Tere õhtust, ütleb maris Johannes. Eesti teatri aasta esimene sünnipäev peeti Ugalas. 80 aastat kutselist Ugala teatrit andis põhjuse piduõhtuks. Selle ajaloolise tähtpäeva puhul. Otsin raadio arhiivist Ugala märke, tema hääli. Samuti kasutan katkendeid 10 aasta tagusest Lea Tormise saatesarjast. Teatri sajand. Maailm oo masendav diaatri logu. Sos sammastik on ammu vajunud längu silinder peas. Eks vikatiga kogu all saalis jälgib näitlejate mängu. Mis veider tükk, mis udused repliigid. Noor jumal suudleb aralt psühhe põske, pappseintel vahelduvad ilma riigid ja kroon türanni peas on verest raske. Kuid samas vanad linnad, kroonid kaovad, paar munka keisri kirstu kinni taovad ja küürus psühheistub seegi vilus. See mäng meist ühelegi pole soodus. Kuid särama jääb kergemeelses ilus. Suurprimadonna igavene loodus. See oli Rein Malmsten 26 aastat Ugalale elatud elu järgmine hääl saates on Jaak Allik Ugala kunstiline juht ajavahemikus 1983 kuni 2003 vahepeatustega poliitikas ja järgnev jutt. Ta on räägitud 2002. aastal. Võluvalem, kuidas Ugala sugune teater vee peal või püsiks, on täiesti selge, siin pole isegi midagi vaielda, igal hooajal peab tulema üks lastetükk soovitavalt muusikaline laste tõkke, soovitavalt tuntud nimega lastetud ja teine on see, et peab olema üks täiskasvanutele mõeldud muusikaal line lavastus, sest noh, see top publikut, kui selle seal on niisugused tugevad huvitavad raamat, siis need lähevad ikkagi meil kuskil 15 korda paremal juhul ütleme külalised, kust aga kokku 25, kui asi on enam-vähem kunstiliselt õnnestunud, noh mis pakkuvat mõtlevale ja tõesti teatrit armastavale vaatajale toitu ja kui need on olemas, siis selle kõrval võib teha mis tahes eksperimente. Ega see tükki küljest ära ei võta. No kui viimastest pere heitmistest rääkida, siis on nad olnud ju noh, kui nii võib öelda, kunstis on seda sõna mõttetu kasutada edutamiselt, meid läks ju Elmo Nüganen Tallinna linnateatri peanäitejuhiks, Üllar Saaremäe, Rakvere teatri peanäitejuhiks. Siin on Ugala pigem kujunenud väga positiivseks plats Tarmiks, et siis tõesti tuul tiibadesse saada edasi minna ja see on paratamatu. Loomulikult ma ei arva, et need kuus Tallinnast Tallinna koolis siia tulnud näitadeks tugalasse igavesti, aga arvestame sellega. Aga endiselt on noh näiteks siiamaani ja iga lavastuse puhul, mida ma kaua võtame osa teatusena, tuletame teile Reinvald. Kui Ann, Arnold Vernes just hiljuti ja, ja nüüd on hotell aiana jõulisi tugevaid karaktereid mängida, eks. Või on teine asi rolliks karakter karaktriks, aga see, see kirjanik, see dramaturgia alus ja see filosoofia, mis tervest tükist tuleb, kuidas seda kaasas kannad? Aitäh, et just täiesti niisugune väärtdramaturgia on niivõrd oma seesmiselt tingelt laetuselt ja elult ja ja filosoofiat niivõrd suur ja võimas, et see jätab paratamatult kohe väga sügava jälje. Näiteks Olovernese roll, see pani mind kuidagi paljudele asjadele mõtlema kuidagi hoopis teise nurga pealt, samuti ka hotello roll. Paneb nagu mõtlema niisugusel asjal, et saatusega ei tasuks mängida. Ei tasuks anda väga palju suuri lubadusi ja kõrge lennulisi lubadusi. Et väga sügavalt mõtlema selle üle, mida inimene lubab ja mõtleb ja ütleb. Nojah, et need tähendamissõnad, mis siis saali lähevad etenduse käigus, et need jäävad ju lavale, jäävad näitlejatesse ka. Nii et võib öelda, et teater teeb inimest paremaks kinnilaste kindlustaja. Ma küsisin Jüri järveti käest, et kuidas roll mõjutab, näitlejad hoidku, et kui ta nüüd mõjutaks, kui ma mängin neid vastikuid kujusid ja muutun ise vastikuks ei tähenda minu meelest sugugi seda, et ma. Ma vähemalt hakkan mõistma selle vastiku olemust paremini. Ma mõtlen selles mõttes, et mida ta endast kujutab kuidas ta jõuab üldse inimesse, niisugune nähtus. Selles mõttes on ta minu jaoks väga õpetlik, mis seda tingib, kust ta pärit on, kus on tema juured? Ta ise sallis mind ja külla. Ja päris sageli mu elulugu. Aastaviisi sõjaseiklusi ja lahinguid linna piiramise, mis läbi tehtud. Kõik jutustasin ära poisi Ast momendini, kus ta muretseda paluks. Ma kõnelesin hirmsast juhtumustest ja õnnetustest maal ja mere peal, kuis müüri läbi murdel surm min riivas, kuis ülbed vaenlased mu kätte said, kuise müüdi orjaks. Kui Stas priiks ja kõigist rändudest väga huvitasid need jutud alatiga Desdemonat. Kui majatalitust ära viis ta ruttu püüdis saada valmis tööd ja tulid tagasi ja ahnil kõrvul mind kuulas jälle seda märganud kord leidsin hetkes seada asja, niiet meelitasin siirad palvedalt. Jutustage oma elukäik, mis tal tükati