Tervist ja delta saade jätkub ning on aeg vestelda üks aastalõpuvestlus. Ja selleks vestlejaks ma olen kutsunud inimese, kellel on tavaks tegelikult hoopistükkis teisi küsitella. Tere, Joonas Hellerma. Tervist. Klassikaline küsimus lapsepõlvest, kelleks sa tahtsid saada? No neid soove ja mõtteid oli seal igasuguseid, ma arvan, küllalt selliseid standardseid, mis väikestel poistel ikka on, aga kui päris aus olla, siis ma arvan, et mul mingit väga suurt sellist unistust, kelleks ma tahtsin saada lapsena ei olnudki. Pigem olid mingisugused tegevused, millesse ma kohe sisse sukeldus, nii kus oli kirglik tegevus. Vot lapsena ei ole see kirg võib-olla veel päris selline, nagu ta täiskasvanuna, noh, aga no näiteks mulle meeldis joonistada. Ja ma joonistasin koomikseid ajaloo teemadel, ma mäletan, oli Liivi sõjast oli koomiks, eks, ja ja siis oli ka lähiajaloost oli üks koomiks ja ma isegi saatsin neid ajaleht avaldamiseks. Ja midagi sealt isegi avaldada. Ja ma oletan, et koomiksite puhul oli kõige suurem saladus see, et kuidas ikkagi suuta joonistada mitu pilti järjest Need figuure, nii et nad oleksid nagu enam-vähem arusaadav, et nad on kogu aeg üks ja sama figuur kuigi natuke eri asendites, nii et seal oli nagu päris palju nikerdamist. Koomiksite joonistamine tähendab juba siis juba lapsepõlves sellist nõuet. Suureks keskendumisvõimeks võisid istuda tundide kaupa ühel ja samal paigal jäävad koomikseid. Ta pidi küll nikerdama täiesti ja vaat lapsena ka ei mõtle veel, nüüd ma siin tohutult keskendun, aga, aga see tegevus võis, võis olla tõesti selline. Et maneeldusin ikkagi sellesse ja, ja ma mõtlen, just tuli tuli väga vaadata seda, et sa enam-vähem joonistasid neid kujusid kogu aeg niimoodi ühtemoodi ja lisaks, kui olid need ajalooteemalised materjalid seal veel, siis pidi ka seda ajalugu endale selgitama natuke. Et see koomiks oleks nagu ajalootruu. Kas põhimõtteliselt silu õppima minek balti filmi ja meediakooli võib-olla nendest päevadest tingitud, tead, ei ole? Ei ole. Sest et vahepeal ikka läks veel aega mööda ja ma see selle joonistamise, koomiksite tegemise kuidagi jätsin unarusse ja see jäi minust maha. Et need hiljem sinna meediat õppima minek oli seotud natuke teiste motiividega juba. Nii et see ei ole kunagi mõelnud selle peale soojendaks üles lapsepõlveoskused, näha ühte ja sedasama objekti, joonistada teda täpselt samamoodi, nii nagu üks normaalne, väga hea professionaalne olimaator teebki. Tead, hiljem ma olen aru saanud, et ma oleksin ikkagi pidanud järjepidevalt seal edasi harjutama, siis kui ma nüüd praegu hakkan joonistama, siis mu figuurid ja joonistused on enam-vähem sellised lapse joonistused ka praegu, et et see oleks eeldanud mingisugust pikemat järjepidevamad tööd, nii et ma olen oma selliseid käelised oskused siiski jätnud üsna unarusse, isegi võiksin öelda, et peagu minetanud. Ai, ai, ai, ai. Kui sul ei ole siis sellist mõnusat kohta, kuhu aeg-ajalt nagu Tallinnast ära putkataja, siis võta kätte väits ja nokitseda näiteks mõne puust luku kallal. Ai, see kõlab ka väga ilusasti, kahjuks vaata sellist kohta. Ta ei olevat puust nukumaja. Ma ei ole vist ka ikka väga-väga ammu niimodi nokitsenud, ei ole papa Carlo hinges olnud, siin? Ei ole, jah, ma olen küll käinud aeg-ajalt Tallinnast välja matkamas ja tõesti loodusesse niimoodi enda jaoks leidnud mingid kohad, kus ma ikka jälle tahan minna, et natukene seal aega veeta, aga, aga jah, ma olen selles mõttes läbi ja lõhki ikkagi linna poiss alati olnud. Tõsi jah, sest minu järgmine küsimus oleks olnud see, mis kihelkonnast pärit oled. Vot minu puhul natukene selline. Kuidas öelda küsimus, millele ma ei oska vastata, ma ei tea, mis kihelkond on Tallinna võimlemiskihelkonda kuulub Tallinna, ma olen jah, Tallinnast ja mitmeid põlvesid juba. Tegelikult on nii, et mingisugused suguvõsaliinid jooksevad Hiiumaale, mingisugused liinid jooksevad ka Järvamaale, aga kindlalt võib öelda, et nii minu vanemad kui ka vanavanemad on kõik juba ikkagi Tallinna inimesed olnud ja sinu suved lapsepõlve suved möödusid ka kõik siin, vaat minu lapsepõlve suved, aga oligi nii. See oli see suur küsimus, et ei olnud tegelikult seda kohta, kuhu maale minna, et minu vanavanemad elasid nõmmel. Aga vaat see Nõmme siiski on Nõmme ja ta on, ta on kena, aga ta ei ole siiski maakoht, nii et ma mäletan, et kui sai kusagil käia maal näiteks Hiiumaal paar päevagi, sa