20. augustil toimub lauluväljakul ansambel Ruja muusikaline taasühinemine ja üle pikkade aastate on taas koos laval Rein Rannap, Jaanus Nõgisto. Suvetuuri tänaseks külaliseks ongi kunagise ansambel Ruja kitarrist Jaanus Nõgisto, kes on ühtlasi olnud bändi kõige pikaajalisem liige. Võib nii öelda. Ma võin öelda elus olevatest kureid musta huumoriga asja võtab, see on tõsi jah, see ühinemine on eelkõige muusikaline, sest minu nägemuses ja ka korraldajate nägemuses on see üks Ruja muusika, galakontsert kus kõige erinevamad meil hakkab tänapäeval tähtsad lood, nagu tulevad ettekandele. Ja sellest etavalmisest võtavad osa nii Ruja kunagised liik aga ka meie põlvkonnakaaslased, aga ka päris noored inimesed lauljate näol, kellele see muusika on võib-olla noh, suur väljakutse ka mulle on see muusika esitamine, suur väljakutse on sellepärast, et omandada lugusid, omandada mõtlemist, mida ma omasin 20 aastasena on 60 aastase mehena, see on päris suur väljakutse, õppida Läheme mängima niimoodi, nagu ma tegin noorena ma ei taha tingimata teha neid lugusid. Noh nagu me tänapäeval kitarri mängin või mõtlen sellepärast, et see oleks liiga lihtne. Ja see oleks ka mõtekas, sellepärast et meile kaasatundjad ja meie põlvkonnakaaslaste mällu need lood salvestunud just sellisena, nagu me neid kunagi esitasime. Sellise nostalgilise tagasivaatega selle kontserdi näol siis tegemist pigem ei ole. Ei, nostalgia pole omane minule Rein Rannapi ega ma võin julgelt öelda ühelegi Ruja liikmele nostalgiat, tunda oma lähedaste oma saatuse elujuhtumite vastu, aga muusika on universaalne ja ajatu kunst, minu nägemuses ja nostalgiaga pole seal mingit pistmist. Mida see kontsert praegu teie endi jaoks sellisel juhul kõige rohkem tähistab? Noh, minu jaoks ta tähistab ühte suurt väljakutset ja ühte, ühte tagasivaadet. No ma ei vaata väga tihti tagasi mõnikord siiski ja kui see ettepanek Rein Rannapi-le ja mulle nagu esmalt tehti, siis ma pean, ütleme ausalt, ma mõtlesin ikka päris pikalt, kas ütelda jah või pigem ei. Aga ma mõtlesin selle peale, et võib-olla aitab see jah-sõna klaaridega mõningaid muusikaväliseid suhteid, võimalik, et ma eksisin, aga, aga mine tea, kontserdil on veel ikka mitu päeva ja ja selle pingelise rabelemise ja proovi tegemise käigus oleme me leidnud Reinuga õige mitmetes olulistes asjades ühise keele, mida ma isegi ei lootnud. Aga meie lepingud kohustavad meid olema ühel meelel ja, ja me täidame lepingut punkt-punktilt. Reakoosseisu on ju aastate jooksul tõesti kuulunud mitmeid erimuusikuid ja karaktereid ja kindlasti on ka loominguline atmosfäär, on on aja jooksul olnud. Vot Ruja selline erinevus teistest esti ansamblites teistest muusika nagu diskursust on tõesti erinev. Rein oma iseloomu. Ja ka mina, eks ole, noh, me ei kuulu mingisugusesse. Noh, tänapäeva öeldakse selle nähtuse kohta skeene, eks ole, et metallimängijad on, folkmuusikud, on popmuusikud meie jaoks on algusest peale muusika Siskalt selline universaalne kunst ja mingi stiil või žanr iseenesest ei tähenda midagi. No selge see, et seal rokkmuusika, aga me oleme mänginud kõikvõimalikes stiilides muusikat, aga seda eraldab teistest maailmanägemist esseed, seal, originaalne son, siin loodud Eesti eesti keele muusika ja see on meie jaoks kõige tähtsamalt sõltumata, mis stiilis asi ette kantakse. Tõmbasin paralleeli tuua ka maid ansamblist Led Zeppelin, kes, kes mängis kõikvõimalikes