Plaadipõgenik. Plaadi põgenik. Ja paadipõgenik on jälle tagasi, jätkame teist saatetundi, kus pianist ja helilooja Olav Ehalaga ning räägime tema meelismuusikapalade vahele juttu muusikast, elust ja kõigest muust. No üks lemmikuid, kes ma tean, sul on siin oma lell ja tema käis ka jazzkaarel Eestis esinemas küll sellises minimalistlikkus koosseisus, kus oli siis selline hollandi pianist, kes trummeldas seal klaveril väga energiliselt mängida ja ja ta siis laulis, vahepeal ise saatis ennast ka klaveriga, kui rahule sa jäid selle kontserdiga? Lootsin paneelilt oodata. Teadsin ja ütled, et see peab hea olema. Pianist üllatas mind muidugi ennekõike, kuna ta oli pime ja jube ja pianisti juures virtuoos. Niiet pettuma ei pidanud selles kontserdis, aga ta ütles, et võib-olla ka mingid ilmselt. Sest tatar katarsise ei tekkinud, aga, aga igal juhul oli see esinemine hea. Ja korduvalt olete nimetanud mu lemmikut, ma rõhutan veel, et need on nüüd ütleme teatud elu eas mis, mis on mul iste käes olnud, ent plaadid ja põhjus oli ka ikkagi selles just et seda, seda muusikat sai ainult kuskilt välismaalt ja meie raadiojaamadest mängitud. Aga mu muusikaline maitse on kindlasti laiemapõhjalisem kui ainult need, ma ei hakanud täna siia Hendellid või Mozartit või siis uuemast muusikast Helena Tulve sulavõi midagi niisugust asja tooma, sest see võtaks nende asjade mängimine poolikuna ei anna seda elamust. Ja, ja sellepärast on see üks pisikene osa sellest muusikast, mis ma olen kuulanud või kuulan. Aga see jah, siin on veel helikontsert, ajendas mind välja otsima riiulist ka paar tema omaaegsete plaati ja mis siis mind väga köitsid ja häid lauljaid oli, oli tegelikult ju mitmeidki. Aga panelli puhul mõjutasid mind emotsionaalselt tema tema kompositsioonid või. Mulle meeldisid, et need ei olnud lihtsalt nii mingit poplaulukesed, vaid need olid ikkagi juba lood midagi nimetada kompositsiooni teeks nii, et võtaks siis ma arvan, et see järjekord oli niimoodi, et selle plaadi ma sain esile seda, et võtame siis selle esimese plaadi pealt, mida ma nüüd ei ole siis ka kindlasti. Ma ei ole seda siis muidugi veerand sajandit kuulanud lähele riski peale välja, võtame ka siis esimese loo, vaatame, mis sealt tuleb. Siinowanellija law my life, sellised plaadid nagu Chistab detsembrini aasta siis oli, kui siit vaadata midagi 70.-te lõppu, läheb see siuke 76 ja 76. Nii et selline aeg. Aga sinu päris selline muusika, see on, üsna võiks ju siis öelda, et häiritud isegi sellest, et tegelikult lisaks kõigele muule saimegi, mainisid, et oled heliloojate liidus ja ja istud kõiksugu nõukogudes ja koosolekutel, oled kunagi Kultuurkapitalist praegu ka praegu ka, nii et noh, et seda enam seda tööd jagub niivõrd palju, et kuidas see nii-öelda riigiametnik ja helilooja siis käsi käis, sõbral käsikäes sõbralikult käivad. No riigiametnik ei saa öelda, sest riiklik on ainult muusikaakadeemia. Heliloojate liit on mittetulundusühing ja ja kultuurkapital on, on see omapärane struktuur? Unikaalne maailmas suhteliselt lätlastel ainult midagi sellist meie järgi tehtud. Et need, need ei olegi selles mõttes riigiameti taga heliloojate liidu amet on kaasa toonud selle, et ma olen ka muusikanõukogu juhatuses ja, ja kultuuriministri kaunite kunstide nõukojas. Jaa jaa. Kuidas niimoodi sõprussidemed teiste heliloojatega untsu ei lähe, selle läbi, et pidevalt peab muudkui mingit asja ajama või, või laabus kõik väga libedalt? Piiteri printsiip vist oli, iga töö võtab nii palju aega, kui tema tegemiseks on antud. Enamus asju ikkagi, mis tulevad, saab, saab tehtud, aga