tulid tagasi sinna nõmmel, et siis ikkagi oli see äike, frustratsioon. Et sa oled tagasi linnas ja see, see maakoha avarusse, loodus, Semerise, see vabadus, vot seda, seda siin linnas ikkagi sellisel kujul ei olnud ja ma mõtlesin seda, et ma pääsen nimetamast selles tänases intervjuus Mikita, et aga ma ei pääse. Ja see on sellepärast, et noh, ma väga paljuski ei ole Mikitaga nõus, mis puudutab eestlase Kuimetsarahva olemust, mina ütleksin, et eestlane käitub ja elab vähemasti 21. sajandil, pigem kui ralla rahvas, meri toob, meri viib, võtab ja annab, eks ole, et see filosoofia, see elulaad ja mentaliteet tundub olevat pigem eestlaste kandja, metsarahva oma, mis on ülialalhoidlik? Ma ei näe seda inimeste käitumises, ei näe seda igapäevapoliitikas, ei näe seda isegi mitte kultuuris. Kultuuris siiski, aga mitte nii palju. Kas sinul selline kirgas tuluke põlema siis, kui sa lähed metsa, lööb sinul kirgast tuluke põlema, siis kui sa Mõlemad tead, ma isegi enda jaoks ei erista seda metsa ja mererahvast nii palju, et kuna ma olen tõesti linnalaps olnud, et siis linnast väljaminek nii-öelda maale minek, kui selline on olnud minu jaoks juba sündmus. Nii et mets ja meri, kõik see kokku nagu moodustab minu jaoks mingisuguse ja kõik need muud elemendid ka maastikuelemendi, see kõik on see, kõik on maa ja ja, ja see kõik on loodus. Ja võib-olla lapsena mingisugusel ajal ma veel kõigest sellest niimoodi ma ei osanudki seda märgata. Ta võib olla imbus sinusse niimoodi kuidagi salaja sisse ja sa alles hiljem, kui sa sealt ära jälle pidid tulema, sa kuidagi said aru, et seal oli midagi muud. Aga, aga hetkel on küll nii, et neid tüpoloogiaid ja saab väga erinevalt teha, et metsarahvas ja neid tunnuseid sinna loetleda kui ja mererahvas mereinimene ja ja panna mingisuguseid selliseid arhetüüp, jooned selle tüübi külge. Nii võib teha ja nende kaudu sa saad ka inimest ehk kuidagi siis kaardistada või, või analüüsida. Aga ma tegelikult sellistesse ideaaltüüpidesse väga ei usu, et kõik on elus ikka konkreetne. Ja maale minnes ikkagi hakkavad tekkima mingisugused kindlad paigad, mingid kindlad kohad. Sinuga võib rääkida Hiiumaast näiteks muidugi. Hiiumaa on kindlasti üks selline koht, mis oma looduse poolest on väga võimas ja vägev. Võtame näiteks sellesama Kõpu poolsaare, kus meri mühiseb ja mets kohiseb ja see kõik moodustab sellise, mingisuguse, täiesti erilise, sellise maailma lõppu atmosfääri seal. Selline põline ürgne, tõesti maa ise on kohal oma kõikide selliste vägevate elementidega. Nii et seal on nagu mõlemad mõlemad koos, nii meri kui mets. Kui tihti sa saad lillastele? Viimasel ajal ma olen hästi vähe käinud linnast ära. Just nüüd viimastel päevadel olen mõelnud, et nüüd tuleks teha üks paus ja tõesti võtta mingisugune aeg kuhugi jälle minna. Ma ei tea, võib-olla sinnasamma Hiiumaale, näiteks salsa plektrummiga pausi teha. Plekktrummil algas nüüd paus ja nii et see saade läheb edasi jaanuaris, aga mis need muud tegemised seal plekktrummi ümber sul olla? Kas sa nendega saad ka pausi teha? Nendega on ka praegu paus, just nimelt, eks neid tegemisi on igasuguseid, seal ümberringi veel, aga jõuluaeg selles mõttes siiski natuke lunastab aega. See oli küll hästi, Plektrum sündis, mitte inimeste peades välja mõeldud formaadina, vaid plärtsti ühel hetkel. No oli selline vajadused, et oleks tarvis ühte sellist kultuurisaadet ja tegelikult need formaate formaadi võimalusi ka nii mustmiljon, et pigem Plektrum Moniks saade, millel peaaegu nagu formaati ei olegi, et ta on selline loo, noh selles mõttes, et, et seal on ainult üks selline väikene vormi element, mis kestab siis teatud aja seal vestlemine ja rohkem tegelikult mitte midagi ei ole ühtegi muud sellist. Vigurit sinna juurde nagu ei ole osatud väga mõelda, praegu. Samal formaatil põhineb ju kahega-le, kas pole nii? No võib-olla, kuid sina oled balti filmi meediakoolis käinud, sa oled spetsialist, sa oled erinevusi ja väikeseid nüansi kesi. Ütle mulle, mille poolest need kaks formaati erinevad üksteisest erinevad juba kas või selle poolest, et üks on eetris Eesti televisiooni põhikanalil ETV ühes Plektrum ETV2s, Plektrum on ikkagi sellised kultuurisaate orientatsiooniga, et kahekõne on pigem selline ühiskondlik Kuu dimensiooni, keda peab vist rohkem ka sellist parasjagu üleval olevat ühiskondlike küsimustega kuidagi suhestuma, et Plektrum saab võib-olla rohkem