Kell on üheksa. Algab tund, Bella pühapäevakooli. Õpetaja Igor Maasik alustab. Istuge käed lauale. Pühapäevakool. Nonii, head kuulajad, ühe asja peame kõigepealt selgeks rääkima, et saate signatuur on täiesti õige ja adekvaatne. Ja me teeme siin raadio kahes täna teatud mõttes fenomeni. Üks saade, nimelt suur lõunamere armastus on alates septembri teisest pühapäevast transformeerunud. Bella pühapäevakooliks formaat on sama. Aga, aga saatekülalised on endiselt või nagu öelda ja mida ma jälle näen. Bigweldi töötage, tõestage eetris, palun ole Mölder. Tere. Tervist. Väga hea. Jälle on laual suupisted ja nisuleib silmuga, pluss värske kurk ja. Krõbistatud külma krõbistanud õigupoolest saaks olla nii filosiivad ja. Idas visatakse, kunagi oli üks mees, tuligi kinno ja tal oli see korjatud päeva jooksul kõik see paberikoti, mis seal seljas oli vist kerjuse moodi viia, tuli siis hilja ja Vilma peale hakanud ja raputas seda pinkide rida liig ja istus oma kohale. Läbistas krõbis krõbistada, hakkas oma paberitarre Riina Doc sättima, kusagil oli natuke sinna võsa poole. Mul abikaasa räägib sissejuhatuseks imelik juttu, ei ole äkki ikka ühe imeliku jutu, enne, kui me kostad ja Solly läheme. Mu abikaasa räägib, et iga hommikul ta peab sõit, aga ühe Pervariga ühes bussis, eks ole, kes on iga kord ühtede ja nende samade käitumismustritega, ma ei ütleks, et destruktiivseid rikkeid kudumismustritega tuleb, sinna, tal on alati poolippudel kokakoolat kaasas isegi ja, ja väga hea, et on Ameerika Aniseerunud Coca-Colat on kaasas, siis on ta niisugune, nii võtab lonksu kokakoolat ära. Läheb minut aega mööda ja siis käib õude krooks või sihuke rahatus ja tähelepanu, tähelepanu siiski ärgitatakse ka Canica poolt, kuidas ja kus, temal? Vot see on alles väljaõppinud. Ja ja minu abikaasa peab kõik ära kannatama ja mul on terve bussitäis plaksutab, plaksutab. Lähme nüüd tänaste teemade juurde teed olid siuksed, närvilise tallukas palad, aga kostades roll on siis osakena Andaluusia regioonis, Hispaanias ja minu teada loetakse Malaga provintsi osakeseks kostades rollist. Ning iseenesest on kostade Soll kuurortpiirkonnana figureerimas juba 19. sajandi lõpust alates 20. sajandi kuue kümnendatel aastatel või õigemini 60.-test aastatest alates on siis kostade Soll kogenud teatud mõttes turismibuumi. Ja see piirkond kujunes populaarseks peaasjalikult välisturistide seas ning oli väga-väga prestiižne Marbella, mis linn ja osakene kvastades rollist on ilma igasuguste reservatsioonidega rikaste ja edukate suvituspiirkond. Nii et kui me räägime edukatest inimestest, siis kaks minu head sõpra Ester ja Üllar on siin minu ees ja nemad käisid kostades rollis. Üllar ei käinudki, vaatasin pealt. Jälle jälle ja miks Üllar siit niimoodi ahistavad ei lase? Solli naistel on, ikka on eesõigus. Aga meil on siin ka päikeserannad olemas, kus, aga no kus kohas on meil Eestis päikeserannad seal, kus päikest on selge, järelikult sain ma eitava vastuse, nõnda aga üksinda käsitester või oli kaks hinda, jah, väga tore. Mini ära. Nii lennuk startis Tallinnast jõudis Hispaania territooriumile. Millisesse lennujaama? Mitte Barcelonasse? Mitte seda ma tean, et mitte, aga kuhu ma enam ei tea, see oli 2006. aasta septembris. Nii Costa del Soli, nii juhtus nii, et siis saime bussi peale ja siis buss viis meid siis sinna Costa del Solli kohale ja seal on kate seal peatänavast, edasi on kohe hästi kitsad tänavad, nii et isegi buss alati ei saa sõita hotellideni. Oleneb noh, kusagil seal tänaval vist ei tohigi nad sõita, nii et ta jääb nagu sinna eelmisse tänavasse nagu pidama. Ja, ja väike jalutuskäik koos kohvriga nii-öelda ei, väga hull ei ole. Ja siis oli meil sealpoolpansioni hotell või see jah, poolpansioni hotell kohe seal selle pea selle mere ja selle vahel see peatänaval ääres kohe. Ja see oli hästi mugav, lai promenaad korralik ja ja, ja siis seal oli hästi tore. Et