Sina, kes eile õgisid sõnu, et surra suru, murra, kuni kopsud katkevad, paotub lõpusepilukulitarbeta, tõde on väljunud haisvas elavas ilus. Tere õhtust. Tänase luuleruumi autor on Meelis Oidsalu debütant eesti kirjanduses, kelle jumala kihvt luulekogu ilmus 2006. aastal. Tekste sellest kogust loeb meie saates näitleja Janek Joost. Aga enne veel väike uudishimu nurk, et teada saada, kes on Meelis Oidsalu. Mulle saatis ta lühikese ja lakoonilise eluloo kirjelduse. Sündinud 1978 abielus, kahe tütre isa. Õppinud Tallinna prantsuse lütseumis, seejärel Tallinna Ülikoolis toonases taas haldusjuhtimist ja Balti kaitsekolledžis. Riigikaitset. Töötab kaitseministeeriumi julgeoleku osakonna juhatajana ja seetõttu oma tööst ei räägi. Peale luulendamise tegeleb vabal ajal boksimisega, on laulnud lasteooperis, mänginud Tallinna noorteorkestris metsasarve, toonud Eesti koolinoorte meistriks. Kaugushüppes. Jätkame juba autori endaga. Meelis Oidsalu. Ise aktiivselt luuletused, ma olen ainult kaks aastat sahtlisse, eks need niisugused katsetused ja hiljem siis see oli vist poolteist aastat tagasi, kui ma saatsin Kirjanike liitu, seal oli selline huvitav konsultandi teenust saad sinimeili peale oma käsikirja, võtsin südame rindu. Ja siis Doris Kareva hea inimene korjas mu üles ja pani muu mõtlema, võib-olla selle peale, mis üldse luule on ja miks ma kirjutan ja, ja see võib olla avaski kogu selle luule kirjutamise minu jaoks laiemalt kui, kui enne intensiivsemalt kui. Luule on tegelikult ju maailm, kus ollakse väga noores eas sünniaasta 1978, see näitab seda, et inimestel on ikka juba teatud elukogemused, kuidas Niiliasina luule juurde jõudmine siis. Tuli ma ei vaataks seda sünniaastat, eriti et ma olen hingelt väga noor inimene ja ma olen väga aeglase kasvuga olnud lihtsalt hingelisest plaanis emotsionaalses plaanis, et võib-olla see ongi minu jaoks praegu teismeliseiga, mida ma selle raamatu näol läbi elan. Ise arvan, vaadates lihtsalt, jälgides ennast kogu selle protsessi käigus. Et see on teatud sellise tasakaal, sisemise tasakaalu ja enesega lepituse otsimise protsess, see annab mingid vastused küsimustele, mis on üleval või siis ka pakub võib-olla küsimused mingitele vastustele, mis seal nagu valmis olnud, et et minu jaoks on tegemist võib olla enese tõlkimisega enda jaoks arusaadavasse ja vastuvõetav ja aktsepteeritav kasse vorm, kus ma saavutan mingi sisemise tasakaalu. Mis selle maailma siis nii-öelda paigast ära löönud? Ma arvan, et maailm ongi selline väga dünaamiline, kaootiline koht, et see on võib-olla selline mis luuletuse kätketud on, kus sa tunned ennast kindlalt ja, ja kuskil kuskil väga selgelt paigal olevana, et annab mingi pinna sulle jalge alla, kus on jälle julgem ja võib-olla turvalisem edasi minna. Kes luuletamine, kui seisund meeldib teile väga naudite seda ja ma olen ma luulet on ka teistmoodi kui ainult tekstiliselt. No mis asi luiskata luuletama tuiskama eesti keeles absoluutselt inimesed, kes mind tunnevad näiteks nii riigi töölgi, kolleegid teavad seda, et mulle meeldib üldiselt jah, selline loominguline suhtumine argiolukordades just orgi olukordade rikastamine, erinevate käitumismustrite ja šablooni lõhkumine, et see on hästi põnev, ma arvan, et kõik inimesed peaksid seda mängulist lõhkuvat alget, mis aitab võib-olla avastada uusi asju enesesse teistes rohkem. Kus