mõningat ringi minna ja ja, ja otsida mingisugust kujundit või metafoori mingisugust inimeste teemat. Et mingitest asjadest natuke kaudsemalt rääkida, mitte nii otse sinna sipelgapessa seda pulka kohe torgata. Mitu saadet praeguseks on eetris olnud? Ma ei tea sulle seda täpset arvu öelda, aga ta alustas nüüd kaks aastat tagasi, meil on nüüd praegu aastal 2016 lõpp aastal 2014 sügisel ja seal on ikkagi päris palju neid saateid juba olnud alla 100. Ma arvan, praeguseski. Nüüd saate tilka Ta saatejuhile ma teen sellised tunnustava avaldusele ja kuulasid. Mina tunnustan saatejuht Joonas Hellerma selle eest, et ta on kutsunud saatesse Plektrum. Selliseid inimesi kes ei ole just taolised, kes käivad kõikvõimalikes vestlussaadetes ja mitmeid ja mitmeid kordi, sellepärast et pärast selliseid noh, ütleme, edevaid ülesastumisel väga head kida, eks ole, et kes, kes saavad suure hulga vastukaja, kes on professionaalsed meelelahutajad, ükskõik millises formaadis nad siis ka üles ei astuks. Sinu saates on väga kummalisi ja põnevaid tüüpe, kes tavapäraselt intervjuusid ei anna selle eestma. Ma tänan sind, et et ei jaksa ju neid tüdimuseni korduvaid ta kogu aeg kuulata, eks ole, kes, kes see jaksab. Kuidas sa need inimesed leiad. Ma tänan sind selle tunnustuse eest, ma pean kohe muidugi natukene laiendama siin oma isiku pealt välja, et sellel plektromi saatel on ka oma toimetus ja ja saatele on toimetaja Hedi Rosma, kes on ikkagi kõige lähem kolleeg mulle, selle saate tegemises. Mul on raske sulle öelda, et kuidas me neid inimesi täpselt leiame, aga see on muidugi õige, et eks me oleme püüdnud, et ikkagi mingisugust alternatiivi pakkuda. See on selline paras tunnetamine ja selline kontaktide loomine, et ja, ja unistamine ja mingisugune selline unelemine isegi, et kes kes võiks tulla või kellega tahaks rääkida ja ja ma arvan, et see saade siiski on saanud nüüd nii palju eetris käia, et see on olnud ka ehk mõnedele külalistele selline argument või, või usalduse näitaja, et meil on siiski mingisugune järjepidevus olemas, et et see ei ole väga lühiajaline, projekt ei olnud ja see on andnud ka mingisuguse kinnitused, see areen siiski on nende jaoks ehk niipalju siis usaldusväärne, et nad, et nad tulevad, aga vot ei ole mingit sellist head retsepti või, või meil ei ole mingit ideoloogiat sellist, et vot sellised sellised sellised inimesed, et ta on tõesti selline unistamine. Unustamine on selline rahulik tegevus, eks ole, Teil ei ole siis kunagi tekkinud sellist auku või sellist mull, kogu aeg tekib kogu aeg, oi, meil ei ole kedagi järgmiseks saateks, oi tähendas. See küsimus on kogu aeg õhus, kes, kes võiks nüüd tulla ja seda ärevust on ja seda peamurdmist on ja ja need hetked vahelduvad kogu aeg ja need hetked ka õpetavad sind, et on hetki, kus sul tõepoolest võib juba väga kriitiline olla, et sul ei ole veel seda, seda inimest, keda kutsuda ja on jällegi mingeid momente, kus juba sul on pikemalt see nägemus ees. Et kuna inimesed on kõik elavad inimesed, nad ei ole asja, et siis ei saa nagu väga ette rehkendada ühegi inimesega, et kuidas me temaga teeme või millal tema võiks tulla, nad peavad nagu kuidagi kuidagi ilmuma või sinu lähistele sattuma ja tegelikult on väga suur hulk inimesi, keda me lihtsalt ei märka. Ja sellega ongi kõige suurem töö, et kuidas märgata neid inimesi, keda me nagu justkui kohe ei märka. Ja vot see on ka selline toimetuse töö nagu iseendaga, siin on pidevalt kogu aeg. Ma ütleks, selline väike draama käimas. Aga ma mõtlesin jah, et küllap te tegelete ka suhteliselt sügavalt suhtekorralduslike küsimustega, sellepärast et mida teha selliste põlevad isiksusega kes võiksid eestlastele eesti rahvale ütelda väga palju, aga kes ei taha, et neid märgataks. Ja seal ja tõepoolest au neile, et ongi väga suur hulk inimesi, kes seda ei taha ja tegelikult see on ka nende õigus ja, ja väga hea kõike korraga tegelikult nii-öelda Barnassile vedama ei peagi. Televisioon ja meedia üldse on seotud väga suurte piirangutega ja väga suurtega ohtudega inimese jaoks, et läbi nende Meediumite oma sõnumit edastada. Seal on nii palju selliseid segavaid tegureid, et sa pead seda vormi nagu tunnetama, väga hästi, kuidas rääkida ja mida rääkida, nii et sa saaksid jääda endale truuks ja samal ajal inimesed tõesti, kuidas öelda, saaksid kuidagi sinu mõtetest osa või Nendega haakuda, et seal on nii palju erinevaid