Laevatee suvekülaline. Tere tulemast päevade saatesse, härra Mihkel, aitsem. Tere, mina arvestasin, et meie sinuga tunneme teineteist üle 20 aasta, 23 aastat saab sellest vist minu arust ka 81. aastal, kui esimesed käsijuhtimisega autode rallid toimusid oliseni vististi niimoodi, siis ma sind seal nägin ja siis olid sa üks osaline seal, aga õige peatselt sai sinust tähtis tegelane alustala, ma ütleksin, meie invaliikumises ei olnud isegi mitte aastal 80 80 olid esimesed sõidud, aga meie kohtusime kaheksaga. Kas sina esimestel sõitudel ei olnud? Ei, sest siis ei olnud meil raadios veel seda saadet ja 81. aasta oli ÜRO kuulutanud rahvusvaheliseks puuetega inimeste aastaks siia. Eesti Raadio reageeris sellele niimoodi, et terve aasta vältel tohtisime teha ilma saadet. Ja see oli väga tore. Jah, nimi pidi seal küll väga positiivne olema, aga tänu sulle tegelikult sain ma ka esimest korda aimu sellest, mis kõik võiks olla ja mis meil kõik olemata oli, et sa pistsid mulle, ma mäletan ühe tšehhi invaliikumist puudutava brošüüri ästi salajase pihku ja ma pidin selle läbi lugema ja vaatama, kuhu on võimalik edasi minna ja kus me kaugeltki veel ei olnud ja mul on meeles see aeg just selle läbi. Hea küll, et me pidime positiivsel toonil alustama alati, aga me rääkisime igas saates ka nendest asjadest, mis meil tegelikult ei ole nii nagu peaks ja, ja sa oled olnud selles vallas ikkagi suur autoriteet, ma ütleksin. Ka süda autoriteet, aga tähendab, need asjad ei ole minu arust kunagi mööda läinud ja ma olen alati peetud neid asju nii palju, kui see võimalik on ja üles tõsta ja püüdnud kaasa aidata ka nende lahendamisele. Samas, ma ütlen siia vahele niipalju, et kindlasti paljud kuulajad teavad, et sa lindude karkudega ja sõidad autoga ja oled tegelikult iseseisev inimene, hoolitseda siis oled tänase päevani välja sul enda pärast poleks vaja olnud kogu seda kupatust endale kaela võtta, sest sul oli korralik töökoht, sul oli oma pere, sinu elu oli korras. Jah, see on jumala tõsi, ma olin ise tol ajal ETK VL arvutuskeskuse sain peainsener, ma olin ise selle ehitanud, käivitanud, panin sinna tohutu töö sisse matnud, aga vot inimese elu on üldse üks väga omapärane asi ja ma olen palju mõelnud oma elu üle järele ja ka neil aastatel mõtlesin, et mis kurivaim mind veab nüüd, kes sinna invaliidide poole ma olin kasvanud ja elanud ikkagi kui tähis terve inimene ja nendega paralleelselt ja kõrvuti nii-öelda õlg õla kõrval tööd teinud, samuti koolis käinud ja mul ei olnud mingisugust põhjust selleks, aga äkivad seal enne viiekümnendat sünnipäeva ja, või selle täitumist. Siis hakkasid mind huvitama teised puuetega inimesed ja just nimelt vatelt liikumispuudega ja see oli enne kaheksakümnendat aastat hakkasid nad mulle jääma, nagu silma ja 80. aasta algul oli, see oli, kui ma ei eksi, oli see, veebruarikuus, oli äkki õhtulehes niisugune kuulutused, 15.-ks märtsiks kutsutakse Keilasse ohtu t5 käsijuhtimissõidukite omanikud kes oleks huvitatud osavõtmisest rahvarallides, samuti liiklusmäärustiku õppimises ja nii edasi, see oli selle täiesti märk. See oli mulle jah, see oli minu jaoks tõesti märk. Ja ma läksin, paarkümmend inimest kogunes sinna ja miks ta oli Keilas, Keilas sellepärast et Tallinnas ei olnud lihtsalt ruume, kuhu oleks saanud ratastooli kasutav inimene sisse ja kui olidki kuskil, ega siis neid ei osanud ka keegi välja peilida, seal oli vana kohtumaja, selle ruunid olid tühjad ja vot sealt kogu see lugu meil algas ja selleks kokkukutsujaks oli omaaegne Automi aktivist Vootele Luha. Mõnus mõnus mees, kes nägi kogu selles asjas hoopis vaat niisugust autospordi ja liiklusõpetamise poolt. Tegelikult aga kasvas, keeras see asi hoopis teise külje peal olid, ega sinu näpud mängus? Jah, seal hakkas nad tõesti tulema, aga mitte kohe ja peab ütlema, et ta tuli ellu kui Tomi käsijuhtimissõidukite sektsioon. Need valimised, mis seal algul toimusid ka juhatuse valimine olid tõesti sõna tõsises mõttes demokraatlikud. Eksaleene vati me tõesti teeme, mitte keegi öelnud, et vaat nüüd see tuleb panna sinna või teine mees tänna, kehtis põhimõte, et julge hundi rind on ikka rasvane vastu ette, kui tahad teha loomulik, et vaata, loas sai sinna esimees ja mina siis astusin ka sammu ja võtsin endale niukse töö kaela, nagu propaganda. Kõlas jumal, kui toredasti issand jumal, seal ka minu jaoks kõige raskem. Nii seeditav töö. Aga noh, kui oled võtnud, tuleb vedada ja seda ma siis algusaastatel seal üritasin ka teha ja tuli sinna kiiresti püsti, ka ühiskondlike autoinspektorite Jaaniku rallid hakkasid kohe käima, tulid hiljem veel mihklirallid, need olid sügisesed. Need olid sinu nimelised. Jah, need tulid nagu tõesti mingis