kõik oli hästi lähedal, kohe sealsamas üle tee minna, kui kirjeldada hotellituba, kas oli tuba vanniga? Mitmetoaline oli toaline, oli rõduga, aga, aga no põhiliselt ongi alati rõduga, aga ma ütlen, et ükskord ei olnud vist, üldiselt ongi jalad. Aga siin veel üks täpsustav ja noh, mis nüüd hakkas, tüli oluli? Vilekas oli, toas oli küll jagaja Tiit Jon lukus, aga no mitte see viimane mudel muidugi ei tee, noh, nii eelmisest sajandist programmidele, kas me ei, me ei, me oluliselt ei, vaat läheme siis edasi teemadega, tuba oli ilus rõdul normaalne, jah. Aga mitte nüüd ilmaime mitmendal korrusel. Teisel mulle tuna oke. Tundus ei nojah, sest et 11 aastat on sellest asjast möödas, vähemalt trepist natukene läksime. Nii selgetoaga võis nagu rahule jääda, mis seal ikka, paned silmad kinni, magada, ükskõik, kas oled luksustoas või peaasi, et voodi on ikka küsi ajal olemas ja kööginurgake oli, ei olnud. Ei olnud, ma sellepärast küsisin ja, ja ei, alati ei ole, vaat sealsamas tänaval olid ju igasugused need söögikohad ja neid oli palju. Kauplused ja söögikohad olid seal vaheldumisi need, nõnda supermarketid, nagu neil on, eks ole. Ja, ja need süüa oli võimalik saada, aga me saime siis hommikusöögi ainult seal. Ja edasi siis vaatasime ja meil oli midagi kaasas ka. Nii et ega ei tahagi alati ennast nii viimaseni täis nuumata. Kas selle peatänaval, kus ta Oli ka tantsukohv ei olnud seal vähemalt ülejoonud. Aga seal peatänaval ühte teist siiski oli. Seal olid need liikumatult kujud, tead, kes ennast spreivärviga lasevad hõbedaseks mingiks ja siis nad seisavad nagu mingi kõrgenduse peal, nii et tihtipeale nad on hästi pikad nii-öelda. Kas on, nüüd ma enam ei mäleta, mida nad kehastasid, kujusid ei kartnud, mida ma kartma ka ikkagi ei? Loomulikult, täitsa okei ja mis neid karta? Kui tahad nendega pildistada, poetab talle sinna mündikese ja kui ei taha, siis kõnnid mööda, mis seal ikka? Ei oleks siis üldse julgenud minnagi kuskile. Liikumatult kujud nagu päris, Üllar, sinu kommentaar, nende kujudega. Sa oled, ma olen nendega suhelnud suhelnud selles suhteliselt paar sõna rääkinud, aga mitte koostades roolis. Aga eks see nende töö on ka raske seal viis-kuus tundi seista, liikumatult kuuma käes hõbevärviga vahe, olenevalt olenevalt olenevalt need on erinevad loomulikult kauboid, niuksed, nii, mis sa pead veel head. No peatänaval oli nii, et õhtupoole oli seal väga tore kõndida selles mõttes, et esiteks talilai promenaad nii-öelda ühel pool oli meri, teisel pool siis need kauplused ja, ja seal oli ikka jälle kuskile sisse hüpata ja midagi vaadata ja teine asi siis oli, õhtuti oli tihtipeale seal see indiaanlaste ansambel, kus nad täies ehtes on kõik need suled ja värgid peas ja ja need õhtupoolikul kuskil ma ei tea, kuue-seitsme paiku laulsid seal nii ja siis seal oli veel mustlase vabandust väga, aga mustas mutid, noh, niisugused lüheldased ja prisked ja, ja, ja siis kui on neid kaks tükki üldiselt nendest tuleb kõrval hoida. Kiirelt välkkiirelt seob sulle mingi lõnga ümber käe. Ei saa arugi ei saa, kui sa üldse hädaga suudled pärast me õppisime niimoodi, et me üldse ei vaata, silmsidet ei tekita, nagu ei näegi teda. Kas nad rahaga kirjas loga loomulikult ei, ma niisama ei saa midagi. No ma mõtlen Räkkas, neid võib võrrelda nagu Tartu bussi oma makstud. Nood lõnga, ise olen pärge, toitab kohed, anna viis eurot mulle ma seal Ta tuli juurde ja tead, seovad mingis kroonid värvilisi värvilise ja käseb raha peo peale panna, seob värvilise lõngaga seal grandanaarial kuskil seovad värvilise lõnga, siis tahab su rahaga tee piiluda ja, ja käseb raha panna, et, et nüüd me oleme nagu aafrika mingi riigiga, sõbrad omavahel, kui, kui ma raha ka vahepeal. Ja see lõng on see sõpruse sümbol siis nagu, mis ta seob. Okei, et nüüd me oleme omavahel nagu seotud. Olgu, aga kuidas sa said sellises? Noh, julgen öelda künnitamises, ahistamisest, vabanen? Ei, ei, nüüd