Maailmas on igasuguseid lugusid ja laule. Mõned on lihtsalt naljakad. Mõned on hoopis tõsised. Mõned on välja mõeldud ja mõned on päriselt olnud. Mõned on hästi põnevad ja keerulised. Mõned jälle hästi lihtsad. Kui ma võtan näiteks pliiatsi ja paberi ja joonistan midagi noh, näiteks nii joonistame ühe õuna. Ja õunapuu okste vahele joonistan. Teeme kollasega kollase kännu, Kuu Johni natuke lapergune tuli. Just nagu tükk oleks küljest ära hammustatud. Ahah, aiad, joonistan varese Krajaks Krajaks tema hammustaski guugilist tüki ära. Nii, mingisugune pilt sai valmis. Ja, aga te ju ei näe seda. Mis nüüd saab siis? Noh. Ma siis võtan nüüd kitarri ja laulan teile selle pildi ette. Ja nii. Magad aias õunapuu, vares tukub ta rajal. Magab aias, õunapuu, vares tukub rajal. Lipptee lapergune kuu ripub oksa Haraal. Klitee lapergune kuu ripu toaks härral. Kuule, varesmaiasmokk, Mikson, kullane su nokk. Kuule varesmaiasmokk, miks on kullane suunak? Killus, õid risti ära kuust, mõtlesid, et see on juust? Killu Seidristera kuust mõtlesid, et see on juust. Magab aias õunapuu. Varestukud raal, lite lapergune kuu ripub oksa haar. Niisiis pildi järgi saake juttu jutustada või koguni laulu laulda. Ja vastupidi, laulu või jutu järgi saab muudkui jälle pilte joonistada. Teie olete seda kindlasti proovinud. Kes veel ei ole, see ilmtingimata proovigu. Mis see siis on? Kust see kellukesi sai? Oi, näete, kui ma siin lobisesin, siis joonistasid mu sõrmed koos pliiatsiga siia õunapuu ja varese kõrvale pisikese akna neli väikest ruudukest ja akna kohale kellukese. Ja killuke hakkas helisema. Teate mis? Kujutame endale ette, et see on muinasjutuaken. Kui mu majast ta lenda, kellukest ta, helista siis mu võlu, Ace, ava ennast, mul jutusta. Kui muu majast mööda lendad, kellukest, sa helista siis muu võlu, aake Nava ennast, mul jutusta. Jään istus tiigi kaldal ja vaatas mõtlikult virvendavasse vete. Ta jalge ees lebas pooleldi näritud kont. Mitte sellepärast ei katkestanud ta söömist, et talle see kontmeeltmööda polnud. Ka ei olnud ta kõht veel täis. Lihtsalt üks mõte tuli talle pähe. Ja siis, kui talle mõni mõte pähe tuli, jättis ta alati igasuguse tegevuse, mis tal parajasti käsil oli. Katki sest kuidas saabki korraga mõelda ja tegutseda. Pealegi olid tegevused kõik igapäevased ja tavalised. Mõte aga oli alati uus ja enneolematu. Too. Seekordne mõte oli eriti tähelepanuväärne sest hüven ei pannud isegi seda tähele, et öö oli kätte jõudnud. Lõpuks ärkas ta sellest tardumusest Plaskis kukkuda liigutuse pisara, mis mööda karvast põski alla veeres ja rohu sisse ära kadus. Ning asus uuesti kondi kallale. Oli ta ka parajasti kondi oma teravate hammaste vahele haaranud, kui ta järsku uuesti peatus. Seekord isegi ilma, et ükski mõte teda oleks tülitanud. Ta lihtsalt. Mägi oli parajasti noore kuu aeg. Öö aga oli nii vaikne ja tiigivesi nii selge liikumatu, et selle kollase sirbi peegeldus lausa lõikas hüvenile silma. Huvitav, kui erinevalt ikka kuu võib maapealsetele elukatele mõjuda. Oleks ta näiteks koer olnud siis oleks ta oma tekkinud tundeid pikka ulumisega väljendanud. Temaga näete, hoopis tegutses. Järsu pealiigutusega heitis ta kondi kaugele põõsastesse, sööstis vette. Mis see tähendab? Mitte üleni umbes nii, pisut üle kõrvade. Aga märjaks sai Toometi ja see üllatas teda väga. Ta ju tahtis ainult seda kollast lihatüki sealt kätte saada. Ega ta supelda ei kavatsenud. Veel kord proovis ta oma ihaldusobjekti haarata. Tulemus polnud põrmugi parem. Ehk ainult niipalju, et märjaks ta seekord ei saanud kuna oli juba märg. Peab ütlema, et see ebaõnnestumine