rajal te praegu olete, kaugele te sellel rajal jõudnud olete, kuidas enesetunnetus? Ütleb ma olen väga alguses alles ma olen praktiliselt sündimas ja ma usun, et see kogu kaalse jumala kihvt on väga palju, võib-olla kajastab sellist sünnivalu ja vaeva, et ta on ositi väga intiimne luule ja samas üsnagi ütleme, jõuline või sellist ütleme mingit jõudu ürgjõudude all noh, minu jaoks tekste toores, ka suuresti toores, võib-olla mitte nii väga, et ma arvaks, et seal oleks vägapalju toorikuid luuletuste seas, just seal on mingit toorest jõudu sees, mis jõhker, tahate jõhkrust ja võib-olla mida, mida ma juba kirjutan endast rohkem välja ja välja, kaugemale kaugele praegu kirjutan teist kogu, et eks siis näeb, kuhu see, kuhu see viib, aga see on väga põnev muiakse kasvamine, eks siis ole näha Mis aitab kasvada, on mingisuguseid impulsse ka näiteks kirjandusest, nii palju häid tekste on ju eesti keeles juba olemas. Ma jääkski isegi ainult eestikeelsete tekstide juurde üldse, kust luulega esimesed kokkupuuted tulevad, on Tallinna prantsuse lütseum, õppisin seal keskkoolis ja, ja seal teadupärast on prantsuse keel selline põhiaine ja põhikeele omandamise metoodikaks oligi seal läbi kultuurilooliste tekstide läbi luuletuste, kas seal olid sellised autorid nagu veel lämbe määr, poleer? Igaks nädalaks oli kohustus õppida üks, üks luuleteos pähe ja kuna nad olid üsna pikad, sageli ja, ja algaja jaoks, kellel ei ole keel selge, on väga raske õppida, eriti vaba värsilised pikad tekstid siis pidi, enne kui asi pähe jäi. Õpime seda mõistma, et mis see sõnum, mis seob neid erinevaid erinevaid võõrkeelseid harjumatult fraase tervikuks sealt võib-olla selline tahe või harjumus püüda mõista seda, seda teksti keelsusest rääkides veel siis siis mina, see on ka võib-olla sealt pärit, ei kirjuta üldse oma tekste algselt eesti keeles. Et need sünnivad toorikud, ideed salvestuvad esmalt mõnes mulle tuntud võõrkeeles näiteks inglise või prantsuse ja pärast seda ma kasutan internetis olevaid näiteks tõlkemootoreid ja tõlgin nende abil selle teksti uuesti nüüd hoopis mingisse kolmandasse keelde, mida ma ei valda, aga mis mind erutab neid, eks mille kõla mind erutab ja, ja imponeerib näiteks saksa keel. Mulle meeldib väga, kuigi ma ei tea sellest praktiliselt mitte midagi. Paania keel, itaalia keel, portugali keel, aga ilus lugedes vähemalt ka mõhkugi aru saamata. Ja mis siis pärast juhtub, ma jätan selle tõlgitud teksti, millest ma suurt midagi aru ei saa sättima ja kui tuleb aeg, siis võtan ta uuesti lahti ja püüan siis vabalt vabas vormis panna selle uuesti eesti keelde uuesti, vaid vaid siis esmakordselt tõlkida selle teksti eesti keelde ja see tulemus sõltub suuresti sellest. Kõigepealt, kas ma mäletan seda ideed, miks ma selle teksti kirjutasin ja teiseks, kuidas see selles võõras keeles mulle võõras keeles kõlab, seal tekib väga palju selliseid allusioone kujutluspilte seoses selle tundmatu keele ilusa kõlaga. Ma loen seda endale ette ja, ja siis üritan mõistatada, mida see Portugali või saksa või prantsuse Haanja poeet on, on selle asjaga mõtelnud ja siis üritan selle selle panna jälle eestikeelsena paberile. Tähendab, minu jaoks ma arvan, et see annab teatud sellise võõritus efekti, et väga raske on, eriti mina olen riigiametnik, elan sellises surnud keelekeskkonnas, mis neis kantseliiti