on niimoodi, et, et seal ma olin juba kogenud, et seal ma üldse ei, ei nagu ma ütlesin, et silmsidet ei, üldse ei olnudki, ma ütlesin ka, nüüdse nendega üldse ei suhtlegi, aga selles Üllariga kukkusime õnge. Aga aga loomulikult ei no mingi viis eurot lõpuks-ist siis ta tahab vaadata, vaata mis palju niisugusi rahasid sul on, siis algul käseb viis eurot panna, siis võtab selle endale, seejärel ütleb mingi teise rahanumbri, mis peaks panema selle sõpruse nimel siis nagu ja, ja, ja siis megi meie ütlesime, et andku raha tagasi lõpetagu jama ära, et nii oli, algul panin mingit raha panime, siis me olime liiga nagu ei koge kogule. Ei, aga no see rahapanek ja see jama Eino ja eriti kaval ei olegi ja seal ka juba, kui selline inimene sulle läheneb, siis arvesta sellega raha saada. Kas alguses kiidab ja sinna kaaskodanikul Üllar kimbutanud omas elus, viimasel ajal viimasel ajal jõule Eye rega ja neil on? No need on ossid. Ja nüüd ei ole viisakad inimesed, ei, vahel mõned ikka, viimasel ajal ei ole Eino eriti vaiksemaks võtnud, eks need ennast väsitab ära, see on väga õige. Nii, aga jõuame nüüd sinna ennustajate juurde tagasi, et siis ignoreeris Te, läksite edasi? Jah, ei, mina meil tegid, tekitame siin sellise olukorra, et ta ei tulegi sulle lähedal, on väga hea, sest sa ei näe teda nõnda öelda. Kuulaja peaks praegu tähelepanelikult neid. Detaile kõrvades. Tuleb kohe sulle, muidugi tuleb jah, noh, ega ma ei ole liikuv rahakott, kamoon usumi, eks level jah, nii, aga anna andeks, ma olen. Nii, aga mis oli siis järgmine kiht, mis sai edasi? Seda edasi edasi oli nii, et me võtsime, reisige Gibraltar yle oo nii ja siis see oli päris päris pikk reis vist, mulle tundub. Igalühel pausil. Gibraltar on väga huvitav koht. Pühapäevakool. Gibraltaril oleme nüüd praegu teel ja siinkõneleja tuletab meelde siis oma teadmised lippude teemal gibraltari lipu on väga sarnane, näiteks tartu lipuga valge mine kaks kolmandikku ribasid punane riba ja keskel on vaps, mis on kujutamas ühte lossi, siis ripub seal ka üks võti. Nii, buss on peaaegu et kohale jõudnudki. Nii enne või muidugi enne sinna päriski Gibraltaril jõudmist oli Marbella Mardellas Marbellas oli seal lahesopis, olid hästi uhked jahid ja neid oli hästi palju ja villad. Ja siis giid rääkis, et osad nende villade, teede omanikud on momendil võib-olla vanglas. Sellepärast et on, eks nad annavad vastust oma rahade üle liha, siis istuvad ära natuke ja siis on jälle kodus, et kes siis on parasjagu Sindivaid sead, nii et see oli päris naljakas, aga, aga, aga majad olid nagu uhkelt. Ei, viljad olid uhkelt selge, see. Ei ilmselt seal isegi, need hoiavad aeda nii kaua korras, kui peremehed on ära teenrid ja hoiavad seal siis asja tolli all vaatamata sellele, kas sa juba nagu ehmatad ära Üllar, kuidas, kuidas sina julgesid estri saates niisugusesse kohta, kus on niukesed inimesed, elamus siis mingi aeg on kodune vanglas Ladon. Aga ta oli emale pärast ega naljale turri. Ega nad ei ole reeglina mingid kurjategijad, selles mõttes nad rahade pärast istuvad rahade pärast, mis nad on ära teeninud, ükskõik, ma ei tea, ma ei mäleta, millega nad siis teenivad, kas rahapesud või värgid, ma ei tea sellest midagi ja, ja siis vastavalt istuvad oma aiakese ära ja siis jälle läheb edasi nagu ei vaja majade puhul nagu elu on ikkagi sees, et ei no ilmselt siis laisi kinni ei panda ja lapsi ja hoolitseda ja hoolitsetakse ja nii et kõik on bueno selgelt Hispaania ja, ja nii-öelda niisiis seal need jahid hästi ilusalt, kõik valged. Nii, ja siis ja siis jõudsime Gibraltar-ile, aga seal on passikontroll või noh, siis dokumendikontrolli, ükskõik siis mis. Ja seal, kuna see kuulub Inglismaale täpselt nii ja siis seal on vaja kontroll läbida. Aga nendes väravates läheb suhteliselt ruttu, nii et ei ole viga. Nii, ja seejärel siis seejärel siis suur buss, millega me läksime, tatakse mingi parklasse, pannakse