variante, mis võib kõik nii-öelda natukene mööda minna või valesti minna, et see on sihuke paras paras häälestamine. Nii et kõik ei peagi kohe korraga välja, tulevad igalühel oma aeg, et las las ollagi sellest küpsemist ja vaikset vaikset kasvamist. Te kuulate saadet delta, minu aastalõpukülaliseks on Joonas Hellerma, Joonas kas enamus Plektrum saadetest on intervjuu otse-eetris ja nii on, võib-olla alati ei olegi seda stuudios öelnud, et me oleme jälle live'is või otse-eetris aga tegelikult see nii on, jah, teeme seda saadet, et õhtuti enamasti otse, tead, ma vana mehena võin öelda, et võite ütelda aeg-ajalt ja absoluutselt ja aeg-ajalt ka ütleme, aga mõnikord on nii, et et seal on igasugust sellist väikest sabinat ja, ja, ja nii edasi ja siis ma mõnikord jätan sellega ütlema. Aga sul on õigus, ütleme, tihedamine, kas nüüd, kui sa vaatad kõiki saateid tagasi täiesti puhtalateadlikult, kas plekktrummisarjal on mingisugune läbiv joon, mida sa võiksid kirjeldada või on iga saade täiesti omaette nii-öelda ooperist? Tema läbiv joon ikkagi on see, et suures joones on Plektrum kultuurisaade ja, ja see ongi, ongi see joon. Loomulikult on iga saadega hästi erinev ja erilise, sellise kompositsiooni stsenaariumiga ja nii edasi, sest et need inimesed on erinevad, aga läbiv on jah, see, et on kultuurisaade ja me oleme püüdnud sellise isiksuse, inimese ja teema sünteesi, et see ei ole siiski portree intervjuusaade, see ei ole selliste monumentaal sete, portreede, monumentaalseid isiku avamiste vestlussaade, et see on ikkagi mingil teemal vestlemine, aga siis läbi läbi selle konkreetse inimese prisma tema perspektiivi. Et selle teema kaudu ehk saaks ka natukene ennast avada. Ja kas seal mingisuguseidki kriteeriumeid, mille puhul sa ütled oma sisimas, et vot seda külalist mõisa kutsuda? Aus küsimus, jah, kas siin ausalt vastata saab, saab küll kõik on meie elus ja no niimoodi ma võiks ja niimoodi ma võiks öelda, et loomulikult on väga palju selliseid olukordi, kus noh, väga paljusid inimesi mingil põhjusel sellel hetkel kutsuda ei ole võimalik. Ja neid põhjuseid võib olla seal ka väga erinevaid, tegelikult ikkagi see ajahetk ka määrab nii palju seda konteksti, et nagu sa ütlesid võib-olla on sellel hetkel avalikkuses mingid hääled ja mingid inimesed, keda ma võib-olla tahaks kutsuda, aga kuna neil on juba nii palju areeni, neil on nii palju väljundit, siis me loobume sellest ja me püüame leida mingisuguse alternatiivi mingisuguse teise hääle nendel samadel teemadel rääkimiseks, et tihti ma pean kirjutama. Ta on väga palju inimesi, keda ju tahaks kutsuda, aga neil juba on see, see hääle väljund olemas ja mõnikord ma vaatan lausa niimoodi natuke valuga, et ai nüüd tahan veel seal ka. Ei praegu ma ei saa Vistada ikkagi kutsuda. Et, et nii ta on, jah, küllap ta räägib igal pool peaaegu et üht ja sedasama oleneb juba inimesest tegelikult ei oska, ei taha seda ka nüüd tingimata halvustada, et kui on inimesel parasjagu selline hea vorm ta millegiga hakkama saanud, ta on kuhugi jõudnud, siis on täiesti arusaadav, et ta võib käia seda jagamas rääkimas, ta võibki olla avalikkuse tähelepanuga rohkem. Aga noh, siis ongi nii, et Plektrum ei ole ka selle kõige suurema auditooriumiga saadenid, et et see inimene ka sellest, et temaga ei juhtu mitte midagi, kui ta sellesse saatesse siis ei kutsuta just. No teil on terve toimetus tegelikult, saate põletus, kui palju seal inimesi ongi? Tegelikult on nii, et on mul üks toimetaja meil on jah, üks selline põhitoimetaja, kes on minu kõrval Hedi Rosma ja siis on juba saanud produtsendid, režissöör ja nii edasi. Et tegelikult jah, ega sellist sisulist asja seda ajavad praegu nagu kaks inimestel seltskond. No inimesed, kes on tuntud ja teada, nemad leegivad loomulikult ühes kalalist, teises on ju selge ja eriti veel siis, kui nad on millegagi maha saanud. Tavapäraselt on Eestis see, et kui keegi millegagi maha saanud, siis ootab teda ees mingi preemia või vähemasti ordel. Natuke irooniline. Võibolla tsipa jah, sellepärast et järgmine küsimus puudutab katki seda valdkonda, kas te olete kunagi eales mõelnud selle peale, et tuua Eesti televisiooni teise programmi eetrisse inimesi kuskilt karu vibulast Eesti nii-öelda provintsist eri paikadest, kes on põnevad ja kohapeal vapustavad tegijad ja tõenäoliselt osa neist on ka väga head kõnelejad, mis on hea intervjuu vestlussaate üks põhilisi