Meikari tung ei toonud. Täna kuulame luuletusi ja räägime väikeste kooli lastega. Mis mõtteid need luuletused enesega kaasa toovad? Need on ühes ilusa kaanega raamat, kus peale on kirjutatud Agnia parto õied keset lumist, laat. Võib-olla mõnel lapsel on see kodus. Luuletuste kirjutaja Agnieparto kohta võib ette veel niipalju öelda, et vene lapsed tunnevad tema luulet niisama hästi kui eesti lapsed Ellen Niidu luuletusi. See raamat on ilmunud eesti keeles 1975. aastal. Aga siin raamatus on luuletusi väiksematele lastele ja suurematele lastele. Esimene luuletus on õiet keset lumist lant. Sama pealkiri, mis tervel raamatudki. Kiirgab jääkristalle maas helmed igal kuul õitseb kanarbikulaas. Rõõmsalt talvekuul. Suure imena, see näib Albul taevakaant. Tüdruk õisi kaemas käib keset lumist, laat. Seisab, silmad säramas. Tüdruk laaneväravas. Kõik näeb talveund. Aga hiilgab kanarbik keset jääd ja lund. Kanarbik Sakkasin, taim, mul su ilust puudus, ai. Kas tekisse talvine mets talvise metsa pilt silma ja oledki metsas käinud, nüüd? Tänavu lumega ka ja mets õitses, Tanel. Ütles Kell puudli, lärm ja kuusk. Lumeta leevikese nägin, need istusid puu peal ja siis nagu puu õitseks oli. Nagu õuna käisin suusatamas, mäed seal väga ilusad lumemäed, kuhu päike peale paistis jälle. Hästi ilus niuke sätendas ja näed täpselt nagu oleks lilled joonistatud sinna lume peale. See on nüüd siin üks ainukene loodusluuletus. Edasi, edasi läheb asi nagu kodusemaks. Ja luuletus maastiace tuleb nüüd. Sõidab vankris Nastjake läbi maad ja ilmad. Väike rõõmu, astjaki lahti, suu ja silmad. Poiss ta juurde ruttab. Seal Brick päine, tuttav, kõnetada Nastjat üldse ma ei saa, ütlen tere, vastab iga kord, aga küll on väikeda ja jaagu kärbsestki, saa. Ema kohe selgeks tegi. Aru tuleb astatega naeratada, oskamegi on siis vähesega. Esmakordselt täna just proovisime naeratust. Me naaber, väike Niina, eile käis küsimas. Võin tulla teile, lase Nastja unest ärgates. Siis naeratab mind märgates. Janastiategimistab õis, tärkas Kuu naeru täis. Aknaid taovad, vihmajoad, sajab, hämarad on toad. Vanamemm sai läbimärjaks, vihmavarjuta, käis väljas, räägib memm, on asi paha? Tagatipuks veel, kes teab, murrab külmetus mu maha voodisse, ehkki jääma peab. Oh need tüütud sajuilmad, voolab vihmi aknaid, taob. Aga Nastja kinni, silmad naeratades unne. Vao. Sõidab pankrizenastiace läbi maad ja ilmad. Päike rõõmu, astjake lahti suu ja silmad. Nastja juurde rutab säbrick, päine, tuttav. Nastja pätapapuke, naeratav jännata. Kellel on olnud kokkupuuteid päris tibatillukeste lastega. No sina, Tanel, tead, kui ma ükskord Hiiumaalt tulin, siis tulin ära ja sain teada, et tema oli haiglast tagasi tulnud. Ja kui Ma olin juba kodus, et sissegi kuulsin, et keegi klubistab Malduses ei teadnudki, kes see on. Ja siis läksin magamistuppa ja äkki vaatan, et et on minu vana häll alla võetud ja mingisugune valge, keera sipled seal sees, see oli minu õde kõige väiksem praegu pervel. Ja Mul ema ütles, et ära sa teda ei puutu, et äkki läheb veel katki. Ja siis, kui ta hakkas juba niiviisi, et vaatas mind ja siis alati, kui ma talle tere ütlesin, siis tema püüdis seda järgi öelda. E-tähti ütles. Ja varsti oli see aeg, kus emal past puutuda ka, eks