see ja siis läheme väikese bussiga seal kauts vist, või mis ta on, et siis väikese bussidega läheme sinna mäkke, kus on see kõige suurem, mis mina olen näinud, stalaktiidid, stalakmiidid, yi koobas või see ja ja see oli hästi kõrge, see oli nagu kirik täitsa. Me praegu mõtlema selle üle ka, eks, kas Gibraltaril sa ütlesid, et ta on briti krooni võimu all, kas see liiklus on vasakpoolne, ei mäleta, aga ma teaks. Kuule, aga see detail, et teil vahetati suurem buss, ei teed, on nii kitsad, sinna ei saanud sellepärast mitte millegi muu. Okei, ja seal ja tihtipeale reide reisidel vahetatakse, sest et kui läheb Käia kitsasse, sest seal jääb võib-olla viis sentimeetrit, jääb sellest kuristikust puudub. Ja kui teine tuleb vastu, siis teine jääb, seal on mingid reeglid, siis, kumb siis peab ootama, kas see, kes alla laskub, või see, kes üles läheb, et üks jääb siis seisma, teine heegeldab tast mööda. Vot nii, ja siis läksime sinna üles mäkke. Nii seal olid siis need ahvid, kes seal elavad, nende eest hoiatati kohe jumala nimel, käest ei pane ära, ei prille, ei mingisuguseid esemeid, sest et siin-seal selline müür ilusti seal koopasuu juures niisugune kividest laotud müür ja ahvid siis tulevad sinna müüri peale ja ja nagu sa midagi ripakile jätad, banaani võib neile anda, aga ei tohi lähedal ja ei tohi minna kohendama asju. Sest seal oli hammustanud kedagi, vaata, kui sa panna tööle ära isa, ei, kui sa paned talle selle söögi ära, siis sa ei tohi seal, mine, et oot, ma tõstan seda nüüd sinnapaika ja võin vahetada. Ei saa, ei saa. Ja, ja ja et ühtegi hoiatati jah, kohe ühtegi eset Te ei pane sinna mari peale. Jah, sest et siis ta läheb kohe puu otsa, ta läheb sinna mäekülje peale, seal puid täis, läheb puu otsa ja uurib su koti sisu ega sealt tagasi, ega ta tagasi ei anna enam nagu sellega. Ja pealegi see on kõrge või sellise kallaku peale, et ega sealt enam kätte ei saa oma asju. Kas nende aafrika häälitsevad? Mina ei mäleta, eks ta midagi vast ikka tegid, aga, aga üks ahv läks, hüppas bussijuhile selle bussijuhile sülle ja lasi signaali. Sellel bussil. Nii et see oli päris naljakas posi juhtida, tundis nad, oli oma mees. Nii et muidugi naersid, selline naljakas, see oli nagu tsirkusenumber. Bussijuht. Eino ei no ega eks igaüks nagunii seda klippi annab oma südametunnistuse järgi, kes ei anna, see ei anna igal juhul ja ega siin midagi seal, miks sul seda mainisin, sellepärast et hispaaniakeskkonnas on täiesti tavaline asi? Ei, ei ära ja siis ma ütlesin ei, see ei ole andiskaania, vaid üldse nende lõuna lõunariikides. Giid juba ütleb, et andke ikka tippi ka sellele ja, aga tegelikult kui juht on su elusana tagasi toonud. Ja nad sõidavad väga hästi seda peab ütlema, et nad nii kitsa tee peal noh, kus on ausõna peal kõik, et tõesti head juhid on, seda peab ütlema. Üllar on ise kogenud ja on kindlasti kogenud ka autosõitu, ussisõitu lõunamaades. Millise hinnaga? Üllar, sina annad või väga osavad vennad. Onu kommenteerinud. Roosa vaata nagu ester ütles, et kitsas, tee kurviline siis väga noh, võtavad õige kaarega sele. Tratuur jalad, et no kasvõi mõnes kohas hotellides tuleb parkida, neetud. Vähe ruumi on. Kas sina julgeksid selliseid mägistes paikades või raudtee? Üks ma ei võtaks nii suurt riski, ei ole harjunud. Mitte. Nad ei ole harjunud, ei ole harjunud maast madalast või ütleme, selle väga maast madalast ta ei hakka, aga nojah, eks nendel on see veres juba ja siis teekond absoluutselt võõras ja seal. Aga sa ei tea, mis sealt edasi läheb. Sest ei ole viga nii ja siis öelge seda, et aga meil oli natukene udune ilm aga öeldi nii, et see oli küllaltki kõrgel, nii et see linn, gibraltari, ma ei tea, kas ta lind või mis ta asutus, see jäi ka jumalast sinna alla. Ja, ja siis öeldi nii, et selge ilmaga on seal okosse näha üle väina nagu Gibraltar strateegilised tähtsa koha pärast. Ja on juba ikka kontrollida Vahemerelaeva