stiilides aga kõlas nagu Led Zeppelin, täpselt sama. Ma julgen väita ausalt öeldes Ruja kohta. Rajale on tõepoolest ju mitmeid kastiidilisi nägusid olnud, sellisel juhul nende aastate jooksul on olnud sellist popimad Ruja, progerockiliku, Ruja. Kas muusikaline stiililine eristumine on teie enda jaoks oluline olnud või see on kuidagi niimoodi loomulikult arenenud vastavalt koosseisule? Vot raja koos seiseks põhiliigal Urmas Alender, eks ole, alati olnud ja ja tema on paraku suuremas osas nagu teiste loodu ettekandja, aga need lood on tehtud ainult mõeldes temale ja tema võimetele. Tagantjärele noh, ma võin öelda nii võimekat, lauljat ja nii mitmekülgset lauljat, tõesti, noh, Eesti tänapäeval ei leia, eks ole, sest inimesed on palju kitsamalt spetsialiseerunud. Urmas pidi tahtis ja võis laulda ükskõik mis stiilis ja ka uskumatult, ma ei tea, mitu tooni kõrgemalt kui tegelikult Ta füüsiline hääleulatus oli vedu vaielda, eks ole, kas rahva mällu jäädvustunud eelkõige muidugi see nii-öelda popim periood, kus olla Plaskis kõik oma lõõrid lahti. Me produtseerime, ma ei tea aastal 1981 38 lugu, andsime välja plaadid, telesaated, asjad. Kahtlemata see tõi endaga kaasa teatud pealiskaudsust teatud Niukest lohakust mis selle salvestuse ska väljendab. Aga muidugi paradoks on see, et need lood on just need, mis on salvestunud nii-öelda popmuusikatarbija mällu. Paar aastat enne seda, eks ole, seitsmendate aastate lõpus, mida mina isiklikult subjektiivselt pean nagu Ruja kõige tähtsamaks perioodiks kus me töötasime koos Eesti raadio, muusikaprodutsendi ja helirežissöör, debatti brauseriga on minu jaoks nagu kõige tähtsamad, sest selle aja jooksul me sõna otseses mõttes leiutasime koos tema ja bändiliikmete koostöös nagu uue uue muusika salvestamise mõtlemise tehnoloogia siinsamas Eesti raadio stuudios ja neid lugusid erinevalt sellest Popperioodist mul pole häbi kuulata, aga tänapäeval professionaalse kõrvaga, sest täpselt samamoodi tehakse sellist muusikat, salvestatakse sellist muusikat, mõteldakse selle muusika loomise peale ka tänapäeva. Noh, mina isiklikult pean seda kõige ajatumaksja kõige olulisemaks, kõige tähtsamaks nagu hetkeks. Kui me leiutasime midagi unikaalset kõlada nii nagu kõlavat sajad ansamblit tolle aja Eestis või Läänes pole väga raske, kui sa võtad ette kloonid mingisuguse kõlapildi või mingisuguse maailma nägemise. Meie otsisime sel ajal tõesti sellist, mis oleks omane ainult meile ja mul on tunne, teatud lugude puhul me selle leidsime ja mul ei ole häbi kuulata ka täna. Kuidas sellisel juhul pühapäevase kontserdilood ja repertuaar valitud sai, kas te püüdsite katta kogu Ruja loomingulise tegevuse sellist ajalist ulatust? No põhimõtteliselt küll, eks ole, põhimõtteliselt küll see kontsert sisaldab lugusid ka noh nii-öelda päris Ruja embrüonaalses perioodist, mis samuti on, on tegelikult alles jäänud ainult tänu Eesti raadios tehtud lindistuste, ükskõik, mis tasemel nad ka on, eks ole. Nad sisaldavad lugusid sellest perioodist sisaldavad ka sellest noh, minu jaoks tähtsast perioodist popmuusikast muidugi sellepärast, et rahvas tuleb sinna ja ta, ma arvan ka mõnda asja kaasa laulda, milleks tal on ka võimalus koos koori ja solistide, aga muidugi ta sisaldab kõike, aga ta sisaldab teatud kompromissina minu ja Reinu vahel. Kahjuks ei, ei ole nõus kaasa lööma Margus Kappel ja Rein Rannap välistas veel Ruja, Igor Karsnek esinemise, noh