pahandas pisut hüveni. Ta võttis kaldalt hoogu ja hüppas. Nüüd sulpsas ta üleni tiiki. Vesi pritsis ümberringi, nii. Kõrgele ja kaugele? Aga kui te välja roomas leidis ta oma lõugade vahelt ainult mingisugust rohtu ja muuda. Tema kiituseks peab ütlema, et ta polnud nende killast, kes esimeste raskuste ees tagasi põrkavad. Kui midagi tahetakse, siis tuleb seega kätte saada. Uus, otsustav ette. Auh. Tulemus täpipealt sama. Kas see kollane sirp aga aina säras ikka ühes ja samas paigas? Kui hüven oli järjekordse sukeldumise järel kaldele roninud ja tagasi vette vaatas siis ainult lainetas justkui peibutades ning jäi siis jälle rahulikult seisma. Vaat see rahulikkus ärritas hüveni, kõige rohkem oleks ta kasvõi ära jooksnud või peitu pugenud. Raevukalt sööstis hüven ikka vette tagasi ja kaldale tagasi uuesti vette ja veest välja. Ta pidi selle narrite kätte saama. Ühtegi hetke ei lubanud endale puhkust. Ain haarasid ta lõuad, maiuspala järele. Nüüd ta juba vihkas, vihkas seda peibutajat. Ta vihkas, iseennastki vihkas kõik ümberringi. Kui ebaõiglaselt, kui alatult kuiv valesti oli see maailm ehitatud. Vesi pritsis ümberringi, tiigi kaldad olid mudased. Rohi oli maha tallatud, vään aga muudkui Epacia, Hei, pas. Niisiis, meil on aken võlvaken ja väike kelluke. Ahah, nüüd joonistame siia veel ühe väikese tüdruku, kes neid lugusid kuulab. Patsidega ja Lindlikestega. Täitsa naljakas et päris hea tegelikult ette neid pilte ei näe, sest ma pole suurem asi joonistaja. Huvitav, et lapsed oskavad peaaegu kõik joonistada. Aga täiskasvanute hulgas on väga vähe neid, kes oskavad. Kord elas üks kõverme kes kõndis kõveralt tänna, Erris, Kõve, Räpna erru ja külvas kõveraid k. Ta vaatas kõveralt maha ja leidis kõvera raha. Ta ostis kõver kassi, kes kõveraid hiiri passis. Nad elasid kõveras. Majas sõid supp b kõverast pojast. Kord elas üks kõver mees, kes kõndis kõveral teel. Ta naeris kõverat, naeru, jääti liivas, kõveraid, kaeru. Ta vaatas kõveralt maha ja leidis kõvera raha. Ta ostis kõverad kassi, kes kõveraid hiiri passis. Nad elasid kõveras majas. Seid sub PI kõverast kajast. Laasid kõveras majas seid suppi, kõverast, pojast. Jälle heliseb. No vaatame, vaatame, kes sealt siis nüüd tuleb. Sellel laulul pole Enime nimi pistis plagama ja kui metsasaali pime mättale jäimaga oma jää kui metsasaali pime. Ta jäimaga oma sellel laulul pole viisi. Viis tal vaikis paari kuus. Siis kui tähe paarilisi sõitsid pilvegaari kuus siis kui tähed paariviisi sõitsid. Pilvegaarikus. Sellel laulul pole sõnu, sõna otse jõudsid saarele ja siis heitsid ahmis mõnu värske heinakaarele ja siis heitsid ahmis mõnu värske heinakaarele. Küll on laul, mil pole sõnu, pole viisi ega muud. Kes küll ütleb kuidasviisi, seda laulda saavad puu, keskivilletled kuidasviisi. Seda laulda saavad. Oi teate, see väike tüdruk, kelle joonistasin siin, naeratab. Mäe nõlvaku oli täis mitmevärvilisi lilli. Ja nad kõik olid ilusad, igaüks just omal kombel omavahel võrreldamatud. Nagu ikka kõik looduses. Siis lendas sinna liblikas, kes oli samuti ilus ja kirev. Mängeldes peatuste kord ühel kord teisel lillel kõrt tiirutas ringi kartsuples kaste piiskades. Ta tundis piiritut joovastust iseenda ja maailma ilust ja olemasolust. Kui ta parajasti oli peatunud, ühel lehel kukkus sinnasamasse kõrvale ühe kõrgema oksa pealt röövik ja roomas mööda oma lehte liblikale lähemale. Imestusega vaatas imeilus liblikas seda olevust esimest, kes oli talle oma väljanägemise poolest otsustavalt vastumeelt. Mine ära siit. Sa oled inetu, ütles ta röövikule pidades endastmõistetavaks, et edasist kõnelust ei tule. Ja