liikunud Vahemerre Atlandi ookeanilt Vahemerre Atlandi ookeani ja, ja siis siis me läksime pärast sinna linna. Linn oli selline k vaat seal oli jälle selline see tunne, et teistmoodi nagu väga lahe oli, et niisugune väike linnakene niisused, pool mägised tänavad aga sillutatud muidugi võib-olla isegi munakiviga, osaliselt nii. Ja siis seal oli hästi palju kullapoode ja sinna suurt asja ei ole, aga aga huvitav on ikka. Ja siis seal oli ka seal platsi peal kusagil kah jälle see indiaanlaste ansambel, esines Nad, laulsid parasjagu seda Gondori lendu klaas ja neid oli päris palju, seal kõik rahvariietes, sama indiaanlaste ansambel ei oska öelda, kas see oli nagu ei oska öelda, ei oska öelda, sest ega me näkku ei vahtinud, me läksime, oleks mõne näo meelde jätnud, eks ole. Et selles mõttes ma ei oska öelda, kuidas täies varustuses. Või täpsemini, milline repertuaar sellel ansamblil Londonile näiteks momendil, kui meie läksime sealt üle platsis, oli kuidagi hästi suurejooneline see, see laul ja ja, ja vaat mina olen mõelnud, et mille pärast mõnedes kohtades on niisugune see muidugi nüüd minu loll jutt täie kana andeks, vaadake et leiliinid ümber maakera. On ju need energeetilised liinid, nagu väidetakse, muidugi. Nii lillelinn nagu käite parandamas ja nagu sellest, ma ei saa muidugi midagi aru, aga tahaks saada muidugi. Ja siis räägi siis need energeetilised, vaat kõik info pidi ümber maakera olemas olema. Nii, ja siis need liinid, et võib-olla mõnes kohas liinide ristumispunktid ja miks mõned kohad on nagu vähekamad, ma ei oska seda tõlgendada, aga mõnes kohas tekib teine tunne. See tunne, nagu ma ütlesin, seda peab ise ja, ja eanud, aga ongi teine tunne ja, ja see oli hästi äge. Ja see oli Gibraltaril ja see oli gibraltari, ma tulen tokas lav. Abide juurde või teooria, kas mõni kaasreisija teie nurismi seltskonna langes ahvide repressiooni? Ei, momendil ei langenud keegi, selliseid hästi hoiatati, et käekotiga prille ei pane mitte midagi mingeid sallikest, nagu sa siin ääre peale paned, nii otsas, sest ilma ja midagi teha ei ole. Kuna hästi hoiatati mitmeid kordi, siis kõiki sain alla linna pool nurgas, seal seal oli graafid või ei, ei näinud. Ei näinud, kas oli? Ei olnud. Huvitav, et ei olnud kasse, meie hotellis ei olnud kasse. Ja ei olnud ja üldse seal tänaval, ma ei tea, eks nad tõmbavad kuskile hoovidesse ju rohkem, ega nad siis seal põhitänavalõige, jaluta, juht. Nii nii, ja siis ma tahtsin veel rääkida sellest, et et no rannas rannas oli kaks korda niisugune juhtum, kus oleks vargad, vargad, vargad, ahistasid. Et see on ainuke koht, kus ma muidu, see on ju puhas juhus, kas on või ei ole, ma ei saa öelda nüüd, et siis Costa del Solis on vargad, eks ole. Sellepärast et niisugune juhus lihtsalt oli üks juhus oli niimoodi. Me läksime mini jagav korraga vette. Nii. Ja see meri oli avatud nagu avamerele selles mõttes, et laine tuli nagu laine oli ka seal sai laines kiikuda nagu põhi oli hea, kõik oli säranud tivoli Lillivoolile õrnalt oli seal ele ja, ja õrnalt seal on mingi kruusa, vaata hästi, natuke kala, üldiselt oli liiva liivarand täiesti, mis juhtus ja juhtus nii, mina alati, kui ma lähen vett, aitäh. Ma keeran ennast kolm kui male omaga sügavusel ära läinud, kus ma siis lähen umbes peaaegu kaelani umbes. Ja siis ma keeran kohe näoga ranna poole oma asjade poole varandubki. Paran varanduse pärast on mure, aga randa ei tasugi palju raha ega midagi kaasa võtta, sest et seal ei ole teda esiteks vajagi. Nii ja siis seal rannas ütleme paare ja õllekas seal ääres oli midagi. Ja siis keerasin neli ja, ja siis oli niimoodi rannas, oli kohe näha, kus olid meie asjad. Meil olid kotid, ei olnud pannud selle lamamistooli alla, vaata kotti peaks nagu paneme isegi lamamistooli alla nagu. Ja üks mees, keskealine mees läks kuidas meie kottide juurde, aga vaata, mida rohkem rahvast on rannas, siis keegi ei mäleta, keegi