mõttes minunimelise trallid. Ega mina nüüd ise ütlen kohe ausalt ära, nii suur autosport seal ei olnud üldse haige ei olnud. Aga see õhkkond, mis seal hakkas tulema, vot see oli midagi rabavat, seal on õigus, ma mäletan seda jah, ja kui näiteks seal 80. aastal see esimene ralli oli siis oli fantastiline, mismoodi seal sõidetud, sellest on kohe elu lõpuni surmani mälestused tol ajal olid invaliididele ka niisugused neljarattalised motokärud. No see oli fantastiline, mismoodi mehed nendega sõitsid, ära sõideti, aga seal tekkisid kohe oma niuksed liidrid, autospordis seal mati kuusel ja teised, kes siis püüdsid väga tõsiselt nagu sinna autospordi poole. Mina olin kahjuks niisugune mees, kes rohkem vaatas asjale selle pilguga, et autosport invaliidile on ääretult kallis. Ühest küljest, teisest küljest, see on ikkagi meie jalad. Mul on teda maru kerge puruks sõita. Millega ma ta uuesti üleseid, mis isa tähendab, ta paneb mälule kohutava põõna, Soome televisioonist me olime näinud, teadsime, et Euroopas ja maailmas töötab ka ilma sport on ka olümpiamängude invaliididele ja kõik niisugused peenikesed asjad ja vat minu huvi pööras kohe mõte sinna kergejõustiku peale. 81. aastal sai kevad poole pöördutud kuttide ühingu poole, kel oli Kohila piirkonnas kohe sealsamas nende külje all oli üks väike puhkebaas, et nad annaks selle meile laenuks paariks päevaks ja me teeme seal nii-öelda proovi spordivõistlused ja see asi leidis aset ja me sõitsime sinna välja koos peredega, ise majandasime ennast ja see asi õnnestus. No rohkem kui sajaprotsendiliselt eriti mulle on meelde jäänud, neil oli seal, kui ma ei eksi, oli see mees paidest, oli üks niisugune hästi paks mees, tal olid amputeeritud mõlemad jalad ja istus ta maas. Ja kuidas ta siis tõukas kuuli, see oli fantastiline. Vaat see, nagu hakkas seda kehakultuuri poolt, hakkas kogu seda kergejõustiku meil üles lükkama ja vaat siit hakkas see asi nagu minema kahte lehte. Ma nüüd vast sellel autospordile üldse nii palju ei peatuks, ma räägiks rohkem teisest poolest järgmisel aastal siis oli juba hammas nii palju verel, et sai kokku lepitud Tooraku. Lääne kaluril oli Tooraculex puhkebaas ja sai kokku lepitud, et me nende territooriumil viime läbi oma spordivõistlused. Ei olnud seal muidugi juttugi mingisugustest. Spordi väljakutest oli karjamaa heinamaa, aga meid kogunes sinna 60 inimese enda üle. Eesti tuli neid igalt poolt. Ometi kord oli ka põhjust kodust välja tulla, keegi kutsus, ega siis enne seda ju ei ole selliseid asju. Eks ole, ei ole, need rõõmuga tulid välja, oldi rõõmuga ja ma mäletan, et sealt vot niukesed üksikud helged mälestused jäävad näru pildid, jah, mälupildid ja ma mäletan, kui Valgast naine, ta tuli koos oma mehe ja pojaga ja ta ise niisugune pisikene, aga ta ei käinud. Poeg tuli kantsis teda niimoodi süles. Vapustav pilt oli, samast kokkutulekust tehti seal ka niisugust asja, et inimeste jagati näiteks gruppidesse, igale grupile anti mingisugune instseneeringu ülesanne õieti vabalt valida, ise kirjutage stsenaarium esitage, see oli vägev. See oli võimas, mis sealt tuli, need rollimängud, mis seal olid. Liikumispuudega inimestele on see asi, ma olen seda ennegi mõelnud, et kuivõrd nad ei saa tormata ja tuisata ringi, siis nad mõtlevad rohkem, mõtlevad ja panevad. Tähele, ja, ja vaat niisugust asja ma olen ka nüüd hiljem kohanud aastatel 2001 2002 olin masin vedamas ühte suurt tugiisiku võrdväärse projekti. See oli niisugune psühholoogi koolitus, kus inimesi koolitati 12 inimest grupis kolm päeva ja see lõppes alati inseneeringutega just sellel õpitu teemadel. Seal paistis, et seesama asi silma võib ainult sood kahjadusest tunda, et ei olnud videomakki, võtta neid asju ja jäädvustada lindile, mis seal maha mängiti. Nii et niisugune külg saadab kogu aeg. Iilude töödest. Tunud kulla, uus, me nüüd koose neetud, on mul hästi meeles ees ootamas. Kui siit minna nüüd edasi, siis järgmine aasta me olime jälle Dorakus. Dorakul olid muidugi omad probleemid, sellepärast noh, võtame nii viis aastat, 81 82 tali vana talumaja siis ehitatud seal ei olnud korralikke kempsijaga mitte midagi. Noh, tead magadagi selle ära, et mina ei osanud tahtagi. See ei olnud üldse tähtis. 