Kolm kuud on möödunud kolmandast rahvusvahelises džässifestivalist Prahas, mida võib julgesti pidada üheks huvitavamaks sündmuseks läinudaastases Euroopas. Jazzielus. Vahepeal on meile saabunud selle festivali materjalid helilintidel ja tänases saates püüame anda linnulennulisest ülevaadet sellest mida pakkusid viiel suurel kontserdil umbes 30 orkestrit, ansamblit 11-lt maalt. Ütlen juba ette, tänase kolmveerand tunni raamidesse mahub sellest vaid osakene ja põhjalikumat tutvumist. Sel festivalil kõlanud muusikaga võimaldavad meie järgnevad teisipäeva õhtuse Tšassile pühendatud kontserdid. Täna aga püüame põgusalt läbi lehitseda Praha 1966. aasta festivalipäevikut, meenutades sinna juurde kommentaare erinevate maade kriitikutelt, kes kõiki esinejaid vahetult kohapeal kuulsid ja omavahel võrdlesid. Tõsi küll, nii mõnigi kord võib täheldada täiesti vastukäivaid arvamusi ja sel puhul peame juba omaenese kõrvakuningaks pidama kõigile neile, kes oma arvamustest ka meile otsustavat kirjutada. Ütleme juba praegu, palju tänu. Tänapäeval on džässmuusika muutunud juba niivõrd mitme palgeliseks, et vaevalt leidub kuulajat, kes kõike valikut aktsepteerib. Sellepärast on meie džässmuusikasõprade maitse valdav oma suuna väljaselgitamine mitte ainult huvitav, vaid ka tähtis ülesanne. Nüüd siis Praha kolmanda džässifestivali esimesest kontserdist esinejate nimekirjas olid Rudolf shoughory džässorkester Ostravast krantsi, džässiinstituudi duo ja sextet Austriast. Ameerika trump statisti kaamel Jounci džässistuudio norra lauljatar Karin Kroon ja Ameerika organist Luubennet oma trioga. Esimesest kollektiivist Rudolf Soughory orkestrist möödus enamus kriitikuid vaikides. Oli ju tegemist asjaarmastajate ka pealegi veel nii-öelda perifeeriast, kes tegelikult ka midagi üllatavat ei pakkunud. Tooksin siiski katkendi, orkestrijuhi komponeeritud palast hilissuvi, mida laulis Indra veatrova. Et pakkuda põgusat pilku otsingu-ist mis avalduvad, võib olla küll arglikult ja mitte päris originaalselt kujul, kuid on siiski märgatavad ja kõnelevad soovist mitte just kõige tallatumaid radu astuda. Millegipärast meenus mulle kuulates ima Sumak, kas see just džässi jaoks eriti õnnelik assotsiatsioon on, jääb küsitavaks. Kratsi džässi Instituudi duo püüdis ilmselt rõhutada oma nimetuse akadeemilist poolt, mistõttu džäss jäi nagu kõrvale. Taolisi taotlusi kohtab aga iga aastaga enam, nii et päris mööda neist vaadata ei saa. Karmel Jouns oli paljude arvates festivali köitvamaid isiksusi ja need, kes peavad lugu džässi tavakohasest näost, sellele hinnangule vastu vaidlema ei hakka. Karin Krug esitas peamiselt lüürilise kallakuga, kohati isegi romansiliku väljenduslaadi kalduva džässlaulu. Tema esitatud pöörwelli kaunis Loreen meenutas kohati kuidagi selle laulu kunagist väga populaarset esitajat. Kadunud näed, kin kooli, kuigi üldine esituslaad oli siin tunduvalt erinev. Üksmeelse kiituse osaliseks sai vitaalne ja vaimukas organism Lubennet üks viimaseid avastusi selle suhteliselt vähe kasutatud instrumendi valdajate hulgas. Järgmisel päeval avas kontserdi Tšehhoslovakkia Ostaarsepted, kus kohtame niisuguseid tuntud nimesid nagu Kaarel Kraut, Cartner, Karel Velerni, Teneckbulets, Jarmo Mir, miilits ka ja teised. Siiski jäi nende esinemine tavalisele tasemele ja kodumaine kriitika kohtles neid võrdlemisi ettevaatlikult. Näiteks lõiguke Weledeni palast topelt Nelson. Koos Vladislav Gerhartitrioga esines tšehhi lauljatar suuskalonskaa kelle eeskujude hulgas mõned märkisid Ellafitcheraldit, teised säravooni. Tõenäoliselt tuleb veel mõnda aega oodata, kuni ilmub lauljatar, kelle puhul neid nimesid ei pruugi meenutada. Austriast tulnud sextet, mida juhatas trombonist doktoreerist klinsuster pälvis kõnealuse kontserdi parima kollektiivi au. Inglise baritonsaksofonist roni Ross, kellest palju oodati, elas seal kontserdil üle täieliku fiasko ja rehabiliteerides end alles hiljem ühel ženšennil. Huvitav jaga, hävitav oli hinnang, mida tšehhi kriitik Antonie Madsner andis Ameerika lauljale Pill rämpsele. See koosnes vaid ühest lausest. Kahju, et ta ei laulnud veel mersi šerid. See oli nimelt läinudaastase Eurovisiooni lauluvõistluse esiklaul Udo Jürgeni sulest ja sellega vihjas kriitik Pill Rämsi maneerile, mis kuulub rohkem meeleolu, laulu