Tihtilugu juhtub, et uus muusikapala võidab kuulajate hulgas väga ruttu poolehoiu saab üldiselt tuntuks ja armastatuks ent mõne aja möödudes hakata oma populaarsust kaotama, loovutades kohad teistele meloodiatele, kuni ta lõpuks sootuks unustatakse. Kuid mööduvad aastad või aastakümned ja viis, mis näis olevat igaveseks unustatud, elab üle taassünnipala, nagu avastatakse uuesti ja jälle hakkab ta kõlama värskelt ja haaravalt. Niisuguse saatuse osaliseks on paljude teiste muusikapalade kõrval saanud ka kolm vana ene valsi. Amuuri lained, kaseke ja mandžuuria sopkadel. Ent nende kolme loo puhul on veel palju muidki ühiseid jooni. Kõik nad on loodud vähetuntud heliloojate poolt. Kõigi autorid olid sõjaväemuusikud. Need valsid, vallutasid ligikaudu ühel ajal laia kuulajaskonna, tegid läbi enam-vähem ühepikkuse varjusurmaperioodi jätkasid uuele elule, ületades oma sünnimaa piirid. Vaevalt leidub kuulajate seas neid, kes ei tunneks seda meloodiat. Aga neid, kes teavad midagi, maks Avilevid siht on kindlasti üsna vähe. Tema on aga selle valsi autor. Ta sündis 1874. aastal Odessas, lõpetades kodulinnas muusikakooli ja sai sõjaväe orkestri dirigendiks. 1903. aastal määrati maks, kes 11 10. Ida-Siberi polgu orkestri juhiks. Vahetutest muljetest sündiski seal valss Amuuri lained, mille autor on pühendanud Veera Jacob Lenna kerilenkole sõja läbi kannatada saanud sõduritega nende perekondade abistamise ühingu juhatuse liikmele. Oktoobrirevolutsioonieelsel perioodil saivals Amuuri lained kogu Venemaal väga populaarseks. Vladivostokis ilmunud esiväljaandele järgnes arvukalt kordustrükke. Ühele esimestest väljaannetest on kaanele. Kitud Kõnikas märkus kolossaalne edu mida kinnitavad kolm hüüumärki. Esimese maailmasõja-aastail viidi maks, kes üle läänerindele Georgi risti kavaleride eripataljoni. Pärast suurt sotsialistlikku oktoobrirevolutsiooni teenis ta punaarmees 1927. aastal. Deemobiliseerituna asus, kes elama sünnilinna Odessasse, kust ta sõjaväemuusikakoolis jagas oma teadmisi ja kogemusi tulevastele orkestrantide-le ja dirigentidele. Kui fašistid okupeerisid Odessa, arreteeriti lugematute teiste seas ka maks, kes viimast korda nägid kodulinlased tema uhket büsti halli pead arreteeritute hulgas, keda aeti suunas, kust hiljem kostsid automaadivalangud. Ent valss, Amuuri lained hakkas neljakümnendail aastail jälle kõlama. Selle taas avastajaks oli Habarovski sõjaväe laulu- ja tantsuansambli juht helilooja roniances keda võlus vana valsi laulev meloodia. Luuletajad, Vassiljev ja Popov kirjutasid teksti roniancestegi kooriseade ja nüüd jõudis mais kuule jäini juba lauluna ülistades vägevat jõge, mis taiga kohina saatel veeretab oma vahuseid laineid manisteetlikult mere poole. Ja Uljaste madruste laule, mis kanduvad kaugele. Valsi. Amuuri lained laulavad, paljud koorid ja ansamblid nii kodu- kui välismaal. Jaa? Jaa. Jaa. Vääriline võistleja Amuuri lainetele on valss kaseke. Selle autor Jevgeni Mihhailov it's treisin sündis 1878. aastal Poltavas. Muusikalise hariduse sai ta Moskva konservatooriumis. Sõjaväeteenistust alustas ta 1903. aastal ristleja Askold dirigendina, kust ta hiljem viidi üle 26. Ida-Siberi polku. Vene-Jaapani sõja ajal võttis ta osa Port Arturi kaitsmisest, teda autasustati mitme ordeniga. Alates 1918.