küll kuuldud oli, kuid mitte sidusalt. Ma nõusse jäin ja korduvalt valas pisaraid, kui kõneks tuli mõni raske hoop, mis noorelt sain. Kui lõppes minu jutt. Ta kinkis mulle ilma täies suudlusi ja vandus, et küll see on veider veider jätta, poleks seda kuulda tahtnud, vaid olla ise loodud selleks meheks. Ta tänas mind ja palus, et kui Eskol sõber mul, kes teda armastab, nii jutustama õpetaksin, tolle Tuudes südames saaks mõistsin siis mininähtud ohud talle armsaks tegid ja teda mulle kaasa tundes. Süda. See on kõik nõidus, mida pruukisin. Kuid sealt ta tulebki ta ööl, kui ise. See oli Rein Malmsten ja intervjueeris teda Helju Jüssi. Aga sealt ta tuleb. Järgmine ütleja on Ugala praegune teatrijuht Peeter Tammearu ütlemise aeg on 2002. aasta. Põhjuseks Ugalasse tulek ja onu Vanja, õnnestunud lavastus Kaarin Raidi käe all ning. Siis see on ju tegelikult see, mille pärast näitleja iseenda teistpoolt Nonii enda jenda sisemust rikastab. Miks talle neid rolle vajal, millest noh, teised inimesed ilma jäävad, sellepärast et sa ikkagi võtad ühe, ühe asja enda kanda ühe asja enda sisse. Mulle meeldib kui, kui näitleja, kui tema roll teab, mida ta oma väike varvas ka teeb sel hetkel, kui ta, kui ta mängib ehk nii-öelda välistada see selline teadmatus, mitte juhuslikkus, sest sealt seal võib peituda väga suur potentsiaal. Aga välistada selline koba nagu klassikaline maasikakorjamine, eks ole, ühte nopin, teist näen kolmandat pea meeles, tekst on ju samamoodi Ühte lauset ma ütlen, teine mõttes, kolmas on juba jalgades, seal ei tohi olla mingit eksimust, seal ei tohi all tegelikult mängides seal võib olla murdosa sekundite vältel ma ju tegelikult lappan raamatut valin kähku variante võtta, kas selle teise kolmanda või mängida nii ma võin mängida või minna siin ma võin tegelikult tehased, partner teab ka seda, et me võime seda üksteise vahel teha ja see ongi selle asja selline mängumõnu see murdosa sekundi vahel vahel tajuda, variant, mida teha või, või noh, see variant ei ole isegi varastatud, vaid see on pigem nagu usaldus. Ma lähen, ma tean, et jalad viivad mu kusagile välja. Ja, ja kui ma näen selle Bartlasele ära, tajub ta, saab aru, ta reageerib. No vot sellepärast tasub seda ametit pidada. Ugala aja lugu, Leila Säälikuta ei ole Ugala aja lugu. Leila Säälik teatris 1962.-st aastast meenutamas Jaan Toominga tulekut 79.. Kui Jaan Tooming tuli meile teatrisse, meie teater oli ju tegelikult täiesti lagunenud ja meil ei olnud isegi mängida midagi ja ei olnud meile lavastajaid. Ja tõesti, siis oligi see aeg, kui minagi lavastasin paar näitemängu lihtsalt sellepärast, et ei olnud midagi teha. See oli kole aeg, oli, me olime nii õnnetud ja vastu maadligi. Kui me kuulsime, et Jaan Tooming tuleb meile, siis ei uskunud seda muidugi nii, kuulus lavastaja tuleb meile. Aga see aeg, see aeg oli küll imeline, sellepärast et ta oskas tuua inimeste Saljasele potentsiaali, mis kõikides näitlejaks oli. Ma mäletan, et esimene kord, kui ta tuli majja ja meil oli koos, oleks ta ütles, et mulle tundub, et ei ole Üheski vabariigiteatris. Nii suurt näitleja potentsiaalis tõstis meie iseteadvus ning siis, kui me hakkasime kiiremini tegema, laulsime ennast kokku kõik. Ja see oli niisugune ideaalne, proovi tegemise töö tegemise aeg kuidagi nagu märkamatult mängides sündisid need etendused, ma mõtlen seda uut maja teatris näitleja enesetundes, midagi muud, aga mulle tundub, et kõik erakordselt ilus jäi sinna vanasse majja. Ja kui midagi väga põnevat on, siis siin uues majas. Me olime kõike, sest majandus, kõik koosneme, olime väikses kaartheropisse, see liitis meid rohkem. Meil siin veel on, igalühel on mahukad garderoobid, me kohtume vähem, aga noh, see on aeg ju ajamärked, tingimused ikka, kui on paremad, on ilmselt võimalusi üksinda tööd teha nende ringreiside peale, mis meil olid nüüd küll maru pikad ja neid ei oleks, neid enam ei elaks vist ülejäänud, nii pikatest oli 21 päevast ringreisid olid meil kohapeal. Aga niisuguseid kevadisi vodka, kevad hakkab tulema siis selliseid niukseid viie, seitsme päevaseid ringreisid. Nende järgi ma tunnen küll igatsust. Ma mõtlen, et on. Siis need on alati nagu vanaaegsed, head piltpostkaart. Suured valged lumehanged, madalad mustad tared, mille katustele ilmub apelsinivärvi kuu Nemad peas, suu kõrvuni naerul. Vana hea lapsepõlvekuu. Kuu paneb oma pikad lõimed niide. Läbibasksete piide logiseb kangaspuul tuur. Kõnnib tasa mööda kiirtersi keset klaasiseid, kõrsi läigib tühjuses lumine naaber, kuid paber. Mustmeski vahib, kõõrdi, ületab