Suisad pilkamine Lõbu tundmine, kuulaja hämmingus. Kordumine lakkamatu naasmine ootamine ja tulemine. Õnne ootamine. Ja oodatu tulemine. Ometi mitte kunagi kordumine. Alati teine. Siiski sama. Sama rõõmu keps jalgades vilepill, huultel. Päikesekiirte lõõritusseni kõrges suvetaevas. Tiibade vihinud toimekas tiibade liugpesade kohal. Kas ei kordu kevad igal aastal uuesti? Taas ja taas kilkavad lapsed puhkenud kullerkupp kude keskel. Jälle krudiseb liiv armastajate vaiksete sammude all. Ja sõrmed otsivad teisi sooja kätte. Kui aeg teeb ringi Aeg teeb täisringi. Ja kõik kordub. Igas punkt diskusring saab täis. On kordumine. Suur muusika vaatab pilkamal pilgul. Naiivne optimism. Ei ole mingit täisringi. Spiraal. Ennem spiraal. Näivas kordumises on igavene muutumine. Tulemine on möödumine. Kohalolek on samal hetkel hääbumine. Samal hetkel on kõik teisiti. Kullerkupu keskel ei kilka samad lapsed. Kunagi mitte kunagi ei puhkesama õis teist korda. Kui kõik kaunis on mööduv siis ka valu. Kui aeg viib rõõmu, siis võib ta samuti mure. Rõõm ei hävita. Rõõm on sügise viimane õis. Kui külm hävitas kõik Õied surid viljatud. Hommikul lamas veripunasel nelgil vask Ruske kumalane. Nelk oli külmunud. Õied surid viljatu ja talve-eelne taevas hõõgub külmal nagu ahastus. Aga loojangu poolt tuleb inimtühjale puiesteele elatanud aednik. Maa kumiseb tarutavate sammude all. Läbi hõrenenud lehestiku kumab loojangutaevas talle järele. Paremas käes kannab ta valget karikakraid. See helendab algavas hämaruses nagu kuuvalgusest sepistatud karikas. Ainus hallast puutumatu õis, vana aednikuaiast. Ta kannab lille enese ees nagu kantakse pilgeni täis peekrit kust ei tohi ainsatki piiska maha variseda. Nagu oma elu viimast päeva. Ta viib lille oma lapselapsel. Õis sureb viljatult. Kumalane on surnud. Ta lamas ilmunud nälgi Õialgi. Vanaisa viib selle õie viimase mälestuse suvest. Oma lapselapsele. Viib, et tüdrukuke ei unustaks aela. Tüdruk purustav lille. Ta mängis aiast noore orava kant. Ümber vana tammetüvede mängisid peitust noore orav aga kõige rohkem maailmas armastas tüdruk aeda. Jauravad. Enam ei hoolile aiast ja oravat ei ole enam. Tüdruk hakkas armastama poissi, kes hüppas üle taradel üle kõige kõrgemate taradel. Poisil on pikad tuhk kahvatud lokid ja tal on tärkavad vurrud. Tüdruk armastab teda jäädavalt. Ikkade tuhavärvi lokkidega poiss tappis orava. Sel päeval, kui tal tärkas vurrud tappis ta orava. See on maailmas armastab tüdruk tuhakarvalokk kidega poissi. Puiesteel kõmiseval sammul ehataevas hõõgub puude taga. Vana aednik kannab suve viimast õites, viies ei oma lapselapsele. Sügislehti langeb teele. Tüdruk purustab vanaisa karikakra. Kisub ära kõik õielehed ükshaaval. Ning Loemm ei ja ei jaa. Kuni viimase leheni. Ta ei tea, kas poiss, kellel märkasid vurrud teda, armastan õid purustades saatuse. Nad ei hooli vanaisast ega viimasest tarigatrast. Ta armastab pikkade lokkidega poissi, kes hüppab üle kõrgeimate tarade. Vana aednik kiirustab, et teha rõõmu lapselapsele. Ikka nobedamalt astuvad elatunud jalad. Lill tema käes, helendab hämaruses nagu oleks ta vormitud valguses. Hämarus tihenenud. Vanaisa rutta. Kõmisev tühjal puiesteel kaiguvad aja samm. Kõigest üle. Kõigest olevast üle. Olnu muutub olematuks. Raagus puude taga põleb laotus nagu maailma lei. Nagu kõigi maailmade ahastusse Laotus lõõmab. Olnu muutub olematuseks. Lootuse surevad ühes loos läksitega. Midagi jääb. Lootus, jääb, igatses, jääb, midagi jääb ja midagi tuleb. Tuleb rõõm. Tuleb ometi. Lihal kõmisev külmemaks muutuma. Kõike möödu, tao. Ometi tuleb. Tuleb ometi. Kuidas saab mööduda, mis pole tulnud? Kuidas saab kaduda, mis pole olnud? Raagus puude taga lõõmab ahast. Suure muusiku tärgata silmad lohutada. Teisiti ei saagi olla. Halastuseta ei ole mina vaid paratamatus. Näivas Nordumises on igavene muutumine, tulemine, möödumine, kohalolek. Samal hetkel hääl. Aga ei kao, igatses kestva järel. Ja puiesteel astub rutakalt sammul vana aednik. Ta kannab paremas käes valget karikakraid viimast õit, aiastus kalla üle, käis tema selja taga loojuv päike. Õis helendab hämaruses, nagu oleks ta taotud puukiirtest. Elatanud mees hoiab lille enese ees nagu karistama. Pilgeni täis karikat, millest ei tohi pilgakesti maha loksuda. Oma lapselapsele viib ta suve viimase lille. Ja vanaisa kannab seda ainsat ellu jäänud õid nagu anumat, milles on kõigi tulevaste põlvede olemise rõõm. Ja õnn. Selles õies kõigi tulevaste põlvede olemise rõõm.