oli tähelepanu, aga kui on vähem rahvast, siis keegi, kui sa seal mitmeid tund oled, siis juba inimesed saavad aru, et kus keegi oli, eks ole, kui keegi võõras tuleks sama koha juurde, siis siis kohe on inimesed saaks aru, et vale inimene on nii ja siis kuidas sinna meie asjade juurde, täpselt sinna kohe, nii et käeulatusse, kusjuures ruumi oli, vaata, oleks et ei ole ruumi, et päris nagu silgud karbis, eks ole, siis ei saa enam midagi aru, aga oli ruumi nii ja, ja kükitas sinna. No mina läksin, ütlesin miniale, kõikkasin, et lähme, läksime välja, läksime välja ja siis ta viisakuses tükk aega kükitas veel seal jumalast meie selja taga. Aga siis pidi ära pettunult lahkuma, materiaalseid kahjusid. Ei, ei ja teine variant oli, kus mustlased, perekond, mina olin tookord püksirannas, minias läks kordobasse sinna, kus härjavõitlusareenid ja need rooma Cordoba ja ja, ja, ja siis mina ei läinud, Mavis nikastasin jala ära seal eelmine kord seal kunstipoes, Martellas, jalg turses, ei. Poes ma kukkusin seal Marbellas kaid, kunstipoes midagi sisseoste kuidagi ei, ei seal vaata, isa teha seal väga ägedaid asju, aga ei no on, aga nad maksavad raha ka ja ja teine asi, nad on mahukad, sa ei saa ju, kui sa isegi tahaksid osta, siis sa ei saa ju seda lennukis hakata. Mata paljude asjadega ongi see probleem, et sa ei saa kõiki ostagi ja kui sa tahakski, oleks raha seal ja, ja siis oli nii. Ja müüa müüa oli eesti neiu ja tema ja ja tema, tema kuulis kuma mini-jaga, rääkisin seal, noh, möödaminnes arutasime, et väga äge kunstipood ja nii ja siis, aga minias läks mul juba välja poest, aga mina sealt veel vaatasin ühte asja. Ja siis see müüja kõnetas mind. Ja, ja mina kõigepealt kuuendas Piia, ei, ütlen ta, mis ta mulle sedasi. Eestlannal jah, ja siis ta kõnetas mind, ma ei mäleta, see ei olegi oluline, kuidas ta mind kõnetas ja, ja siis, aga seal oli niimoodi, et pooljuht päikesevalgusega võrreldes vaatamisväljas oli voodi natuke hämar, ta ei olnud ülimalt valgustatud. Nii, ja seal oli üks, kahe või kolme astmega treppikene, kus ma pidin nagu natuke allapoole laskuma, aga ma ei näinud. Ja komistasin, kukkusin sinna ilusti käpuli, kohe oh jumal, nojah, ei. Ja siis oligi, jalg oli turses, kederluu oli turses ja, ja, ja, ja siis oligi, et mina ei läinud sinna sellele reisile ja siis oli nii. Tookord oli hästi tuuline ilm ka, aga ma läksin külla, reageeris sellele, tema ei teadnud midagi viinud. Ja mul tekkis küll kurb pilt, et kuidas häbematult käpuli kohe, kui mul siiani kukkunud eino ma ei näinud ja et laskuma peab nii ja siis ja siis see minias läks mul järgmine päev kahe väiksele reisile poolepäevasel ajal ütleme muusikalise pausi, sellepärast hoiame jälle saatel pinget, et meil on rei sees. Pühapäevakool nii ja jätkame oma pühapäevakooli saadet, meie teemaks on Costa del Solli ja just sellise, mitte just kõige parema meelevooluga seotud kohaga. Enne muusikalist pausi jätsime hüvasti ja tegemist on siis saatejuhi või külalise väikese traumaga, mis sa seal poes said. Aga ärme sellest enam rajajad, räägime parem lõbusamatel teemadel. Tuleb veel ebalõbust. Arsti juurde oli vaja, ei läinud, ei läinud, ma läksin kohe, kui nüüd ma tahan ütelda, et vann, vann oli küsikesed, kadakas, tuss või vann, sest ma läksin, kui me, kui sinna hotelli jõudsin, ma läksin kohe vanni selle jalaga ja lasin külma vett, ma ei tea, kas ma õigesti tegin, aga nii ma tegin vähem, ütleb, et sul läksid protesti märgiks hotelli tagasi, lossid vannis jalaga külma vett, jah. Jah, jah. Aga ja siis järgmine päev ma läksin üksinda rända momendil, sest et ma olin üksinda momendil ja tookord selge, sel korral oli nagu tuuline ilm ja lainevidinat ta sõitis sinna korvas või kordoovasse Nordobanud son keeli lukuga ja ja siis selle ajal ja siis ma otsustasin siiski vette minna ning ninal, olgugi, et väga kuum ei olnud ja rahvast oli rannas vähe vähem kui tavaliselt. Nii, ja