ole, ei näinudki. Kellele ei läinud, esimene kord, kui ta puudut, kui teda puudutasin, ta oli harjunud midagi imema, siis ta võttis mu sõrme. Pistis suhu, arvas, et see on tema lutt, minul täditütre töötamas. Natuke vanem juba. Kas ta naeratada oskab, oskab? Kui natukene räägid temaga, tema tahab hästi palju, et temaga räägitakse, yhe ütleb go või midagi sellist. Mõnikord ütleb, et öö ja kaeru teebki, igasugu hääli oskab ja kui vana ta on, siis kolmekuune. Aga istuda ei oska välja. Aga pead hoiab küll, mis sa pead tegemata sulle naerataks? Huvitav, et mis talle meeldib, kõrini käristada või mis talle meeldib, siis ta on tänulik selle eest ja naeratabki jääda mõlaneks tädi poeg, kellele anna ainult sellesingi tydruk, ta oskab juba täiega, ta õppis niimoodi käima, et leedi, tal oli üks mänguasi, oma vanker, näe, jääle tahtis seda Legade roomastine, siis hakkas niimoodi kae käpukil. Lecamäe järsku näeb, et ise käib. Et ise ei osanud tähele, muidu see õppimine räimi punast, väga raske. Seda keegi ise ei mäleta, aga keegi ei mäleta, kuidas lüps rääkima ega käima. Et siin muretsesin kaebused. Mina mäletan oma tädi ja ema juttude järgi, kuidas ma õppisin. Et esimene, et kui ma olin juba vanem, oskasin käie rääkida. Kui ma esimesi sõnu ütlesid, siis esimene asi, kui mind voodist välja tõsteti, siis ma ütlesin, et vanaema juurde vanaema juurde ja siis ma jooksin ja ei, ükskord vanaema ei pannud mind tähele, siis ma jooksin talle otsa ja vanema või ütles, et, et kas on. Vaat nii, nii on selle kasvamisega ja suureks saamisega ka alguses rõõmustab kõiki neid, kes seda väikest põnni seal vankris vaatavad juba see, et ta sulle midagi vastu püüab ütelda või naeratab. Aga kuidas selle naeratusega hiljem on, kuidas on teie klassi lapsed kui kokku saate ja, ja kas see naeratus on kerge tulema või on kõik niimoodi enesetähtsustada, ei näita. Ei ole niimoodi mossis ja tõsiselt. Naeratus tuleb nagu iseenesest. Aga siin on üks kasvamise luuletusi. Ei teadnud ma, et iga tund ma kasvan, sirgun viil keskvihma, kasvan keedid, lund, toachirgun kooli teen. Kui aknal vahin, kasvan ta kinos olles kasvav ka. Kas olgu valge pine, Magazwan kasvanud niikuinii on mõttes koristamisplaan, teen tööd ja suuremaks ja saan kušekile, käis raamat, poen. Ja kas ma olen ise, kuni loen koos käine, papp ja temalad, ma kasvan, kui te kasvabaps seal kehvavõitu hind, ema, siis kurb mul, aga kas nälga, et päevad käes on kenasti mööda Kasoneemastki? Mul on käsil Heiki, kui ma olin veel väike, mäletan, kui ma väike ema veel olin. Näen, et olen juba suuremaks kasvanud. Ethel Sigma väide olime suvilas oli meil üks mõõdupuu, kus ennast näete, vaatan, kui pikk ma ennem olin Miia-tähelt ja mis kuupäeval ja ja kui pikk ma nüüd olen ikka kui palju ma ka endale ja mõni mõni riie, mõni pluusike või püksid, eks ole, kus juuksed nihukesed. Katsid võib-olla räägime sellest, mida sa mäletad iseendast nagu kõige esimest mälestust, seda pisikese lapse mälestust seda, et ükskord see oli võidupüha ajal, vanaisa tuli pööningult alla ja vaatasin, et mis tal käes oli, siis ma olin kolmeaastane. Ja Ma käisin toast tuppa, ikka käisin vale seal järele, vaatasin mis asi tal käes on, aga tema mulle ei tahtnud näidata. Lõpuks kui ma nägin, mis