Keset suurt mahajäetud ja rohtu kasvanud aega seisis imeilus õuna puutäis ilusaid mitmevärvilisi õun. Ja tõepoolest mitmevärvilisi. Seal oli neid kollaseid, punaseid, roosasid, rohelisi, koguni siniseid. Ja teete. Kuigi see aed oli rohtu kasvanud, ei paistnud ometi sünge, vaid hoopis väga ilus rohi, lilled kasvasid seal nagu ise tahtsid. Ja ükski taim ei teinud teisele liiga. Mina sattusin sellesse aeda täiesti juhuslikult. Ühel jalutuskäigul astusin väravast sisse ja kõndisin mööda vaevalt märgatavat rada edasi. Kuni jõudsin õunapuu juurde. Imetlesin mitmevärvilisi õunu, kui korraga kuulsin, pats. Üks õun kukkus alla. Otsisin ta kõrge rohu seest üles ja hakkasin sööma. Ja kas teate, mis siis juhtus? Nagu ma seal istusin ja õuna sõin? Kui hakkasin ma korraga kuulma üht lugu, muinasjutu lõpes õun, lõppes ka lugu. Muidugi püüdsin õuna süüa võimalikult kaua. Ja kui üks õun otse lõpes kukkus kohe teine potsti. Ja algas järgmine lugu. Ma püüan teile nüüd need lood järjekorras ära rääkida. Üks uhkelt kikkis kõrvadega jänes kükitas kenal pealelõunal ristiku puhmas. Pärast meeldivat rammusat kõhutäit armastas ta iseendaga maailma asjade üle aru pidada. Seekord uuris ta väikest maa lapikistama nelja käpa all, tatsas pisut ringi ning uuris uuesti. Näedsa, ütles ta siis õige mõtlikult. Siblisesi Keppadiga veidi mullapinda nuusutas seda mõttes veel jälisassis juba veendunumalt. Tõepoolest, ja siis istus ta uuesti maha ja hakkas kahjurõõmsalt naerma. Ja vaata nüüd mind, noh, vaata, sa, vennike, ma abinde. Ma võin joosta nii kiiresti, et olen ammu enne näe selle käänaku taha kadunud, kui sina korraks silma pilgutada või öelda jõuadel. Vaata missugune vahva poiss, mina olen. Sina istud aga siin ühe paiga peale ega liiguta ennast üle üle üle üle üleüldse. Muidu oleks ju küll hiigla tore, mina istuksin sinu seljas ja sina muudkui lipaksid ühest kohast teise. Jänku naeris nii, et sabaots värises ja pisarad silma tulid. See liigu, maa pindega, kostis talle rahulikult vastu. Miks ei liigu? Liigun küll. Ma jooksen kiiremini kui sina. Ja rohkem ei hakanud ta seletama, tema oli oma sõnad öelnud ning vaikis edasi. Ta rääkis üldse väga harva ja väga vähe. Igasuguste Alpidega vaidlemine polnud talle üldse meeltmööda. Ta teadis, et kes arukas on, sellele piisab vähesest kihutust, kes aga, et see ei saa ka kõige pikemast targemaks. Hüppas enesekindel jänku heameelest püsti. Ja seda on Fafakti tahaks küll kohe oma kahe silmaga näha. Jänesele meeldis vahetevahel oma kõnesse võõrsõnu torgata, noh, et vestluskaaslastele muljet avaldada. Nii mõnigi kord olid oma sõpru ning sugulasi nendega segadusse ajanud. Tal ei olnud teid küll palju varuks, ainult nii kaks või kolm tükki, Agati Eestil ei jäänud nad kuidagi meelde ja sellepärast tundus ka korratud sõnanile alati uuena. Kuule vennas, sina kuuled veel vaka ka moonialis vilets vend. Ei mõista sa õieti rääkida ega ammugi mitte joosta. Kooplesid siin niisama, muidu, eks ole. Ja kui sa ikka veel harva täitsa kiiremini jookseb, siis teeme paar, jah. Jooksime Vaido jänesele meeldis väga võidu joosta. Alati, kui ta ette oma võidus kindel oli. Maapind oleks nüüd nagu noogutanud ja ristikheina tuttikis ahises. Lase aga käia. Jänes naeris veel ühe kõhutäie ja lipp tassis minema. Natukese aja pärast