Tere, mina olen Martti Kalda. Seekordses saates räägime ainult kahevalitsejaga, pahlavee, šahhide perekonnast, muistse Pärsia ja moodse Iraani piiril. Räägime dünastia allakäigust, jahukust. See lugu sõjaväelasest Reesa pahlaviist, kes kahe ilmasõja vahel Iraanis võimu haarab Entama natsimeelsuse tõttu lahkuma sunnitakse. Ning tema pojast, Iraani viimasest kuningate kuningast Mohammad Reza pahlaviist, kes ei suutnud talle antud võimu hoida. Sissejuhatuseks kõlab pahlawi keiserlik, hümne soluude šahhinsahhiie Eraan pikka iga. Me kuningate kuningas, tehkuda hiilgus surematuks, mema. Pärslased on uhke rahvas, sest nende ajalugu on üle 5000 aasta pikk. See väikene tühine asjaolu, et seitsmendal sajandil saabus pärsesse islam on vaid üks verstapost, seda erinevalt Araablastest, kelle ajalugu paljuski algas prohvet Muhamedist. Pärsia oli veel enne islami saabumist kolme maailmaimpeeriumi kese, niiet šiitlik islam lisas selle kultuurile vaid oma aktsendi selle põhiolemust muutmata. Seetõttu eksisteerisid Iraani ajaloos islami usumehed ja šahhid kõrvuti. Ent nende suhtesse oli sisse kirjutatud vastuolu. Tegelik iseseisvusülejäänud islamimaailmast saavutati Iraani puhul safaviidide dünastiaga. Safaviidide dünastia tuli võimule 16. sajandi alguses ja kestis 18. sajandi keskpaigani. Ühelt poolt oli see hiilguse aeg, kuigi safaviidide dünastia ei olnud sõjaliselt väga tugev, aga see tähendas iseolemist ja shiitliku ja pärsia kultuuri selget segunemist siis tekkis ka tava, et Iraanis on olemas islami šahhid. Sest kuigi muistsel ajal oli Iraanis olnud juba kolm impeeriumit ja selle valitsejad kasahhid, siis nüüd tuli sinna lisaks see islamikomponent. Loomulikult ei olnud Iraanis ainult pärslased. Safaviidide dünastia sõjaväed, näiteks koosnesid suuresti Türkmeenidest. Kaupmeestena tegutsesid aserid, grusiinid ja paljud teised rahvad. 18.-st sajand tõi pärsesse hulga segadusi, oli mitmeid kodusõdu, vahetusid dünastiat, kuni viimaks 18. sajandi lõpul aastal 1796 jäi peale Kadžaaride dünastia. Kaczaalide dünastia valitses mitte ainult tänapäevase Iraani islamivabariigi vaid ka näiteks Gruusia, Aserbaidžaani ja osade Turkmeenia alade üle. Nii et impeerium oli suurem. Kuigi kaitsiaalide dünastia alustas 18. sajandil ja ka 19. sajandi alguses suhteliselt hästi hakkas näiteks Venemaa hammustama ära tükikesi selle riigi küljest. 19. sajandil võeti ära nii pool tänasest Türkmeeniast kui ka Kaukaasia mäestikualad. Lisaks sellele oli kõige mõjuvõimsam Euroopa riik tolleaegses Pärsias, Inglismaa, kes valitses Pärsia lahel ja kellel oli tohutu laevastik niiet Kadžaaride dünastia. Paratamatult 19. sajandi teisel poolel nõrgenes ja 20. sajandi alguseks oli temast jäänud alles ainult relikt. Aastal 1906 toimus Iraanis konstitutsiooniline riigipööre. Šahhist sai ainult konstitutsiooniline monarh, tema võimu piirasid seadused. Iraanil oli olemas ka oma parlament. Tegelik võim läks peaministrite kätte. Viimane ekaidžaaride šahh Ah maad oli suhteliselt nõrk isik, pole ka ime. Ta asetati võimule vaid 11 aastasena aastal 1909 ja ta oli pigem sümbolfiguur kui tegelik valitseja. Seetõttu oli juba 20. sajandi alguses selge, et võimule saab keegi teine tugevam mees. Selleks meheks osutus pahlawi dünastia rajaja. Reza reedab Pahla. Hiljem siis Reisašahh Pahla. Vii. See mees oli sündinud märtsis 1878. Ta oli pärit siis Masandarani alalt. See on siis Kaspia mere äärest Teheranist põhjas. Juba tema isa oli edukas sõjaväelane, aga tema ema oli gruusia päritolu mosleminaine. Isa