surnud akna. Kalja. Roidunud remmelga seisavad orus orus. Kõik mu meeled on haiged ja pingul. Kõrgel kõledal kingul täis Poltarretanud valkjad, juga, välguta, nuga läbi õõnsa kuivanud puu. Säälik ja Malmsten nagu ka Peeter Jürgens, Arvo Raimo, onu Ugalas alustanud ja sellele teatrile truuks jäänud. Sõjajärgse Ugala näo kujundasid lavastaja Karl Ader ja Aleks sats. Uhke on nendegi suurmeister Ivy, kes Ugalas tuule tiibadesse saanud. Meenutagem Heino mandrit, Ines Aru, Leonhard Merzini, Einari Koppelit. Töötasin Ugala Teatris Viljandis lõpetasime 50. aastal. Töö oli muidugi raske, alguses väga-väga harjumatu, sest olid endale kujutanud ette teatritööd siiski. Nagu Tallinna olude järgi igal õhtul mängid korralikult linnas keskust, tsentrumis korralikus majas. Äkki paisati sind hoopis teistesse oludes väga palju reisida. Ja muidugi mul oli alguses tohutult võõras, väga pikad ring, reisud, igasugustes oludes koha peal, ööbimised, mitte nii nagu praegu, kus teatrid ööbivad hotellides, sõidavad võõrastama, sõidavad sealt veel. See oli muidugi alguses, aga võõrast tundus väga imelikum ja väga raske oli alguses kohaneda, sest lihtsalt noorel inimesel oli ettekujutus siiski, sest teadsin, tegelased nagu öeldakse, puhas soe tuba retsee. Seal tuli välja, et see oli hoopis aga raske suvi, soe, tihtipeale kaugeltki. Muidugi töö oli seal huvitav, huvitav selles suhtes, et seal ma sain isegi küllaltki selge reaalse ettekujutuse sellest, mida tegelikult teatritööl tähendab. Aga tänu sellele, et Ugala teatris küllaltki väikeses teatris, kus tuli vahest teha mitut tööd korraga, Masatsin klaveril paljusid tükke, lastetükke nagu tuhkatriinut ja selliseid asju, sest väiksel teatrid orkestrid ei olnud ja tänu sellele mind kasutati lihtsalt ära klaveri oskaks tõtt ja ma saatsin muusikat näidenditele. Sisult klaveri taha. Tekst on olemas, kui see tekst on tõesti hea, nagu ma mäletan, vigastas pruutias, oli Paul Kilgas on tõesti väga hea ja väga niisugune väga piltlik, tore tekst, mis iseendast kuidagi nagu kiskus ka see saatesse tomatid ümisema ja klaveri peal proovima, niimoodi, ja teistpidi. Kuidagi siis tegin nad. Võti ütles meiegi, ta annab oma tütred mulle meediateks. Poisid taovad välti sihiluule. Onu. Oi poleks viilu puulaadset, siis ma kohe vempa. Ataxtei tütred on mul diiselkontot. HKT otode. Näid. Poisina totja põrguupeedi sugulase taanite tahate partingu kanta? Aga jätame 20. sajandi viiekümnendad kuuekümnendad mida mõni meie kuulaja kindlasti veel mäletab. Ja räägime sellest ajast, kus meile kolme teatriloolane Lea Tormis kommenteerib. Me teame, et pärast Koidula teatrialgatust läks teatrivaimustus üsna kiiresti ootamatult kiiresti laiali, üle terve Eesti ja teatrit tehti maal, teatrit tehti väikelinnades. Ja kõigi nende hilisemate kutseliste väikelinna teatrite algused õieti kuuluvad juba hakkas siis 70.-tesse 80.-tesse või siis mõnel ka sajandi algusaastatesse. Aga need on veel asjaarmastajate trupid, kes ei tööta päris regulaarselt, kes töötavad kohalike seltside juures ja nende seltside juures hakkabki siis pikapeale, kui Eesti iseseisvaks saab tekkima tahtmine teha ikka päris teatrit. Ja välja kujuneda esialgu poolkutseliseks pärast, siis kui võimalik, kutseliseks teatriks. Vahepalaks üks ajalooline intervjuu pajatab Ugala näitleja Artur Nõmmik sünniaastamehel 1891 ja jutt salvestatud 61. aastal. Muidugi, need olid kõik alguses halli, kui minagi sinna läksin, siis me saime palka, kuupalk oli seal nii. Kuidas näitlejate kategooria koriaatriendadega tol ajal seal mina sain, esimene palk, mis mu lolli 3000 marka. Ja sedasi said peaaegu kõik, mõned said seal 2000. Mark, aga muidugi me ega selle kolme taanda Marg akesti elada ei saanud. Me igalühel on oma elukutse ja oma amet ja õhtul käisime siis proovides, Need kestsid vaist kella kahe kolmeni. Ja siis pidi inimene jälle järgmisel hommikul tööle minema oma elukutse tööle. Tegin rätsepatöös muidugi, mis sel ajal kõige suurem raskus rolli oli just see kostüümide asi. Sellepärast, ega seen teater alguses ju talle ei olnud võimalusi, kostüümi siit muretseda, sel ajal üldse mõjutab tänapäeval riietus pidi igal näitaja looma riietus olema. No ja siis oli igavene häda nende riietusega siis linna mööda sai, käitud, kelle tuttava käest said omale mõne kostüümi laenutada. Omal ei olnud. Ja siis niisamuti rekvisiitide ja köiga, ta isegi mööbel sai tassitud kohale korteritest ja. Nüüd, mis puudutab nende teatrite repertuaari siis provintsis materjalid olid paratamatult enamasti kordajad vähemalt kuni 30.