82 oli järgmine. Sealsamas ja 82 oli nüüd meie jaoks üsna pöördeline, sellepärast et kogu meie tegevusest teadis ka akadeemiast. Teaduste akadeemias töötav Tõnu Karu ja Tõnu Karu suhtles väga palju Leningradiga ja tema oli nagu ka pööratud puuetega inimeste probleemidele probleemide lahendustele positiivset kaasa aitama. Tema oli Leningradi pateesinesi instituudis, mis oli peaaegu et vaat poolest saadik Üleliiduline. Ta oli seal seda lugu rääkinud ja selle direktor koos oma instruktoriga tulid sinna meile külla. Tõnu Karuga, see oli meie jaoks muidugi jällegi omaette põhjapanev. See oli suur vennastumine, mis seal toimus. Tema oli tegelikult ise ortopeed, professor oli olnud ise ÜRO istungil liidu esindaja, kui kuulutati välja ja kinnitati ise puuetega inimeste aasta ja 10 aastat ja tema tundis väga suurt huvi, mis siin Eestis ikkagi toimub ja mida tehakse ja kuidas tehakse. Ta pidas meile loengu rääkides seda, mis tema oli näinud. Ja teine asi ta valgustas meelega väga põhjalikult, seda vist tol ajal liidus toimus, tähendab missugused on proteesimese alused ja nii edasi ja nii edasi ja muidugi kui see asi pes ja me kõik laiali sõitsime, pea mõtteid täis, aga veel üks huvitav asi. Huvitav asi oli selles, et tema vandus kõigi jumalate nimel, et nüüd meie teeme Leningradis ja te tulete mõne kuu pärast meile külla ja tuligi kutse ja me läksime nelja autoga, leidsime selle staadioni üles, majutati sinna elama. Järgmisel päeval olid siis võistlused, olime valmis sellega, et noor, Leningradi igavene suur leeniani igavesti tähtis ja nendel on nüüd asi. Ei tea, kui tohutu kaugele arenenud vatudki ei olnud seal midagi, kui kogu ettevalmistus toimus, siis jooksid kõik valgetes kitlites arstid, sanitarid, õed, kõik tegid ja see oli ka nemad seal tegid. Vaat, nemad olid need, kes korraldasid arstid-õed tööst mitte ette ühte invaliid, ei näinud me sellena huvitanu, jah, nüüd kui asi algas, siis toodi nemad, need võistlejad toodi bussiga kohale ja need olid tegelikult patsiendid sealt esimese instituudi haiglast, mis veel muidugi raba vali. Oli see siis pandiga suure kolinaga staadioni väravad kinni, et keegi ei näeks, et keegi jumala eest ei näe, mida need ahvid seal teevad. Vaat see oli tegelikkus. See oli siis Leningradi tegelikult. See oli Leningradi tegelikkus tol ajal, noh siis me olime üsna tükk maad ja neist ette jõudma, me olime ikka päris kaugele ja vaata siis oli plaan kohe meil valmis. Mida teha, et asi võtaks hoopis teise näo ja vormi, see oli just too hetk, kui meil Eestis hakkasid kena ja tekkisid juba esimesed rahvaspordiklubid. Siit oli juba ette plaan, et me peame sellise klubi saama, tähendab, kui me sinnamaale olime Tomi küljes nagu mingisugune kauge allorganisatsioon või grupike, siis oli vaja saada juriidilise isiku õigusi. Nüüd võrduks see nagu mittetulundusühinguga Ja sama aasta detsembri lõpus oligi see ühing meil pysti seal ilmas Eesti invasport, aga siit see oli kõik alles eelmänguks. Invaühingule 87 olime me juba nii kaugel ja nii populaarsed tolleaegses Nõukogude liidus, et loodi juba üle Venemaa, jõle liidul loodi spordiklubisid loodiga invaspordi Föderatsioon liidu spordikomitee juurde, selle loomine oli ette nähtud Tallinnas ja 87. aastal oli siis Kadrioru staadioni siis väga suured võistlused selle auks. See oli nii-öelda eelmäng kõik sellele, et saada oma ühing. Ja nüüd edasi läks pilt, seda nägu. Tuli taotleda Moskvast eriluba. Me olime näidanud ennast, et me oleme teovõimelised. Me oleme isiksused ja poliitilised meedia midagi halba ei koguta just peale surus ka tegelikult ju Tšetšeenia sõda. Sealt tuli invaliide juurde kogu aeg. Probleem tuli lahendada ja see loani saime ja 88 28. või 26. juunil täpselt peast ei ütle, tuligi Eesti invaühing ellu. See oli muidugi suur murrang ja see tõi endaga kaasa veel selle, et tolleaegne meie ametiühingute nõukogu toetas meie ühingu tekkimist väga tugevasti. Me saime sealt kohe toetuseks miljon rubla. Sotsiaalhooldusministeerium korjas siia kohe laupäevakute rahadest juurde veel pool miljonit, see tähendab pooltest miljoni rublani, meil raha, mis oli ette nähtud tegelikult selliseks tervisekeskuse loomiseks Tallina, muidugi me olime rumalad, ei teadnud üldse, mida teha, kuidas teha ja mismoodi välja nägema, aga teisest küljest avanesid meile ka kohe välissõidud samal 88.-le, kas tal oli üks väga suur organiseeritud seid Soome, kus me saime 30 inimesega, kus mina, puuetega inimestest ainsana seal olid praktiliselt arstid ja vaimupuudega laste vanemad või laste vanemad see näitas meile ka kibekiiresti kätte selle, et lääneriikides on asi arenenud palju kaugemale ei ole mõtet tegeleda sellise ühtse üle-Eestilise ühinguga, vaid asi on mõtet viia liidulisele struktuurile. Me kogesime Ungaris ja järgmisel aastal novembris moodustuski sellest Eesti invaühingust. Invaühingute liit. Ja sina olid selle invaliidu esimene president muidu kippus olema. Mis sa sellest esimesest aastast mäletad või mis kasu sul sellest on olnud, missugused on need kogemused, mille najal sa oled tänasesse tulnud? Tähendab, minu kogemused on olnud muidugi märgatavalt laiemad, ma olin mõnes mõttes naguniisuguseks tööks ette valmistatud