vundamente? Täiesti nõus siin absoluutselt, jah, et kas te olete mõelnud püüda mitte just kaardistada, aga püüda taolisi inimesi, kes on eesti vaatajale täiesti tundmatu? Ja tead sa, see haakub juba natuke selle eelmise mõttega, et et on nii palju inimesi, keda me kohe ei märka ja siin ma pean tõesti ütlema, et see kõik sõltub nüüd selle toimetuse teadlikkusest ja, ja ma saan täiesti aru, et tegelikult, et on väga palju selliseid inimesi, keda me ei millegipärast ei ole märganud, nüüd mis puudutab neid nii-öelda kohtadel olevaid inimesi, siis jaab loomulikult, võiks kutsuda, aga siin on nagu küsimus selles, et ma pean, peaksin rohkem tegemata tööd veel selle asjaga käima käima tõepoolest ka ise sõitma siis mööda Eestimaad ringi ja püüdma endale seda pilti nägu ette manada. Eks mingid väiksed sellised nipid ka on, kuidas seda teadvust avardada selles vallas, aga alati saaks paremini, nii et ma ütleks, et kui selgub, et kusagil on kirkat pead siia siis huvi, tekib. Kahe kindlasti üks abimees, muuseas selles selles valdkonnas on sotsiaalmeediainimesed, tunnevad inimesi ja meie sõbrad tunnevad, et teisi ja neil on tuttavad ja neil on tuttavad ja lõppkokkuvõttes nad saaksid anda suurepäraseid vihjeid, et siis nagu otse selliste inimestega ühendust võtta. Ja vaat nende vihjete suhtes ja nende väikeste märkide suhtes ma püüan neid ikka alati vastu võtta ja neid natuke korra kombata siis, et vaadata, et mis seal umbes paistab. Ja loodame siis, et Eesti Televisioon annab sulle sellist mahtu, et sa saaksid ka selle asjaga tegeleda ja teha plekktrumm minu tagasihoidlikul hinnangul veelgi põnevamaks, lähtudes sellest sihtrühmast, kellele Plektrum suunata. Ja ma arvan, et see suurendaks Elektrumi vaatajaskonda tegelikult veelgi, ehkki ma tean, küünikud, turundajad, Need ütlevad kohe eieieieiei, kuulsus peab olema, see toob klikke, see toob vaatajaid ja vaatajaarvud hakkavad kasvama selle tõttu, et kuulsus eetris. Ja need on need vanad head dilemmad ja seal saab pead leidma mingisuguse kesktee. Plektrum on küll selline saade, ma arvan praegu, kus me ei ei ripu sellest ära, et külaline peab olema tingimata tuntud. Saad tosin aastat tagasi ütlesid intervjuus, et sa tegeled otsingutega, nüüd on sellest ajast aega mööda läinud. Kas sa oled jätkuvad otsingud, kas sa oled midagi leidnud, ütle mulle. No praegu on kõik, see on leitud, mis on, mis on vahepeal leitud ja ega ma rohkem ei malda siin mingisuguseid väga suuri sõnu teha üldse. See on ikkagi selles mõttes selline tööinimese elu, et iga see järgmine saade on natukene uus ja, ja ma kujutan ette, et selliseid suuri tarku sõnu, et kuidas see ikka käib ja, ja mida kõike märgata ja mida me oleme vahepeal endas avastanud ja kui palju me oleme edasi arenenud, saaks teha võib-olla mingis sellises positsioonis, kus, kus ma parasjagu seda saadet ei tee, sest tegelikult need protsessid on ikkagi alati, sa oled vastamisi tundma autoga ja sa pead olema nagu pidevalt ka selline puhas puhas leht, nii kui hakkab liiga palju tekkima sellist ülemäärast nii-öelda targutamist, et kuidas see kõik ikkagi on ja sa juba võid nagu toetada mingile kogemusele ja, ja nii edasi, et siis hakkab sealt ikkagi õige kiiresti midagi, võib hakata nii-öelda kiiva kiskuma, nii et mulle küll tundub, et pigem on see mingisuguse puhta lehe hoidmise nagu kuidas teatavat alandlikkust nendes protsessides tarvis. Sest tegelikult me ei juhi neid ise, et nad on ikkagi nii palju koostöös mingi suurema sellise vaimuga, et kuidas need asjad seal sünnivad ja kuidas nad ei sünni. Et niimoodi päris puhtalt enda pealt oma oma tarkuse pealt need asjad kõik ei tule lihtsalt kokku. Kui me seda intervjuud kokku leppisime, siis me rääkisime telefonis filosoofiast, filosofeerimist, filosoofial igavesti tore asi ja kahjuks muidugi käib sellega kaasas tihti, eriti eriti Kreekast lääne pool. Sellile lähtus, mille nimi on sofism, ehk siis selline mõistu pärale targutamine. Mingisuguse teema üle. See kipub tulema, ma olen ise last tähele pannud noh, inimesed, kes oskavad rääkida või kes peavadki palju rääkima, neil kipub see mõnikord tulema siit ja sealt ligi, kuidas sa väldid seda. Ja tead sa, see on, see on hea küsimus tegelikult filosoofiast üldse rääkida preestriga üldse päris huvitav ma mõtlen ja selleni me veel jõuame. Et huvitav, mis see suhe sellega võiks üldse olla, aga tõepoolest Need sofismid ründavad meid kogu