see kompromiss tuli leida. Aga mina mõtlesin seda, seda kontserdi jah-sõna öeldes nihukesele suurele pildile ja mõtlesin sellele päevale, mil see kontsert toimib. Mõtlesin et vältida juba juba eos selliseid totaalset konflikte, mida ma ju näen ette oskan prognoosida. Ja lõppkokkuvõttes see kontserdiprogramm sündis kolme inimese koostöös ja kompromissina need inimesed on. Rein Rannap, Jaanus Nõgisto, Danel Pandre selle kontserdi peaprodutsent. Ja kui me selle kaval lukku lõime, siis täpselt sellisel kujul me sellega realiseerima. Ma ei tahaks kõiki neid lugusid mingil juhul nimetama hakata, sest no midagi peab inimesele ka üllatuseks jääma ja ma võin garanteerida, et kontserdil on üllatusi piisavalt. Võiksime vestluse vahepeale ka ühe pala kuulata, mis seal olla võiks. No ma mõtlen, et noh, kui kuulata, mida te sellest ajast, mis mulle isiklikult on väga tähtis, ma olin sellel ajal kusagil muide 20 22 aastane selle loo nimi on põhi, lõuna, ida lääs ja kui Ruja lugudel on mingi teine plaan, mis enamuses lugudes muidugi on, eks ole siis sellel lool on ja see laul võiks kõnetada ka tänapäevast kuulajat. Selle laulu nimi on põhi, lõuna, ida, lääs kuulane. Noh, see see. On? On maailmaga. See ei too see. On Eestimaaga. Roovi. Paluma. Õpime. Solist anna kollektiivile alati suuresti kõlapildi ja näo, eriti oli nõnda Ruja puhul kus oli väga karismaatiline solist Urmas Alender. Kui pika aja jooksul kujunes teil nägemus, keda sellele pühapäevasele kontserdile solistideks kutsuda, kuidas valik tehtud? Tuli suht suhteliselt ruttu, nii mina kui Rein oleme ju tegelikult kursis eesti innukuse, noorima põlvkonna lauljate nagu niukseid geneesiga sest Rein on ju osalenud kohtunikuna saates Eesti otsib superstaari, mida mina olen režissöörina ka mitmeid aastaid teinud, et neil see pilt oli olemas ja ja me tahtsime just nimelt nagu Noorema põlvkonna lauljat kasutada. Kõige õnnelikumad hetked on minu jaoks, noh, nüüd prooviperioodil nagu järele mõeldes on Kadri Voorand ja Robert Linna, kes on suutnud panna sinna midagi nii jäägitult, oma ja unikaalsete, just seda me otsime. Me ei otsi ju Alendri, Kloodi või Alendri asendajat, eks ole, see pole mingi telesaade, Su nägu kõlab tuttavalt, me otsime välja kujunenud hoiaku võimetaja isiksusega mõte, edasikandjad, eelkõige sellised noodid peavad õiged olema, me pole nõus muutma ühtegi nooti, eks ole. Aga see üllatus, mis meid tabas, noh, on kõige positiivsem elamus minu jaoks ka, sest kõik need lauljad on omamoodi säravad, omamoodi armsad ja ja nad võtavad seda asja ülima tõsidusega. Millega need solistid, seda toonast loomingut praegu vürtsitada saavad, kuivõrd need laulud on ju väga suuresti olnud seotud oma aja sellise ühiskondlik-kultuurilise kontekstiga, mõneti sellise protestimeelsusega? No pole küll kunagi mingit poliitilist sõnumit kandev ansambel olnud, ta on siiski nagu nagu nagu kunstiprojekt olnud. Et Juhan Viiding ei ole minu jaoks ainult poeet, kes on avaldanud mingit raamatut. Ta oli ka minu suhteliselt hea tuttav, kelle käest näiteks mina sain neid laulutekste, enne kui need avaldati. Ja mul on seniajani lauasahtlis tekste, mida ei avaldatudki. Et see ei ole selline Eesti väärtluulet edasi kandev nagu muusikaprojekt. Kaldo Rundele meie lähedane tuttav, eks ole. Nii, Reingu, mina oleme tema tekstidele teinud, teinud laule, et see on ühe teatud vaimsuse vaimse kõrgepingeedastamise vahend, et minu jaoks kogu see Ruja ansambel. Et tänapäeva noored lauljad saavad nende jaoks paras pähkel mõtestada teist plaani ja midagi olulist maailmapildist, hoiakust ja nägemusest. Ja võite veel kord, popmuusika enamuses on väga ajalik kunst, aga kui rokkbändi loomingus on midagi, mis kõnetab kuulajat veel mitukümmend aastat hiljem, pärast selle ansambli reaalselt lõppu, siis meie võtame seda kui boonust mitte kui reeglit, aga midagi sellist, mille ülevad iga laululooja õnnelik olla. Mina ise olen 80.