oma eelneva elukogemusega, mõnes mõttes küll, aga liidu president saab olnud olnud? Ei, seda ei olnud, aga no vaata, ega mina pole tahtnud kunagi elus president olla. Ei ole parata, sõnastada äkki tulnud asi on just nimelt vat asi on saanud ellu veetud ja, ja tuli olla. Aga see on ikka nii, et kui keegi midagi tegema hakkab, siis kaasatulijad ütlevad, et nagu sina juba kord selle asja oled ellu kutsunud, siis hakka seda ka juhtima. Jah, nii ta kipub olema, see on teada, ega algus oli raske ja keeruline, aga peab ütlema, et entusiasm ja oli ka palju sel ajal veel eri sel ajal eriarsti. Vaat see oli niisugune väga suurt pöördeid. Rahvusliku ärkamisaegse teine jah, veel ei küsitud, kui palju maksad selle eest. Ja see asi võttis kiire arengu, kui ma siin esimesed korrad käisin Soomes, näidati meile ka soome proteesi, mis töökoda, doteesimise taset. Nende proteesi sätioga tekkis meil otsekohe takt, me hakkasime Eestist inimesi vahendama sinna proteesimesele, mina siin kogu selle väljasõiduasja läbi Est impexi käisid rahad, tähendab, see hakkas meil väga hästi tööle, ei läinud kaua mööda aasta töötasime, siis ütles Est impexi direktor, tolleaegne, et mis me pumpamise eest valuutast sinna, Soome, teeme ise tennise. Me anname teile 300000 aatsikaania läheb lahti. Selleks et tegelikult kogu töökoda ja koolitust saada, oli vaja pool miljonit, aga see oli vaja juurde saada. Otsisime, otsisime päris viimasel hetkel, tegelikult Inreko tuli vastu. Nii tekkis Eesti ortopeedia, tekkis iste, ortopeed. Ja sellest oleme me ka kunagi rääkinud, no ühesõnaga, see oli siis ettevõte, kes tegi meie oma inimestele siin kohapeal toodangut ja täiesti korralikku toodangut. Jah, ja see täiesti läänemaisel tasemel selle juures võib veel ära märkida seda, et meistrid olid praktiliselt puuetega inimeste ise. Just mäletan Ega väga hea töösse suhtumisega ju selle aja kohta siiski sest alles oli see nõukogude aeg ju, eks ole, ja teadagi, et osa töötegijaid ikkagi vaatas, kuidas saaks kergemini selle päeva õhtusse ja ega niimoodi rabatud siis veel. Aga seal juba nagu osati tööd teha. Ja mis oli muidugi materiaalselt väga hea, hea oli see, et kohe tulid sotsiaalhooldusministeerium, tolleaegne haakus ka nagu projekti külge selles mõttes, et hakkas maksma proteeside eest ja need olid täiesti kaasaegsel tasemel proteesid. Nii et me tõime täiesti põhimõtteliselt uue tehnoloogia Eestisse. Ära toogesi juurde aimadel mäed. Arvad sa mäe kokku? Tihti ja kaku Paveldajaid loomade mäed. Aga aeg läks edasi ja tähendab meil ei olnud võimalust ju koheselt projekteerida, oma tervisekeskust digipolnud, isegi ette kujutada, mismoodi välja nägema. Samal ajal hakkas toimuma pikkamööda ikkagi raha, inflatsioon, olukord muutus üha keerulisemaks. Tähendab midagi tuli võtete lahendust sai otsitud sealtkaudu, et otsisime kibekiiresti midagi, mida saaks osta ja mida saaks ehitada ümber või kohandada psühhosotsiaalseks rehabilitatsiooniga sistele, karaski, siis tuli karovski kaaski oli nüüd kõige ligem asi, mida üldse oli võimalik saada. Ja kuulajatele nii palju, et seal on Põlvamaal üks tänasel päeval väga kena ja korda tehtud kohti ja seal on väga ilus ümbrus, liikumispuudega inimesed ja ka teisedki on seal kenasti saanud oma kursuse läbiviija ja saanud seal küll teadmisi, aga ka meelerahu. Kõike on saanud sealt, ta on väga heas kohas, on, tal on kuidagi hea aurav ka sellel ongi nii, kui seda sai nüüd tehtud ja vaat siin peab ütlema seda, et isegi kui meil kirutakse, et Põhja-Eesti Panka kui ja kõiki neid taga, et vot kuidas neik põhjusega ka kirjutada. Aga ma ei vaidle selle vastu, aga peab ütlema, et meid nad tõmbasid sealt meie rahadega küll väga hästi läbi. Neid ei koetud, siis vedas, vedas ja teine asi, ega me nende rahadega poleks ju ka seda asja valmis saanud ja see oli ka too hetk siin 90.-te aastate alguses, kui Lääne-Euroopast toodi Eestisse viljaabina ja see müüdi siin ja see raha jäi Eestisse. Sellest rahast õnnestus meil ka saada kaks miljonit, mismoodi, ütleme niimoodi, et head suhted ja head jõujooned jooksid kokku ja eesmärk oli ikkagi eesmärk oli hea ja saime sealt kaks miljoni ja sellega saigi tegelikult karaski valmis ehitatud. Siis lülitusid karaskile ju veel appi, hollandlased, kes käisid ka otsimas mööda Eestit, kohti, kuhu nad saaks toetust osutada. Millal küll Eesti nii kaugele võiks jõuda, käia mööda maailma ringi vaatamas, kuhu võiks toetust anda? Vot ei tea, aga ma kardan, et mitte nirud meie silmadest seda ei näe maa külgata ja sellega saigi nagu karaski paika enam-vähem algasel nagu rehabilitatsiooni töö see oli 94. aastal oli ta nii kaugel, nüüd kolmas suur objekt tuli veel ja kolmandaks objektiks oli astangu. Ta on