Tere eetris on portaal tehnoloogiakommentaaris Kristjan Port. Kunagi ammu Star Treki seriaali vaatamise ajast on tänaseni meeles episood, milles muidu igasugustesse erilistesse olukordadesse sattunud tegelased veetsid aega meelt lahutades ulmelist kosmoseseiklustepõhise või see areneb enamasti seeria esimestel minutitel vaatajale tutvustatud probleemist laetud kulminatsiooni ning rõõmustava lahenduseni vangistades vaataja meeli aktiivse tegevusega. Aga seekord oli mingil põhjusel sündmuste käivitavaks keskkonnaks stseen kosmilises paaris. Esmalt mõjus imelik helikunst, mis pidanuks tähistama kauge tuleviku muusikalist meelelahutust. Peast käis toona läbi ebamugav biitlid, Led Zeppelini surematuse Anuleerimisega kaasnev tunne kuid veelgi rohkem püüdsid pilku imelikult tead millest mingit maises mõttes alkohoolse joogisarnast materjali suhu suunati pikemalt sellel juhtumil peatumata segast toona küsimus, miks nad joomiseks tavalisi klaase ei kasuta? Ja omamoodi vastuse sellele küsimusele leiab Tim Holfordi blogist, kus autor arutleb. Teemal, mida me tehnoloogia võimalustele mõeldes mööda põnev temalgi on hambus vana ulmefilm, 82. aastal vändatud pleidroner. Filmimõtteliseks punaseks jooneks võib pidada inimese püüdluseid, hoida nutikaid masinaid oma kontrolli all, märkamata, kuidas seda tehes muutuvad ise üha rohkem masinateks. Tavajoonena kulgeb lugu inimesega äravahetamiseni sarnaste droidide üle valvet pidava politseiniku moraalsete dilemmade ümber. Politseinik kõik dekorteet kehastava Harrison Fordi tee ristukena reitzeliga, kes õigemini siis mis on teis olevus ja peaks kuuluma hävitamisele. Huvitavam kõrval faktina, olgu need öeldud, et tegevustest laastuks on aasta 2019 inimest, politseis tärkavad tunded vaid selle vastu. Ja oluline osa filmist koosnebki aegluubis pingelisest põgenemisest, kaela, kukkuvate emotsionaalsete ning füüsiliste ohtude eest. Ühes natukene rahulikumas stseenis helistablik dekord telefoniputkast oma armastatule. Ja selle koha peal võib juba ette kujutada filmi vaatavad Tim Holfordi karjatama. Kas tõesti ei suudetud kauges tulevikus vanamoodsat telefonikioski asemele pakkuda midagi ägedamat, kas või mobiiltelefoni? Ja siit saabki alguse tema arutelu, kuidas me suudame, mida imelisemaid vigureid tuleviku jaoks välja mõelda. Kehtestamas lihtsad argised, asjad, suhteliselt muutumatut. Eks väitel on imeline biotehnoloogiline olevus, mida ka peatseks 2019.-ks aastaks me ära ei tee. Küll aga on tänavapildist kadunud takso fonid, kuna pea igast taskust leiab mobiilse telefoni. Tim Holfort pole selle pärast pahane, sest sama juhtub paljudes ulmelugudes. Kõige tähelepanu suuremale pildile, millest paistab välja, kuidas Me fantaseerime, paistab. Pole mingiks raskuseks kujutada ette midagi, mille teostus käib üle mõistuse. Seevastu jääme hätta imelistest koosneva tuleviku argiste asjade ulmetamises. Minu enda kogemusest ulmelise joogivahendist stseeniga võib isegi osutada, et vahest põhjustab selliste tegevuste kulme, tolmuga vääristamine isegi ebamugavust. Võib-olla kardame, et argiste asjade väljamõtlemisel jäme rumaluse või lihtsameelsusega vahele. Viimasele leiab värske näite. 16 kuues T1 grupinovaatoreid turule ultramodernse mahlapressi chero. Selle eripäraks oli mahlaviljade asemel sarnaselt kaasaegsetes kapselkohvimasinates kasutatavad mahlaviljade kapslid. Või siis looduslik kraam värske ja võimaldas laia valikuga mahlaisu katkematult kustutada. Lisaks sisaldas seal wifi ühendust, et mahlapressisaks juhtida. Kauge maa tagant kaunilt disainitud väline kest varjas asja lähedalt uuringute hinnangul suurepärast inseneritööd. Selle teostust kaks tunnustatud investeerimisfirmad nägid tootes suurt potentsiaali ja paigutasid sellesse 120 miljonit USA dollarit. Mahlapressihinnaks oli 400 USA dollarit. Seadme tegijad ja investorid ilmselt uskusid nägevat tulevikku. Kuni keegi avastas, et mahlaine pakikesest saab vajaliku sisuga. Et kui seda tugevalt pigistada, see tähendab vanamoodsalt ilma 400 dollarilise seadmeta. Düssero teatas just äsja, et investorite miljonit kantakse need kuludesse ja firma kuulutab välja pankrotiloo moraal. Lihtsaid asju on keeruline innoveerida. Keerulistest asjadest on lihtne unistada.