aeg ja ahvatlevad meid ja, ja need, sellised väikesed kiiresti tarvitatavad kui see, et keegi suurtest klassikutest on ka öelnud, mulle meenub praegu, et et väga palju ikkagi tarkus, see nii-öelda ühe õhtu leib ja, ja sa võid nagu hetkeks korra puhevile saada midagi. Aga see järgmine päev ei, ei klapi enam ei kõlba enam söögiks. Et filosoofia võib-olla ongi selles mõttes huvitav asi, et sofism on, on selline ahvatlus, aga, aga tegelikult see filosoofiline selline sügavam keeris on just nimelt nagu seotud sellega, et kuidas need safism nagu tõrjuda ja mida, mis on see, mille kaudu saab neid neutraliseerida ja tõrjuda, ehk seal on küsimus ka sellest, kuidas jääda, kuidas jääda iseendaks. Oled ehmatanud eetris ka, et oi, jutt on läinud kuidagi liiga mõnikord targale rajale, tähendab mõnikord ehmatan, aga mitte sellepärast, et jutt on ainult liiga targale rajal, aga, aga seda ma küll kuulan, et et ega me ei lähe liialt mingisugustesse teatud lööklauset mõttesse või mingitesse klišeedest mis võivad küll osale inimestest meeldida ja sa võid olla nagu atraktiivne mingis ühes väikses ajapunktis. Aga safism nagu iseloomustab siiski mingi teatav selline polariseerumine, safism nagu võitleb alati millegi vastu või veenab sind millestki, püüdes sind nagu püüdis jätta aga midagi nähtamatuks, et see on küll asi, mida tuleb vaadata. Et me ei läheks nagu liiga sellisele libedale teele. Ja low, kui sa küsisid, eks ole, minu nägemust filosoofiast siis noh minu jaoks on tegelikult asi lihtne. Selle mõningaid, ma olen väga vanamoodsalt usklik inimene filosoofial teatud inimestele selleks et see õpetaks inimesi mõtlema. Kuna lisaks hingele on inimesed saanud ka analüütilise mõtlemisvõime abstraktse mõtlemise siis selleks, et Sulata inimese tähelepanuprotsesside toimimisele siis selleks õpetatakse inimene mõtlema ja kasutama seda analüütilist mõistust. Mitte filosoofia oleks eesmärk omaette, see ei ole, see ei puuduta mind tõesti. Et noh, mind on nimetatud ka suure nimega filosoofiks või suurelt ma olen alati selle tõrjunud, sellepärast et filosoofiaga ei ole sellel, millest mina räägin küll väga palju pistmist tõsijuhte pidi küll. Aga noh, see on selline, kuidas, kuidas preester asjadesse suhtub filosoofid? Küllap ka mitmed minu õpetajad, kes võib-olla juhtuvad seda saadet kuulama, saadan nimelt delta ja minu külaline on Joonas Hellerma siis seal ja siis nad kindlasti raputaksid pead ja ütleksid, et ai Lepik ega mitte midagi ei õppinud omal ajal, eks ju. Aga ma tahaks sulle selle peale veel öelda, ütle midagi, muidugi selle peale tulebki öelda. Tead sa, selle ma olen muidugi nõus. Filosoofiat saab niimoodi võtet soni, õpetus mõtlemisest või, aga, aga ma sellisel ajaloolisel kujul muidugi filosoofial on olnud ikkagi rohkem pretensioone. Ja ma arvan, et selles mõttes tuleb teoloogialega väga lähedale ja mingites punktides Kadeoloogiaga seguneb ja ma mõtlesin natukene, mida võiks nagu välja tuua, et millega siis filosoofia on tegelenud, üks asi, ma arvan, on see mis puudutab eetikat, mis puudutab seda osa inimesest mis püüab aru saada inimese loomusest sellest, mis, mis võiks olla inimese tee üldse ja, ja mis on see, millest inimene võiks ennast hoida ja millest ta võiks hoiduda ja millega endast ta peaks tegema tööd. Nii et seal üks selline valdkond, mida sa igas oma saates kasutad, taustal aga mingi taustana ta ju kumab, et see annab mingit mingi sellise avarama universaalseima, võib-olla panoraam sama horisondi erinevate, selliste eluvaldkondade elu nähtustega suhestamiseks. Aga filosoofia tegelikult tegeleb ju ka. Põhiküsimus on ikkagi see, et mis on tõde, mis on see, mis on üldse ja sealt hakkab see, see asi peale, et filosoofia ajalugu ongi võib-olla ajalugu nendest küsimustest, millele ei ole vastuseid. Ja need, need on need küsimused, mis käivad inimesega ajast aega kaasas ja filosoofia ongi filosoofia ajalugu, vähemalt võiks olla siis ajalugu sellest, kuidas neile küsimustele on püütud vastata. Milliseid variante aitäh on, on nii-öelda üles tekkinud, et tegelikult ei ole väga palju võib-olla neid viise, kuidas olemisest üldse rääkida, et kuigi see ajalugu ise on väga tihe ja seal on palju hääli, palju tekste, kõik on midagi mõelnud. Aga, aga äkki mingil üldmustril noh, seal ei ole nii palju, kui neid variante. Jah, nüüd me läksime targaks küll tema kiirelt siis kuhugi jah, et, et noh, mis on tõde seal ju need