saanud nüüd võimas keskus, tõtt-öelda võiks seal ehk olla neid õppureid rohkem ka iseenesest on seal kõik võimalused olemas. Kui Astangut vaadata praegu sel hetkel, siis Astangu on Eesti moodsam kool liikumispuudega inimestele, uksed käivad ette, raha lahti, tualetid on suured ja võimsad ja vägevad liftid sees lausa lausa näidiskool, aga keda seal kõige vähem emmega liikumispuudega inimest ja kui seda astangu kooli vaadata ja tema ajalugu vaadata, siis eks see oli kaks julge pealehakkamine, see oli ju sõjaväest maha jäänud, poolike ehitus? Jah, ehk õigemini kogu selle asja kergitas üles see, et omal ajal oli siin Tallinnas Turu tänaval oli üks invaliidide kutsekooli, just see pandi kinni, aga see pandi kinni ja pandi kinni sellepärast et tema muutus sotsiaalhoolekandeasutuseks, seal oli kolm eraldi õpetatavate jala ja lapsed käisid seal ühelt teisele teiselt kolmandale ja nii käis üks ringmäng teele nagu Nende keeled ja, ja see pandi kinni ja siis otsisime meeleheitlikult Tallinnasse kohta, kuhu oleks võimalik rajada uus kutsekool. Ja ainukene missis jalgu jäi ja mida meile pakuti, oli Astangu. Ja siis ostan, kust haarasime kinni? Muidugi Astangu oli ka väga keeruline probleem, oli aastamine. Ekseko neelas seda raha küll, vot sinna on ikka väga-väga siis saanud jah. Seal ja selle alguse lahti tegemine oli ka keeruline. Ma käisin riigikogus seda lugu rääkimas, et vaat meil oleks vaja, ma ei mäleta, kas viis või kuus miljoni 94.-ks aastaks, et seda asja viia edasi, seal öeldi mulle selgelt ära. Kui te käesoleval aastal ei alusta ehitust 200000-ga, siis meil ei ole mingit alust teile raha eraldada ja tuli see 2000, aga vat see 200000 tuli siis kuskilt saada ja kus sa selle said valitsuse reservist, kuidas sinna ligi pääsesid? Ja vot see on jällegi omaette ooper. Me kirjutasime mitu korda valitsusele tolleaegsel peaministrile, kes oli mõtlo, see kirjutavad mitu korda taotlusi, aga need olid kõik rahuldamata. Ja kui aima seen ikka saite või ma ei mäleta, selge, jäägu ta sinnapaika ja see pole tähtis. Ja siis ma mõtlesin kaua aega sügavalt asjale järele. Teeme uuesti ja siis on ise kaasa, vaata mis juhtub ja juhtuski see 200000 tuliku kolksti. Seal tekkis üsnagi omapärane situatsioon, meil oli kokku lepitud aeg, aga Mart Laaril olid väliskülalised ja ta jooksis nendega mööda maja ringi, ta nägi mõõdu. Istusime, ootasime, seal võime kahekesi, ta nägi meid, aga ta ei saanud neid ka välja visata. Aga teiega kiiret ei olnud, olime kokku leppinud ja ootasime ja lõpuks siis 10 minutit enne nii-öelda selle aja lõppu, mis oleks nagu pidanud olema, siis sai ta vabaksime, saime talle ette. Siis oli võib-olla päris hästi, et need välismaalased seal sel hetkel juhtusid olema. No loodame, et vaat siis kõik jõujooned mängisid meie kasuks ja siinse näinud tõesti rohkem kui kuus, seitse minutit. Me rääkisime, milles on probleem, tema mõistis, läks allkiri peale, toetas peale ja tulid ja see pani aluse vasakule. Astangu on tõepoolest väärtkeskuse, loodame, loodame talle suurt tulevikku. Hetkel võib-olla lihtsalt ei ole tema jaoks soodne aeg, aga see ei tähenda, et asjad ei võiks muutuda. Kas see on rakke pärna paga siin? Kas on raske, sa tal tals? Sa ta jätkas. Aga räägime nüüd sellest liidust ka, tähendab ega ühtegi niisugust suurt ettevõtmist üksnes president juhi seal kõrval peab olema palju toetajaid, palju mõttekaaslasi. Mismoodi sa neid leidsid? Ma tean, et sa oled inimesi ise toonud ja oled neid piltlikult Öeldes jalgele pannud. Ühesõnaga, ega see töö inimestega nii väga lihtne ei ole, sest just sa tunned neid ehk selle aja jooksul, mis sa seda tööd teinud oled, küllalt hästi ja sa ohkat, ma tean. Sul on kõike olnud. Ohkan selle peale ja hakkan seda üsna mitmel põhjusel, sellepärast et kui ma praegu peaks selle tööga alustama, alustaks ei, ma võib-olla alustaks, kui mul oleks samad teadmised ja kogemused, mis mul praegu on aha, tähendab, ma olen ju käinud nüüd läbi hoopis teistsuguse tee, ma olen ennast ka psühholoogiliselt kõvasti koolitanud ja ma olen õppinud inimesi ka siit nurga alt nägema, mida ma tol ajal veel ei osanud ja ma olin küllalt sinisilmne ja mõtlesin, et väga palju selle niiviisi suhtusin, et kui mina olen vaimustunud ja mina tahan teha, siis teine puudega inimene mõtleb ka nii et noh, paneme nüüd õla alla ja püüame teha, aga vot siit need kõige suuremad möödalaskmised ja nii-öelda ämbrisse astumised ongi tulnud ikka inimesed inimest ja kui nüüd tagantjärgi arvestada ja vaadata, siis noh, see ajastu oli ka selline, kus nagu vasikad jooksid kõik välja, see oli ääretult individualistlik lähenemine kogu maailmaelule, et meie kõik oleme valmis ja me oleme kõik võimelised tegema. Ei ole. Vaat seal on asjad endale aru andma, mida sa võimeline tegema hakka kunagi kohe suurelt pihta. Vaata proovitmine samm-sammult. Aga seda ei tehtud ja vot sealt on tulnud ka kõik need suured kolakad, mis on juhtunud ja need kolakad muidugi viisid selleni, kui nüüd seda saatust edasi rääkida, siis minu kogu see valimiste periood ju lõppes 94. aastaga. Ja 94.