koledat, surnud keelt. See annab sellise vabastava võõristusefekti, et ma mõtlen neid mõtteid hoopis siis teises keeles, teises teises keskkonnas. Ja üks asi veel, mida ta annab, ta annab ka selle tekstile minu suhtes teatud võrdlusefekti, ma loen seda teksti mitte nagu oma teksti vaid tõesti kujutlen siis, et ma olen nüüd tõlkija ja ma võtan selle selle saksa või Portugali või Hispaania poeedi teksti, mida te ei mõista, mida ma ei mõista, aga mida ma püüan mõista, mõnikord ma vaatan raamatust, mida mõni sõna tähendab ja siis üritan panna selle keelde, see aitab selle teksti minust endast välja raputada, et ma saan sellesse teksti siis suhtuda kõrvaltvaataja pilgu läbi ja võib-olla natukene siis kriitilisemalt kui, kui muidu, sellepärast et enda mõtted ja teod tunduvad sageli üleliigselt armsad. Tähendab, see kirjeldus on tõesti lummav ja ootamatu. Mõnes mõttes see avab võib-olla minu jaoks neid teie keele ja sõnaängi luuletusi, mida siin kogus on ju ka palju. Teine osa teie tekstidest on sotsiaalkriitilisem, on tunda sellist kodanikupositsiooni mitmed sellised sõjardi teemal kirjutatud jumala otsimise tekstid on unisoonis sellega, mis meil on praegu siin ja õhus. See on minu kui lugeja, vaade, kui sotsiaalne te iseenda arvates olete, kui paljude vaidlete selle maailmaga, mis toimub ümberringi ja mida te ka riigiametnikuna paratamatult nägema peate? Väga sotsioon ka luuletajana ja enda arvates. Enda arvates küll, aga see, see vaidlus on võib-olla selline sõbralik vaidlus, võib-olla natukene röökav, aga siiski sõbralikke konstruktiivne vaidlus, et ma ei ole selline märatsev võitleja tüüp, kes tahaks ike vundamendi maha lammutada ja siis uuesti ehitama hakata, et need luuletused ei väljenda mingil moel mingit viha, vaid pigem teatud empaatiat, empaatiat ka selle suhteliselt, mis mulle võib-olla võõras, et jah, ma ei ole mingisugune eriline mässaja enda arust pigem sotsi reaalne, aga sotsiaalne kõrvaltvaataja mitte mitte nüüd selle sotsiaalse protestikeerise keskmes. Eesti kultuuripildis on inimesed kirjutanud inimesed olnud ikkagi seotud siis humanitaarsee elulaadiga kas nad on sokutanud tööl ennast kuhugi toimetustesse või, või ütleme, nende tööelu on seotud selle nende loodud tekstidega. Kui paljud teie tööelu ja need tekstid seotud on? Ma arvan, et väga palju ma töötan küll riigiametnikuna, on selline üldine arvamus, et see on väga hingetu ja masinlikku bürokraatlik töö, aga aga ma arvan, et kui inimene on piisavalt hingestatud, siis siis suudab ta ennast loominguliselt realiseerida igal alal ja ma arvan, et näiteks riigiametnikuna minu kohustus ongi tuua sellesse bürokraatliku masinavärki hingestatud siis inimlikkus sisse kasvõi sedasama irooniat kui vaja. Et riik iseennast liiga tõsiselt ei võtaks, vaid vaid säilitaks inimlikkuse. Näe seal mitte mingisugust konflikti, kasvõi sellesama luulekogu puhul. Seal oli riikide seas näiteks tohutu menu. Inimesed vajavad sellist asja ja riigiomadustega väga palju loomingulisi inimesi, kes võib-olla ei saa enda potentsiaali sageli realiseerida tööalaselt, aga seal mingi konflikt oleks, et on riigiametniku mina ja siis luuletaja minagi sind võib-olla kuidagi välja elab seda bürokraatiamasinas mutrina, keerlemise valu ja vaeva, et seda päris kindlasti ei ole. Väga paljud kuulsad luuletajad on olnud riigiametnikud sõdolt, Jutsev oli