mõtles ta just üle õla tagasi vaadata, et näha, kui kaugele maapind oli jäänud. Kui ta pilk kogemata esimeste käppade juurde maha langes. Ta peatus ehmatusest maha, pin tuli otsida jalge ees. Ta polnud temast sammugi maha jäänud. Ja et seal ütles jänes jälle niisama mõtlikult kui enne ning pistis uuesti sibama hoopis kiiremini kui enne. Aga maapind ei kadunud iga kadunute jalge alt. See oli juba midagi ülimalt imelikku. Ikka ja jälle kiirendas ta jooksu. Ta kihutas nüüd küll kiiremini kui ükski teine jänes maailmas ning oleks ju võinud tema pisike auahne süda sellega ka rahule jääda. Aga ei isegi meeldi tulnutele teised jänesed ega üldse teised loomad. See vastane siin oli nii kiire ja nii tugev. Ei paistnud ta üldse väsivõtmisjänest, veel rohkem hirmutas. Nõnda juuksed ikka veel, sest ta ei taha end võidetuks tunnistada. Ikka jooksid siis peatub ja vaatab maha lootuses, et maapind temast natukenegi maha on jäänud. Muidugi palub ta vahetevahel pisut hinge tõmbamise aega, kuna maapind tema palve peale nõusolevalt vaikib ja senikaua kenasti paigal seisab ning ootab. Niisugune on lugu jänesest, kes hakkas maapinnaga võidu jooksma. Metspart tegi endale pesa palmipuu latva ja kasvatas seal oma poegi. Neist pidid tulema tublid järglased. Yhel hommikul hiilis sinna, aga ei tea kust. Salakaval rebane nuuskis pisut ringi ja hõikasid üles. Padjemad Marre Jonesile Paimi maga ja söön ära kõik su pojad. Kui isa yhte neist mulle vabatahtlikult alla ei viska. Sparti ost koledasti, kuidas anne, mõtle järele. Male Hänni tavagi Rästa oma. Ja rebane kadus põõsaste vahele. Ei läinud mööda palju aega, kui metspart nägi lennates tulevat. Ei, mitte rebast rebane ei saa lennata, vaid oma vana sõpra ronka. Temale kurtis ta oma häda. Rooki hakanud aga hoopiski temaga kaasa kurvastama. Ta hakkas isegi naerma. Mis peale metspart teda oma nutust märgade silmadega väga imestunult vaatama jäi. Rohk ei naernud mitte sellepärast, et tal teise murest hea meel oli. Ei sugugi. Ta oli küll nutikam kui teised selles metsanurgas ja ta teadis seda ning arvestas sellega nagu kõik teisedki. Aga hea süda oli tal sellegipoolest. Nõnda naeris ta sellepärast, et tal oli hea meel. Metsparti oli ju väga kerge tema murestile aidata. Kulla sõbrake. Ja milleks meil lindudel tiivad on, kui see nurjatu rebane tõepoolest sinu palmi maha raiuda kavatseb siis lendad sina koos poegadega teise Palmilatva. Nii palju nad rikka lennata suudavad, eks iga rõnga sõnaga läks metspardinägu aina rõõmsamaks. Lõpuks naeristega ise korraga heameelest ja oma rumaluse üle. Kui hea, kui sul on nii hea ja arukas sõber, mõtles ta ning ta süda isegi ei Pupattunud, kui ta rebast eemalt kirvega tulemas nägi. Häid panustama, ma olen nüüd siin ja kui sa eesti jõmpsika tal laivis käsis nahakal raiuma ohohoo üksodi ainult proovi. Küll ei soovita sul ilmaaegu vaeva nägema hakata. Siin maharaiumine võtab sul tüki aega ja kõvasti energiat. Ja puuga pole sul pärast midagi teha. Vaata kui julgelt kõneles Metspart nyyd rebasega. Sinu silmarõõmud pistame nahka, kas sa veel aru ei saanud, sisestas Rebane kannatamatult, sest kõht oli tal tõepoolest tühi. Metspart lehvitas üleval palmi otsas tiibu, tõusis õhku, tegi pesa kohal paar tiiru oma üleolekumärgiks ja hõikas siis palmi otsast alla. Rumal