-ks aastaks protees töötas, rahad jooksid ja seal ei käinud enam läbi mitte sajad tuhanded, vaid juba miljonid Astangu ehitus, käis, karaski, oli valmis, ühesõnaga olime jõudnud juba niisugusse faasi. Et nagu jalad olid maas ja meil oli nagu ka selle koha pealt juba kaalu, mis ja kuidas kaasa rääkida. Kaasavara oli ka ju vägev juba? Jah, kaasavara oli vägev ja meid nagu hinnati, aga vaat et raha on see, mis ajab inimesed ahneks korda, aga nii see on. Ja nii ta on. Ja vaat siis hakkasin tervel hulgal inimestel hirmus raha. Et miks mitte nad endale ei võiks seda just nimelt. Ja vot siis seda muidugi ei maksnud enam loota, et mind sinna oleks keegi tagasi valinud, kuigi mina pakkusin juba enne nisust varianti, valige inimene, kes tuleks nagu minu järeltulijaks, ega mina ei ole lõpmatu siin, et Mait on ta jalgadele ma ning asjadega kurssi oh ei mind lihtsalt peaaegu ukse pealt välja. Mäletan ka neid süüdistusi, et Mihkel ei räägi kellelegi midagi, teab palju, aga ei jaga seda teistega. Jajah, aga mida nemad teadsid üldse, mida te õieti tahtsid teada, et nad ei teadnud seda ka siis oli nagu olukord neurokeerulisem olukord oli palju keerulisem. Ega mina pole siit üksi läinud niisuguste süüdistustega. Niisuguseid inimesi on veel olnud Tartust ja Tallinnast ja üsna mitmelt poolt kena, täpselt samuti maha nuditud. Nii eestlaslik, et ei tohi liiga, väga eestlaslik. Ja nüüd, mis jäi ju suureks probleemiks, jäiu protees, aga noh, selle nad pidid ju kätte saama selle raha, jah, see oli raha ja paar kuud ma olin veel proteesi eesotsas ja siis vallandati mind sealt kui usalduse kaotanud inimene, millega sa hakkama said? Ma ei tea, ma ei tea tänapäevani. Algul ma olin valmis selleks, et minna selle asjaga täitsa kohtusse, aga siis ma mõtlesin asja üle järele ja mõtlesin, et mida see annab. Puuetega inimeste probleem on niikuinii üks väga hell probleem. Ja pole vaja ühiskonnalt seda halba tähelepanu. Täpselt seda soppa, neid omavahelisi intriige hakata nüüd laiali foonil närima, see ei ole lihtsalt seda väärt. Õige otsus siis see oli minu otsus tol hetkel ja siis tekkis mul üks kaheaastane auk, isegi natuke rohkem sai tahtnud kuulda ega näha aidatud ahneid, puuetega inimesi ja nende probleeme ja nende ühinguid ja kõik ei näha ega kuulda, mis sa tegid siis, mis ma tegin? Ega ma ei saanudki nii väga rahulikult istuda, vaata Pärnus tekkis siis üks ettepanek, aga noh, Pärnus oli ka niisugune seltskond, kes abi vajas, kes ei saanud iseendaga hakkama. Aga kui ma tulin nüüd ükskord Pärnust, ma kuulasin tee peal raadiot ja oli üks vikerraadio saade, räägiti Bernard Liive kuu raamatust inimese elukaar. Ja alati vat kui on niisugune huvitav teema, mis haarab kaasa ja jäin seda kuulama ja ma mäletan, ma olin kuskil Märjamaa kandis, siis läks lugu nii huvitavaks, et ma keerasin tee pealt ära ja kuulasin, saate kohe lõpuni. Sellepärast ta seletas ära kogu minu elulookriisid ja tõoshoostele sõnad, just jutt käis nagu minust ja ega siis ei olnud midagi. Järgmine hommiku ma olin juba vikerraadios, tahtsin juba linti saade ja muidugi ma sellega sain, rent tänapäevani alles ja vaat siit tekivad niisugused huvitavad kokkusattumisega Läks veel mõni kuu mööda ja see oli too periood, need 90.-te aastate keskpaiku ei olnud ju väga palju ka raha selleks, et omale ajalehte osta ja tellida ja mulle sattus äkki näppu. Õhtuleht ja õhtulehes oli kuulutus, et Tallinna kriisiabi keskus otsib vabatahtlikke töötajaid. Nende koolitus meie poolt öövalved, kuna minul ei olnud ju mitte midagi teha, pöörasin pöidlaid, siis ma mõtlesin, okei, kaotada pole mitte midagi nagunii. Vaat nüüd on siit hammas löödud nagu verele huvi on üles keeratud, lähen pakun ennast, ma helistasin kõigepealt reisijatele tundeid, mis aga teinekord läksin ise kohale küsima, et mis nüüd saab, algul võttis tummaks, kui nad mind nägid, aga me leppisime üsna kähku aja jõudsime teineteise mõistmisele ja ma tegin seal neli ja pool aastat tööd. Täitsa vabatahtlikku tööd ma tegin ikka seal päris pikk öövalveid seal kuu aega, kuu või poolteist, oli meil eelkoolitus ja siseks lahti, siis ma tegin läbi samasugused koolitused, siin sõitsid bioloogia instituudi juures, töötasin seal nõustajana ja nii edasi ja nii edasi. Lõpuks panime püsti ühe oma mittetulundusühingu, ma kuulan teid, mille eesmärk oli siis meid ennast