suri, kui resa oli kaheksakuune ja ema taas abiellus. Seetõttu kasvas resa oma onu hoole all. Kuueteistaastasena liitus ta sõjaväega ja tegi seal edukat karjääri, tõustes näiteks aastaks 1915 juba brigaadikindraliks ja tema alluvuses oli oma sõjaväeosa. Sõjaväeosa oli naljakas selles mõttes, et seda nimetati kasaka brigaadiks. Selle alamohvitserid ja mõned liidrid olid pärslased ja nad allusid kõik inglasest kindralile. Nii et selline veider kooslus oli tolleaegses pärsia riigis. Oma muutuse pärsi ajalukku tõi Venemaal 1900 seitsmeteistkümnendal aastal vallandunud revolutsioon sellepärast et valgekaartlased tegutsesid mõlemal pool piiri ja leidsid omale tugipunkte ka tänapäevase Iraani territooriumil. Need alad, mis piirnesid Aserbaidžaaniga ja Türkmeeniaga olid mõnes mõttes kontrollimatult hõimualad mida päriselt keskvõim praktiliselt kunagi ei olnud kontrollinud. Seetõttu tungis ka Nõukogude Liit valge kaartlasi jälitades Iraani ja 1900 kahekümnendatel aastatel oli Nõukogude liidul isegi kavatsus Iraan okupeerida kui mitte tervenisti, siis vähemalt osaliselt. Sellise kaose ärahoidmiseks sisenes resa pahlavee 1921. aasta veebruaris oma umbes 4000 sõjaväelasega Teherani ja lasi ennast kuulutada armee ülemjuhatajaks. Nõukogude Liit nägi, et Teheranis on taas tugev keskvõim tekkinud ning viis oma väed välja. Paljuski on Reisa Pahla vii oma võimuletulekus tänu võlgu inglise kindralile Edmund Iron slaidile. Huvitav on see, et Iraani parlament asus uue armee ülemjuhataja diktaatori võimu peaaegu kohe toetama. Kaks aastat hiljem andis parlament Resale sisuliselt diktaatori võimu. Selle järgselt lahkus viimane Kadžaaride šahh Ahmaad eksiili. Tal oligi tervis juba ammu kehv ja peagi ta Prantsusmaal ka suri. Oktoobris 1925 keeldus parlament Reisapahlawi ettepanekust muuta Pärsia vabariigiks ja andis Reesale šahhi tiitli. Temast sai esimene pahlavii dünastia monarh. Oktoobris 1925 oli tekkinud pahlawi dünastia, kus võimul ainult kaks šahhi Reza Pahla viiuli. Tollel hetkel 47 aastane. Ta alustas praktiliselt kohe suurt Iraani ülesehitustöödega. Omamoodi peetakse teda Iraani Atürgiks. Kui selline võrdlus üldse võimalik on naaberriigi Türgi liidriga. Ta ehitas kõvasti teid. 2000-st kilomeetrist sai 14000 tema valitsusaja lõpuks. Ta pani aluse Teherani ülikoolile ja muuhulgas oma peamise abikaasa šahhinna Tandžul mulki nõul. Aastal 1932 lõpetas naistel pearäti nõudmise eeskuju näitasid šahh šahhi naine ja sahhi tütred. Sellega algas ka Iraani naiste vabanemine islami traditsioonilistest reeglitest, sest muuhulgas oli resa pahlavii väga sõbralik ka usuvähemuste suhtes. Ta oli üks väheseid Sache, kes on külastanud sünagoogi ja seal koos juutidega palvetanud. Samas tuleb öelda, et tema võimu ajal toimunud parlamendivalimised polnud sugugi liiga demokraatlikud. Äärmuslikud parteid, olgu islamistid või kommunistid, polnud lubatud. Aastal 1935 palus ta Euroopa saadikutel lõpetada pärsia kutsumine pärsijaks sest tegu on ju kreekakeelse nimega ja öelda pärsia riigi nimena edaspidi Iraan, sest see on pärsia keelele lähem nimetus. Ta kasvatas armeed ja armee eelarvet ja ühtlasi konfiskeeris hulgaliselt usuorganisatsioonide maid ja jagas need ümber vaestele talupoegadele. See on ka üks põhjus, miks usumehed teda ei sallinud. Nad pidasid teda liiga ilmalikuks ja leidsid, et tema reformid nõrgendavad nende võimu. Naisi oli Reesa pahlaviil oma elu jooksul palju lausa kuus tükki. Aga nagu öeldud, tema peamine abikaasa Touchul mulk ehk siis kuningate