paljudel puhkudel on ka noh, me võime muusikanõukogu juhatuses mõelda küll, et millist nõu me anname kultuuriministrile näiteks muusikavaldkonna arendamiseks kui, kui seal ei ole ressurssi, millega neid arengusuundi toetada, no siis pole midagi teha ja sest me oleme ikkagi mitte seadusandlik, vaid nõuandev organisatsioon. Aga eks ikka kõige selle kõrval on ikkagi võimalik, nagu ma ütlesin, aega leida ka loominguga tegelemiseks ja ka mängimiseks, sest tegelikult mängin ikkagi praegu ka filmide väga-väga laialt, aga Lembit Saarsaluga koos meil on. Džässiajalugu tutud tutvustavat kava, mille me teeme Eesti kontserdi kaudu koolides. Aga siis, siis me mängime Lembitu koju tuua on aga, aga meil on ka. Kellega me niisugustel ütleme, tellitud üritustele. Aeg-ajalt mängime sellist Tšassiliku muusikat. Nonii, sest et see ei ole meil kellelgi ilmselt niisugune põhitegevus ja tingimata elatise teenimiseks vajalik aga vahel vahelduseks väga mõnus. Ja, ja see, see jutt käib siis suust suhu või kõrvast kõrva, niimoodi. Üks on kuulnud, kuskil, kutsub, teine kuuleb, kutsub, ja nõnda see asi ei käi. Nii et mul on veel see selline tegevus, kahvel paralleelselt. No kuulame vahelduseks muusikat, siis räägime edasi eesti keeles. No ma mõtlen, mida siia nagu hoopis vahelduseks pakkuda. Äkitselt üks niisugune plaat, Andreas Haider, me oleme harjunud nägema harfimängijaid vaheliselt sümfooniaorkestrites kammerorkestrites ja enamasti mängivad seda instrumenti naised. Aga kusagil perestroika ajal, kui siin käisid mingid ameerika muusikut lauljatar sendil laupäev oli nende hulgas ja korraldati kohtumine Eesti muusikutega ka Viru telli seal varietees. Ja seal me kiigelaulukuubikuga siis esinesime, laulsid seal mingeid minu laulu ka ja siis sellel osa mõnigi asi tekitas jänkidesse elevust, et nad ei oleks osanud oodata siit midagi niisugust. Aga minus tekitas elevust see, et, et nende poolt oli siin üks harfimängija, kes ei mänginud üldsegi mitte seanssi või midagi niisugust, vaid tõelist Tšassiliku muusikat harfi harfi peal. Ja see andres veider eksmeessoost harfimängija. Siis selle nimel ma kuulsin hiljem ja siis hakkas neid ka huvitavat, mis siis, kas igaüks mees võib teha hoopiski nii-öelda rütmimuusikas, kuulaks siis sellelt? Sellist meeleolu muusikat siis Andreas soojendwiderilt ja ja jätkame juttu tänase plaadi põgeniku külalise, Olav Ehala ka eesti heliloojate. Kui head elu nad siis praegu tegelikult elavat on meil siis, kas rajal oli helilooja elu palju roosilisem kui praegu või on praegu kuidagi see loominguline vabadus palju suurem või paneb siiski kapitalism mingisuguseid piirid peale ka? Vabadus on kindlasti suurem ja ja nii-öelda läbilöögi võimalus maailmas ju on tohutult avaram kui nõukogude ajal, kui see, see oli tihtipeale seotud sellega, et mingid mingid autoriteedid nii-öelda valisid, keda, keda mujale lasteaia, kellelegi, kelle muusikat mujal mängida, loomulikult. Hea muusika levis ikka nii või teisiti nende nende riigijuhtide kiuste. Aga tänapäeval jah, need võimalused laiemad. Samas ütleme Kui mainida, siis midagi materiaalset poolt, siis ütleme nõukogude ajal võis. Ühe muusikafilmi muusikalise filmi või, või ühe sümfoonia honorari eest juba vaadet autost. Aga tänapäeval samasuguse asja honorari eest midagi midagi sinna poolegi ei saa, et väga Need, lihtsalt honoraride võimalused on väiksemad. Mis puudutab just, ütleme siis seda ütleme siis, süvamuusikat sisele, levimuusikas on võib-olla võimalused rohkemad aia selles süvapooles. Noh, õnneks on olemas institutsioonid nagu kultuurkapital ja ka kultuuriministeeriumil