rebane, milleks meil lindudel tiivad on? Ei jõua veel poolt puudki läbi raiuda, kui meie oleme juba järgmise palmiladvas. Ja kui sa kavatsed kõik palmid maha raiuda, siis sa sured küll nälga. Nüüd sai Rebane lõpuks aru, millest olid tingitud metspardi häbematus. Loomulikult oli vahepeal ronksid läbi lennanud see neetud must kuuppidi oma vahelesegamise eest maksma. Nii otsustas vihane rebane ja tormas otsekohe ronka otsima. Siis istus ta maha ja mõtles natuke. Sest selge oli, et ilma kavalusetada seda nutikat diilulist kätte ei saa. Aega polnud talle ka pikka plaani pidada, sest nälg laulis kõhusama õõnsalt laulu. Sellepärast lippas ta kõige lähemal asuvale põllule, kust ronk sageli endale toidupoolist hankimas käis ja viskas end vao vahele pikali. Ronga tee viis sellel pärastlõunal tõepoolest ülepõllust, kus rebane teda ootas. Juba kaugelt märkas ta liikumatult maas lamavat vaenlast endas nii lähedal, et teda kuulma pidi ja arutles paljuski. Näe, kus rebane. Huvitav, kas surnud või nii kohe keset põll magama jäänud. Kui ta nüüd kõrvu liigutakse, siis oleks kuhje selged, surnud, kes, ja noh, sellepärast, et kõik surnud rebased armastavad aeg-ajalt kõrvu lehvitada. Seda kuuldes liigutas Rebane oma kõrvu kiiresti edasi-tagasi. Ei jõudnud aga tulemust ootama jääda, vaid kuulis otsekohe kergeusklik elukas, ükski rebane liigute kõrvu, kui ta päriselt surnud on. Nende hõikas ronk seal endas edasi. Rebane aga ei kavatsenudki end võidetuks tunnistada. Harru vihasemat uudista üles, raputas end, napsas kinni ühe hooletu põldhiire, galopeeris põllu teise otsa ning viskasin taas pikali. Kõik neli käppa, taeva poole. Päike taevaservale, muigas viskes viimase pilgu üle oma hoolealuste ja kadus supsti silmapiiri taha. Teist korda üle lennates pani ronk rebase uuesti proovile. Rääkides, kuidas surnud rebased oma silmad aeg-ajalt lahti teevad, pead raputavad, oih, oih, hõikavad siis silmad kinni, panevad jälle rahulikult edasi, pikutavad. Rebane aga lamas nii liikumatult, nagu vähegi sai vaatamata sellele, et tema selg juba valutas, sest põld oli konarlik. Ja seekord oli ta ronka päris tükk aega oodanud. Tahan, nüüd on vist küll päriselt surnud? Imestas ronk ja lendas päris lähedale, see tähendab õieti maandus rebase välja sirutatud käppade vahele kõhu peale sest ta polnud kunagi oma elu jooksul surnud rebast lähedalt näinud. Just seda hetke oli aga kaval rebane oodanud. Nüüd pilgutas ta tõepoolest silmi, raputas pead, kargas jalule ja sirutas kangeks jäänud liikmeid. Aga ojja, hõikas hoopis ronk ise, kes natukese aja eest oma järjekordset vaimukat väljamõeldis nautinud oli. Nüüd aga Rebase teravaid kihvu kindlalt oma jala ümber tundis. Rebane ei hammustanud, veel, hoidis Ronkraid kinni, nüüd oli tema kord oma kavalusest mõnu tunda ja seda muidugi ohvrile teada anda. Nutikas oled sa kyll urises Rebane läbi hammaste, sest kui ta selgelt oleks kõnelenud, siis oleks võinud lahti pääseda. Aga sa oled uudishimulik ja see su hukutas. Õhk nagu paljusid teisigi käia, nagu paljusid teisi. Rongal oli sellega väikene eelis. Sest eks hakka ju kõik meie õnnestuvat teod või mõtted luhta minema selles punktis, kus me hakkame neid nautima või teistele niimoodi demonstreerima. Rebane hoidis ronka jalast nõnda, et tema pea oli vabaduses. Õnneks ja