kroon, nagu see tiitel tähendab. Algse nimega nim Touch ajom. Luu oli aseri päritolu naisterahvas, kes sünnitas talle neli last kaks tütart ja kaks poega. Kõige vanem oli tütar šams. Seejärel sündisid kaksikud poeg Muhammad ja tütar Ashraf ning viimaks ka poeg Ali Reza. Seega oli ka troonipärilus pahlaviidünastias tagatud. Resa šahhile sai saatuslikuks aga liigne sõprus Saksamaaga. Nagu meie ennem kirjeldasime, olid Iraanis domineerivat eksjõududeks Nõukogude Liit ja Inglismaa. Neile kahele vastukaaluks soovis šahh asetada Saksamaa mõjuvõimu ja 1930.-te aastate lõpus oli riigis ligi 1000 saksa nõuandjat. Kuivõrd 39. aastal algas teine maailmasõda ja 41. aastal tungis Saksamaaga Nõukogude liidule kallale, siis loomulikult oli selline sõprusliitlastele Nõukogude liidule ja Inglismaale täiesti sobimatu. Kui Iraan oleks langenud saksa mõjusfääri, siis oleks Lähis-Ida-Euroopast täiesti ära lõigatud. Selle vältimiseks okupeerisid augustist 1941 Inglismaa ja Nõukogude Liit Iraani ja lõid koridori Nõukogude Liidu abistamiseks. Sellega seoses astus šahh 16. septembril 1941 tagasi ja viidi inglaste poolt Mauriitiusele. Hiljem elas ta oma elupäevad lõpuni Johannesburgis tänases Lõuna-Aafrika vabariigis sisuliselt inglaste vangina, sest kardeti tema tagasitulekut. Shah suri 26. juulil 1944 66 aastasena. Tema keha paigutati algselt mošeesse Kairos. Seejärel oli pikka aega Iraanis spetsiaalses mausoleumis. Ent pärast islamirevolutsiooni 1979. aastal viidi tagasi Kairosse, kus ta algselt oli maetud. Raisa Pahla Vii loodud pahlavii dünastia vältas Iraani ajaloos, nagu öeldud aastast 1925 kuni islamirevolutsioonini 1979 35. aastani, siis Pärsia ja sealt edasi keiserlik Iraan. Iraani valitsejat nimetati šahhinsahhiks kuningate kuningaks. Lisaks sellele oli ta Aria nii aarialaste päikene ja loomulikult oli ta ka bosorg, artestaraan, sõdalaste juht. Pahlavii dünastia sümboliteks olid lõvi ja lõvi taustal päikene. See oli populaarne sümbol islamimaailmas juba 12.-st sajandist alates ja lõvi käes, lisaks sellele veel ka mõõk. Jaa, pahlaviidünastial oli Teheranis kolm põhilist paleed, kus nad resideerusid. Üks on siis kesklinnas asuv kolestani palee mis tegelikult rajati Kaczaride dünastia poolt. Tänapäeval on säilinud 17 ehitist ja nendes kõigis on palee muuseumid, kus võite vabalt käia. Muuhulgas asub seal ka pahlavii dünastia poolt kasutatud marmortroon ja kolestani. Palee on kantud ka Unesco maailmapärandi nimistusse. Tegelikkuses elasid pahlawi šahhid aga pigem oma kahes palees Teheranist põhjas. Esimene neist on 100 paadikompleks 300 hektari suurune paleekompleks, kus täna on Iraani presidendi residents ja põhiliseks koduks Mohammad Reza šahhile. Ja tema naistele ja lastele oli nii avaraani palee. See oli siis viimase šahhi isiklik kodu, kroonijuveelid, nicatšaride dünastia omad kui ka Pahla, vii enda omad on aga leidnud hoiupaiga tänapäeval Iraani keskpanga ruumides. Seal on avatud siis muuseum, kus väljas kõik kroonid, teemantid, diaarad, mõõgad, vööd ja nii edasi ja nii edasi. Sellel hetkel, kui Reza šahh pahlawi võimult lahkus, pärandas ta oma pojale 2,5 miljonit hektarit maavaldusi ja umbes kolm miljonit naela erinevates väärismetallides. Sellel hetkel, kui Muhammad Reza šahh pahlawi võimult lahkus ja eksiili läks on teada, et tema varad ületasid viite 100 miljonit USA dollarit. Igatahes aastal 1979. Juba eksiilis viibides tegi ta Bahama valitsusele ettepaneku et ta ostaks ära ühe saare ja ta tegi ettepaneku anda selle saare eest