on ju heliteoste esiettekannete õiguse ostmise rida eelarves seal komisjon, kes, kes toetab neid tellitud teoste esiette, need. On on tugi, tugi olemas, nüüd ka? Jaa. Jaa. Mina ei nostalgiliseks küll kuidagi siiski selle nõukogude aja järele, aga ma ei ütleks ka, et meie seltskonnas selle hääl midagi, midagi hullu oleks. Olnud loomevabaduse piiramise, no loomulikult see sa võisid teha mingi asja ja kui vaadata, et see ei ole niisugune sobilik, siis seda lihtsalt ei mängitud kuskil ja instrumentaalmuusikas see ei saanud olla takistus. Tekstiga muusika puhul näiteks oli mõeldamatu mingi vaimuliku teose Loone sel ajal, aga noh, siis mõnigi mees oskas kavaldada. Teame, snike kirjutas reekviemi teatrimuusikana lavastusele, näed mingi Moskvas seal mingi klassikalavastus, kuhu, kuhu see nagu Don Carlos vist oli lavastus, kuhu. Leidis põhjenduse ja teatrietenduse sees, seda ei sans keegi nagu takistada. Aga ütleme, et et niisuguseid piiranguid Ma olen, tahab, kogemusestki on näiteks. Lavastuses Jonny, mis oli siis ütleme, niukene rokkmuusikal või midagi niisugust, kus suurem osa oli minu muusika, see oli koostöös, seal oli ka Kappeli ja Nõgisto ja Volkonski muusikat. Kuskilt ei, no lihtsalt oli vist üks üks luua siis logistrilt oli isegi veel mitu. Ja seal mõned paar lugu millel olid Eesti klassikust poeedi August Sanga tekst. Nende tegime siin raadiost salvestusega, aga nende fonoteeki pandud pandi kohe arhiivi ära. Ja mulle selgitati, et selliseid tekstiga lugusid, mis alates lasta et me ei saa iga laulu ees hakata selgitama, et sellel on hoopis teine tähendus. Noh, nüüd mis tekstile tahe, see keegi ei piira. Aga need olid jah, näiteks Laul surnud linnust või laul võimalusest Johnist, neid neid paraku ei saanud. Nõukogude ajal mängida eetris. Nojah, õnneks enamus sinu lugudest on elavad juba teist kolmandat, mõned kümnendatki elu uuesti. Jällegi teeme meie jutu sisse väikese muusikalise pausi ja, ja oleme edasi-tagasi seda plaatide virna nagu kaardipaki käijanud ja Chick, Korea on kõige peale jäänud praegu. Jah, sest tema plaate on mul ka mitmeid ja novel erinevate koosseisudega, aga see mais Spenišhaat Pealkiri, et see on tõeline tõeline tšikorea hispaania süda, tõepoolest, nii et võtame siit siit võtame siis kohe ka esimese loo. Missa. Chick, Korea ja Nov käsu, kes on vikerraadiot või Eesti raadio esimest programmi kuulanud, siis on üsna võimatu, et nad ei oleks seda pala kunagi kuulnud. On see duubelplaat ja see on ainult köömes, mis me siit kuulsime, seal läheb asi veel Hispaaniale. Tõeliseks kütmiseks meiega jätkame Olav Ehala ka juttu ja ja sinu saavutusi on vist üsna võimatu kõiki siin saates lahti rääkida, üles lugeda kõiki neid teatrietendusi, millele sa muusikat oled teinud kõiki neid animafilme, mida sa oled aidanud helindada samuti kõiki neid üksikuid laule, mis on neist esile kerkinud filmimuusikat. Milline on kiusatus küsida, milline neist võib olla lauludest, mis sinu käe alt on sündinud, on sinule võib-olla kõige armsamaks saanud ja mille võib olla näiteks taas tärkamises? Sul on kõige parem meel, oli üsna alles paar aastat tagasi ka sulle pühendatud kontserte Tartus, mis oli fantastiline. Jah, nad see seda varem ka küsinud, kuidas sa ütled oma oma suure pere laste hulgast, millele sõnul on, eks ole kõige armsam, et seda on pea võimatu öelda? Tihtipeale on ju nii, et viimasest tööst jäävad veel mõneks ajaks tiirlema peas. Lood aga noh mida mida oluliseks pidada? Võib-olla üks oluline laul mõnda jaoks oli, siis võta mind lehtede varju ja seda võib-olla selle tõttu, et selle selle teksti