tal ei tarvitse kauem näha seda ebameeldivat olevust. Röövikaga mõtles teisiti ja hõikas vastuseks, sest tema pidas viisakaks vastata, kui teda oli kõnetatud. Inetu. Võib-olla olen tõesti inetu. Aga sina, kuidas sina küll ära oled unustanud? Kitsa isee? Alles natuke aega tagasi, täpselt samamoodi välja nägid. Liblikas imestas nii, et pidi peaaegu lehe pealt maha kukkuma kuma. Kuidas võis keegi üldse nõnda mõelda? Õhuna taevasse tõusta mina, keda imetlevad kõik lilled siin nõlval. Kui sul üldse on olemas silmad, siis ainult paatav värve mu tiibadel. Taevas missugune nõmedus ja pimedus. Mitte hetkegi kauem ei tahtnud kaunis liblikas viibida kõrvuti sellise madala olemusega. Selle tolmus rooma jaga. Uhkelt sirutas ta oma siidised, tiivad tõusis nii kõrgele õhku kui suud diskõrgemale, isegi kui tavaliselt. Nii et hing pidi kinni jääma. Taas madalamal hõljudes, mõtles ta. Tegin Freljas samamoodi fuis missugune pooluss. Kõik ritult solvav, et keegi võib niimoodi mõelda. Ümberringi oli, ega kõik nii kaunis. Maailm oli täis hurmavaid peibutusi. Nii piiritut joovastust tundis ta iseenda ja maailma ilust. Et ta selle tillukese vahejuhtumi lihtsalt unustas. Seni ta tiirutas õues ringi. Suples kaste piiskades peatus mängeldes. Kord ühel karteisel lillel. Liblikat, ma ei oska joonistada, aga noh, selle ussikesega saame kuidagi hakkama küll. Nii. Ah, teeme väikseid vurukesedge. Ja kujutage ette liblikate poolest, enne kui nad imeilusateks liblikatest saavad, on just niisugused röövikud välimuse järgi täitsa nagu ussikesed. Üks kaks, kolm, vesi pole tolm, tolm ei ole vesi, piim ei ole mesi, mesi pole piimvalge, pole kriim. X2 kalm, vesi pole, tolm, kriime ei ole valge, arg ei ole julge, julge pole härg. Lehm ei ole härgi. X2 Kalm, vesi pole, talun hea, ei ole halb käsi pole jalg, jalg ei ole käsid, ongi lugu läbi. Elas kord üks pisike kõhn vanaeit. Tal oli pisike karvane koeranäss, kes kõikide peale peenikese häälega haukus. See pisike kõhn vanaeit läks kord metsa, kus kolmekuuseplatsil elas vanaoina päss ja kaasas oli tal väike mängu pütmis. Ühtepuhku paukus. Aga avana kõverate sarvedega oina päss kuulis juba kaugelt seda haukumist ja taipas, et pisike, kõhn vana häid tuleb tema juurde. Sest pisike karvane koeranäss, kellel oli kohutavalt palju haukumist, tahtis saada konti. Sellepärast ronis vana kõverate sarvedega oina päss puuõõnsustesse suurde ja hõikas oma tuttavat tonti. Pisike kõhn vanaeit, kellel oli kodus pisike karvane koeranäss, kes kõikide peale peenikese häälega haukus. Otsis üles kolmekuuseplatsi, kus elas vanaoina päss. Pani palge mängubessimis ühtepuhku paukus. Ja jäi ootama, et saada koeranesi jaoks konti kui korraga märkas ühe kuuse all hoopis koledat tonti. Pisike kõhn Vanaid ehmus koledasti, et pillas püssimis ühtepuhku paukus. Unustas kõverate sarvedega oinapässi ja koguni pisikese karvase koera näsi, kes kõik Gide peale peenikese häälega haukus. Jooksis jooksis, jooksis, jooksis, jooksis ja jooksis. Ja jookseb teate. Veel praegugi. Päikesemeheke istus tammelehele päikesesee mehed, Is tõstam meelehele rõõmsalt pinist aasta pillikärbsed tantsisid kaadrilli rõõmsalt Pineezdastaabilly kärbsetantseesid kaadrilli. Mustad pilved, tormi tõi müristas ja välku lõi mustad pilved, tormid müristas ja välku lõi. Moruusääse mehekese puhus maha lehekeselt maru sääse mehekese puhusma haa lehe Geselt. Sääse eelkondid, valu tasid, kärbsed, teda talutasid sääsel, kondid valuutasid, Kärdsete, ta talutasid, sääseegoju talutasid ja siis ära ja luud tasid sääsego juute alutasi ja siis ära jäänud. Näete, kui tihti see kelluke heliseb. Ühel