küsimused viivad ju teatavasti hüpoteesideni, ainult sellepärast ei ole võimalik sellele küsimusele vastust preestrina siiski on ju ka ilma. Preester ütlebki selle peale, et, et seal, kus lõpeb ratsionaal, püüa sellele küsimusele vastust leida, algavad hüpoteesid, Sis hüpoteesid, jäävad hüpoteesideks ja ja meie vastame sellele empiirikaga ehk oma kogemustega. Ja ses mõttes mina olen täielik Empirist, sellepärast et ma arvan, et kogemus loeb palju enam kui inimese briljant selt pisikeste hammasrataste nii välja tav mõistus, mis, mis oskab luua niivõrd jubedaid olukordi kogu maailmas. Ja kogemusest ei kiputa õppima, sest seda peetakse pentsikuks ja ja naljakaks. Sa ei ole just oma külalistele vist väga tihti seda küsimust esitanud, mille Tõnis Mägi Fred Jüssile. Ehk siis küsimus on, kas jumal on olemas kas sina esitad oma külalistele seda küsimust sageli? Ma ei esita, võib-olla sellises vormis, sellepärast et see on selline natuke, kellele edvistav, natukene edev ja natukene kuidas öelda, natukene näpuga näitav või mägi, ma arvan, selles kontekstis, millest sina räägid, võrdlus võib seal küsimust, talle sobib talle. Hästi, sobibki talle selliseid küsimusi esitada, ma arvan, et ta on ise ka selle üle väga rõõmus. Aga sa oled. Kui ma vaatasin sinu saatekülaliste galeriid, siis kuidagi oled sa oma saatekülaliselt valinud sellised kelle intelligents on taoline, et nad käiksid selle küsimusega delikaatselt ümber ja kui sa neile selle küsimuse esitaksid, pole esitanud meile kordagi mitte kordagi. Aga ma arvan, et nad annaksid, et sulle väga ilusa vastuse sellele küsimusele sellega avades muuseas oma maailmavaadet ja võib-olla, aga nagu sa ise ütlesid, et selle küsimuse esitamisega seotud teatavad komplikatsioonid, et teda nii otse. Ta ta mõnikord natukene mingi hea pind peab olema jalga selleks muidugi selleni inimesed kirjutavad, eks ole, sotsiaalmeediasse Hellerma täiesti hulluks läinud kätte, eks ole. No vot, ma ei tea, kas selle peale niimoodi isegi mitte päris niimoodi, aga tähendab mõista antakse nii. Võib-olla, ja olgem ausad, muidugi niimoodi see käibki, sellepärast et siis ei võeta enam tõsiselt. Vot see on üks saatejuhi hädasid, et kui ta tahab mõningaid küsimusi küsida väga siiralt ja ausalt siis selgub, et ta siiralt ja ausalt neid küsida ei saa. Sest vastasel juhul pärast kolmandat intervjuud ütleb tema tööandja, et kuule, et mine, mine pühapäevakooli õpetajaks või ma ei tea midagi ja tead sa siin on, see on tegelikult väga huvitav teema, et väga paljusid küsimusi kohe ei saagi küsida ja siin tuleb sisse selline asi nagu vestluse vorm. Ehk igal küsimusel mul mulle tundub, on oma mingi õige kontekst ja, ja punkt ja vorm. Et selleks, et, et seda küsimust nagu päriselt küsida ja oodata, et sulle ka tegelikult vastataks midagi, peab olema nagu tekkinud mingi hea selline ühine vorm, et et kuidagi need küsimused sisse juhatada või anda neile see õige õige häälestus. Vaat, ma ei oska võib-olla oma mõtet väga hästi praegu siin selgitada, aga aga paljusid asju tegelikult nii kohe jalapealt teha ei saagi, et seal on vaja mingi teekond läbi käia enne või mingi rada läbi käia, selleks et sellesse punkti jõuda, kus see küsimus ja see vastus tegelikult ka elama hakkavad ja neil ei ole lihtsalt mingit sellist, kuidas öelda, et see intrigeeriv selle küsimusega või sa lihtsalt ei, ei püüa luua mingisugust furoori. Ta mõjuks loomulikult ja olekski loomulik. See eeldab mingisugust teekonda. Need ongi need kogemused, millest ma rääkida. Sest teatud asjade puhul peab tuul Toma tubasid, lihtsalt ei ole teisiti võimalik saavutada sellist loodetavat lõpptulemust koheselt ja paugupealt. Eks ju seal umbes niimoodi nagu, nagu kas riigipea või valitsus, eks ole, kutsuvad inimesi üles, armsad kallid eesti kodanikud, palun olge leplik. Palun armastage 11, arvestamata, et selliste asjade selliste iseloomuomaduste kasvatamine võtab aega aastakümneid, põlvkondi aastasadu. Ja seda tuleb hakata tegema. Lipp lipi peal, lapp lapi peal vaikselt ja rahulikult, seda ei saa mingisuguse ühekordse üleskutsega muuta. Aga paraku. Paraku on aeg muutnud inimesed selliseks, et vili peab valmima kohe jäänuk kui ma ka hea Heajavad, täpselt, et vilja vilja küsimus, et praegu saab poest osta igasuguseid asja korraga sinna toodud meile erinevatest maailma nurkadest lokas petuaga, aga teatud mõttes on see pettukas jah, et kui sa siin ise