kui džässivaldkonda. Järgmine kontsert Praha kolmandal džässifestivalil oli pühendatud festivali raames läbi viidud uute helitööde võistlusel parimateks tunnustatud teoste esitamisele. Nagu juba varem teatasime, tuli siin võitjaks tšehhi helilooja Pavel Platini. Teos, mis kandis pealkirja Ellisele teise koha, tõi ära meie Murad kaslajevi kontsert džässorkestrile. Kolmandaks aga tuli rootslane Jan Johanson. Osavõtjate hulgas olid veel šveitslane Georg krunts, prantslane André Hodeer, sakslane Helmut Brand ja teised. Suuri vaidlusi tekitas esikoha saanud teos, milles oli kasutatud Aleotoorilist tehnikat ja mis paljudele ei kõlanud üldse. Tšassina. Muradcaslajevi kontsert džässorkestrile oli see vastuvaieldamatult džässipärane hea maitse ja vormitundega loodud teos mida nii nagu ka kõiki teisi võistlusele esitatud palu. Suurepäraselt esitas Kaarel Kraud Cartneri orkester. Järgmise kontserdi avas Georg riidelised Petrootsist, keda kuulsime meie eelmises vestluses. Neile järgnes Bratislava ansambel pruunis Lavronegizextet keda kohalik kriitika kommenteeris üldiselt heatahtlikult, märkides ära temperamentsed esinemist. Sealjuures aga eitas etega vähest viimistlust kohatist, konarlikust. Sama pala Oras Silveri jutlustaja oli ka järgmise esineja Praha Dixilanud orkestri kavas, kes esines ka inglise lauljatari Meryl Bideni saatjana. Viimast tervitas üksmeelne heakskiit märgitiga mõningat hingesugulust kadunud pessis Michiga keda noorem põlvkond ei tunne ega eeskujuks valijat. Kriitikanoolte kokku põrkamist võis märgata Lääne-Saksamaalt pärit Manfred Sofi kvintetti peade kohal. Tsiteerin näiteks ajakirja melu tiinunud rütmus. Mida avangardistlik Manfred Žufi kvintett pakkus, läks kaugele üle selle kraadi, mida kuulmisega on võimalik taibata. Mõttetu kõrvuti, kuid mitte koosmäng. On see veel džäss? Teisest küljest Tšehhi kriitik Ivan polennak. Suureks elamuseks oli mulle Manfred show, kes oskas kasutada klassikalise muusikakeskkonda, kui kontrasti oskas hoida stiilipuhtust, ilma et oleks olnud askeetlikult kitsarinnaline. Edasi esines Ivo Pabliki kvintett Ostravast ja siis üks Poola silmapaistvamaid saksofoniste taadion problevski oma kvartetiga. Kahjuks ei suutnud seekordne Nõukogude Liidu esindaja KM kvartett tõusta kõrgemale keskmisest tasemest. See on seda kurvem, et meil oleks siiski olnud välja panna ka tugevamaid koosseise nii hästi Moskvast kui ka Leningradist näiteks eesotsas lukk, Jaanovi, Kunsmani, Kolsteni Janossoviga KM kvartett esines ehk veidi paremini kui möödunud kevadel. Tallinnas jäi aga üldpildis peaaegu märkamatuks. Üheks festivalitäheks kujunes inglise lauljatar Cleo lein, keda saatis ansambel, mida juhatas lauljatari abikaaspopulaarne saksofonist ja orkestrijuht Johnny tainkujast. Cleo lein on omapärane, muusikalt sügavalt tunnetav kunstnik, kes vabalt ületas kõiki teisi vokaliste. Sel festivalil. Ebaõnnestunuks loeti inglise klaarnetistimontisanšini ansambli esinemist. Vaidlusi tekkis aga Ameerika trumpetisti Rex Stewart'i ümber, kes veerand sajandit tagasi oli maailma tippmuusikute hulgast jazzi valdkonnas. Nüüdki olid mõned tema mängust siiralt vaimustatud, mõned aga leidsid, et ta on liialt Tšassist eemaldunud ja muutunud estraadiartistiks Soomeniks. Kui meenutada, et Stewart saab 22. veebruaril 60 aastaseks, siis võib talle siiski juba andestada, et temas pole enam seda nooruslikku värskust, mis 30 aastat tagasi. Festivali viimasel päeval esines rida keelpilli mängijaid tšehhi viiuldaja pohumil, soola, Ungari altist saba ja prantsuse viiuldaja žanrit Bondi. Viimase mängu imetleti üksmeelselt ja võib ütelda, et ta viis kaasa ühe suuremaid loorberipärgi sellelt festivalilt. Avangard istliku Shespianismi demonstreeris ameeriklane pool play, keda mõned ei seedinud, teised aga nende hulgas ka minu Moskva kolleeg Arkadi Petrov, kes ise viibis festivalil pidasid üsna huvitavaks. Praha, kolmanda rahvusvahelise džässifestivali lõppakordina kõlas rea rahvalike Ameerika bluusilauljate esinemine niinimetatud American Fouplus festival, kus kõige enam paistis silma juba üsna eakas neegritar Sipi vallas. See oli siis üsnagi põgus pilk läinud aastasele Praha džässifestivalile. Põhjalikumalt selle festivali materjalidega saate tutvuda alates järgmisest teisipäevast. Head jälle kuulamist.