selle ajaga, kui ma nüüd sinna vette läksin, oli mustlase perekond, leid oli alla 10, midagi oli lapsed, terve komplekt. Ärme lase, ei kõik kokku, ütleme tädid, onud ja esivanemad ja lapsed, eliia võtsid kohe minu, terve see MAF ja, ja kusjuures ruumi oli küllalt. Kuule, kõige naljakam on see, et ruumi oli küllalt, aga, aga nad võtsid täpselt selle, minu, minu, selle päevitustooli ei taha ennast ritta kohe ja siis maru lärmakalt jutustasid ja nii nagu tekib küsimus, miks nad sinna siis lähevad, kui reeglina viisakas inimene ei lähe teise asjade juurde ju nii, ja siis oli siis ma tegin jälle seda asja, nagu ma olen, tegin, keerasin ennast ringi, vaatasin, et mustlaste kamp on seal, noh, siis tulin veest välja ja läksin taga siis neile jänni nagu Üllar. Miks sa julged eestlik vastuseks ohtlikesse paikadesse me oleme täna juba kogenud kolm intsidenti, mis on kõigest nädal aega, olid? Jah, jah, kolm intsidenti. Nii kas siin või seal, kuidas Üllar reageerinud antud situatsioonis ütelda, et saaksid ainult üksinda randa ministri ase, noh, eks ole, ja ründab 10 kamp mustlasi, nad seda saagi asja, aga, aga ma ei teinud neist väljagi. Allar ülla, kuidas sina kulusid oleks reageerinud omavaks? Nendel ei ole ka mõtet öelda, et miks ta täpselt minul selga siiad tulite kambaga kui terve rand vaba. Ma ei hakanud mitega nendega taidlema. Mida nad teevad ja Eino enam, ta ei saanud midagi teha, asju käest ära kiskuma, rääkinud. Eemal ei no kuidas läheb ja ei, aga nendel ei ole mõtet öelda seda, siis nemad ei tunneta seda. Kuidas viisat laseb. Einar ka sellised, noh, eino eino, nad heatahtlikud ka ei olnud selles mõttes, et mitte isiklikult võtta, aga Nad tahtsid ikka midagi saada, selge see. Mingeid tantsunumber oli näidata või, või? Et nad oleks esinenud siis selle raha eest oleksid maksnud neile, aga nad ei küsinud raha ega midagi, siis nad komistasid. Siis nad tükk aega istusid, jutustasid seal edasi ja ja siis nad lihtsalt lahkusid, mis Eina edasi sai, et edasi sai see nad jäiklikaanina seal jutustasin oma mustlaskeeles ei arvata, võib arvata võib, et oma mustlaskeeles vist nii, okei, rõõmus, lõbus, vahelepõige, aga ütleme siis pöörasid selja. Tahad ma võib-olla natuke nihutasime nendest eemale, seda oma tornides nemad reageereinamistel reageerida? Nad ei saagi enam midagi reageerida, selge nii. Okei, et Randolija randa rohkem lainega siiski, kuna ta oli avamerele avatud, aga muidu oli põhi oli hea ja kindel ja ja niimoodi liivane, liivane ja nii. Nüüd oli lugu siis selline, et sina olid üksinda rannas mis põnevat? Ei midagi ei olnudki, oligi tuuline ja varsti läks üldse pilve ilm ja nii et ma tasapisi siis varsti kobistasin juba hotelli ära. Kas vihmaga 100.? Ei sadanud? Ja siis ma küsisin, et millal te käisite, no 2006. aasta kevad septembris septembril, siis see oli alla peole teada, aga otsad hakati juba vaikselt kokku tõmbama, nii et seda oli tunda. Kuidagi see hooaja, see põhi põhiaeg oli möödas, aga ka saama. Ja siis ma küsin veel siia juurde, et toiduga, kuidas oli, ainult see asi oligi, et et meil oli omal midagi kaasas ühteteist, konservi ja midagi. Hommikusöök oli meil olemas seal hotellis ja siis vahepeal natukene vaatasime, kas läksime rannast, siis kasutasime seda, mis meil kaasas oli aa ja siis seal oli fuajeesse, pandi me, kuna me olime teise korruse peal, seal oli mingi lauake ja sinna pandi terve vaagnatäis puuviljadega meile, kes me teisel korrusel elasime. Nii et õhtupoolikuks oli see olemas seal iga päev korralikud ja, ja, ja erinevaid ja päris palju niisugusi, nii palju jõuame süüjalt. Võtsin, mis vaja oli ja kas, kas sa muidu oled harjunud puuvilju niisama sööma või juust kõrval või, või, või siis ei, ei, puhtalt puhtalt ja Miia-Maria ma singi-juustu juurde, seda Hispaaniale omast Hamonseraanat vinnutatud õhukerjaajaeda see maitses ei, ma arvan, et ei ja need, need no mis need anded täna kints või