tal on siis ta andis selle mulle kätte ja ütles, et noh, et sul on nüüd see kingitus siin võidupühaks. See oli üks vana vana raamat pildiraamat puukaantega. Ja siis ma hakkasin seda vaatama ja ja vaatsi ja, ja siis valase ütles mulle, et näed, et sa räägid merest jätku, mina olin sinuvanune poisike. Et siis olin mina juba mere peal laevaga sõitmas. Aga sina pole veel mere peal käinud. Ja siis ma andsin sulle selle raamatu, et sa vaataksid, nihukesed, asjad seal mere peal sõidavad ja missugused need olid, siis on sul meeles need pildid? On küll, üks oli purjekas üks oli aurulaev, seal üks päris vana, eks esimese harulävi, mõnele suude rattad külje peal, Niuke rataslaev ja veider. Aga kui vana sina olid, kui sa siis mere peale said siis ma olin kuueaastane, need pidid veel paar aastat kasvame siis sellise mere peale ka. Aga vaat siin on üks huvitav luuletus. Ma tahaks selle kohta teie käest küsida, kuidas teie peres need asjad on? Siin on, pealkiri on enne vimina. Arusaamatuks jääb veel, kumb algab kooliteed, emmeke või maa, noh ikka Ilja lilled ootavad, meil kong, nende pärast ei saa. Ong Kun, kui silmad lahti teed, vaatab kassi närtsini enne tema Loviko hilja. Kumb neist räägib iga päev? Arstikoolipõlv on käes. Emmin miit, tema Noviko Ilja emme aina käib ja seab, kui on mineki raamatud veel võtma peab. Kus me ranits on, kas tead lääne väikemees? Arusaamatuks jääb veel, kumb neist algab kooliteed enne või siis maa Noviku Ilja. Emade kogu aeg muretsema, et kas kõik on ikka tehtud, kas kõik on ikka korras, et see poiss saab kooli minna? Kuidas teil sellega on? Ema, eluaeg käes oli, ka need asjad kattis või, või küsib, et kas sa saad ikka õigel ajal magama mindi täitsa kõik asjad kotis on ja vaatame ikka vahest on vaja, kui mulle ütlema, et ma ei tea, kas mul see on või siis aita mind ikkagi. Et sul õigel ajal ei tule meelde, mis on homme vaja käsitöös kaasa võtta, niukseid asju ikka juhtub. Mõnikord niimoodi, et koti kokkupõld ja ööd nagunii midagi ilusti kui õeke kott on ikka nii tühi ja kerge ja ja siis on hea, kui keegi teine ka veel muretseb, et kas sul on ikka kõik asjad. Aga te olete juba kolmandas klassis, selleks ajaks on enam-vähem ikka juba see koolilapse enese mure, mis tal seal on, aga esimeses klassis vist oli küll niimoodi, et ema pidi mõtlema klassis, nii et ma leidsin ühe huvitava raamatu. Ja mulle meeldib väga lugeda ja siis ma kooliasjad peitsin kappi alla, et isa ei näeksid. Null kooliasjad väljas on ja ütled seal, et mul on pakitud, see mõtles, et kas sul ikka on pakitud voi olev pakid, et kas oli ikka on pakitud või ole pakitud. Ja niiviisi lasi pool tundi ja siis lõpuks ma tüdinesin ära ja ajasin isa ukse taha, ütlesin, et ootan nüüd, et, et ma tulen kohe välja ja siis vaatan kotistele, et sina midagi vaadata. Ja siis kõik asjad, mis mul seal kapi all olid, need olid eelmise päeva asjade vajalikud asjad, mitte kõik torkasin koti, siis ma ütlesin, et jah, nüüd on küll ei saa, siis võttis oma kätt ja see kott oli nii raske ja isa võttis pärast selle oma kätte võttis sealt mitte tarvilikud asjad ja raamatud ja malelaua välja. Oled ikka natukese Novikoviljaga olnud, oma elus? On küll, ikka juhtub tüdrukutel Kemega tralliga midagi koti isal või