-te aastate esimese poole lõpuni, sest Tallinna ja Tartu lavadelt paratamatult võeti üle niisuguseid sobivamaid ära proovitud juba, et publik ikka käib, vaatab ära proovitud tõlkeuudiseid, aga võeti üle ka eesti teoseid, enamasti väikelinnateatrit mängisid sõnalavastusi muidugi, aga siiski, kui natukene juba asjalikumaks mindi, üritati hakata mängima ka operetti, sest operetil oli igal pool joomaarmastajaid. Kuigi koorilauljad ja orkestrantidega tantsijad tuli siis kusagilt enamasti kokku laenata, sest koosseisus neid ei olnud. Meie järgmiseks vajatajaks on Alfred Mering. Mees, kelle näitlejatee Ugalas algas 1927. aastal. Kõik, mis puutus tantsudes ning tantsijate, see oli Urbeli asi ja keegi teine ei tundnud selle pärast muret. Ainult ükskord käisime kahekesi õhtul pimedas ühe Girle. Nii meni toovad, hüüdsime juures kodus. Palusime kordamööda neidu, et ta ilmuks eel peaproovile. Neiu lasi end umbes pool tundi paluda vahete vahele veel nagu lootusi andes, et tulen ka. Lõpuks ütles ikkagi ei, ei tule. Ja ei tulnudki. Ta oli millegipärast solvunud. Urbel päästis olukorra tantsides seni ise, kuni õpetaja asendaja välja. Nii et selliseid asju tuli küllalt palju ette ja ega siis etendusi ei saanud iga päev anda, enamasti anti need ikka laupäeval ja pühapäeval ja siis mingil päeval veel nädala sees ka näiteks esietendus pandi mõnikord sinna nädala sisse, sest seda ikka tuldi vaatama nagu teadlase, mulkide kultuuritegevus oli üsna aktiivne ja ja seltsitegevus oli varem olnud seotud Koidu seltsiga ja seal Koidu seltsi ruumides, mis muide on olemas tänapäevani, see maja ja Ugala on seal ka peale sõda mänginud. Eks esialgu seal seda teatrit tehtigi. Viljandi käsitööliste seltsi juhtimisel ja põllumeeste seltsi näitemängu harrastused käisid ka seal varasemal perioodil, nii et niisugused kuulsad nimed nagu Toomas tunduja Albert liik ja Anna Tamm ja teised Eesti teatri raudvarasse kuuluvad nimed on juba sealt pärit. Aga Ugala kui niisuguse iseseisva teatriorganisatsiooni ajateks olid kaks praegusel ajal päris tundmatut nime Armin Hunti ja Märt mõrd. Ja faktiliseks alguseks on peetud kuuendat jaanuari 1920 mil siis selles Koidu seltsi käest üüritud saalis kanti ette üks jant saksa kohandatud tõlkejant. Kui onu hullumajas käis siis selsamal jaanuarikuul registreeriti ka siis teatri ja kunstiühingu. Ugala põhikiri ja asutajaliikmete hulka kuulus ka jaanalt Leis. Siis siin arvutas Armin Hunti oli, see hoidis, võttis kuuenööbist kinni ja tõmbas mind nurka kõrval ja ütles, et kuule vana Jaan, mis arvad, et autsema heegesid teater heitsi? Asjonärvesti Ma olen sellega nõus ja läks sealt edasi ja siis hakkasime valmis tegema, mina muretsesin Vanemuises põhi Sirje ja teiseks mureks Estonias ja Pärnus ja tahtsime see asi vaada mitmelt poolt kokku klappida. Amert mõrd tuli siia, kellel oli juba mingisugune põhikiri valmise ja see oli siis lugesin, võeti ja kõik oli väga hea ja siis kirjutasime meie kolmekesi siis kaks untsi ja mina alla ja siin toimus, oli 19-l 20-l sai, ta kinnitab nii, meile anti luba mängida kuuendale. Jaanuarile. 10. kinnitati mängisite ametlikult juba ennem ära koolile eelnema, mängisime ära ja kuuendal jaanuaril mängis mere, siis oli tükiga tõi, avasid pension sülje, üks Saksa saadik on ehk seisbynil, kaks nimi on tal ehku onu hullumajas käis osa sina seal seal oli üks sihuke mõisavalitseja näitlejad ei olnud mitte päris elukutse, ei olnud, ei olnud asja, on see asi, aga meil oli sellest kategooria järgi ära ka jaotud, siis selle järgi said igaüks palgaikke palka hakata maksma kohe. Esialgu politseis seltsi liikmed ainult näitekunstiga tegelejad, aga hiljem laiendati, muudeti põhikirja, nii et Ugala muutus selliseks teatrit ülevalpidavaks organisatsiooniks. Ja liikmete arv ei olnud piiratud ja selle nime Ugala olevat soovitanud luuletaja Friedrich kuulbars teatrile Nende põhihäda ja põhiraskus. Kogu selle eelmise Eesti aja vältel olid ruumid Sugar algu Süüris koiduseltsilt ruume ja hiljem, 24.