välja 425 miljonit USA dollarit. Seetõttu oli tema vara kindlasti kõvasti suurem. Mohammad Reza pahlavee oli sündinud 1919. aastal sealsamas Kaspia mere ääres, kus tema isagi ilmselt lapsepõlvest Kaspia mereäärsetes mägedes, kus tänapäevalgi on Iraani suusakuurordid oli ta harjunud suusatama. Seetõttu sõitis ta perekonnaga sageli sinnasamasse mägedesse. Et taas tunda ennast kodus. Troonipärijaks sai Mohammad Reza pahlaviim 1926. aastal pärast seda, kui tema isa oli šahiks kroonitud. Oma mälestustes kirjutab šahh, et isa oli vägivaldne, kuri ja karm mees. Pikk ja sõjaväelise rühiga, kes alati domineeris oma laste üle. Aastatel 1931 kuni 36 õppis Mohammad Reza pahlavee Šveitsis nii, et juba 11 aastasena saadeti siis kodust ära internaatkooli instituut lego siin oli selle asutuse nimi ja põhiliselt meenutab ta, et seal meeldis talle jalgpalli mängida. Hiljuti välja tulnud šahhi koolikaaslaste mälestustes on kirjutatud ka selline häbiväärne kuulujutt, et oma süütuse olevat tulevane šahh kaotanud kooli teeni Annale. Igatahes sai Mohammad sellest samast Šveitsi koolist omale eluaegse sõbra. Ernest perroon oli tolle kooli aedniku poeg. Ja millegipärast just nimelt sellest madalast soost isikust aedniku pojast sai sahhi suurim sõber kes tutvustas talle prantsuskeelset poeesiat. Ja sõprus oli nõnda suur, et kui 1936. aastal sahk kodumaale tagasi läks võttistava sõbra sinna kaasa. Seetõttu on hõlpsalt tulema oletused, et tegu oli tema homosõbraga. Samas mitte mingisuguseid viiteid ja konkreetseid tõestusi sellele pole. Aastatel 1936 kuni 38 õppis Mohammad Reza pahlawi Teherani sõjaväeakadeemias ja tal oli elu lõpuni kapteni aukraad. Ta oli innukas piloot ja talle meeldis lennata juba sellel hetkel, kui ta oli aastal 1948. Näiteks tegi ta hädamaandumise mägedes, kus kõik lennukis olnud, arvasid, et kohe-kohe puruneb lennuk ja nad lendavad vastu mäekülge puruks. Sellest hoolimata õnnestus šahhil lennuk edukalt maandada. Öeldakse, et ta oli üsnagi hulljulge piloot. Šahhi esimeseks abikaasaks temaga olid abielus, 1938 kuni 48. Oli Egiptuse kuninga Fouad esimese tütar Faws siia. Naine oli sündinud aastal 1921 ja naise päritolu oli selles mõttes huvitav. Et olid ju Egiptuse kuningaperekond tollel hetkel küll türgi halduritest välja kasvanud, ent algselt olid nad albaania päritolu, nii et Albaania päritolu härrasmehed, kes abielus türgi naistega. Kuivõrd nad elasid Egiptuses, siis paratamatult oli järgnevatel kuningatele araabia naisi. Ning lisaks sellele oli üks Faw siia esiisadest Napoleoni ohvitser. Nii et prantsuse, türgi, albaania, araabia segu oli see naisterahvas. Fawsyya sünnitas šahhile ainult ühe tütre 1940. aastal sündinud tütre šahnas. Selle naisega abielus olemise ajal sai Muhamedist ka ühtlasi pärsia tegelik valitseja. See oli aastal 1941, kui liitlased Iraani okupeerisid Jerešašahh eksiili läks. Kuni aastani 1945 ei saanud Mohammad Reza pahlavee loomulikult ise valitseda. Seda siis tingimustes, kui liitlased riiki okupeerisid. Öeldakse, et neljakümnendatel aastatel oli ta hoolimata oma abielust üsnagi Playboy maneeridega monarh. Talle meeldisid kiired sportautod naised ja pärast teise maailmasõja lõppu oli tema lemmikpaigaks sugugi mitte Teheran või tema paleed, vaid hoopiski Itaalia, Prantsusmaa, Inglismaa ööklubid ja kuurordid. Ja loomulikult alati ta oma abikaasat ka sinna kaasa ei võtnud. Pole siis ime, et aastal 1948 abielu lahutati. Formaalseks põhjuseks oli siis see, et abikaasa ei suutnud šahhile poega sünnitada. Tegelikkuses