Talv. Lumi maja ümber igal pool. Ja jalal krigiseb. Tere õhtust, et läheb toimetaja maris Johannes Talv sean Hasso Krulli luulekogu, mis ilmunud 2006. aastal. Jäätekste loeb sealt Gert Raudsep. Talv lumi maja ümber igal pool ja jala all krigiseb. Ei ole vaja kõvasti astuda. Külm. Krae üles tõmmatud. Sall kaelas. Päike läheb varsti looja. Külmem on veel. Ajalehed ilmuvad iga päev. Ega ma sellepärast veel loe. Puud maja ümber ikka püsti. Lume lahmakad okste peal. Mis viga neid kanda, kui sulailma juba oli? Ahi köeb iga päev aga ainult siis, kui mina tuppa kütetoon leegi üles. Suured aknad küll kahel pool, aga mida ei ole? Seda ei ole. Valgust. Kui palju teda ongi vaja? Jala ette ju näeb? Arvuti istun monitori taha, aga ikka ideede ööd. Muusikat otsin laisalt, siis kuulan. Juba ongi pime. Eks ole juba aeg viimaks magama minna. Vabaduse kell olevat seisma jäänud ja seisnud kohe hea tükk aega. Mõned ütlevad, et veel palju kauem. Keegi ei märganud seda. Tõepoolest. Lamasime voodites lamasime, magasime vabalt. Nüüd ma lähen kööki. Ta on külmkapis pisut sääse oli paragripi vastu, see on hea. Suvel ajab laiskust ära. Talvel ei. Talvel ikkagi ei. Kuulasime muusikat, selles oli juttu Ariadne õest. Mis temast sai ja mis sai tema imelikust labürindist. Poliitus. Labürint tallatud lume sisse. Kevadel sulab ära. See luulekogu Talv on esmapilgul kui väike Winjet või siis lohutav teekaaslane kes talve tülpimust aitab peletada oma miniatuurse vormis. Talve kogu ilmutas Hasso Krull kahe suure ja mõttemahuka teose vahel. Üks neist on koguni eepos lugulaul meeter ja demeeter. Teine essee vanarahva kosmoloogiast loomise mõnu ja kiri. Autori kommentaar sellele kooslusele. Ta on ikka märkmed sinna juurde meetodemeetria loomise mõnu ja kiri, need on nagu mingi tipifon küll või et sest üks on Eesti asjast ja teine on kõigest muust. Et neil on siis mingi väike niisugune õrn niidike ühendab neid seal loomislaulu kaudu. Aga see Talv on tegelikult, ta on hoopis niisugune isiklik ja noh, seal on ka ühte ja teist sellest samast registrist, aga see on kõik. See on kõik niimoodi oma märkmetena loomise mõnusat kirjuma kirjutasin ta kõige hiljem meetrine diameeter muidugi on väga hea. Aga ikkagi ikkagi see talveraamat don isikukesksed märkmed asjadest, mis, mis mujale ei mahtunud. Talv, see on ikkagi seisund, mis tähendab seda, et kõik puhkab, kõik vaikib. Inimese käe tehtu on jäänud lumevaiba alla, see on minu jaoks talve tähendus, mis on teie jaoks talve tähendas. Kõige paremal juhul ta on jah, niisugune teatav endassetõmbumine võib-olla ka mingi talveunemoment tuleb juurde teisest kirjast, kui on selline tugev välis- ja siseilma trass, eriti kui ikka on juba korralik pakane siis on hästi kerge hingata ja kuidagi meri läheb paremini käima, nii nagu ta muidu kunagi ei liigu ja mõte töötab ja kogu see kontakt ümbritsevaga tegelikult on hästi kiire ja hea. Kanalid avanevad, nii et ei mingit talveund. Kuidas kunagisest talveuni on jälle? See on see esimene faas, niisugune endasse tõmbumine, kesta ümber loomine, niisugune ummistumine. Aga siis ühel ühel hetkel jah, kui on, kui on õiged temperatuur ja, ja peab olema talve kõrgrõhkkond, siis oleks nagu mägedes. Siis on väga hea olla. Eks ma seda seda silmas pidasingi, vot tänavu talv ei ole lihtsalt olnud, et seda õiget talve kõrgrõhkkonda oli paar nädalat ja nüüd paistab juba selline märtsi läga olevat igal pool ümberringi, et kes nüüd jõudis kiirelt haarata selle aja ja sai sealt midagi, aga, aga mina olite jõudnud vilksas mööda talv. Kui haarata nüüd teie loomise mõnu ja kirja järele, siis meeldis mulle siit üks muinasjutt või lugu mehest kes oli lauluta ja koiott tõi talle laulu ja siis sai temast laulu vägev. Kui nüüd