puhul nad siis ma Takkajärgi nüüd olen valanud, et siis avastasin tegelikult selle eesti keelega rütmilise mängimise võimaluse, mida ma tänaseni ikka üritan teha. Et sellele laulule eelnenud Laulud olid vast vast noh. Lihtsama aga võib-olla natukene traditsioonilisemad haaratsid, siitpeale siirdusin otsinguid just just kuidagi mingitele teistele radadele. Et seda, seda võin kindlasti rääkida, aga neid laule, mille, mis on olulised, neid on kindlasti palju-palju rohkem noh, kasvõi need mainitud August Sanga tekstidega laulud. Nende Nende sõnum on tänase päevani oluline ja, ja nende nii-öelda kompositsioon on ka noh, mitte mida niukene lihtne poplaule. Aga ikkagi midagi muud. Ja noh, eks kus, kui hakata mõtlema nukitsamehe peale seda filmimuusikat tehes ei osanud ette kujutada, et sellest tuleb veel hiljem teatrietendus ja et need laulud hakkavad iseseisvalt elama. Tahes-tahtmata pean ütlema, et seal on üks oluline etapp loomingus. Aga loomulikult jällegi, mis on nende laulude edule ikkagi kaasa aidanud, on, ma arvan Juhan Viidingu väga ilusad ja väga lihtsas, aga, aga sügavamõttelises eesti keeles kirjutatud tekstid et nad on ka olnud, siis pole loomiseks väga inspireerivad. Ja muidugi on no mul on pikaajaline koostöö lähelodoolaga sõbraga, kes, kelle tekstid on ka lihtsalt lihtsalt vaimustavad, sest tema on suuteline tegema ka teistpidi idas, suuteline ka valmis meloodiale tegema, tame mõtestatud teksti, mitte lihtsalt täitma seda silpidega, nagu vahel on. Ma leian, et muidugi loogiline lähenemine laulu loomisel on ikkagi see tõuge tuleb tekstist sedapidi, mina, mina kirjutan niimoodi, kuigi nooruses on paar-kolm laulupeo vastupidi. Aga ma pean seda siiski loogilisemaks. Sest nagu inspiratsiooni tõuke saab Tekstist. Noh, ka selline võimalus on nagu näiteks Tõnis Mägi, kes on nii-nii teksti kui, kui, kui muusika autor, et see nagu vanaaegne pardide laulan, laulikute meetod. Seda ma tean ka väga normaalseks, aga aga, aga vastupidine on siiski ma tean, et väga paljud harrastajad teevad vastupidi, et noh, teeme ühe viisikese valmis ja nüüd noh, keegi teeb see sõnad peale. Leelo puhul on see oskused, et ta suudab ka siis kirjutada hea teksti, miks ma seda tean? Lihtsalt üks minu laul, millel oli algupäraselt lätikeelne tekst ja hiljem Läti filmi jaoks oli tehtud ja, ja siis leelo kirjutas sellele eestikeelse teksti nahk küll selle sisu põhjal, aga ikkagi oma, aga ilusa tekstis laulan põlev puu mis ka omal ajal siin ühe lauluvõistluse võitma, siis on see idee, mulle sellepärast tuligi, et seal filmis, mis oli nagu Raimonds Pauls, elulool põhinev film. Seal oli ka üks episood, kus üks laul peab võitma nagu lauluvõistluse. Sest ma mõtlesin, et proovime reaalselt ka järele, et kuidas läheb. Läkski nii, et vähemalt elusis markeeris tegi järele silmi. Meie aga võtame järgmise, plaadisid virnast, Emerson Lake daame. Jah, see on plaat, mis kindlasti leidis väga laialdast vastukaja, Emerson, Lake ja Palmer kooslus üldse oli huvitav, aga aga see Mozovski pildid näituselt? Rock variant nii-öelda, see oli uudne ja huvitav. Tänapäeval me teame, et on ka vastupidi, annan sümfooniaorkestritele seatud muusikat. Aga, aga see, see lähenemine tol ajal oli jah midagi ootamatut. Et võetakse tuntud klassikaline asi ja, ja tehakse seda sellises põnevas koosluses ja muidugi tolleaegse elektroonika saundid, need olid ka uudsed, need kuulame killukese siis Mossovski pildid näituselt. Emerson Lake ja Palmeri. Säh sulle klassikalist muusikat, Emerson Lake on siis oma jälje jätnud ka klassikalise muusika töötlustesse, meie räägime