lahkus Faw siia juba oma kodumaale Egiptusesse pärast teise maailmasõja lõppu 1945. Aga huvitav on võib-olla teil teada, et Fowsyya hoolimata oma ilmsetest sidemetest Egiptuse kuninga perekonnaga pärast 1953. aasta revolutsiooni ja kuningavõimu kukutamist Egiptuses elas seal edasi ja suri rahulikus kõrges vanuses 91 aastasena Kairos, kuhu on ka maetud. Sedaaegu. Kui sahh lõbusat elu elas, muretses tema kaksikõde Ashraf. Aga pahlavii dünastia troonipärijate pärast, otsides paaniliselt šahhile uut naist. Samas tabas šahhiga esimene nii-öelda reaalne šokk. Veebruaris 1949, kui ta viibis Teherani ülikoolis aastapäeva peol. Siis tulistas mees nimega fakra rai teda viis korda kolme meetri pealt. See oli esimene mõrvakatse missahhile, tehti šahh, pääses sellest vaid kriimustusega. Üks kuul riivas tema põske. Mõrvakatse, sooritaja lasti koha peal maha. Hiljem tehtud uurimine selgitas, et tegu oli kommunistliku põrandaaluse partei liikmega. Sellest hoolimata püsib tudekki partei siiamaani Iraanis, kuigi šahhi võim on läinud. Kaksikõde Ashraf leidis aga šahhile uue abikaasa. Selleks oli Iraani üliku tütar Soraia ess vandiaar. Factjaari naine oli kaheksateistaastane sedaaegu, kui šahh oli 30 kaheaastane. Uue abikaasa ema oli sakslanna evakarl. Kui tema pilte vaadata, siis tegu oli tõelise kaunitariga, kes andis silmad ette ka omaaegsetele filmistaaridele. Nalja oli sündinud Eswahhanis ja tal oli noorem vend, kellega ta oli lahutamatu. Ta valiti šahhile välja suure hulga pärsia naiste seast. Sahtegi sorajale abieluettepaneku 1951. aasta alguses. Juba veebruaris toimus ka pulm. Kihlasõrmus oli 22 karaadine teemandiga ehe. Bulvalunaks ulatas šahh oma tulevasele äiale 10000 kuldmünti. Stalin, Nõukogude Liidust saatis aga pulmakingiks karusnahkse kasuka, mis oli ehitud mustade teemant litega. Inglise kuningas George kuues ei suutnud olla oma kingitustega samaväärne. Tema kinkis ainult hõbedased küünlajalad. Pulma oli kutsutud 2000 külalist ja lennukiga lennutati kohale poolteist tonni orhideesid otse Hollandist. Sellest hoolimata ei olnud see abielu õnnelik ja vältas vaid lühikesed seitse aastat. Väidetavasti seetõttu, et Soraia läks tülli šahhi sõbra Hernest perrooniga. Samamoodi oli Iraani avalikkus sageli šokeeritud sellest, mismoodi Soraia käitus eriti välisvisiitidel. Korduvalt tehti temast pilte. Kui naine suitsetas USA visiidil 1954 55, oli ta Californias lasknud ennast pildistada bikiinides ja nõnda edasi, nõnda edasi. Ühesõnaga, tegu oli moodsa naisega, kelle kuvand Iraanis veel ei sobinud. Aeg ei olnud küps. Abielu lahutati 1958. aastal sellel samal põhjendusel väidetavasti olevat naine viljatu. Tõepoolest, ühtegi last ta šahhile ei sünnitanud. Soraia lahkus riigist, elas Saksamaal oma onu juures. Hiljem oli tema armukeseks itaalia režissöör Franco hinda viina ja ta mängis lausa neljas filmis. 1991. aastal ilmusid tema memuaarid prantsuse keeles pealkirja all üksinduse palee. Uuesti ta ei abiellunud. Ta elas Pariisis ja kirjutas šahhile vahetult enne seda, kui sahh ära suri. Soraia lahkus meie seast 2001. aastal, jättes järele vara 9,5 miljoni USA dollari eest. Muuhulgas oli selle varanduse seas tema Diori pulmakleit, mis müüdi oksjonil maha 1,2 miljoni USA dollari eest. Soraiaga abielus olemise ajal tabas irooni ja ka šahhi üks kõige tõsisemaid kriise. See oli aastatel 1949 53. Nimelt oli Iraanis kerkinud esile võimas poliitik nimega Mohammad Mossadeek. Ossa tegi juhitud partei, võitis valimised ja tuli võimule ning mozzateegist sai lühiajaliselt ka peaminister Taali islamimeelne ja sotsialistlikult meelestatud samaaegselt. Ta arvas, et usumeestel peaks olema rohkem võimu. Iraan peaks olema traditsioonilisem ent pooldas sotsialistliku plaanimajandust. See kutsus esile kriisi sellepärast, et Iraani põhiline varandus nafta kulges riigist välja ameeriklastega loodud ühiskompanii kaudu. Seetõttu kartis sahh, et Mossadeek tahab teda kukutada ja kogu naftatööstuse riigistada. 