mis on müüa meile panid müügi, ma ei ole seda eluilmas maitsenud, esiteks pead ju terve selle kintsu ostma. On ju võistega poes sealt lõigata ju tükk, ma ei tea, aga ma olen Hispaanias korralik lõikuriga olemas, võetaksegi kombeks seda süüa ja seal on see mõttekas, aga, aga meil ilmselt seda ei võetud. Ma siin Üllari suust kuulsin tagasihoidlikku kiitva sõna. Hammond sära, nagu ma ei tea, kas ta on see, sa oled proovinud, ei ole. Hommikusöögi juurde teatud, kutsun numbrisse. Veetase on toodang, mis, ega see pole see siin ei, ma tean, mis rippus olekus oli lend lennujaamas rippus ka selline suur teha ja paljud ostavad koju kaasa. Võib-olla sa ise oled proovinud? Ta ei ole, ei ole, aga ta paistavad tainas. Taine, ta on hea võileiva peale ta muide hea niisama suupisteks ja need, kes on Hispaanias käinud, ütlevad, et kohustuslik rituaal Ahamonserano süüa ja kõrvale võtta väike Hispaania veini, kui kunagi läheme, siis proovin, proovige härrasminge, kaubamaja selveris. Minge kaubamajja, seal on ikka, ma ei tea, kas seda viilutatakse või maitseks ainult võtaks ainult maitse, need on pakitud, et lahti ka kolm-neli-viis kiilakad või magus seitse Anni ja proovida ja see on suurepärane, suurepärane suupiste. Näiteks kui singirulle tahate teha, palun väga, hoopis teise maitsega, cinco, vinnutatud sink. Selline noh, nii, mis siis, tuli käia vahepeal ka restoranis nagu ei läinud. Ei läinud, ei, meie oli täiesti piisavalt, ma ei tea, mis me võtsime kaasa niisugusi, päris häid asju. Ja jah, Eestis Eestis on sööki küllaltki, aga see oli nagu niisugune, kui toit rohkem küpsetada, aga ma ei saa öelda, kas me kohvi saime seal vist siiski teha, sellepärast et meie ajal oli see teatse väike raud kaasnes, olgugi, et seal köögiosakonda ei olnud, aga meil midagi jäävälju, kellel jah, jah. Aga nii, et ei ega hätta jäänud, sest ma olen olnud igasugustes tingimustes, kus saab silmini täis süüa. Et täitsa Ponzikuks lähed juba selle nädala lõpuks paisus, paisus naerale veel Ivo, nii et mõnikord võiks ka natukene ja, ja ei, ta näljatunnet ei olnud jah, no ülekantud tähendab natuke mõnikord ega taha ei ole nälgida ja nii ma vaatan täna daame, vaatame pilte jälle. Ja üks pilt on tehtud, väga dekoratiivne pind, kus on siis vesi algreerimas, vesijalgratta ja esialgu meil ei ole, see on absoluutselt Ideon sihuke dekoratiivne apelsinilõigud ja sidrunilõigud on siis vesijalgratta, rattad ja vesi, jalgrattad on särviline, ilusad, lõbusad, noortepärased ja värvilised. Nii, aga nüüd on siin üks huvitav pilt, mille kohta ma tahan, kindlasti selgitus on. Kaamel kaameli seljas on üks Peedu ima ja koerakari jookseb järgi, see on, oli hotelli fuajees nii. Ja koerad on ka trennis, hotelli fuajees oli silisest metallist. See päris uhke, selline ja vaatad, on pilt. Ei, ma ei usu, et ta kipsist, mulle tundus, et ta oli metallist, aga noh, ma ei ta kahena mingi jah, mingi tabases tundus lasest olevat isegi et ta tundus hästi raske seal. Jumala nimel, ta, see on nagu niisugune hotelli kõige kesksem koht, kus siis inimesed seal Roseerida, jah, jah, jah, ja see oli seal kuskil seal. Mulle see kuju meeldib, tegelikult jah, on küll jah. Nõnda omapärane. Ja siis me näeme siin ühte ilusat tuletorni, no see oligi seal Gibraltaril seal rannal Gibraltari rannal. Ja siis näen siin-seal oli Marbella. Kui sa need. Purjekad olid ja kas endale tekkinud nagu soov Marbellasse elama jääda? Paljud ees? Ei, seda küll, aga, aga no eestlased ja mitmesuguseid, see on ikka miljonäride koht sinna, kus sa võid ju palju. Ei sa võid ju paljugi mõelda, et tahaks ja, aga ma ei usugi, et ma, ma ei tea, et ei ole saanud, ei tea tahta, nagu öeldakse. No selge, ma olen siingi rahul, muide, head kuulajad. Nädala pärast on meil jälle unikaalne võimalus saada osa teistsugusest pühapäeva koolist ja siis on taas minu, vastas Ester ja Üllar. Me kohtume nädala pärast, olge tublid. Kõike head. Nägemist.