. Et mitu korda, kas siis spetsiaalselt selle pärast sinna minnes või ka möödaminnes. Tegime mõne tiiru seal kalmistul. Et 2011 suvel leidsime ühe mustast marmorist hauakivitüki millel võib lugeda nimekatked Mihje ja eluaastad 1000 811800 ja, ja siis on see kivi puruks pekstud. Aga need eluaastad ei sobi kuidagi Lydia Koidula pereliikmete omadega. Et see kalmistu ka, mis oli täiesti metsistunud ja võssa kasvanud ja purustatud, on nüüd uuesti üritatud siis korda seada. Ja ka seal on nüüd mõned peateed siis taastatud ja pandud ka mõned mälestusmärgid näiteks Kroonlinna sõjakubernerile viitseadmiral Robert von Wirennile ja samuti Saaremaalt pärit meresõitjale ja maadeavastaja admiral Fabian Gottlieb von Bellingshausen. Elle. On ka olemas selgelt põhjendatud ümbermatmise. Jah, üheks näiteks võib tuua vabadusristi kavaler kolonel Arthur von puks, ööden kes on pärit Saaremaalt. Ja Muratsi mõis kuulus talle, et tema kui vabadusristi kavaler sai oma mõisasüdame siis ka peale maareformi tagasi, teenete eest Eesti vabariigi ees. Tema oli üks nendest baltisakslastest, kes ei lahkunud mitte 1939. või 40. aastal Eestist, vaid siis, kui juba punaarmee oli siin sees 41. aasta järelümberasumise käigus. Ja Ta oli küll baltisakslane, kuid osalenud vabadussõjas. Ja ta ei rääkinud mitte ainult puhast eesti keelt, vaid rääkis, puhas saaremaa murrak. Ja sakslased isegi ütlesid, et tema saksa keel on saare murrak on tuntav. Ja kui ta siis lahkus 41 Saksamaale siis elasta oma viimased eluaastad karsruues ja maeti ka sinna. Tema hauaplatsi tähtaeg sai 2009. aastal täis. Ja kui me 2011 käisime sel ekspeditsioonil, siis me ei leidnud kuidagi tema hauakivi üles. Läksime kalmistu kontorisse ja siis kuulsimegi, et ei ole keegi pikendanud seda hauarendilepingut. Ja 2010. aastal oli ka hauatähis eemaldatud. Et sinna siis keegi peale matta. Õnneks seda ei olnud siiski veel toimunud ja kui me tulime tagasi, siis me pöördusime kaitseministeeriumi poole ettepanekuga, siis mata kolonel puks öödan ja tema abikaasa kiira ümber Tallinna sõjaväekalmistule. Ja see saigi ka teoks. See oli küllaltki keeruline protsess, nii et võttis päris mitu aastat aega ja sai teoks 12. septembril 2014. Venemaalt on veel üks positiivne näide mälestuse hoidmise kohta, seal ei suutina kalmistu ja üks negatiivne Toropetsi puukirik, mille on eestlased ehitanud juba 19. sajandil ja mis võiks ju säilida ja alles olla veel kaua. Jah, kui alustada nüüd sellest kirikust, siis see on tõesti ime, et see kirik on siiamaani veel püsti. Et seda ehitustööd siis Eestist välja rännanud, põhiliselt just Sangaste kandist välja rännanud. Tartu ja Valgamaa. Ümberasujate alustasid seda ehitustööd seal 1873. Ja see 12 meetri laiune ja 27 meetri pikkune puukirik valmis ja õnnistati sisse 1877. Koguduse arv seal Peetri kirikus oli kaugelt üle 8000. Et selle koguduse hulk ka siis kuulusid ümberkaudsed eestlased mitte ainult Toropetsi linna elanikud, oli ka paarsada lätlaste mõnikümmend sakslast. Kui oli revolutsioon, siis tehti sinna petrooleumi, müügikoht. Et sel ajal see maha ei põlenud ja peale sõda rajati siis sinna lastespordikool tänu sellele spordikoolile siis seda ööd ja ikka värviti ka sinna tehti üks väike juurdeehitus juurde. Ja huvitav on, et kohalikud elanikud nimetasid seda endiselt kirkaks, et kui me esimest korda käisime ja küsisime, et kuskohas on spordikool, lasteaiad, spordikool A kirkasse tahate minna ja juhatasid meile kohe kätte selle. Ja siis meil oli plaanis panna sinna mälestustahvel, et, et see on eestlaste ehitatud Peetri kirik. Ja millal see valmis. Ja see oli 2010 aastat, seda projekti toetas siis rahaliselt rahvuskaaslaste programm, kultuuriministeerium ja eraannetajad. Eesti saatkond pidas kohalike võimudega läbirääkimisi, jaa jaa. Kavandasime seal suurt kultuuriprogrammi, kus oli plaanis korraldada siis näitus, kontsert ja ettekandekoosolek Eesti väljarändajatest. Ja ühtäkki kohaliku omavalitsuse enam ei tahtnud meiega sidet pidada ja siis alguses oli see täiesti arusaamatu, kuid siis selgus, et linnavalitsuses oli käinud Õigeusu paatioskate delegatsioon kes olid selle vastu, et väärusulised tahavad panna kirikule kõigepealt tahvli, siis avavad selle kiriku ja meelitavad õigeusklikud oma väärusuliste