1953. aastal lahkus ta riigist. Sedaaegu korraldasid aga Ameerika nõuandjad, ehk siis ütleme kohe välja luureteenistus CIA Teheranis riigipöörde kukutades Muhammad mozzateegi ja lubades šahhil taas tagasi tulla. Šahh muidugi oma eksiilis olemise ajal eriti kurvastanud, sest tal avanes võimalus külastada taas kuulsaid Pariisi lõbustusasutusi. Küll aga öeldakse, et pärast Mossadi kriisi hakkas šahh tõsisemalt mõtlema riigi valitsemisele. Pärast seda, kui ta 1958. aastal teistkordselt oli lahutanud otsis ta omale uut abikaasat seekord ise ja tõsiselt tegi ettepaneku endisele Itaalia kuninga Umberto, teise tütrele Maria Gabriela-le. Ja tõenäoliselt oleks abieluga toimunud, kui vahel ei oleks astunud täiesti ootamatu jõud seekord lääne usumehed. See oli paavst Johannes 23., kes selle abielu ära keelas. Ja põhjuseks ei olnud sugugi mitte see, et šahh oli moslem ja naine kristlane, vaid põhjus oli palju maisem. Nimelt sahh oli juba korduvalt lahutatud ja lahutatuga abiellumine oleks katoliiklike põhimõtete vastane tegevus. Seekord leidis šahh omale uue naise ise. See abielu sõlmiti aastal 1959 ja selleks abikaasaks oli naine, kes jäi šahhiga tema elu lõpuni. Faraht tiba tulevane Farah pahlaviin oli sündinud aastal 1938, mis tegi temast šahhi kõige vanemast tütrest. Ainult kaks aastat vanema naisterahva. Naine oli 21 aastane sedaaegu, kui šahh oli 40. Tegu oli aseri päritolu sõjaväekapteni tütrega kes oli õppinud Itaalias ja Prantsusmaal. Arhitektuuri. Kihlus toimus novembris 1959 ja abiellusid nad juba detsembris. Naisel oli pulmapäeval seljas iilssount Loveeni pulmakleit ja teemanditega tiaara, mis ka Teheranis muuseumis väljas. Lõpuks ometi sünnitas üks naine šahhile arvukalt lapsi. 1960 sündis poeg prints Rezaa 63 printsess Farnas 66 prints Ali Reza ja 1970 printsess Leila. Ja muuhulgas hoolitses too naine siis kõvasti naiste õiguste eest. Tegeles tervishoiu- ja haridusega. Muuhulgas asutas eelkõige naistele mõeldud pahlawi ülikooli ja pani aluse siraasis toimuvale kunstifestivalile ja kogus kunsti ka mitmetele Iraani muuseumitele. Eelkõige siis lääne kunsti selliseid autoreid nagu Picasso, moneem, vooghol, Pallok ja nõnda edasi. Sedaaegu tegeles sahaga tegeliku riigi valitsemisega. Viimaks ometi oli Playboy otsustanud riiki juhtima hakata. Alanud oli niinimetatud valge revolutsioon aasta siis oli 1963 ja valge revolutsioon tähendab Iraanis eelkõige siis läänestamist. Selle käigus toimus maade ümber jagamine eramaaomanikelt suur maaomanikelt võeti maad ära ja jagati need talupoegadele. Naftatööstuse töölistele hakati lisaks palgale jagama tasusid ka sellesama naftatööstuse aktsiates. Riiki lubati väliskapital. Naistele tagati hulgaliselt vabadusi, nad said valimisõiguse, nad said ligipääsu kõrgharidusele. Toimus mitmeid ilmalikke reforme ja loomulikult see usumeestele ei meeldinud, aga šahh uskus, et tal on kindel seljatagune. Peaaegu kõik Ameerika Ühendriikide presidendid. Kas siis käisid Iraanis või külastas Sahneid ise mõnda mitmekordselt. Eriti suureks sõbraks oli Richard Nixon ja