-st aastast töötas ta muusikaõpetajana ja isetegevuslike puhkpilliorkestrite juhina kaluugas Jacertsis. Jevgeni treisin suri 1932. aastal. Kalscaseke on kirjutatud 1911. aastal. Selle esimese osa teema on autor laenanud Rubensteini omal ajal väga populaarsest romansist purustatud süda, mis algas sõnadega. Ma nägin kaske, murduvad sellest siis Pealkiri Vanzilegi. Kaseke võlgneb oma taassünni eest tänu Moskva sõjaväeringkonna ansambli juhile Šatzile, kes 1943. aastal seadis vana valsikoorile. Luuletaja pesemenski, lõi laulule sõnad. Kask on iidsetest aegadest sümboliseerinud vene rahvaluules kodumaa loodust ja kodumaa armastust. Samadest tunnetest on kantud ka rasketel sõjapäevadel loodud laulu tekst, milles öeldakse kasepuu kohta. Õrn ja tagasihoidlik, lõbus ja sihvakas, ent alati suursugune ja alati truu kodumaale. Seda laulu laulsid rinde võitlejad, sellega tervitasid võitjat pärast pikka eemalolekut oma kodupaiku. Elia Alekseerid Satrow sündis 1885. aastal allohvitseri perekonnas. Sõjaväemuusikaga puutus ta kokku juba õige varakult, sest pärast isa surma anti poiss polgu orkestri kasvandikuks. 1904. aastal sai temast juba dirigent. Ilja Shatrow võttis osa Vene-Jaapani sõjast. Nukk teenijal sattus tema polk piiramisrõngasse. Lahing oli raske, jääge sõdurite võitlusvaimu tõstmiseks, mängis orkester Satrovi juhatusel otse lahinguväljal pidulikke marsse. Selle ebatavalise kontserdi ajal kaotas orkester langenutena kaks pillimeest. Hiljem autasustati paljusid orkestrantide Giorgi ristidega dirigenti aga Stanislav ordeniga. Satrow varasema elamused ja tunded muusikasse, kirjutades valsi esialgse pealkirjaga mokk Shani polk, mandžuuria Sokkadel. Kas see valss kuulus sajandi alguskümnendi populaarseimate paladega? Neljakümnendail aastail leidis valts mandžuuria sopkadel uuesti üldise tunnustuse. Selline on loodud õige mitmed tekstid, mis väljendavad lüüasaamise kibedust, kurbust ja viha mõttetuid ohvreid nõudnud sõja vastu. Vaikus Sokkadel kaebliku tuul aeg-ajalt pilvede vahel piilub kuu valgustab sõdurite haudu. Valendavad ristid Vene kangelaste kalmudel. Mineviku varjud vestavat meile mõttetuist, ohvritest. Laulu elustumine aastakümnete pärast oli parimaks 60. juubelikingiks Satroovile, kes tol ajal teenis Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonnas. Viimased eluaastad veetis laulu autor Tamboodis, kus ta 1952. aastal suri. Valss mandžuuria Sokkadel on kõlanud väga paljude erinevate kooride ja interpreetide esituses. Väga armastab seda pala Ivangaslowski. Kirjanik Pavel Taletski andis oma Kaug-Ida sündmusi käsitlevale romaanile armastatud valsi järgi pealkirjaks Mandžuuria sopkadel. Kes treisin Satrow vähetuntud autorid, kes kinkisid oma rahvale armastatud valsid. Nende kohta sobivad hästi Aleksander bloki sõnad. Kas pole niisugune mälestus poeedist? See on kõik õige kriitilisi artikleid ja marmorist mälestussammas.