-st aastast peale sai ta ühed hädapärast sobivad ruumid seasaare kõrtsi ülemisel korrusel. Ja seegi maja põles nüüd viimase sõja seal maha. Seal olen ka mina ise käinud, kuna Ugala oli esimene teater, kuhu ma olin ma siis seal viie või kuueaastane. Lapsena sattusin. Aga ega mul erilisi suuri mälestusi sellest ei ole, mäletan küll ühte lavastust patuoinas oliks soomlase, kes hakkab peetuse nime all, kirjutas põnev jänt, mis küllaga lapsele igav oli, laps ootas kogu aeg, et tuleks ometi oinas lavale ja oinast millegipärast ei tulnudki. Ja siis ootas ta veel ühte tuttavat näitleja tädi, aga seda siis oma rõõmuks sai näha. See on nüüd niisugune isiklik pisike meenutus, aga vaatamata sellele, et seal seal saarel tehti remonti ega need ruumid teatejooks, need sobivad küll ei olnud ja all see kõrtsimelu kostis ikka mõnikord üles ka muidugi koolid laadapäevad, siis oli kasulik teatrilised. Ladalised tulid alla kõrtsi ja siis palju neid sattus ikka ka sinna üles teatrit vaatama ja võid isegi mitu etendust päevas anda. Viljandi oli Mulgimaa pealinn, kus loeti Sakalat ja oma maad ning elati oma eluiga-aastaseks suursündmuseks oli suur sügislaat, oli siis alles seal sääres elu. Kõrts oli rahvast täis, pillid mängisid ning laadalised laulsid igaüks oma laulu. Seasaare teisel korrusel asus Ugala teater. Laadapäevadel andis Ugala kaks etendust päevas täissaalidele. Kõigile sellele tagasi mõeldes meenub vana teatriraamat, kus on öeldud kuid igal maal, igal linnal igal ajajärgul on lõplikult niisugune teater, nagu see maalinn ja ajajärk on ära teeninud. Publik jäi siis Ugala suurtüki ja näitlejaid vaatamas, mitte lavastusi. Mis lavastusi siis saigi olla, kui näiteks hooaja esietendus. Eduard Vilde tabamata ime toimus 28. augustil 1927. aastal ja Rodaruda naljamängu kolm minutit kolme sekundiga. Esietendus oli neljandal septembril, see tähendab kuus päeva vahet. Kalmani operett sügismanöövrid esietendus oli seitsmeteistkümnendal septembril. Siin oli 13 päeva vahet. Hooajas toodi välja 14, lavastust. On toodud ka 16 lavastust. Viljandis ei olnud ju tol ajal vähemalt neil teatri tegevuse algaastail isegi vist mitte kümmet tuhandet elanikku. Nii et niisuguses linnas üldse tehakse teatrit omaette iseseisvalt teatrit, mis peagi kutseliseks muutub. See on nii-öelda Euroopa, rääkimata Ameerikast mõttes täielik erand ja ime. Ja ma usun, et seda imet tuleb meil veel kaua elus hoida, kui me vähegi tahame oma eelkäijatele nagu nende võlga tagasi maksta, kui nemad siis suutsid. No miks meie praegu või peaks suutma. Esimeste juhtide ajal oli see Ugala mängukava suhteliselt juhuslik, natukene järjekindlam oli ta järgmise näitejuhi, kes oli Andres tukk ajal, kes oli välisreisidel käinud ja natukene rohkem teatrit näinud ja lavastas seal ta koore, kuninga kirja ja ohvri ja isegi ühe popule arste, opereti lõbus talupoeg, mida Estonia oli kuulsaks mänginud. Aga nüüd selle Andres ka ajal hakkab näite juhtimisega katsetama üks eesti teatri jaoks väga oluline mees, teatrihuviline nooruk, Andres Särev ja Andres Särev lavastab hooajal 23 24, isegi Schilleri röövlid on lugenud midagi niisuguse Ekspressionistliku laadi kohta ja mängib ise ja püüab kala vastada siis sellises romantiliseks pressionistlikus laadis ja tuga. Ta tegi ühte väga olulist ja vajalikku asja mitte ainult enda, vaid ka teiste Eesti teatrite jaoks, nimelt Viljandis hakati üsna varakult korraldama näitekunstialaseid suvekursusi. See oli uga algatus ja seal sai niisugust kiirharidust, sest kõik olid ju asjaarmastajad enamasti veel nendes väikelinnades, enamus vähesed olid mingisuguse teatriharidusega ja sinna tulid ka agaramad ma seltsitegelased kes aite ringe juhtisid. Ja kuni nüüd hakkab sellega näitekunsti sihtkapitali valitsus 30.-te aastate keskel tegelema, kes siis kutsub kokku juba ülemaalisi niisuguseid teateid päev ja teatrikursusi kõigile teatritele. Seni on nüüd algatajaks Ugala, kes kahekümnendatel aastatel sellega juba tegeleb. Ta kutsub suvekursusi juhtima küll Carlyuncholtzi, küll Hanno Kompus, küll Paul Sepa ja kuigi kursused lõpevad seltsile enamasti puudujäägiga, sellepärast neid antakse osavõtjatele tasuta. Aga siiski Ugala kunstiline tase sellega tõuseb ja nii palju mulgid oskavad siis seda asja hinnata, et see tasub ennast ära. Ja et ka maanäitlejad ja Sakala ka seal koolitegelased, kes teatrit teevad, käivad seal ja asjaarmastajad saavad sealt suunamist enne kui Eesti haridusliit oma instruktoritega hakkab maa asjaarmastajalik teatreid juba niimoodi järjekindlalt juhendama. Nii et Ugala, nagu mulgid üldse on eesti kultuuriloos olnud on siin üks asjalikke algatajaid mõnedes suuremates ettevõtmistes. Ja just need suvekursused panid liikuma ka vabaõhuetenduste korraldamise mõte ja ka see tekkis nagu Ugalas õieti enne, kui see sai juba laulupidude selliseks koostisosa, kaks, ja kui neid hakati tegema Tallinnas ja mitmel pool mujalgi, nii et Viljandi lossimäed nagu olid loodud kohe selleks vabaõhuetenduste andmiseks ja näiteks 1920. aasta suvel juba mängiti nende suvekursuste lõpetamiseks Carl Jung, olnud see Hanno Kompuse juhatusel