diplomaat, poleer oli riigiametnik, kuigi ta armastas ennast kirjeldada sellise kalkarina, et siin siin pigem riigiamet, ma arvan, soodustab sellist loometegevust. Ta annab nagu põhjuse põhjuse pageda. May põge oma luules. Niisiis jumala kihvt luulekogu. Meelis Oidsalu tekste loeb näitleja Janek Joost ja muusika valib virve põlver. Vaikuse võimalikkusest. Millest tuleb, et sõna mis mind iga jumala päev kisub keelt pidi oma nibusid noolima. Sedagi kaudses mõttes, sest otse ei anta enam ka siis, kui end paadiks joon ja püüan triivides mahutada kogu universumi paadimatkahuvilisi. Millest tuleb, et see kuradi sõna ei oska mulle öelda, mis oleks, kui ma mitte kunagi midagi poleks ütelnud. Lihtsalt jonni eksperimendi pärast otsustan, et mitte üht saadana häälikute ilmuma huulte tuharate ajukurrud vahele laseme, ütlen siis sind, Sõerdit lihtsalt tähistatakse. Sinust saab tähendamissõna. Tohtrid tulevad, pistavad susse oma 10 näppu, nii nagu juutide jumal pistis Moosesse. Kolm idamaa tarka valavad su üle kuldse pasa ja Murryga proovinud nendega mitte nõustuda. Kes sa tead, et vaikimine on nõusolek? Riknenud vaikus. Üks narr mõtles kord. Vaikus on ilusaim muusika. Tore ilgelt mõttekas on olla vait, kui oled igavesti naelutatud kuulma. Mida see naljamees mõtles hetkel, mil muusika vaikis. Surnuraamatu lehed. Surnuraamatu lehed ägisevad kaalutute tõdede all. Tähendus saabub tarbetult alasti pärast koitust. Nõrk on Musk. Liig habras, et julgeda mitte uskuda. Aga mu teadmine on peldikupaber, temast on kasu pärast. Ja siis ta on määritud. Kindrali vastse kannatused. Mais salli paiku. Tahaksin jutustada minu perversioon, pakub lõbu ja õpetab. Olin vihmane õhtupoolik linnamäel. Lahing oli äsja lõppenud ja välikubises Hoigavatest värdjat. Pest Jabakladest olin pagel. Keskkõhtu. On lind, see elukas, kes kõhtu või kala saab sotti. Orb eksleb rinnus, justkui ihkaks priiust. Siis jälle uimalt, uimerdab sees seedekotti. Pista nii kui laulan, lind ja kala siis, kui ahmid õhku. Karta vaikida. Mis toimub? Peas miks peas, mitte mujal. Sõrmeküüne all põlveõndlasse ninakarva jalamil? Süda on haige. Haige süda, oled sa üldse olemas? Vaataks enda sisse, et veenduda, aga julge, valusam vist. Liisisin luulehobu triljonilise intressiga. Sain tünga. Hobune pold, Olissiga. Karje uksekell äratas mu ühel hommikul nägin mureliku naabrit, kes kuulnud karjet minu magamistoast. Palus selgitust. Ei, imestasin ma, mitte ühtki karjet ei saanud tulla minu magamistoast. Ma ometi magasin sügavalt ja rahulikult. Teisel hommikul seisis läve ees politseinik ja palus luba üle vaadata mu vannituba. Kogu öö olevat kostnud oigeid nii õõmsaid, et mitte üks naaber saanud sõba silmale ega julenud tulla vaatama. Sealt medaleidsime mulle tundmata karje poti peal istumas. Ta vaeseke oli jäänud kurnatusest magama. Pisaratest ja tatist kuivanud, kurvad peitsid krampides tuksleva näolappi. Kas te siis ei näe, et tal on halb? Ütles politseinik mulle etteheitvalt pilku kinkides. Kutsuge palun arst. Oksjon on öö. Olen pankrotis. Seal, kus varem oli mu hing on nüüd tantsupõrand. Õlleuimased paarid õõtsuvad pimeduses. Sa oled liiga palju joonud, ütleb rebu kollase kleidiga naine oma mehele. Lähme palun koju. Aga kullake, vastab mees. Siin algab kohe oksjon ja terve hinge täis asju müüakse maha naeruväärse raha eest. Ei vorm. Me läheme koju, sest