küllap ta mõistis, kui vajalik oli tema abi praegu. Kui palju sellest sõltus kogu rõnga edasine käekäik. Sest otsekohe tekkis sinna pähe üks päästev mõte. Ja ta hakkas naerma. Ei Rebane sa ei oska ette kujutadagi, kui naljakas sa praegu välja näeb? Mind niiviisi jalga pidi hammaste vahel hoides. Kui nüüd mõni sugulane või hea tuppa juhtuks, nägema päid, määraksite. Naljakas. Rebane tundis end tõtt-öelda on pisut ebamugavalt ja vaatas kähku ringi, et veenduda, et kedagi tuttavatest silmapiiril pole. Tõepoolest horisest ta siis endisel moel, mis siin ikka lobiseda, söön su parem siinsamas ära. Et siin on mullane, sa võid oma hambad ära kriimustada või, hoidku taevas isegi murda. No mis sa siis peale hakkad? Rebane lausa ehmus mõttest, et ta mõne oma kallihinnalise hamba ära murda võiks. Hakkas sörkima sinnapoole, kus paistis roheline aas, mis tundus olevat einestamiseks palju sobivam. Ümbrus. Juhtus aga nii, et põld oli tehtud mäe külje peale ja rohelus paistis just mäe tipus. Ronka naeris jälle tasakesi ning sõnas nagu omaette. Noh, lähedki täidis, ennustus. Mis ennustuse? Aga see muidugi, mis ma tiiva all kirjas on? Ise seda lugeda ei oska, aga mu ema luges mulle, et, Mis seal siis on? Vaatamata piiravale uudishimule ja Rebane polnud sellest kiusatusest vaba, püüdis ta aina lõuad koos hoida, et ronk ei pääseks põgenema. Kui nad mäe otsa olid jõudnud, rähkis pronk edasi. Sinna pidi olema kirjutatud, et Rebane mu kinni püüab ja mäe otsas pärast päikeseloojangut, härrased. Kui sellest tulirebane küll meelitatud Zeronkulises just sündimisest saadik temale määratud kasvas ja kosus, näed sa ainult selleks, et tema rebane saaks kõhud esise. Ai, kenasti on siin maailmas keegike seatud, mõtles rebane ja Hildis, nii et ei kiirustanudki ronga ära söömisega. Ranka kõneles edasi. Rebane olevat üles joonistatud. Aga ei mõelnud küll, sina oled minu arvates sellel rebasel oli teistmoodi peahoiak ja silmavaade, mis peahoiak ja silmavaade. Selge ju, et mina pean olema minul lõugade vahel, sai otsapidi juba ripud, urises Rebane solvunult. Aga kust see pilt sul on? Vaatame kohe järele ja küll ta siis ise näed parema tiiva all parema tiiva all silitas ramp, ehk kergitas seda tiiba, nii et selle alumist külge näha saaks. Rebane küünitas vaatama, aga ta ei saanud seda muidu näha, kui pidi ronga jala lahti laskma. Seda rohkega ootaski kergitas korraga mõlemad tiivad, tõusis õhku, Kustas hätule, otsmatkasi Karjus, vihane Rebane mäe otsas. Ronk muidugi tiirutas üleval ega mõelnudki tagasi tulla. Nägemiseni, kavalpea. Kuni mu tiivad mind kannavad, ei tule ma vabatahtlikult su lõugade vahele hiiri Pulindude kallale. Ning lisas siis vaikselt ja kuidagi väga tõsiselt. Sest pääsenud olid seekord küll päris kindlast surmast. Said sina õppetunni ja sain minaga. Kahju, ütles Rebane saates silmadega kaugenevat lindu. Kuni see väikeseks täpiks muutus, siis hoopis kadus. Hinnata ja analüüsida, kõiksugutegusid ja sündmusi oskame me, oh kui üldse, siis ikka ainult tagantjärele. Kui enam mitte midagi teisiti teha ei saa. Elas kord mees, tal oli punane härg. Ühel päeval rakendas ta punase härjaadra taha ja läks põllule. Kui ta oli pool põldu nurmeks tagasi kündnud ning ümmargune päikeseketas oli parajasti männi latva kinni jäänud, silmas ta äkki oma