midagi puudu. Õhtul, kui ma ütlen, et mul on vaja söögiraha või kuukaardi raha. Isa alati ema tuletab mulle hommikul meelde seda võtta, sealt küsida, surra võtab ikka oma mureks, ka siis on head tuge, sellest ei pea üksi neid kõiki muresid kandma, muidu ei saa magada, muidu minule ei meeldi kodus matemaatikat õppida, isa muretseb selle pärast kõige rohkem, mis siis ükskord mul sai, sain vihaseks, et no mis isa Kukkond õhtuti tahab, et kas mul on ikka õiged vastused või ei ole ikka õiged vastused. Üks kord polnud kedagi kodus, siis ma läksin vanema tuppa, võtsin arvuti ja tegin kõik selle peale ära. Ja siis, kui isa tuli, siis ma teen midagi välja, tegin nagu magaksin oma toas ja pärast isa ajas mu ülesse, ütlevad. Ta küsis, et kuidas see täna kõik õigeks said. Siis mina ütlesin, et noh, et, et vanaema aitas ja siis iso küsisid, et kuidas siis vanaema aitas, et vana muidugi sulle vastused ette eeldamatest Te vana maja ehitanud vaid vanaema arvuti aitas, aga sa oled üks vigurvänt küll siis Dylan praegu korrutamine. Need sobib arvutiga ilusasti miksida, aga siin on üks, üks lugu, sellest eriülesanne on pealkiri. Kuidas on talv ja vanaisa oma väikese pojapojaga jalutab tänaval. On talv ja vanaisa Arbatili jalutab ta väikest pojapoega käekõrval, talutab daat rääkimast, ei väsi. Ta noomib lapselast. Tasa, anna käsi ja lakkakeselemast. On ette kaeda vaja, kui lähed üle tee. Poiss kuulab mõne aja. Sul endal ütleb, vaja on meelde jätta, see. Taat pahandab. Hästi, jutt kohe, lõpeta. Just sind mul hoida kästi mind rau peta. Nüüd ta solvub poju. Ja küll siis lähme koju. Mis jutt, Sa hoiad mind? Mul vanaema ise just palus hoida sind ta kogu aeg mind käsib. Silm hoia taadil peal. Kui märkad, et ta väsib, siis istuge siin-seal ta tänagi, kui saatis meid teele, kordas veel Savoia hästi taati kui täitepuiesteel. Kui tuiskab, tulge koju, tuisk, idee talle head. Nii hoides 11 seal. Taat vaikis. Vaikis puju. Terane laps vahel näed rohkem kui vana inimenegi, kuidas, kas teil ei ole peres mõnda nii vana inimest, keda teie peate aitama? Mul oli vanavanaema. Ta pidi magama, arst oli talletanud lõuna ajal ja siis ma pidin vaatama, et kas ta ikka magab. Aga tema alati müttis vanemalt prillid ära, kui anname tööle, läks ja pani omale alla. Ta luges, tema armastas ka lugeda. Ja siis kord luges ja maatilistasin ukse taga kella, hüppasin sisse, tegin ukse lahti, ütlesin, et jooksin tema tuppe, olin ennem näinud, et ta loeb ja ütlesin, et et arst tuleb, jääd Loe prillpadja alla ja raamatu ära ja samal ajal tuli vanem uksest sisse. Aga eks ole see tore küll, et kõik on ühtemoodi nii, nii väikesed kui suured, kui noored või vanad, eks ole. Päris vanaemal võivad olla ka niisugused nagu lapse kombed ja, ja, ja ulakused või noh, selles arsti mõttes ikkagi, kui keelatud ei tohi, aga vahel öeldakse, et keelatud vili on magus või. Aga, aga tore on ka seda, et nagu kuulda, et 11 peab hoidma, et suur peab aitama väikesti väikidega aitama. Suurt minul oli. Isa, ema oli isa ema ja vend olid kodunt ära ja siis mina pidin oma õdede järgi vaatama. Siis vanaisa oli ka meil kodus ja siis ma pidin vaatama köitsast süüa, ilusti vanaisasid 20 vana ja, aga mul oli niimoodi, et ma tulin neljapäeval suusatamaste, ei