jällegi tänase paadipõgeniku saatekülalise Olav Ehala ka edasi juttu ja, ja päris tugevalt jälje on jätnud ka Eesti sellise populaarmuusikamaastik, kus ka üks selline vokaalkooslus mis on paljuski sinu vedada olnud ja sinu loomingut esitanud, selleks on kiigelaulukuuik. Et lisaks kõikidele muudele mõjutustele on ikkagi inimhääl ka ju seatav ja, ja selline mitmetähenduslike mitme mitmepalgeline, et kuidas kiigelaulukuuik sündis. Kiigelaulukuuiku vedaja on muidugi olnud Riina Roose algusest peale aga mina olen nendega teinud siis koostööd, nüüd juba ma ei tea väga kaua aega. Ta sündis nende kooslus niimoodi, et nad õppisid. See esimene koosseis õppisite tänase nimega, siis Otsa nimelise muusikakoolis ja enda lõbuks tegid seal natukene ühtteist, laulsid Riina on mulle rääkinud. Nad läksid Tõnu Kaljuste juurde mardipäeval niukseid, Marttilistade laulsid talle seal midagi. Ukse taga. Välismaa seadete koopia noote ja tegeles nendega mõnda aega ja siis oli kunagi tänasest vähe, aga et, et noh et keegi teine saadaks, et ta ise ei saada, siis läks Malletetel. Et üks niisugune kooslus ja see oli vist üks Fila kammerkooripidu minu juures kodus, siis nad ei olnudki veel meil, aga nad olid seda Ellerheina kammerkork. Ja siis täna oli kutsunud sinna, et oma koorilauljad Teile ka väikese üllatusena tuleb esinema üks kool ja noh siis siis selle kiigelaulukuuik tuli lauliski, siis nad mõned niuksed välismaha džässiseaded ja ma ei tea, mis seal veel. Ja, ja siis siis ütlesin järgmine kord juba Tõnu kutsus mind neid saatma mingile esinemisele. Ja siis kuidagi orgaaniliselt läkski see asi niimoodi. Jäin nendega tugevasti koostööd tegema, aga, aga ma ei ole olnud kunagi nende nii-öelda vedaja, pigem nemad nemad mulle peale käinud. Ja see üks minu loominguplaat Nende esituses söönisse initsiatiiv tuli ka ikkagi nende poolt eelkõige Riina Roose, Bolton, aga selle üle on mul väga hea meel ja me oleme tõesti viimasel ajal juba ikkagi väga harva, aga ikka päeval 20 aastat vist koostatud teinud. Ja seetõttu muidugi hakkasin ma huviga kuulama ka igasuguseid välismaiseid vokaaljazzgruppe. Eelkõige muidugi Manhattan Transfer ja, ja Swingers Lemiti. Nende plaadid on mul siin kaasas, et jällegi veidikene muusikat ja siis võiksime võtta ehk märad seal sfäärist mõne hästi hea loo, siin on kõik. Aga no näiteks. Või valid sina, kas tahad kiiremat Faim mõne sellise, mis teeks kohe südame härdalt soojaks? Mailingeelanegi rajaja. Kui nüüd, siis tõesti sees läks nii toredasti soojaks, tunded mõnusaks, siis ta on ka mõnus paslik rääkida sellest, et kuidas tegelikult pere on sind toetanud nende aastate jooksul ja näiteks sinu lapsed, et kuivõrd muusikameelseteks nemad on kasvanud ja, ja kas nemad kannavad ka seda kõike edasi, mis, mis sina oled oma elus loonud? Ma arvan küll jah, sest ega see on nagu mingi haigus, millest lahti ei saa. Tütar on viiuldaja Vanemuise orkestris praegu lapsepuhkusel poeg kes on siis 10 aastat noorem tütar, saab just 30 poega, 20-l poeg käis kolm aastat reaalkoolis ja mõtlesime, ehk kasvab terveks, normaalne nime. Aga leidke helid, levi läks jälle muusikakeskkooli ja nüüd on otsaga muusikaakadeemias ja, ja ka paralleelselt otsa koolis, sest teda huvitab väga see helirežissööri rida. Akadeemias ta õpib klaverit, noh, ei tea, mis, mis tema erialaks saaba, eks talendiks otsivas faasis, aga vaieldamatult musikaalne. Tavaliselt on ikka pere pere kiitus on see, mis on kõige-kõige olulisem, et kui palju tuleb tõesti näiteks poeg või tütar või kaasa otsustab õla peale ütlevad. See on praktiliselt alati niimoodi olnud ja abikaasa