Kas ajalugu on põnev ala, kui ta on elukutse? Hakanud ajaloolased süvenenud sellesse töösse siis muidugi Keptasedati, et intensiivselt energiliselt ja tunneb ka sellest rahuldust. Ajalugu aegade lugu, me ju saame teda näha ikkagi läbi oma vaatevälja läbi vaatevinkli ja alati kaasneb sellega teatav hinnangu andmine sääraseks kuulutamine, nagu me teda näeme, nagu mida ta näha oskame. Millises olukorras ajaloolane, vat seda hinnangut andes on. Ei ole täitsa objektiivseid ajaloolasi, kelle raamatuid võiks hinnata nii-ütelda. Objektiivseks igaüks kirjutab vastavalt oma selle klassi videole, kuhu teise kuulub. Millised on teie suurimad rõõmud olnud töötades ajaloo vallas? Võib-olla ehk üks kõige suurem rõõm on olnud see et mu raamat Eesti asundused Venemaal võeti lugejate poolt. Paljud mu kolleegid ei uskunud, et see raamat näeb valgust. Ma siiski töötasin, edasi õnnestus raamat välja anda. Kuigi leidus inimesi, kes püüdsid seda takistada. Selle raamatu ilmumist. Olen saanud palju kirju lugejatelt. Ega paljud on suusõnaliselt mulle öelnud et võib-olla valgustanud kõiki küsimusi terves ulatuses. Aga et see misse kirja panid? See vastab teele. Tõe küsimus on teaduses alati olnud terav. Ta on väga oluline nii täppisteadlastele, seda enam aga ühiskonnateadlastele pida tähendab tõde, teaduse tõde. Teile. Millal Tallinn teile kodulinnaks sai, kui mind 45. aasta okka toob tema Berliseerid siis unistasin õppimisest aspirantuuris. Arvasin, et sõidan Leningradi ülikooli aga väeosa poliitosakonnast soovitati mul sõita Tallinnasse. Öeldi. Tallinna linnakomitee suunas mind tööle Teaduste Akadeemia ajaloo instituuti. 51.-st aastast töötasin majana Ajaloo Instituudi direktorina kuni 68. aastani. See on siis 17 aastat. Pean ütlema, et direktori koha 51. aastal võtsin vastu vastu oma tahtmist. Alguses oli raske, instituut oli väike maja koosseisus 47. aastal lõi kõigest 30 inimest jagasel alt mitte palju rohkem kui mina direktori kohale. Ja nende hulgas oli kõigest üks teaduse doktor ja kaks kandidaati. Selleks. Harri Moora ja ajalookandidaadid. Kõigepealt seadsin ma kui direktor oma eesmärgiks instituudi teadlaskaadri komplekteerimis. 50.-te aastate algul hakkas juurde tulema üha rohkem kaadrit peamiselt Tartu ülikoolist. Üksteise järele kaitsesid nad esialgu kandidaadikraad. Esimesena tegi seda antropoloog Karin Mark, siis ajaloolased ja Jansen. Õie Elango, arheoloog Lembit Jaanid, kunstiajaloolane Irina ikova, etnograaf Ants Viires ja mitmed teised. Kõik need nimetanud praegu laialtu. Kas ajalugu oli tollaste noorte hulgas populaarne, kas taheti meelsasti tulla ajaloo instituuti tööle ajalugu uurima? Oligi populaarne, mis võimaldaski võrdlemisi kiiresti nii-ütelda, koolitada terve suure spetsialiste mitmel erialal komplekteerides, instituuti. Lähtusin sellest, et kui inimene tahab Instituudis töötata, siis tuletada koolitate kasvatata. Vaatamata sellele, et andke, ei olnud liiga kord kõige bar. Kuivõrd üldse tollal ankeet rolli mängis inimese saatuses? Tuli mitu korda seletust anda. Tuli koostata üheköiteline Eesti NSV ajalugu kõige vanemast ajast kuni tänapäevani. Peatoimetajaks EKP Keskkomitee soovitusel kinnitati Gustav Naan. Kolm aastat tegime väga pingelist tööd. Avaldasime üksikuid peatükke arutluse käigus erretsensioonides Eedeeti tihti autoril, et need ette, et näed siin ja seal ikkagi ignoreeri bolševistliku parteil, ühtsuse printsiip. Kuid keegi vaielnud raamatu kontseptsiooni vastu. Nüüd aastakümnete takka. Kuidas teile tundub, kuidas te hindate ise seda raamatut? Hiljem on idetud toimetajale autoritele ette ja seda on kuulda ka tänapäeval. Et neid on tugevasti mõjutanud isikukultus. Tagantjärgi tunnistan, et see etteheide on õige. Aga ma arvan, kui seda raamatut oleks kirjutanud teised autorid ja toimetanud teine toimete. Võib-olla ehk oleks nad andnud välja samasuguse raamatu? Võib-olla ehk isegi parem. Aga üldkontseptsioon oleks jäänud ikkagi samasuguseks, nagu oli sel raamatul. Ja ka isikukultus. Kindlasti oleks ka teisi autoreid toimetajat muidugi mõjutanud. Huvitav võib-olla märkida seda, et peale selle raamatu ilmumist keegi ajaloolane, ma ei hakka ta nime praegu mainima, saatis sirbi ja vasara toimetusele. Ületsensouente raamatutes on räägitud ka Stalini teosed, sotsialismi majandusprobleemid NSV liidus. Aga autorid oleksid pidanud kogu Eesti ajalugu valgustama selle prisma läbi vaadatuna. See oli muidugi absurdne