lossimägedes ära Oskar Vaildi, äsja just Draamateatris väga populaarseks saanud Salomee küll niisugune omamoodi sümbolistlik või niisugune imelik tükk, aga ta on lühike, ühevaatuseline, efektne, eksootiline pineva tegevusega, nii et hulgaks ajaks selliseks populaarseks vabaõhutükiks. Eestis. Mida mäletab Jaan Alt Leis vabaõhuetendustest? Sina, Jaan kui vana teatritegelane olevat muidugi aktiivselt osa võtnud käändes traditsioonilistest Ugala vabaõhuetendustest, mida voolavust esimesena üldse meie riigis hakkas tegema? Mina olen teinud nii palju korneti, ehitab neid kõiki viimaseni, Serbia tund sealjuures olnud minu käes oli lava ehitamise korraldused, mis aastal esimene vabaõhuetendus Viljandis, et see toimus 20. ja mis tükiga Saalume see Oskar Vaildi ja saanud seal olid, kas algusest peale on juba kasvatatud neid meie vabaõhuetendustel nii traditsioonilisi hobuseid? No Saalume ei jõudnud, aga kuningas Oidipus, seal oli juba terve Kariney. Ma olen harilikult tähele pannud, et niisugustel vabaõhuetendustel, kus suur masstegelase igasuguseid muid mehi koos on, juhtub vahest ka üht-teist naljakat, mida, mis vahest meelde jäänud. Mõnda juhust niisugust ei olemas ja võiks seda nimetada. Nii suurt ei ole nüüd olla. Kelam juhtum oli mõltuliga nimelt tema oli selle asja nagu tähele kunagi kunagi vaene näitleja ratsahobuse selga ei olnud saada ja nüüd tuleb kihutada, küsib, kus sa nii ajuga kihutades valges vahus on. Aga vaevalt hobune oli, siuke vist jõudis jalgu üks te teete, te tase ja rahvas kukkus selle pealt naerma. Hobune aga vaevalt et sa peale võtta. Aga kutselise teatri loomise mõte hakkab Ugalas tegelikult küpsema üheaegselt Andres Särevi valimisega Ugala näitejuhiks. Noormees osutub niivõrd asjalikuks, et 1925 26 on ta juba mingi kohalik autoriteet ja püüab kõiki uuendusi omaks võtta, analüüsida, loeb väga palju ja toobugalale sellest kasuda harrastab sel ajal küll veel hoopis erinevalt sellest, mida ta hiljem Tallinna töölisteatris tegi, kus ta tegi just niisugust realistliku ja mõnikord võib-olla isegi natukene uralistliku teateid harrastab ta ikka seda rollist vaatusliku end niisuguse suurejoonelist mängustiili, nii et kui Teetsov vahepeal käibe Tallinna eeskujude ainetel mängib Kaisleri Ekspressionistliku kaasesimest sisse ärev, mängib seal kaasa ja püüab ka teha niisugusteks pressionistliku stiili. Ja kes on suur iseõppija ja lugeja ta kasutab ka veel Viljandis olevat niisugust omal ajal väga kuulsat Jaan lõokese teatri raamatukogu, kus sai laena Ta igasuguseid tõlgitud näidendeid ja ja siis võis sinna jälle tagasi neid anda, nii et väikelinnatingimustes on need võimalused ka olemas, kui tahetakse ja osatakse. Igalühel vedas ka sellega, et seal oli üks kauaaegne entusiastlik majandusjuht Oskar Härm kes erandina mõnedest muudest tegevusjuhtidest mõnes muus teatris. Eks selliseid oli ka Ugalas olnud. Ei püüdnud nii-öelda, et oma käpa alla saada, vaid pigem pani isegi oma isiklikke ressursse mängu teatri huvides. Ja eks tema toetas väga tugevasti seda teatrit kutseliseks teha, nii et esimesel veebruaril 1926 kuulutati välja, alustab tööd kutselise teatrina Andres Särevi juhtimisel. Ja mitmed asjaarmastaja rikku perioodi näitlejad jäid siis eemale, läksid mujale või jäid üldse teatrist ära. Aga mingi trupi põhialus näiteks lilli Feldman, hilisema nimega laoniidu jäi sinna ja Aleksander Mälton, keda kutsuti ka Viljandipinnaks ja kes hiljem mängis Vanemuises veel hulk aega pärast sõda, vanemad teatrikülastajad mäletavad teda vast nii, et nemad jäid ja jälle ikka see väsimatu Eduard Lemberg lemmiste, kes kõigis nendes väiketeatrites vähemalt neist tähtsamates jõuab oma panuse anda, satub Ugalasse 1927 29, kui sest Särev lahkub õige peatselt. Ta paneb nagu asja käima, aga siis kutsutakse ta Pärnusse ja sealt siis juba ära Tallinna töölisteatrisse. Lemberg nagu annab hoo sisse sellele elukutselise kollektiivi tegevusele, sest temal on mõningat teatri kogemust, nii nagu mõnel mulgi eesti teatri inimesel ta karskusseltsi juures Narvas kunagi mänginud ja siis ta esimese maailmasõja ajal Kaukaasia rinnetel on seal rinderänd truppides kaasa teinud ja Venemaal mitmes linnas mänginud, nii et teatud kogemused tal on. Sellepärast on ta palju kasulikku teinud küll Narva teatrile, küll Lugalale, Külendlale. Edward Lemberg hiljem lemmiste kui kutselise Ugala teatri esimene direktor ja näitejuht oskas arvestada kohalike oludega. Kolm esimest rasked aastad kandis Eduard Lemberg kutselise Ugala olemasolu eest vastutust ja teater ei surnud välja. Teater