kaugel maal elas kord üks võimas keiser. Tal oli üks ainuke tütar, kes olid kõige ilusam aga ka kõige tujukamad printsess kogu maailmas. Ta riietus ainult kõige peenimasse siidi, millele olid tikitud kuldsed draakonid, sinised mered ja roosad pilved. Ehtedega, mida ta kandis, olid aina kullast, hõbedast teemantist ning kõige hinnalisematest kalliskividest. Kuid ometi polnud ta kunagi rahul. Aina ihkas ta midagi sellist, mida polnud mitte kellelgi teisel. Ühel varahommikul just päevatõusu ajal jalutas kaunis printsess lilleaias. Hommikukaste kattis veel lilli ja lehti. Ja kui päike puude kohale tõusis, sätendasid kõik kastepiisad. Kõige puhtamad vääriskivid. Terve kuninglik aed oli ühe ainsa hetkega täis pimestavat sära ja helkivat kiirgust. Kaunis printsess kahvates vihast. Minul maailma kõige suuremal printsessil ei ole selliseid imelisi juveele nagu siin aias ometi kõigilt Did tavalistel lavastel lilledel. Raevunud jooksis ta lossi tagasi. Ma tahan, krooniks on tehtud kõige säravamatest kaste piiskadest. Nõudis ta keisrilt oma isalt. Muidu ma suren kurvastusest. Ja ta läks oma tuppa kus terve päeva võis kuulda tema nuttu. Vana keiser teadis, et sellist asja on võimatu teha. Aga siiski kutsus ta kõik linna kullassepad ja suveniirid veel samal päeval oma lossi. Kui nad kõik tema ees seisid, andis ta neile käsu kolme päeva jooksul printsessile kaste piiskadest kroon valmis teha. Vastasel juhul raiutakse teil kõigil pead otsast, ähvardas ta. Kui te nägijat Jeveliirid tema jutu peale täidvangutasid. Ja koos teiega ka kõigil teistel kullasseppadelt kõveliiridel üle kogu maa. Seejärel lubast neil minna. Rahva hulgas võttis maad ärevus. Kõik kullasseppade juveliiri valmistusid koos perekondadega surma minema sest mitte keegi polnud kunagi kuulnud sellisest kroonist, mis oleks valmistatud kaste piiskadest. Keegi polnud kunagi näinud sellist juveeli, mis oleks võrreldav hommiku kastega. Kuidas siis veel teha niisugust ehet? Kolmandal päeval ilmus kuningalossi väravate ette keegi vana juveliir. Ta teatas valvurile, et taandunud printsessile kaste piiskadest krooni valmistama. Valvur viis vanamehe keisri juurde, kelle kõrval istus kaunis printsess. Vanamees kummardus nende ees maani ja teatas. Ma tulin selleks, et valmistada printsessile kroon kõiges säravamatest, kaste, piiskadest. Aga mul on üks alandlik palve. Rääkides sõnast tujukas, printsesse saab täidetud. Ma palun, et printsess ise korjaks need kastepiisad ja tooks minu kätte. Kui ta selle on täitnud, siis teen oma talle krooni, mida te nii väga igatseb. Hetkegi mõtlemata, noogutas printsess ja läks aeda. Koos temaga läks ka vanamees. Oli parajasti varahommik ja iga leht ning rohulible hiilgas kaste piiskadest. Kui aga printsess neid puudutas, pudenesid nad otsemaid mullale ja kadusid. Printsess jooksis ühe põõsa juurest teise juurde kuni oli nõnda terve aia läbi jooksnud. Teeraja lõpus seisis vana juveliir. Kui printsess tühjade kätega tagasi jõudis, vaatas vanamees teda sõbraliku naeratusega. Ning uhke printsess punastas. Ta langetas, pea lubas vanal mehel auväärselt lahkuda. Ja sellest päevast peale ei igatsenud enam kunagi hommiku kastest krooni. Inimestel on lugematult palju muinasjutte. On neid, mida jutustatakse lastele ja on neid, mida räägitakse täiskasvanutele. Ühe elu ja jooksulgi jõuame neist kõikidest osa saada. Aga ega olegi oluline kõiki lugusid ära kuulata. Piisab mõnest üksikust stki, kui ta on õige. Selle paberi hoian ma alles selle muinasjutuakna ja väikese tüdrukuga ja kellukesega, mis heliseb ja kutsub kuulama mõnda uut. Meikari tund ei tundnud.