on üsna tõenäoline, et sa ostad kokku täiesti kasutut kraami üle mõistuse kõrgete hindadega. Nagu alati, kui purjus oled. Armsamaga restoranis. Kallis, oled sa kuulnud hulludest, kes armuhetki valivad, nii nagu restoranis tellitakse roogasid? Purju jäävad paljas olemises üksteise haistmis, maitsmismeelehaardes silmadega serveerivad end kui hiidkrevette. Ja kõik, mis ettekandjad taldrikult tagasi viib on lembuse veri, roosad koorikud. Kas võtame mullidega või mullideta armastuse? Kas toore keskmise või hästi tehtud? Sa maitset, tibu kogu raha eest. Ja ainus vahe sinu ja hõrgu kanavõileiva vahel on see et sinust ei saa ma mitte kunagi isu täis. Armukolmnurk mäletad seal restoranis, sõime kana. Ja ma juhtisin su tähelepanu minu rasvastelt huultelt, mida sa meela pilguga noolisid. Lahjale, valkjale, koivale, sul taldrikul? Mäletad? Küsisin, mis tunne oleks olla koib kahe õetava armunud taldrikul. Sa ei mäleta? Ma tean. Ootan. Ootan su tulekut nagu kutsikas, peremeest. Näljasena. Ja kui sa siis tuled pika-pika ootamise peale siis ei oska teha muud, kui rõõmsalt lähtuda. Lootuses, et ehk aimad mu häälekõlast keelesoojusest, käpa pehmusest. Kui palju ma sind vajan? Mõõt. Ühel hetkel mõõt saab täis. Jama, vool on üle pritsinud tükikesi endast, sinna, kuhu sünnis on pritsida. Nii juhtub, kui rõhud erinevad sise- ja väliskeskkonna vahel. Ka nii, et varisenud sisse nina vajub kuklasse, õlad kubemesse, kael kõhtu. Palju pole ju vaja. Piisab, kui sa ütled mu nime, kallis. Ja pritsi. Või varisel. Idüll ära pereta, kallis, palun hoian õhus. Mulle meeldib, kui sa lendad nii uned kõhus. Kiri kallimale rindelt. Kui ma oleksin sõduri jalg siis ilmselt haiseksin rõvedalt. Kuigi ei saa välistada, et on sõdureid, kelle jalad ööpäevaringset aasta läbisest saapas olemisest ei lähegi haisema on põhimõtteliselt haisu vabad. Ja veel on võimalus, et mõni moodsam sõjard kasutab jaladeodoranti ja seeläbi hoidub haisemast. Kui ma oleksin sõduri jalg, siis ilmselt haiseksin rõvedalt. Seenhaigused külastaksid mind perioodiliselt, varbaküünte hingeelu keeraks värk kohe päris kindlasti perse ja nii edasi ja nii tagasi. Rääkimata sellest, et mul tuleks minna läbi tulest ja veest. Ja mille eest? Selleks, et mu külge poogitud sõjard saaks minuga peksta, kubemesse pastast, kustutada, koni, astuda pükse üles, rebides kogemata oma sitahunnikusse ja selle kõige juures jääda lootma et ma kuhugi turvalisse kohta maandan. Alkoholikuuli või suure armastuse mõjul pauguga luugid peaks sulgema. Ühesõnaga, kallis, ma tahan, et sa saaksid aru et ma kõige parema meelega oleksin su õide puhkenud tuhar hetkel, kui mu käsi seda silitab. Või kõdine kõrvanibu, mida parasjagu näeksin. Ja et põhimõtteliselt tahaksin. Ma hõõruda hambaharjaga su mõnukeskusi ja mitte kasarmu põrandalaudu sogase kraavi vee asemel ahmida pitaminiseeritud viina surindadelt. Selle terviseks, et maailmas kestaks rahu ja võimalikult vähesed isendid oleksid sunnitud olema haisev sõduri jalg. Miks minust ei saa jumala poega? Kujutle, et just suudlesid jumala poega. Või olgu jääda sündsaks jumala pojapoega. Mida sa ütled, kui sellesama mehe liha, kes just sind oma jumalikkuse puudutas, tõuseb igal jumala hommikul surnuist kõikide maailma naiste silme all apseks iidoliks. Mis arvad? Armastab ta sind, on tal sinu jaoks aega, kui 50000 vannutatud kardinali pidevalt võtavad, suhuta ihu armulauas? Karikad iial ei lõpe tühjenemast. Palved, appikarjed, süüdistused. 