jäi muide. Lemberg lavastas muuhulgas ka operette suureks abiks. Opereti lavastamisel oli talle tema abikaasa Marja Lemberg kes oli teatrist repediitoriks. Proua Lemberg oli suurejooneline ning rõõmsa iseloomuga ta klaveri taga istudes oli tal alati pabeross suus ja ise laulis kõva jämeda häälega meile kõigile partiid ette. Nii kiirenes töö. Veel kord sõna Ugala näitlejale Artur Nõmmikule. Loa alguses ei saanud mitte kuigi kauatükkide kallal töötada paar-kolm nädalat käiga rohk, opereti kah rohkem ei saanud kui üks kuu aega umbes ja alguses ei olnud seal eraldi truupi midagi, ikka kõik. Kes Sollid nyyd tegid nii draamas kui ka operetis kaasa. Üks Reet, mida ma mäletan, mis meil ikka päris hästi läks, halli lõbus talupoeg. Esimene operett oli muidugi Ilumäe piimatükk või midagi sellesarnast rolli. Ja siis järgmine, mis me algaastal sai tehtud rollid ei saa seda. Orkestri juht ja laulu õpetas meil Grünvalist kooli õpetaja ollida see operett muidugi muusikaliselt ja siis niisamuti pool ja kõike esines seal väga hästi, sellepärast et see Grünvalt oli väga nõudlik. See oli üks, üks, üks üks parematest operettides laulu lihtsalt ja mis välja tuli. Ja siis muidugi pärast kui siin nullis Emmiste valli meil juba siis hakkas Siberis operettide hooaeg. Ja siis siis tehti töid ta sagedasti sellepärast, et Puubi kooperetisid tahtis. Aga muidugi tulu nad küll ei toonud, suurt midagi. Ma ei mäleta, tänan täpselt seda, kui operett sai lõpetatud, siis olli midagi vist. Üks miljon senti või üle selle, mis me Lonni võlgasid. Jaa, Ugalas hakkavad suuremat eluõigust nõudma ka muusikalavastused, muidugi siis põhiliselt operetid. Aga nii nagu Pärnu Endla, nii püüab ka Ugala korraks jõudu isegi ooperiga, seda on kaunis raske ette kujutada, ka ettevõtmised olid sel ajal suured. Kui kellelgi kunagi juhtuvadki, et näiteks ei nooli meie ooperilavastaja mälestused, siis sealt võib lugeda, mismoodi see asi käis, kuidas ta ise oli vahepeal laval ja siis jooksis jälle lava alla ja takti ja siis läks lavale tagasi, laulis aaria ära ja nii et need asjad olid üsna keerulised, aga 1928 lavastatakse ära, triviaalne ta. Selle pärast sinna on tulnud nüüd niisugune näitlejanna nagu Milvi Laid. Niisuguse tempoga algasime oma lavatööd Ugalas koos Milvi Laidi ja iidourbeliga. Algul ei pandud Milvi Laidi kodanikuna Alexandra Iisakud tähelegi, kui ta kaasa mängis, tabamata imes ja, ja andis kolm minutit kolme sekundiga. Silmaga paistis ta kohe esimese osaga Kalmani operetis sügismanöövrid. Kuigi ta seisis laval nagu hunnik õnnetust ja ei mõistnud oma käte-jalgadega midagi peale hakata. Publik võttis ta väga hästi vastu, samuti suhtlus ajakirjandus temasse. Pooldavalt. Meenub veel hirsi. Modern operett Dolly lavastus, kus nimiosas Milvi laid nii-öelda leidis enda tolliosa oli eelkäijaks Laidi hiilgioosale Estonias. Mon Marteri kannikeses. Slaidil tuli ka sõnalavastustes vahel vastutavaid osi mängida. Seetõttu temal kui andel oli võimalik kiiresti areneda ja peale kaheaastast hoolsad tööd kutsuti ta Ugalas Estoniasse, kus ta muutus armastatud operetiprimadonna-ks. Eraelus oli Milvi laid lihtne ning tagasihoidlik, nagu see on loomulik ööbikule. Paraadidest ning pidudest hoidis ta end eemale ka hiljem. Kuulsa primadonna ei olnud ta pidu, inimene. Ja nüüd väga olulist rolli mängib Ugala arengus niisugune mees, kes on nüüd juba siis kohaliku teatriharidusega draamastuudio lõpetanud, Alfred Mering keda nüüd paljud teatrikülastajad mäletavad küll draamateatrist, küll Estoniast veel mitte nii väga ammu mänginuna. Ja temal siis noore algajana tuleb üsna sele kutselise Ugala alguses juba sinna, teeb seal lemmiste käe all kaasa, üritab ka lavastada. Ja aastatel 1929 32 ja siis teist järku 34 kuni 36 töötab ta juba Ugala juhina. Võttes teisel korral kaasa siis ka oma kaasõppuri Johannes Kaljo lakkes küll ainult ühe hooaja seal vastu peab. Ja Mering nüüd oma esimesel perioodil seal Ugalas, ta hakkab üsna suure hooga tegema ja neid muusikalavastusi või vähemalt soodustama operettide lavastamist. Ja ta on väga entusiastlik, tal ei ole esialgu kuigi suuri kogemusi, veel, aga taan temperamentlikendusiastlik, ta tõmbab kõik kaasa kutselisi näitlejaid, noh nii ütleme patuga pooleks, kutselisi oli nii umbes kümmekond inimest, kusjuures mõnedel neist olid ka kõrvalülesanded, kes oli inspitsient, kes oli parukaseadja, kes veel seal midagi muud. Tavatöölisi sel ajal oli teatrites üldse hirmus vähe, näitlejad tegid ise kõik, mis vähegi võimalik oli. Muidugi töötempo oli väga kiire, töötati ette