-te teise poole laps. Ja Mulle meenub küll keskkooliajast, et ikka aeg-ajalt tuleb nagu neid laineid või perioode, kus järsku keegi jälle avastab noorematest kuulajatest Ruja ja jälle tuleb Ruja kuidagi ka uue põlvkonna sellisesse muusikalis. Kultuurilise teadvusesse. Jäin mõtlema, kuidas te selle pühapäevase kontserdiga võib-olla võimalikke uusi või tulevasi põlvkondi kõnetada tahaksite või kuidas nemad üldse selle kõigega suhestuda võiksid. Mul on raske ennast tänapäeva popmuusika rokkmuusikatarbija nagu seisukohta või seisukorda panna. Üldine pilt on ikka tohutult muutunud, eks ole, tegelikult ka Eesti raadiojaamad. Eesti meedia on omandanud teatud lääneliku oskuse pest ajusid nii heas kui halvas mõttes. Kui ka kommertsraadiojaamadest 24 tundi päevas tuleb totaalset tümakat või haledat estraadi siis 80-le protsendile inimest ma pakun. Välja mõjub see kui normaalsus. Ruja pole otsinud normaalset mainstreami ja keskteed ja kellelegi sihtkindlale sihtgrupile meeldida, tahtmist. Meie jaoks on olnud tähtis eelkõige see, millega me ise nõus olema, mis meile on normaalne ja mida me tahame, mis meile meeldib. Kas see meeldib nüüd laiale auditooriumile, ma ütlen ausalt, mind ei koti majaka kunagi kõnelema rullnoka, kolhoosniku või palkuriga elavatele inimestele, kes võib-olla otsivad muusikast kunstist ka midagi tähtsamat kui hetkeline populaarsus, kes otsivad nii-öelda teist plaani. See on minu jaoks kõige tähtsam. Pühapäevane kontsert läheneb. Kuidas praegu prooviperiood kulgenud on? See on laetud kõrgepingega ja sädemeid lendab, tuld lendab. Aga me oleme siiski elukutselised muusikud, jõuame kompromissile nii või teisiti. Ja noh, selge see, et antud mingi mingi konkreetse loo ajal või siis noh, mina esindan ka selle projekti puhul näiteks Margus Kappel ja Igor Karsnek Urmas Alendri, nagu nägemust enda arvates. Et selge see, et selle laulu loojal on lõplik sõnaõigus, teistel on õigus kaasa lüüa ja andestage rannapile ühtegi minu arvates maitsevääratus, nagu tema ei andesta mulle selles mõttes võrdsed partnerid. Millised enda ootused on pühapäeva eel? No parimad, ma loodan, et tuleb uhke kontsert, sest noh selliseid võimalusi ja, ja sellist tehnoloogilist kõrgtaset pole Ruja oma reaalse eksistentsi puhul, mis langes nõukogudeaeda kunagi omanud. See on meil nüüd käes, me tahame anda nii muusikalises kui mõttelises plaanis endast kõik, me teeme seda 100 protsenti. Aitäh Jaanus Nõgisto saatesse tulemast. Me võiksime kuulata veel ühe pala. Kas midagi, mis kõlab ka pühapäeval? No pühapäeval kõlab kindlasti minu ja Juhan Viidingu lugu üle müüri. Ma arvan, et jätame selle vestluse lõpuks siis praegu mängima. Kõik huvilised saavad veel hankida endale piletid 20. augustil lauluväljaku kontserdile. Ruja muusikaliseks taasühinemiseks. Meie teeme me Rooma elu. Üht hiigelmüüri. Pilk ei küüni üle ääre. Me teeme, teeme rooma elu. Ühti. Nii üle. Kui mõni sinna olev kivi