kirikusse. Ja ähvardasid panna linna ja linnavalitsuse kirikuvande alla. Kui see tahvel üles pannakse. Ja et seda ei juhtuks, siis otsustasime panna selle mälestustahvli Sangaste kirikusse nii kauaks, kui seal olud, selgi näod, aga see tahvel on siis siiamaani Sangaste kirikus ja mälestab neid väljarändajaid, kes siis on Toropitsi maile läinud aasta saate jooksul ja, ja kelle maised jäänused seal ka siis puhkavad. Aga sealsamas kõrval, Toropetzee kõrval on teine Tveri oblasti rajoon, Andrei Aapol. Ja seal andriaapolis sellest linnast mõnikümmend kilomeetrit metsade rüpes, kauni järve kaldal Brosna järv on, see on üks väga hästi säilinud eestlaste surnuaed, sinna ei ole kedagi peale maetud ja sinna ei ole ka venelasi maetud. Et varasemad hauakivid on, on isegi ladina tähtedes, hilisemad on juba slaavi tähestikus, aga nimed on kõik eesti eesti nimed. Ja sinna ei ole kedagi juurtega peale maetud sel põhjusel lihtsalt, et need külad, mis seal ümberkaudu olid, et need surid välja ja ka eestlaste külad, et kas siis stalinliku repressioonide tagajärjel hävisid ja, ja viidi siis ka suurematesse keskustesse, siis kes need inimesed, kes said küüditamata või maha laskmata? Ja sinna on tõepoolest väga raske pääseda, ühtegi teed sinna enam ei vii. Tuleb sõita siis kas maastikuautoga ja olenevalt siis ilmastikust ka võib juhtuda nii, et tuleb paar kilomeetrit jalakäija. 2009. aastal toimus pidulik üritus, seali suutinaskussis paigaldati kalmistule eesti ja venekeelne infotahvel. Kohal oli Eesti Evangeelse Luteri usu kirikuõpetaja Henn Salvesta, kes siis viis seal luterliku kombe kohaselt pühitsemistalitust tõuse läbi. Ja seal olid siis ka kohalikud õigeusu kirikutegelased kes ei näinud selles õigeusule või õigeusu kirikule mingit ohtu. Erinevalt siis sellest, mis toimus Toropetsis. Ja kohal oli siis ka kohalik Androopali rajooni administratsiooni juht Nikolai parannikes, igati aitas kaasa sellele. Ja Eesti diplomaadid siis olid Moskvast eesotsas suursaadik Simudigiga kohal. Et üritus aset leidis, siis Nikolai parannik oma kõnes ütles, et te kujutage ette, et Eesti suursaadik mitte ainult ei lubanud siia kohale tulla, vaid ka tuli. Peale seda siis, kui sinna infotahvel paiguta kohalik administratsioon, koosseis eesti juurtega inimestega tegi taotluse ja 2010. aastal teise kultuurimälestisena riikliku kaitse alla. Et minu teada see on Venemaal ja üldse üks väheseid, kui mitte ainuke objekt, mis on siis võetud teise riigi poolt kaitse alla, mis on puht eestiobjekt ja kohalik kodu-uurija Anton soolamees, kes meid siis sinna viis esimest korda ja kes on palju teinud kohalik Kuu eesti ümberasujate saatuse väljaselgitamiseks. Tema suri 2011. Aastal, ja tema on siis viimane, kes sinna Žuutino kalmistule on ka. Eestlaste mälestusega seotud paikadest Venemaal, rääkis Eesti muinsuskaitse seltsi esimees Peep Pillak. Saatejuht on Piret Kriivan. Järgmises saates uurime, kuidas on lood eestlaste mälestuse hoidmisega Euroopa riikides. Võidupühal, Võnnu lahingu aastapäeval meenutage emegi Lätimaal langenud Eesti mehi ja läheme mõttes võndu, kus on keskväljakul vabadussõja mälestussammas Võnnu vabastamise lahingutes. 1919. aastal langenud Läti ja Eesti sõjameeste mälestuseks. Avati läheduses on vennaskalmistul mälestusmärk Läti ja Eesti sõduritele. Valmiera kiriku seinal Viljandi kooliõpilaste roodu reamehele Viktor Andersonile, kes langes lahingus punaarmeega Stalbe lähedal mälestusmärk Viljandi koolipoisteüksusele, kes peatas seal vaenlase rünnakud. Weissari talu juurde on maetud tundmatu eesti sõdur, kes langes lahingus Landeswehri vastu. WC lava vallas obelisk Landeswehri ja Rauddiviisi vastu langenud 16-le eesti sõdurile ja üsna siinsamas Eesti piiri lähedal mälestussammas Eesti soomusrongide divisjoni ülemale kapten Anton irvile, kes langes luurekäigul Eesti ja Läti vabaduse eest võideldes. Aga lillede ja küünaldega, saab mälestada Eesti eest langenuid oma koduvallas kodukülas kodulinnas, vabadussõja mälestussamba juures ja Tallinnas vabadussõja võidusamba või mälestus ehise juures kaitseväe kalmistul. Ja nii on nad ikka meiega. Ei. Siin tava ei taba kordi. Ma käin iga laps vaatori tasa. Eesti ei pea ees viis sõna kes neid jõuaks lahuta. Ja kui. Siin ta on kana korradeni. Ma iga lapse.