kasvatada, teha, projekte ennast koolitada ja leida nagu teid ja võimalusi, et siit edasi minna. Siin 90 seitsmendal-kaheksandal aastal hakati jälle mulle tegema ettepanekuid sealt ühingu poolt Tallinna ühinged, tule appi, aitamis põdeda inimeste hinge ja et aita meid jalgadele. Me oleme siin põhja minemas. Algul ma ei tahtnud üldse kootagi. Kerige kus kurat, et ma teid ei näe, aga mis sa ikka ära teed? Ja siis mõtlesin. Veri kisub oravapoja puu otsa. Seal ta ongi. Vaat seal ta ongi ja mõtlesin teistpidi mõtlesin niimoodi, et aga mida kuramus mul on kaotada, pida mõnuga, läksin ja polnudki viga, asi hakkas üsna hästi laabuma. Ehk sa olid iseennast vahepeal ka kõvasti ehitanud? Jah, ma olin ehitanud ja ma olin palju juht õppinud ja vaat niimoodi hakkas uuesti tulema ja siis ma läksin juba sinna liidu poole, jälle hakkasin sealt kaasa töötama ja noh, nii ma nüüd seal ikka veel üht jalga pidi. Ma ütleks nii, et väga kõvasti sees, sest sa oled üks vähestest, kes seal tuleb suurte projektidega välja ja pakub igasuguseid uusi mõtteid, et sa võiksid ju praegu rahulikult tõesti kodus ka pöidlaid keerutada, aastat seda lubaksid, aga eks rahutu hing on sul sees. Nähtavasti ju mina kuulun nende inimeste hulka, kes on nagu elu puhu seal õppele määratud ja mina toetan seda elupuust õpet kohe kahe käega on sulle sobinud, mulle väga hästi sobivad. Nüüd on tekkinud veel see asi, et nüüd on võimalus nagu praeguses situatsioonis kõiki neid asju üldistada, mida nähtud ja seetõttu noh, praegu ma püüan ja mul on ka siin toetajaid ja vot see suur tugiisiku koolitus, mis me tegime, see näitas väga selgelt ära meie põhihäda puuetega inimeste juures ja see on Nende psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni puudumine. Tähendab meil väga hästi, töötab meditsiin. Aga inimesed lepivad oma saatusega liiga kergelt. Liiga kihv annavad alla ja nad annavad alla ja mitte keegi ei tule neid aitama. Ja vaata, siin on nüüd suur lõhe praegu või veelahe sotsiaalhoolekande või sotsiaalpoole ja meditsiini vahel tohtreid isegi enamuses ei tea, et niisugused probleemid on olemas, tema teeb oma töö, teeb hästi, aga inimene väga lühikest aega haiglas saadetakse koju jutt lõppenud. Aga mis ta kodus teeb, kes teda toetab, kes teda aitab, kes ta uuesti ellu aitab, jääb puudu, vot seesama lüli, mis seob siis tema nii-öelda integreerib tagasi ellu, et inimene leiab üles uuesti oma inimväärikuse. Sõna otseses mõttes leiab uuesti üles ja kui ta on, ütleme, raskema puudeline, et ta jõuaks ja suudaks endas kogu selle loo läbi mõtestada, mis temaga on toimunud, et see oli üks etapp minu elus, see oli, aga seda enam ei ole. Ja nüüd olen ma niisugune inimene niisuguste võimalustega selliste väljavaadetega ja ma vastutan ise oma elu eest deviisi otsused ja lähen ise edasi ja kõik need, kes on niimoodi kaasa tulnud Nendest vaid ainult rõõmu tunda ja nad tunnevad ka ise oma uuest elust rõõmu, aga täpselt alles oli siin puuetega lastele uniseid pandis arvuteid ja ma käisin seda vaatamas. Samas ma tahtsin lihtsalt näha neid lapsi ja vanemaid. Ja seal oli mitmeid inimesi nende vanemate hulgas, kes oli meile ainult kolitsed ja väga ilusti tuli, üks noorik Rakverest tuli oma tütrega ja ütles pärast ka niimoodi tööd. Ma ei oleks tol ajal, kui need koolitus oli, ma poleks uskunud, et ma nii palju sellest saan ja et minu elu on nii palju muutunud, siis ta suhtlus küllalt skeptiliselt paljudesse probleemidesse. Ja vaat muide me tegime siin masin hollandi saatkonnalt, kauplesin möödunud aasta lõpus raha 60-le perele sai tehtud niisugune vanem puuetega lastevanemate oli selline koolitus, sest olles ise selle tee läbi käinud, see laste probleeme istub minul ikka mingis mõttes hinge peal. See maa seal ei tõuse lastehalvatusega juured. Ja ma väga nagu tahaks näha seda, et need puudega lapsed jõuaks hariduseni, jõuaks ülikooli ja seetõttu kuidagi hingevaluga, ma vaatan, kui vähe neid sinna tegelikult jõuab. Tehnikaülikoolis õpib üksainuke põis Tartu Ülikoolis, ma ei tea ühtegi suurest edasi, ma ei tea ühtegi ja nii edasi. Eks ole, ja seal kõige taga on ainult see, et füüsiliselt ei pääse ligi mõistusega. Aga vot seal on veel teised, teised konksud ka juures ja neid konkse üsna mitu. Üks konks on see, et alates haiglast alates sealtpeale, kui lapsega midagi juhtub või ka täiskasvanu juhtub, talle pannakse kohe tempel külge, haige. No mida see tähendab? Latt lastakse kolks alla, ei peagi sealt välja tulen ja vaat, kui me oleme ise haiged, siis laseme ka enda jaoks natuke latti allapoole. No ikka natuke Ale endast ju täpsuda, aga vaat siin hakkab saledus kohe kohutavalt mängima ja vaat siin ei tule vanemad välja ja vanemad võtavadki seda last, kui haiget