Ameerika Ühendriikide luureteenistuse CIA abiga. Loodi ka Iraani luureteenistus Savak mis tegeles teisitimõtlejate ja šahhi vastaste tagakiusamise ja vangistamisega. Aastal 1976 teostas šahh kalendrireformi islami Hitša ajaarvamise järgi, mis teatavasti algas Muhamedi põgenemisest Mekast. Medinasse. Võeti kasutusele pärsia ajaarvamine mis oli 5000 aastat vana. Nii et loomulikult ka see ei meeldinud usumeestele. Pole siis ime, et kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel tabas šahhi mitmeid mõrvakatseid. 1965. aastal tulistas keegi raevunud sõdur paleed, tulistaja lasti koha peal maha. Samal ajal üritas teda mõrvata ka KGB. Seekord autopommiga ja autopomm oli siis ühendatud päästikuga ja päästikali siis kaugjuhtimisega. Šahhi õnneks kaugjuhtimisel pomm ei töötanud. Ei käivitunud. Selline oli siis olukord vahetult enne šahhi võimu langust. Šahhi võimu lõpp saabus Iraani islamirevolutsiooniga. Alguses olid need lihtsalt ülestõusud, rahutused šahhi diktaatorliku valitsemisstiili vastu. Šahh keelas ära praktiliselt kõik parteid ja soovis kõik lubatud poliitilised liikumised ühendada üheks. Seepeale tulid tudengid, keda õhutasid tagant usumehed tänavatele. Kõige peamine šahhi vastu tegutsenud usumees oli loomulikult ajatolla Khomeini, kes oli ligi 30 aastat elanud juba välismaal, ent ta kasutas niinimetatud linditaktikat. Ta lindistas oma kõned ja need smugeldati salaja Iraani. Neid kuulati ja puhkesid rahutused. Mitte miski ei aidanud, ei aidanud see, et šahh lubas politseil ja salateenistusel demonstrant tulistada ei aidanud see, et ta vabastas poliitvangid. Ta lihtsalt oli oma rahvast liiga kaugel ega mõistnud selle iseloomu. Lihtsalt Pärsias on väga levinud selline asi nagu märtrikultus. Ja väga paljud inimesed soovivad ise märtriteks saada. Piltlikult öeldes, kui rahva hulka tulistati, siis järgmisel päeval oli tänavatel mitte vähem inimesi, vaid pigem rohkem, kes soovisid surma saada. Ja loomulikult loodeti usumeeste poolt lubatud uue messija islami messija mahti saabumist Iraani islamivabariigi näol. Šahh lahkus oma perekonnaga maalt 16. jaanuaril 1979. Ta oli selleks hetkeks juba üsna väsinud ja võimetu. Võimetusel ei olnud mitte ainult poliitilised põhjused. Juba aastal 1974 oli sahhil avastatud lümfivähk ja ta oli korduvalt keeldunud ravist ja operatsioonidest. Juba aastal 1978 kevadel kadus ta avalikkuse eest ja oli pidevalt Kaspia mere ääres puhkamas. Teda raviti, ent ometigi oli tal raske kõndida. Ja ta võttis pidevalt rohtu. Eksiili minnes elas ta algselt Egiptuses, siis lühiajaliselt Marokos, Bahamal, Mehhikos ja ta vajas operatsiooni. Oktoobris 1979 sõitis ta Ameerika ühendriikidesse, kus siis eemaldati sapikivid. Jaga lümfisõlm kaelas ja tehti kindlaks, et on vaja eemaldada ka põrn. Kuivõrd tolleaegne Ameerika Ühendriikide president Jimmy Carter ei olnud eriti huvitatud suhtlemisest šahhiga, keda tema pidas diktaatoriks. Ja samamoodi ei soovinud ta ka vaenu. Uue islamivabariigiga ei lubanud ta šahhi operatsioonile Ameerika ühendriikidesse. Seetõttu eemaldati šahhi põrn Egiptuses märtsist 1980 leiti, et see oli 20 korda suurem kui loomulik. Selgus, et vähk on tabanud juba maksa. Pole siis ime, et 27. juulil 1980 sahh suri pelgalt 60 aastasena Egiptuses. Ka tema on maetud oma isa kõrvale Aldrifaim mošeesse Kairos. Ta on kirjutanud oma elust ise. Neli autobiograafiat 1960 67 77 ja 80 viimane biograafia šahhi lugu ilmus pärast sahhi surma täitis rikkustena maha teadmata hulga parandusi, ent on teada, et