tugi ka siis, kui mul on vahel olnud mingi tähtajaline töö, siis on ta üritanud hoida kõik argimured minust eemal ja ja, ja pole lasknud kedagi velo juurde ka. Mingid telefonikõned, näiteks keegi ei tahtnud, on ära öelnud, et ärge praegu tulid ja, ja niimoodi on saanud niuksed kiireloomulised asjad rahus ära teha ja sedagi vahel tore vaadata, poeg. Vahel mängib mu lugusid, tulen koju, kuulenegi mängib, mängib midagi mina seal, sest ta pole veel sellist toetust saanud, mida ma ise tegelikult akadeemias tudengitele teenida, sellist vabamat, mängu vaba klaverisaadet. Aga mul on ju mõned noodid kase, Vanemuise etenduse lumekuninganna klaviir. On olemas Buratino ja nukitsamehe klahvile. Vahel kuulanud, on jälle võtnud mingi asja sealt ette ja mängib ja minu teada isegi muusikakeskkoolis tegi mingi Iseseisvate palade vahe vahearvestuse kunagi ühe, ühe velo klaverisaatega ütles, et see läks loo eest väga hästi, need loomulikult, seda on. Meeldiv tõdeda, et ega talle läheb see korda, mis ma teinud olen. Meeldiva muusikaga jätkame ja vist ikka veel vokaalansamblite. Ma mõtlesin, et rail grupp Rootsist on üks selline kooslus, kes on käinud Eestis juba korduvalt esinemas. Tema koosseis on aja jooksul muutunud, aga esimest korda sain ma, neis toimub ka pea paarkümmend aastat tagasi. Üks hea tuttav Rootsi koorijuht puu Johanson, kes oli, oli ühe Stockholmi muusikakooli, kus põhiliselt ongi selline koori koorilaulu suund. Selle koolijuhataja oli tema kinkis mulle kunagi rail grupi esimese plaadi, ütles, et kuule, Need, need on meie kooli vilistlased, et tegid juba kooliajal selliseid bändi ja nüüd ma tean, et nad suurem vähemalt pooled on, on selles algkoosseisust. Ja hiljuti käisin nad ju ka Tallinnasse Antsidele kontserdi ja, ja ma omandasin sealt nende viimase plaadi. Nad ei pea eriti sümpaatselt. Mõjus üks kuidas öelda, lihtsate vahenditega tehtud. See lugu näitab, kuidas idee maksab, see on niisugune põhjamaiselt karge, kena lugu, millele väga lihtne meloodia mida korratakse nagu rondo farmis või aga iga ring on natukene midagi, tuleb juurde tõus, tõus ja siis tuleb lõbuks jällegi langus. Aga loomulikult on vaja vingeid hääli ja, ja häid lauljaid, et et selline asi toimiks. Aga hea näide sellest, kuidas lihtne asi võib mõjuda väga-väga hästi. Nõnda siis karged muusikate õpilt jõeta oli selle loo pealkiri, mis muuseas Tallinnas meil Estonia kontserdisaalis kõlasid oli tõeliselt muljetavaldav. Olav Ehala jääb meil üle ainult öelda veel suur-suur, aitäh, et sa olid nõus tulema siia plaadi põgeniku saatesse, meiega oma muusikat ja muljeid jagama ning jääb veel üle ainult kahetsusega tõdeda, et plaadipõgenik võiks edaspidi ka kolmetunnine saade olla. Lõpetuseks, kui me esimese saatetunni alguses natukene mainisime ka kihvt järjetid, siis oled sa valinud temalt palasele paadipõgenikuna. Aga ma arvan jah, et see on tore, nii sinna sillavorme. Kui sai alustatud selle Charles Lloydi kvarteti-ist, kus noor sky Chavitali pianist Tallinnas ja mina seitsmeteistaastasena seda Lailina sain kuulata, siis on paslik ehk täna lõpetada meister kiitšarletiga. Sest see tema Kölni kontsert, mis on puhas improvisatsioon, praktiliselt neli vinüüli külge. See on üks, üks uhkemaid plaate üldse, mis, mis plaadi maailmas on on ilmunud ja, ja seda on nii palju tiražeeritud. See on loomulikult olemas ka Tseedina tänapäeval, aga minul on ta juhtumisi siis omal ajal hangitud vinüüli näha mängimegi sissid vinüüli pealt. See on muidugi tõeline meister, kes valdab nii klassikat kui džässi, kui vabaimprovisatsiooni. Sellepärast sobilik lõpetaja.