24 murd, seitse postkasti Potsetamast. Näed nüüd, kallis, miks minust ei saa jumala poega? Sest ainult sina, mu arm, oled oodatud armulauda sina vaid oled määratud astuma mulle ehitatud katedraal idesse jooma veini Moveenidest. Olen astja sinu jaoks. Kui jumalannat koidikul Kui jumalannat koidikul kaovad kõiksuse kohvikuisse kauplema öö jooksul küpsenud maailmadega hiiliks sina haldjast kojast, poetad põlle palakese pihta pandud ahjusooja universumit ja poed mu kaissu. Mõnus, mõnus, mõnus on sängis muredaid maailmu mugida. Osa neist pudeneb linadele ja need väikesed nähtamatud palad kõditavad koledal kombel kui sinuga hilise õhtuni hullal. Mehaanikaluba ma seletan sulle, kallis mehhaanika aluseid, MINA OLEN kolb sina silinder ja kui ma suurest erutusest su sees plahvatan sädet meis selleks ju jagub siis hakkab mootor tööle ja nii lihtne see on. Ja ainus lahendamata küsimus, millele ükski mehaanika tõde ei ole suuteline vastama, on. Et mida paganat kogu selle tohutu jõuga peale hakata. Ma olen siin kallis narr, kuidas üks tunne võib olla 68 küljega just nagu 60 kaheksaküljeline münt mitte arvudel tunnetega suurt pistmist on, sest mil moel väljendada armastuse temaatilist mudelit? Kas kedagi armastada tähendab sulgeda ta ruutu? Või ülendada kuupi? Võigas kuupjuur? Kurjajuurest võetuna on headus. Kurat, seda võtab jumal teab, miks ometigi on nii, et saatan ja issand, ühe pereliikmena ei suhtle. Tulevad koju, lülivad sisse, teleri tuimalt toimetavad üksteise kõrval issanda, näe, Khani võlut sügab kõhtu. Saatana poiss vaesekaga mängib vaibale rongiga. Ja nii kuradi kangesti ihaleb tegelikult isa lähedust. Aga meie isa on autoriteetne. See on tema töö ja väike õnnetu saatan peab jääma üksinda. Sest toimub jumala laia selja taga, kuhu sotsiaalametniku silmad ei ulatu. Ahjaa armastusest tahtsin kirjutada. Niisiis, armastus mitmepalgeline nagu 153 miljoni palgega neitsi kes diskoteeki minnes kõik palged madal eri värviga et iga suudluse jaoks oleks vääriline krunt. Kuidagi käest ära läheb see luuletus. Kas kardan midagi? Kas kardan välja ütelda seda, mida ma välja ütelda kardan kui nüüd väga otse küsida. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile. Mind on alati huvitanud liks Jeesus pidi iga tähendamissõna alustama parasiitsõnaga. Et armastus on saatana poisi ja tema isa vaheline lahendamata küsimus. Issanda uhkuse, poja veritseva hinge nimbus katab kõigi armastatud meeste kõrvad sel hetkel, kui nende ilusadlembesed mõistlikud naised neile sosistavad. Maailma kõige lihtsama tõesemad tõe. Ma olen siin kallis. Armasta mind. Issand, helesinistes dressipükstes. Issand, helesinistes dressipükstes lammutab vana arvutite esikus sõbralik aval pilk alati silmis kylamas. Valged-triibulised sokid, põhjapõtradega, T-särk. Selline on mu issand. Kaks keeru kohta keerubid peas, juuksed nende vahelt püsti kui kavalalt kuradil. Asjalik, kõikvõimas. Miks linnud võivad aknalaua peal olla ja mina ei või? Küsib ta. Ja ma ei oska midagi vastata. Tänase saatetekstid on pärit debütant Meelis Oidsalu jumala kihtist luulekogust luges näitleja Janek Joost. Tekstid salvestas helirežissöör Külliki Valdma. Muusikaliselt kujundas hirvepull värk. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.