anna midagi õpile jõgi Niile koju ja siis pidin veel sünnipäevale minema ja siis anti ütles niimoodi, et jaa küll tee siis mina arvutiga need matemaatikaülesanded ära, et sa nagunii Joe ning kell 10 joogina vees magama ja siis ma pärast aitasin, näed, nõud ära pesta ja et kui tiine sinu hädast tõesti aru saab, siis oled sina tema vastuga lahkem, eks ole, ja nagu mingisugune paat jääb endale südame peale siis kui ta midagi mulle aitas, siis ma tahan teda ka aidata. Mul oli nii, et ykskord Bergel, väiksem õde võttis mu matemaatika vihiku ja hakkasin nägusid joonistama. Vihaseks tema peale aga midagi teinud. Ja siis päris kohe kooli lahingusse ja siis ma sain vihaseks ja kui ta magama läks, siis tal olid raamat, mida ta tahtis hommikul kaasa võtta, lasteaedadelt tohtis võtta. No ja mina panin talle selle padja alla ja siis, et nüüd hommikul vaatame, mis ta teeb, et ei leia üles ja ja näed, et heategu sünnitab heategu vastuseks, aga paha jälle toob jälle pahade vastuseks, aga tema jälle ei maganud see aeg. Ja siis, kui ma padja ülestus sinna berberi pea teise padja peale panin, siis ta võttis selle teise padja oma pealt ära ja pani mulle patsi pähe. Nojah, nii see on, aga nüüd me peame jälle, raamat on paks ja luuletusi on palju ka nüüd, nüüd on lugu telefonist. Ööd-päevad püsib telefon, Melginny jätkem kõned. Siin vastutavad kujud on meie hulgas mõned kolm poissi, kel on koolimüts ja koolja väike koolijüts. Vaevalt koolist koju said üks helin sedamaid ühtsoodu Eise lakka. Kes helistab? Poisid vaid, kes meest, eks see veel ei hakka. Andrei, mis üles anti, tead? Ah, käändeid kordama veel peab loe järjest. Taevas appi, hea küll, sa hoia toru seal huvid jäilist mappi on keegi lausa paanikas, uus heline vana sabas. Kas metsad on botaanikas või rohumaad ja rabad? Päev otsa huugab telefon. Emiks, päevikut veel tarvis on, kõik teada, saab, mis vaja. Ja helin kogu ajumaast laeni täidab maja. Ei vaeva poisid liialt päid ja päevikud neil tühjaks jäid. Üks helin, tirin, plärin käib. Kuid kõige viimaks kooljake peab helistama Ooljale. Et tähti teeb ta hoolega ja valmis saiust pooleta. Teil, kellel on kodus telefon ja minul sinul nyyd kolmel kolmel viiest lapsest kodus telefon. Tere, kas Marion kodus tere, kas Tanel on kodus direga? Skype on kodus, mis meil õppida, mis teha niimoodi, kas on teil nii ja ei ole minule helide väljastatakse tihti, õuesaak on õpitud? Ei ole, vot matemaatikaga ei saa hakkama. Siis ükskord ütles üks poiss mul klassist vastused telefoni teel ette, et see oli teises klassis, siis ta ütles mulle vastused ette, et ma saaksin rutem õue, ma ütlesin, et mul on ainult matemaatika veel teha ja no mulle rohkem niimoodi, et õde õdesid aetakse, katsutakse kogu aeg, mina pean jooksma telefoni juurde, me jääme rohkem all. Aldo, noh, algarosel kui üleval ja jää kogu aeg üles ajaks mari kirka, mitte kunagi ei lähe üle see aasta, et tema on, niikuinii ei ole telefoniga ja lõpuks tuleb välja, et on küll tema ja tal on väga vähe täiesti minul on ka kae, kel on kõige rohkem, Teil on kolm õde. Liiulal see oli ikka, mis siin õppida, joonistamist ei tee siis ka see, et sina pead seda dispetšeri teenistus tühjalt, küsivad. Nad arvavad, et seal ilusti üles kirjutatud veel pandi