elab, siis jääbki koha ja ta jääbki haigeks ja ta jääbki ja ta kasutab selle nii aja, nii et meil ei olnud aga enam pärast mitte midagi peale hakata. Nii et vot see sõna haige tuleks meil ühiskonnas läbi mõtestada, kelle suhtes üldse kasutama ja kus me kasutame. Teine selline raskepoolne on seal, et meil puudub vot seesama psühhosotsiaalne rehabilitatsioon vanematele alates sellest hetkest, kui peresse sünnib näiteks hakkame sealt kõige esmasotsesest peale puudega laps, see on praktiliselt neljale perekonnale, elu, ideaalide kustumine, kogu maailmanägemuse kokkukukkumine, see ei ole mitte sentigi kergem ega parem, kui inimene saab seljamurde kaela murda või tont teab midagi muud. Täpselt võrdväärne, kõik kukub kokku ja mitte keegi ei tule talle appi, mitte keegi ei tule aitama teda hea sõnaga, vastupidi. Hiljem aga kõrval teised vanemad või sugulased, kõik häbenevad, issand jumal, ei tea, kes on süüdikus mehe poolt on nüüd tulnud või naise poolt on tulnud või või kurat teab kus need asjad kõik, et see ei ole üldse nii, aga süüdistamine on väga suur. Haletsemine on suur ja kogu probleemist arusaamad, tsensuur. Vaat siin on nüüd vaja kõige suurema kiirusega panna see pool paika ja võidame väga palju inimesi juurde, võidame väga palju inimesi ja vaat siis ei teki meil seda probleemi, mis meil antud hetkel on. Antud hetkel on ju see probleem, et nüüd kui me lähme sedasama karovski, teed edasi karaski kogu see kohanemiskoolitus, kogu kõik laagrite osad toimis kuni 88. aasta lõpuni, kuni ei ole riigipoolne toetus ja ja siis töötas süsteem väga lihtsalt riigilt, oli, tähendab, ministeeriumil oli otseleping kaaski keskkooliga ja mitte ainuke raski keskusega, teised rehabilitatsiooniasutused täpselt samuti. Koos liitudega tehti laagrid, Need, koolitused, mis seal oli vaja teha, karaski keskus valis kaadri, valiti tegijat, lepiti aeg kokku. 98. aasta lõpul see asi lõpetati ära. Leiti, et seda nähtavasti pole vaja, raha läheb nagunii mujale ja tont teab, mis seal käivad, käivad laagrites, mis nad seal lageldavad, see asi lõpetati ära. Sealt realt võeti raha riigieelarvest maha, toodi asemele mingisugune 800 krooni saamine läbi pensioniameti asi jäeti sisuliselt läbi, rääkimata lahti seletamata. Kui sinnamaale kasutati kuskil viis, kuus miljonit aastas, siis kukkus ta 200000 peale. Sealt algas kohutav allakäik. Nüüd hakkab ta tasapisi tõusma, aga proovime nüüd uuesti. Seda asja käid, kusjuures. Oleks võinud jätkata, mitte uuesti alustada. Oleks on ilus sõna on, aga proovime nüüd uuesti ja mis on nüüd tekkinud selle tulemusena, nüüd on tulnud peale, avaneb nagu Euroopa sotsiaalfond sotsiaalfondi rahad. Nüüd on probleem selles, et meil oleks väga vaja viia puuetega inimesi tööturule. Kui teda on kõik need aastad sealt just eemale kui teda on eemal Ja kui temal on loodud kõik võimalused nurgas kükitamise just, ja kui kõik valitsejad on käinud üle esimene asi, kui nad tulevad ja vaatavad, issand, kui palju meil on. Pood oli see, kui palju sinna raha kulub, niukse lähenemisnurgaga me kuidagi edasi minna, loome tingimused ja rahakulu, hakkab vähenema. Anname inimestele võimaluse. On selge, et 100 protsenti ei lähe tööturule ja nüüd tuleb siis kiirkorras püüda sind päästa, mis päästa annab. Kuidas see ütlemine on, ela 100 aastat, veel õnne sulle, elu tehnole tundub mihkel, et sind oleks 100 aastat siia küll veel vaja. Oleks küll jah, teed jätkaks tegelikult probleemid praegu ja nüüd me püüame ju teavad niisugust koolitusprogrammi või projekti õieti ja otsime nagu selle finantseerimisvõimalusi tööturuametiga läbi räägitud ja nemad mõistavad juba, milles on probleem. Kahjuks tänane rohkem sellel teemal peatuda ei jõua, aga ma usun, et küll aja jooksul tuleme jälle uuesti tagasi, aga tahan lihtsalt tänada sind, et sa leidsid aega siia saatesse tulla ja tõepoolest soovin sulle hästi palju jõudu, sest arvan küll, et ilma sinuta ei oleks kaugeltki veel sealgi maal, kus me täna oleme. No ei tea, Kaarselmatuid inimesi ei ole, see on nii minu niukse eraku nägemused asjast, aitäh. Aitäh. Päevatee suvekülaline oli invaliikumise algataja Eestis ning tänini tõsine tegija härra Mihkel Aitsami. Olgu veel lisatud, et Eesti liikumispuudega inimeste liit sai tänavu 15 aastaseks. Mina olen Riina, kus ma ja meie jutuajamist härra aitsemiga kaunistas muusikaliselt Kätlin Maasik. Aitäh kuulamast ja ilusat suve jätku kõigile. Kuulatwini Valoogai tõesti kõiks plurratunane ei. Koormaid ka poollokki vaipa mis nüüd laaditud reali Said elu ja täies ja Melgut Tariks jäid oma elutee. Ei. Ta märkasid kergelt vaest püsida. Ei taha. Kuid. Nii. Nagu. Ammu juba meelest läinud. Ta polnudki laibakärbes, millest ta loob Žiguli. Ja taba? Hoidla.