ütlejaga ikka sellel esimesel perioodil veel. Ja värin toob kaasa Tallinnas läbi löönud asju nagu Faiko õpetaja Puubuse Dickensi kilkoldel, raudseppa, Miku Märdi asjad, mis nüüd Tallinna draamastuudiosse draamastuudio teatris on hästi läinud. Aga vaat mis on huvitav, et Ugalas sel ajal tõusevad operetid kohe üsna heale kunstilisele tasemele muidugi suhteliselt vähemalt ajuti öeldakse, et nad on paremad kui Vanemuises. Ja miks seal mängitakse muidugi sedasama repertuaari paari enam-vähem küll Silvat külmaaritseppadeeri, Havai lill, Victoriat ja tahu saari mida mujalgi ja eriti just need kaks viimast saavutavad, nii Viljandis käivad andmas muide ka külalisetendusi. Päris sensatsioonilised menu ja asi on selles, et Mering annab niisuguse hoogsa operetiseadmise küll, aga tema režiim on ikkagi natuke Tatum. Kui ütleme, Vanemuises tehti mingisuguste välismaalt antud eeskujude järgi seati siis primadonna poolt lavale Toperetid siis Mering ikkagi on teateid õppinud ja, ja seal on juba midagi lavastusliku. Aga mis oli põhitrump? Ugalas oli Taurudel. Hakkasin Ugalas tööle kunstilise juhina. Ütleme, et mul trupi koostates oli hea äratundmine ja et ma omast tarkusest valisin, sobivad noored. Lausa õnn, nagu ootas mind ees Iida Urbeli kui tantsujuhi ning Elmar rosmani hiljem Priit Arna kui muusikajuhi näol. Võib julgesti ütelda. Ugala operett poleks olnud mitte selline, nagu ta oli, kui poleks olnud Iidaurbelit. Urbele oskas osa või rolli karakteri siduda näitleja loomupäraste omadustega. Näiteks mina olen alati olnud tantsualal puugaru. Aga Urbeli juhtimisel kiitsid ajalehed mustvalgele meeringulon kerged kondid. Urbel lähtus antud materjalist nii näitleja puudustest tegi voorused. Urbeli tantsudes oli alati mõte ning karakter isegi seal, kus seda ei otsitud. Kui körlide rühm tegi täpselt ühesuguseid samme ning liigutusi, siis oli ka selles oma Carreteelsuse mõtte vahel mõttetuse mõte. Oma kavatsusi realiseeris Urbel kannatlikult ning järjekindlalt. Alfred Mering juhatas Ugala teatrit 1929.-st 32. aastani ning 34.-st 36.-ni. Need olid hääled kaheksakümneaastase Ugala ajaloost pärit ringhäälingu arhiivist. Lõpetame ringkäigu eilsesse maailma tsitaadiga. Stefan Zweigi eilsest maailmast. Loeb Peeter tammearu. Maailm, milles ma üles kasvasin ja nüüdismaailm ja see, mis asub nende vahel irduvad mu tunde jaoks üksteisest aina enam hoopis erinevaks maa ilmuks iga kord kui kõneluses nooremate sõpradega, jutustan neile juhtum musi ajast enne esimest sõda. Märkan nende imestavaist küsimustest, kui palju on sellest, mis minule tähendab veel endastmõistetavat reaalsust on muutunud meile juba ajalooliseks või kujuteldamatuks. Ja mu salavaist annab neile õiguse. Meie tänase eilse ja üleeilse vahel on kõik sillad purud. Ma isegi ei pääse imeks panemast, küllust ja mitme tahksust, mis me oleme pressinud ühteainsasse. Olgu küll üpris hubatusse ja ohustatud eksistentsi. Eriti kui võrdlen seda oma esiisade eluvormiga. Minu isa vanaisa, paljukest said nad näha, igaüks neist elas oma elu ühtses vormis. Üks elu algusest lõpuni tõusudeta, langusteta vapustustetaja ohuta väikeste pingetega ja märkamatult üleminekutega ühtlases rütmis, mõnusalt ja vaikselt kandis ajalaine neid hällist hauani. Nad elasid ühel ja samal maal ses samas linnas ja peaaegu alati isegi selles samas majas mis väljas maailmas juhtus, see toimus õieti üksnes ajalehes ega koputanud nende uksele. Mõni sõda leidis nende päevil küll aset, aga see oli mingi pisisõda, kui võrrelda seda tänaste mõõtmetega. Ja see toimus kuskil kaugel piiril. Suurtükimürinat polnud üldsegi kuulda ja poole aasta pärast oli see vaibunud ning unustatud kuivanud aia looleht ning vana endine elu algas taas. Meie aga elasime kõike naasutult. Midagi ei jäänud varasemast alles miski pöördunud tagasi. Meie osaks oli maksimaalselt kaasa teha asju, mille jaotamisega maade ja põlvkondade vahel oli ajalugu, muidu palju kiitsin. Mõni põlvkond oli ju küll teinud kaasa revolutsiooni, teine putši kolmas sõja, neljas näljahäda, viies riigi pankrotti. Aga mõned õnnistatud maad õnnistatud põlvkonnad üldse mitte midagi niisugust. Kuid meie. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes Ugala sünnipäeva jääb meenutama ka Helle Lepiku koostatud rahvapärane raamat Ugala aja lugu, kus vahel uga laul kõige nooremate ja popimate Ugala laste esituses. Kuulmiseni. Niisiis meie hinna süttib pihtida, milles. Niisiis meie. Ja lukustame kuni sõnaks suusa ja. Huvi siis meie hingamistsüklit ristide milles. Niisiis. Neis lukustame kuni sõnas suusoo.