etteheide, aga vaielda selle ütleksin isikliku süüdistuse vastu. Tol ajal oli võimatu. See fakt räägib ise enne, sest sellest, missugust raamatut tol ajal nõuti. Sensioon jäi siiski avaldamata. Autor võttis ta tagasi peale seda kui üks väga autoriteetne isik Moskvas andis raamatule hea hinnangu. Kas võib niiviisi öelda need rasked viiekümnendad küll vaatamata vigadele, mis esinesid heliti oktoobrijärgse perioodi valgustamisel. Esimene vagu oli siiski aetud. Esinenud vead kõrvaldati ümber töötatud variandis, teine tunduvalt täiendatud ja isikukultuse mõjust ülesaamist taotlev täiendatud trükk ilmus 1957. aastal ja siis algas kapitaalse kolme köitelise Eesti NSV ajaloo koostamine, mis ilmus esimene köide 57. aastal. Ja kolmas köide 71. aastal. See on kapitaaltõhus, mis annab süstemaatilise ülevaate eestlaste saatusest esiajaloolistest aegadest sotsialismi. Seda kasutavad ka praegu kõik teadlased, üliõpilased, kõik ajaloo huvilised. Ta sai positiivse hinnangu ka välismaal. Ja tema põhiautoritele anti Nõukogude Eesti preemia. Olen veendunud, temal kontseptsioon, tema hinnangud jäävad kasutusele kauaks ajaks, need muidugi uute uurimiste varal edaspidi täiendatakse ja täpsustatakse. Paralleelselt suurt ühistöödega tehti instituudis mitmeid teisi uurimis. Edukalt arenesid arheoloogilised uurimused. Tänu sellele, et vabariigi Teaduste Akadeemia süsteemis loodi arheoloogidele kindel baas on Eesti vanima ajaloo uurimine toimunud plaanipäraselt ja minu hinnangu järele väga intensiivselt. Seda töölõiku juhendas Harri Moora kes 57. aastal sai tehniliseks teadlaseks. Agraarajaloo uurimine, samuti tööstuse töölisklassi kujunemine, töölisliikumise ajalugu. Neid suundi juhendas instituudis sektori juhataja Artur vask. Talle paljutahuline, laia silmaringiga teadlane. Ta oli arheoloog, agraarajaloolane töölisliikumise, uurija teeline entsüklopeedia-ist. Ta oli suurepärane uurija, noorte teadlaste kasvate teadvuse organisaator. Ja seejuures käsi hea kaaslane ja sõber. Ka Artur Vassars valiti Akadeemia koosseisu 61. aastal. Ta sai korrespondentliikmeks tänu neile Moorale, Assadile ja kogu instituudi kollektiivile. Rahulikult ja ma ütleksin viljakalt. 60.-te aastate alguseks kujunes ajaloo instituut uurimisasutuseks. Mis sai mitmel ajal tuntuks ka väljaspool Eesti NSV-d. Instituudil kujunes tihe kontakt NSV Liidu Teaduste Akadeemiaga samuti teiste liiduvabariikide, eelkõige Läti, NSVL NSV Prafiilsete instituutidega. Viljaka koostöö tulemuseks oli tõsised arheoloogilised etnograafilised, antropoloogilisi ekspeditsioonid, mahukad koguteosed. 68. aastal pidime instituudist lahkuma. Kume. Kuigi avaldasin soovi töötada Edasi Instituudis, tuli mul allud Akadeemia üldkogu tahtele. Mind valiti Teaduste Akadeemia presiidiumi teaduslikuks peasekretäriks. Töötasin selles ametis viis ja pool aastat ja seejärel üheksa aastat asepresident. Töötades presiidiumis nüüd juba peaaegu 20 aastat, õppisin hästi tundma ma kolleege, eriti president Johan Eiffelt titt, Arnold Weimirid ja kartulirebast. Ma kergelt hindan nende tegevust presidendi kohal. Ka esimese pretsedendi Hans Kruusi ajal olid hästi kursis presiidiumi tööga. Mul oli hea vahekord president Kruusiga asepresident Johan Vabeliga. Minul ei olnud põhjust neile mingisuguseid etteheiteid teha. Peale Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee kaheksandat lennukid minu suhted Hans Kruusiga teravnest. Ja selles olen süüdi, mina olin veel noor, elukogemused olid veel väiksed ja ma ei osanud tolles olukorras õiget seisukohta võtta. Kuid hiljem, kui töö meid jälle kokku viis peale pikki jutuajamisi kohvilaua tagaistumisi. Me saime jälle headeks kalleegideks, julgen öelda isegi sõpradeks. Ja selliseks korrad jäidki, kuni Hans Kruusisurmad ja Hans Kruus oli nende akadeemikute hulgas kes tegid ettepaneku 64. aastal valida mind akadeemikuks ja ise oma käega kirjutas vastava esildise meetodilt tema akadeemikud Harri Moora, Joosep Saat ning korrespondentliige Artur Watson. Alla kirjutasid. Ja nüüd veel mõni sõna meie ajaloolaste tööst. Nad on töötanud viljakalt ja andnud välja palju raamatuid, mis on püsiva väärtusega. Kuid on veel probleeme ja küsimusi, mis vajavad täiendavat uurimist ja ümberhindamist. Ja kaugeltki mitte alati ajaloolased ei ole selles süüdi, et mehistele graafias on säilinud niinimetatud valged laigud. Võim surus vaimu kitsastesse raamidesse. Nüüd nii, etikett on kolikambri visatud.