jalge ees rohelist kastikest. Ka härg oli seda silmanud ja seisma jäänud. Nüüd vaatas ta peremehele oma kurbade mustade silmadega otsa ning ütles. Peremees võttis rohelise kasti maast üles, kuid see oli väga kõvasti kinni. Ta pühkis oma helevalge särgi käis ega ülekaane. Ning paksu mullakorra alt tulid nähtavale kuldsed tähed. Oskad lugeda, pöördus peremees nüüd härja poole. Natooke vastas, härgi astus lähemale. See on kreeka keeles, ütles ta peale pikka ja tähelepaneliku uurimist ning hakkas rinnataskust prille otsima. Ega sa ei tea, kuhu ma oma prillid olen jätnud? Küsis ta siis peremehelt. See tegi suu lahti, et vastata kuid pani siis kohe jälle kinni, sest korraga avanes kasti kaas nagu imeväel iseenesest. Ja sealt kargas välja jänes, kes hakkas tagumistel jalgadel mööda põldu edasi-tagasi hüpisklema. Veel imelikum oli see, et jänes oli kliinik, kollane nagu sidrun. Kuule, hõikas mees jänesele, ega sa ära ei jookse? Häma ei jaak, see hernemain jookseks keerlema Ioakse näolisse vastu. Imelikul läbi ninahäälel ja muudkui hüpiskles paigale ei jäänud mitte hetkekski. Kastikese panime adra kõrvale maha, selle uurimine võis hilisemaks jääda, kuna see ei hüpisklenud ringi nagu too kollane jänes, kes tuli tingimata kinni püüda. Ja mees hakkaski teda mööda põldu taga ajama. Jänes hüpiskles eemale sisele lähemale, mõnikord kohe päris lähedale, nii et mees juba haaras tema järele. Aga kätte ei saanud ta seda kollast pikkoiba ometi mitte kuidagi, kui kuulis aina, kuidas see imeliku häälega Lõpuks väsis mees hoopis ära ja istus põllu peale maha. Jänes vaatas talle korraks nagu kahetsedes otsa, siis aga hüpiskles edasi, nagu oleks see tema loomulik olek. Ega pööranud mehele ja tema härjale enam tükil ajal tähelepanu. Härg oli kõik selle aja jooksul küll silmadega seda tagaajamist jälginud ja aga endamisi oma mõtteid mõlgutanud, sest nüüd te sõnase. Võib-olla see polegi kreeka keeles, lihtsalt mina ei näe ilma prillideta. Kuhu munud ometi võisin, jutt on? Päike oli aga endiselt männi ladvas. Küllap seal oli nii mugav, et ta oli tukkuma jäänud. Ja mõned uudishimulikud linnud küll tiirutasid ta ümber aga ükski neist ei raatsinud teda äratada. Korraga juhtus midagi veel imelikumad. Kullane jänes jäi seisma aevastades kolm korda. Päts-Päts ise pööritas kogu aeg silmi, siis keeras end kolm korda vasaku kanna peal ringi ning pobises omaette mingeid salapäraseid sõnu. Ja siis hakkas ta silmanähtavalt kasvama, venis pikaks, nagu see männipuupõllu ääres sirutas isi käpa välja, haaras tukuvad äikese kaenla alla, läks koos päikesega pisikeseks tagasi lapsas kasti, tõmbas kaane seestpoolt kinni, keeras lukku. Ja kadunud oligi. Ja kadunud olid ka mees ja härg ja põld ja mänd, kus päike nii magusast ei maganud, oli. Sellepärast, et sellest hetkest peale, kui jänes koos päikesega kasti, siis see kadus, oli maailm täiesti täiesti pine. Kui poleks pimedaks läinud, siis oleks see jutt veel edasi läinud, aga nüüd tuleb oodata, kuni jälle valgeks läheb. See tähendab, kuni jänes päikesekastist välja laseb. Aga siis teate, oli äkki kadunud ka aed koos õunapuuga. Ja mina istusin keset korralikult pügatud haljasala. Ja muidugi noh, mul oli ka aeg juba koju minna. Ma arvan, teiegi võite selle aia mõnikord üles leida, kui te hästi-hästi otsite.