Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Kohtumisel uudse tehnoloogiaga võib inimeste suhtumistes eristada kolme joont. Kindlasti tead inimesi, kelle reaktsiooniajaloost leitavad eeskujud arvukuse tõttu võib pidada loomupäraseks kui nad asuvad uut asja maha tegema. Bolton taolisel ülalpidamisel, evolutsiooniline põhjendus olla uue suhtes ettevaatlik, kuna see võib kaasa tuua varasemast erinevaid ohtusid. Näiteks 1939. aastal avaldas ajaleht New York Times tõsisemalt televiisori kriitikal. Hoiatava tooni sisuks oli veendumus, et inimestele ei meeldi istuda ühe koha peal ja vaadata kogu aeg ühte asja ehk ekraani. Lehe hinnangul polnuks keskmisel ameerika perel sellised logelemise jaoks lihtsalt aega. Noh, mingil hetkel ameeriklased siiski leidsid selle aja. Jahurjutajate hääled vaibusid. Teistsuguseks reaktsiooniks Uuesse suhtlemisel on ülevoolavate ja ülioptimistlike visioonide lisandumine. Kui maailma suurim telegraafiettevõte naeris omal ajal välja telefoni, sest sellel mänguasjal puudusid eelised morsekoodi vahendava Telegraphi ees. Pakkusid entusiastid vastu, et parki asendavad telefonide ajalehti, tee nende kaudu esitatakse maailmas sündivaid uudiseid ning vahendatakse kaugeid kontserte, ilma et peaks kohale sõitma. Televiisori leiutaja pilofons lubas koguni oma seadme abil maailma rahu, kui inimesed õpivad teineteist paremini tundma ega pea võõrahirmust sõdu alustama. Kuna. Mõlemad reaktsioonid on supp optimaalsed esineb uue tehnoloogia künnisel veel kolmas suhtumine seal enamasti sõnatu ning võrreldav pantomiimi. Tumma etenduse liikmeskond moodustab päeval, kui uue toote hind muutub taskukohaseks ja jõuab massidesse, mille liikmed siis kasutavad seda nagu oskavad ja nagu hetkevajadus dikteerib. Tulemuseks on kogum pragmaatilisi kasutusmustreid. Mida ei kõiguta kellelegi pessimism ega ülevoolav, fantaasia? 10. septembril möödus 90 aastat ameeriklase filofans USA väljamõeldud meetodil telepildi edastamisest, mis pani aluse kaasaegsele televisioonile. Kui need televiisorid piisavalt kaua vaadata, võib sattuda dokumentaalfilmile, televisiooni ajaloost kus teleka leiutajaks. Peetakse hoopiski šotlaste John lõugi, Birdi insener Peril õnnestus aasta varem demonstreerida kaugvaatamise tehnoloogiat ja koguni värvilisena. Kuigi britid peavad teda seetõttu kuulsaimate oma mehest teadlaste hulka erines Birdi tehnoloogia oluliselt hiljem levinust, kuna kasutas pildi registreerimisel ja taasesitusel mehaanilisi keerlevaid, kettaid ja optilist seadet. Tele-eetrist võib aga kohata veel ka prantslaste filme, kus televisiooni leiutajatele nimetatakse Edward Beliini ning Renee partelemeid. Ja lisaks on siis sakslastel oma lemmikut, venelastel omad ja nii edasi. Meie jaoks puuduv vaidluses osapoole valiku eelis nagu ei hooli sellest enamust telekavaatajaid, kelle mõtteid paelub pigem ekraanil toimuv. Sööklast pöördi võib siiski hetke meeles pidada, sest tema andis nähtusele ka tänase nime liikuva pildi kauge maa taha edastamises. Tunnistajate poolt oli. Varasemalt pakutud oluliselt teistmoodi kõlavaid nimetusi nagu näiteks pildi raadiotelefon, oskoop, kauge elektrivaade Kauks, Coop nähtav kuulamine ja nii edasi. Nakkugi internetiajastu koidikul räägitust võis jääda mulje, nagu rööviks arvutil osa televiisori vaatamise aega endale. Siis selles on tõtt vaid osaliselt vabal ajal arvutis tarbida. Tavalist sisust moodustab tegelikult suure osa erinevas formaadis visuaalne programm, nagu see on olnud traditsioonilises televiisoris. Arvuti, astun lihtsalt lisanud sisu valiku tegemistele, paindlikkust. Mis ajas kordades ning ka sisutootjate valikus. Ning kui mõelda, siis on ka Facebook tüüpiline kerge teatri sugemeid. Tega personaalsem teleprogramm. Kuna kaasaegne televiisor on tegelikult arvuti, ongi vahetegemine. Teisejärguline. Oluline on siin hoopiski kaugvaadatava sisu. Rahuldamatult neelas tarbimine. Keskmist eluiga arvestades veedabki inimene hinnanguliselt 15 aastat, virisemata tundide viisi ühel kohal istudes televiisori ekraani ees. Tegemata midagi maailma rahu saavutamiseks. Pessimistid ja optimistid nägemused võib seega unustada. Küll aga aitavad vaatajad kaasa majandusele arvestades, et igas tunnis on umbes 15 minutit reklaame kulub inimese elust reklaamide vaatamisel umbes neli kuni viis aastat. Ja arvatavasti ka järgmise 90 aastaga midagi olulist selles pildis nii muutunud.