tahad midagi midagi kasvatada, et see hakates peale nende protsessidega, sa näed, paljudes detailides tegelikult mingisugused lõppresultaadid sõltuvad ja kui palju sõltub ja kui olulised on need protsessid. Ja, ja võib-olla see kultuur ongi selline nagu hooldamine, kultuuritegevus, nagu ongi nende protsesside eest hoolt kandmine. Et need protsessid mingi viljani jõuaksid, on väga palju protsesse, mis katkevad, mis, mis ei jõuagi mingisuguse viljani hakkab mingi järgmine protsess peale uuesti hakkab tungima sinna kuhugi lõpupoole aga et kas ta vajab nagu tõesti mingit hoolt tähelepanelikkust ja, ja ka mingisugust soovi kuhugi jõuda, nii et see, selles mõttes hästi habras ala on see kultuurisfäär üldse olla. Ütle, kes seal olnud sinu saatesarja kõige keerulisem ja raskem külaline? No ei saa sulle seda ei saa ütelda, ma ootasin seda suure hirmuga, hambad ristis, niimoodi nimesid ei nimetata, eks ole, lahmi nii ära ja niimoodi ei saa, et noh, loomulikult on erinevaid olukordi seal meil olnud, aga, aga mingit sellist katastroofiliselt rasket külalist nüüd küll küll pole meil saata, kes käinud. Et me püüame ikkagi niimoodi, et kui juba hakkame tegema, et me siis ikkagi oleks ka mingi mingi rõõmsa sees. Sul film ei ole kunagi olnud plaanis teha, vaatame, kuidas sa räägid, paned tähele, ei pane, ei ole väga hea, räägi kuidas kuulad järgi pärast julgen kuulata, sa ju maalid väga, väga, väga paljusid pilte, mis võivad väga ilusasti jaguneda kaadrit, näiteks teadsa pale, käed adra kure külge. Hakka filmi tegema, ausalt. Kuula vanamehe juttu, mulle tundub, et see filmitegemine on üks väga keeruline, raske protsess ja eeldab tohutuid andeid. Mis puudutab lavastaja positsiooni, näiteks kogu see pool, kuidas film ette valmistatakse, need stsenaariumid ja mida siin inimesed kirjutavad aastaid ja siis käiakse kuskil neid näitamas ja Neid seal parandatakse, siis antakse raha, võetakse raha. Et, et see tundub sellised, no need on ka hästi pikad protsessid selles mõttes iga film tõesti on üks, üks vili, võiks öelda, kuhu koondub, väga pikk juba ajaressurss. Aga oma Tallinna Ülikooli või siis veel vastasin tegelikult Pedagoogikaülikooli, et selles bakalaureuseõppes tõesti teisel kursusel olid ka tunnid JÜRI Sillartiga, mis olite filmirežiitunnid ja need on küll meelde jäänud. Sellise noh, oma mingi erilise atmosfääri poolest ja seal tõepoolest vaadati palju filme, arutati nende üle. Ja Sillart muidugi müstifitseeri kinoga kõvasti, et tekkis küll selline tunne, et vaata ainult kinos, ainult filmis me saamegi kunsti teha, kõik muu on suurepärane pedagoog. Ja, ja ta omas valdkonnas on täiesti ainulaadne tegelane ses mõttes ta tekitab huvi. Ja seal seal ime imevahva tele ja internetiajastul, kui, kui kilos ja filmis tekib huvi muusika ja Hellerma Et millised on need seosed, sa mõtled et seosed on, ma arvan, sellised keskmised, et ma olen ju olnud ka muusikasaate, nii toimetaja siin mõni aeg, nüüd seal on andnud mulle võimaluse kogu selle muusikakultuuriga lähemalt tutvuda ja kuulata ka palju sellist klassikalist muusikat kontserditel. No mis on olnud mulle puhas haridus, olen saanud täiesti ennast oma töös seal selles valdkonnas harida ja natukene õppinud ehk orienteeruma ehki. Mingisugust sellist süvamuusikatundmist mul muidugi siiani ei ole või mingit, väga sellist suurt süstemaatilist eriti sellest muusika valda, nii et seda ei ole, et sa tuled, saate salvestusel niimoodi mõnusalt väsinud. Istud klaveri taha ja šotayni, Locturn kahjuks seda ei ole, mul on kodus klaveri, ma olen seda niimoodi püüdnud Tõngata natukene. Noh, võib-olla midagi saab ka seal mängitad mingit väga selliseid lihtsalt noodikombinatsioonid. Aga vot seda kahjuks ei ole ja see oleks küll küll see oleks ilus, kui niimoodi saaks õhtul mängida. Natukese pähe on igatahes endale, aga võib ütelda, et sul on äkki siiski mõned hobid. Võtad püssi kui jahihooaeg ma ei võta, kui on jala külge, ei võta kala. Filosofeeriv õngega livad jõe ääres. Tead seda eristust vist, mul ei ole praegu elusad hobid ja töö nii-öelda, et nad on kõik kuidagi mingis ühes segus koos, teatavad ühekülgsed. Sellega kaasnevad. Ütleme nii, mis toob endaga kaasa võib-olla ka mõningaid raskusi. Aga töötame nendega. Me töötame nendega, see oli aastalõpuintervjuu saates delta. Minu külaliseks oli Joonas Hellerma aituma, et sa tulid kutsumast ja kirgast vastset aastat sulle sullegi jah.