enne surma jagas ta selle oma sugulaste vahel laiali. Pojad said 20 protsenti abikaasa samamoodi, ent tütred vaid 15 protsenti tema parandustest. Kui suur see tegelikkuses on, on väga raske öelda. Nüüd jääb ainult küsida, mis sai pahlavii dünastiast eksiilis? Kuu šahh oma perekonnaga oli läinud. Kas on veel keegi kandmas seda pahlawi trooni edasi? Tuleb öelda, et šahhi esimene naine ja teine naine on praeguseks hetkeks juba surnud. Kolmas naine. Faraap on endiselt elus. Ta elab Pottomaki asulas Marylandis ja käib korra aastas šahhi haual Egiptuses omamoodi palverännakul. Ta toetab Alzheimeri fondi ja osaleb üle maailma erinevatel kuninglikel üritustel ja tegeleb oma lapselastega. 2003. aastal ilmusid Fara pahlawi memuaarid pealkirja all end uuring laav my life võide šahh. 2009. aastal tehti ka dokfilm tema elust. Samuti tuleb küsida, mis siis sai sahhi lastest. Tema vanim tütar on olnud kaks korda abielus, ent mõlemast abielust lahutatud tal on kaks tütart ja poeg. Ent kuivõrd pahlawi seadused ei lubanud võimu edasiandmist naiste kaudu, siis tema poegadel nii-öelda šahhi võimu hüpoteetilise taastamise korral juurdepääsu võimule ei oleks. See võim on šahhi poja resa pahlawi käes. Resapahlawi on sündinud aastal 1960. Ta õppis Ameerika Ühendriikides lennukoolis sellel hetkel, kui islamirevolutsioon toimus ja elab siis USA-s, tal on seal oma arendusfirma. Kahjuks on tal ainult kolm tütart ja mitte ühtegi poega. Ta elab oma abikaasaga Los Angeleses. Seetõttu oli pikka aega troonipärija tema noorem vend Ali Rezaa. Kahjuks Läks Aliire saa aastal 2011 omaenda elu kallale. Lasi ennast bostoni hotellis öösel kell kaks maha. Paremini ei käinud ka noorema tütre Leila pahlabi käsi Taali Iraanist põgenemis, hetkel pelgalt üheksa aastane. Ja lõpetades Ameerika Ühendriikides ülikooli alles 1992. Ta tegutses modellina. Kahjuks vaevasid teda nii anoreksia kui depressioon. Ja aastal 2001 sooritas ta Londonis oma hotellitoas unerohu abil samamoodi enesetapu olles pelgalt 31 aastane. Seetõttu on praegune pahlawi võimu kandja. Šahh Mohamaadi venna Alire saa poeg, pätlik Ali pahlawi, kes sündinud aastal 1947. No nagu näete, nii-öelda troonipretendent number kaks on vanem kui tema eellane. Patrikkali pahlavjon sündinud Pariisis, ent elu esimese poole elasta siiski Iraanis. Tema ema oli prantsuse poola päritolu naisterahvas Christian Chalevski. Ja ta on ristitud. 1979. aastal jäi Pätrik Iraani pärast islamirevolutsiooni. Seetõttu oli ta seal vangis ja oleks peaaegu hukatud. Aga tal õnnestus vanglast põgeneda. Ta on abielus prantslanna, kelle nimi on Sonja Lauman ja neil on kolm poega. Perekond elab õnnelikult Pariisis. Teisel Patricku pojal haudil on omakorda juba olemas poeg Raphael pahlawi, kes sündinud aastal 2006. Seetõttu on pahlawi meesliin ka täiesti tagatud, nii et kui Iraan ühel hetkel otsustab šahhi võimu taastada, siis on see võimalik. Raskelt rõhub kroon, neid, kes seda kannavad. Pole kerge olla kuningate kuningas. Kui sinu maal on ühed maailma suurimad naftavarud ja ühed kõige tagurlikumad usumehed. Igaüks tahab olla sinu sõber ja igaüks otsib võimalust sind kukutada. Nagu te näete, läänelike väärtuste kehtestamise püüd ei too alati edu, sest ida mõttelaad on meie omast erinev. Samuti ei pruugi vankumatult püsida ka suure sõbra, Ameerika Ühendriikide toetus. Helipuldis oli maris Tomba, mina olen Martti Kalda, saadet jääb lõpetama Iraani islamivabariigi hümn, ei Iraan, oh Iraan. Kalliskivide maa Su pinnasest võrsuvad voorused. Kohtumiseni.