patareide telefon, Väike-Rõngu telefon, siis ma selle naabritüdrukuga teed vaid, et tema käed kogu aeg siis helistame ja midagi vahe tähtsat öeldi, peab koer, jooksmine, telefoni juurtega, jäi ennegi sallinud seda helistamist kogu aeg-ajalt. Siis ema ostis mulle ning tahaks telefoni, panime ülesse Ventoni, et kohe otseühendus oleks, et ei ole vaja suurt telefoni kasutada iga tühja jutu pärast. Vaat eks see oligi vis luuletuse mõttega tühja juttu, tühje jutte telefoniga rääkida, siis on telefon kogu aeg kinni ja kui kellelgi on midagi tähtsat öelda, siis siis ei saa, siis teeb tuut tuut tuut ja jääb see päris õige jutt, rääkimata. Telefoni tähtsusest rääkisime nüüd lõpuks räägime veel ühest tõsisest asjast. Luuletuste ja luuletaja tähtsusest, Agniepartoogile, luuletusi täna kuulsime ja nende juurde oma elust rääkisime. Kirjutas ükskord ammu nendest lastest, kes olid sõja ajal lastekodusse sattunud. Sõjast oli siis juba kümmekond aastat möödas, aga üks ema, kellel sõja ajal kaduma läinud juhtus seda luuletust lugema. Ja hakkas mõtlema, et võib-olla on ka tema tütar kusagil lastekodus ja ei oska oma ema otsida. See ema kirjutas oma murest luuletajale Agniepalt toole ja luuletaja aitas selle emal otsida. Juhtuski nii, et ema leidis üles oma tütre oma Niina, kes oli vahepeal juba 18 aastaseks saanud. Sellest, et ema ja tütar niimoodi luuletuse kaudu kokku said, kirjutati ajalehtedes ja pärast seda hakkasid väga paljud admine parto abi paluma. Otsige üles mu poeg, sain teel haavata. Ta kaotasin meelemärkuse, kui toibusin, ei olnud viie aastast viidet mu kõrval. Aidake otsida mu tütart, kes pommitamise ajal oli nelja aastane. Kaduma otsida oli raske, sest paljudele lastele olid lastekodus antud uued perekonnanimed. Lapsed olid nii väikesed, et ei mäletanud seda. Vanustki ei teadnud alati. Aga inimesed ei saanud rahu, otsisid aastate kaupa. Luuletaja Agniepartoo tuli neile appi, hakkas neist otsingutest rääkima raadios. Lõpuks oli neid peresid üle 900, kujutage ette, üks väiksem linna koolimaja, täis neid vahepeal juba suureks kasvanud lapsi, kes jälle oma vanemate juurde said. Üheksa aastat tegi admine parto Moskva raadios neid otsimise saateid, raadiojaama ma ei hakka udu. Me rääkisime täna esimestest lapsepõlvemälestustest ja kodustest võib-olla esimesel pilgul üsnagi tühistest asjadest. Aga Agnia põrto, kui ta emasid lapsi kokku hoites just niisuguseid igapäevase elu pisikesi mälestusi abiks võttiski. Me jooksime läbi rahvasumma lennuki tulgusid. Mäletan naist, kel oli imik süles, hoidsin tal seelikust kinni. Minu kõrval oli kaks poissi, teise nimi oli vist Roman, kirjutas üks. Teises kirjas oli. Mäletan endast vanemat poissi, ta nimi oli pooria, ta tõmbas mu hamba välja, sidus niidi hamba taha ja sikutas. Hammas tuli välja, poiss kukkus istuli. Selle pisikese mälestuskillu abil leiti kirjutaja vanem vend Borja ja koos vennaga ka ema. Niisugust südamlikku ja rasket tööd tegi siis Agnia Porto luuletaja, kes on kirjutanud palju raamatuid lastele, teiste hulgas ka selle õiet keset lumist Laant, kust olid võetutena kuuldud luuletused. Ja kui meie jutt täna liiga tõsiste ja keeruliste asjade peale läks, võib seda vanaemaga edasi rääkida. Tema teab neist aegadest rohkem.