teise oma rolli püüaksite lahti mõtestada, siis võtate selle koioti rolli või, või jätta siis selle lauluta mehe ja laulu vägeva vahele. See on niisugune mõistujutt, päris koiott Irolli ennast asetada ei tasu, tema tõi muidugi laulu, aga aga inimene ikkagi peaks niimoodi mõtlema, et tema nüüd on, on see laulutooja noh, välja arvatud siis, kui ta on vahendaja. Ma olen tõesti püüdnud olla tundnud end ka olevatki erinevate kihtide või sfääride võib-olla erinevad maailmade vahel nagu vahendaja või sildade tegija, aga see laulu vägeva lauluta, mehe jutt, see on niisugune hästi tähtis. Hoiatuslugu moraal on seal ju väga lihtne ja ilmne, see inimlik moraal, inimlik moraal on see, et Diaasiagaid tasu liiale minna. Ja ka see, mis tõesti mõjub endale ja teistele. Ta on mingil moel ikkagi inimlikult piiratud. See piir tuleb suhteliselt õigena kuidagi väga tabada, endal horisondil silme ees hoida, muidu muidu ei saa jätkata, et on inimlikust seisukohast jätkamise küsimus. Peetakse oma piire silmas. Aga teisest küljest kõik need vormid, milles me elame ja mida me kasutame, mis meid taastuvad ja ümbrust taastavad kogu inimlikku kogukonda. Need on mingil moel, nad on ikkagi jah, antud sellise kingitusena. Selle saladust me ei tunne. Ega väga palju iseennast selles aidata ei saa, siin peab lihtsalt lootma, et, et kingitust ei võta tagasi. Jätkame tekstidega Hasso Krulli luulekogust, talv loeb Gert Raudsep ja muusika valib Virve Kulver. Soe toas on soe ja ahjus on soe ja õues on soe. Null kraadi ja päike paistab heledasti. Nii heledasti paistab ainult talvel. Ainult talvel lume peal paistab. Ja jää purikatest paistab läbi. Purikad helgivad, tilguvad. Nad on jääst sulategi, purikad, sooja ilmaga jääst ja sula sulatab sooja ilmaga purikad sulavad ära ja vesi voolab maa-alusesse labürinti. Siuglevana. Vesi aluses labürindis oma kodus. Oli pehme küll. Käisin päriselt väljas ja oli pehme, lumi. Jääkülgsus kanna all ja üks herilane oli puudega tuppa tulnud. Viisin ta uuesti välja, tikutoosi sees, suur ilus paks. Ahju ees hakkas tal soe. Ta hakkas halgudel kõndima. Inimene märkas teda. See olengi mina, labürindi valvur. Võtsin tikutoosi ja sinna sisse ta krabisema jäigi. Nüüd vin herilase õue, paks kohev lumi, ilus suur, eks sealt puurida, seest manid, halgusid, toon jääks sinna puurida siis selleks herilane jälle tagasi. Kas herilase meelest lumi on paks, ilus ja kohev. Kas lumi on herilase moodi? Balti jaamas. Parane keskpäev, hiline hommik. Rohelise turu pika, tühja rohelise leti ääres. Päike paistab otse silma, lumi sulab silmaga nähtavalt. Mööda lähevad igapäevased rändurid ja balti jaama alalised elanikud. Kui lume sisse visata koli, siis lumi ei lähe mustaks. Lumi on ikka valge ja pimestab. Suur tõsine vanamees seisab keset teed. Lähen temast kaarega ringi. Ta hingab sügavalt sisse ja teeb kepiga esimese sammu. Rongis nii aeglaselt pöörab päike raudteele vastu müts ja kindad, vastasistmel. Väsinud soojad. Tassi soe siis külm. Siis soe siis polegi enam must kassihall, kas võtavad minu koha ja magavad loode ja kirde suunas. Puudega laps kasvas suureks ja nüüd on ta hull, laps käib ümber maja lumiseid radu mööda. Ja räägib kogu aeg. Nagu vestleks kellegagi. Puudega aga ei, veel teed. Lähen tagasi muusikakäikudesse, kus on see koht, kus ma pean ohverdama? Mõtete suits tõuseb üles suure sõnni vägeva haisuga, veri voolab. Tunnete holokaust labürindis. Demokraatia see on omamoodi kastisüsteem. Kõik inimesed jagunevad orjadeks, keeriusteks, röövliteks ja ihukaitsjat, eks. Peale selle on olemas kastivalised kogukonnad. Kõige kõrgem austatum ja rikkam. Kasta muidugi röövlid. Suurematel röövlite suurust ei julgeta isegi kadestada, see liigub ja loob ja lehvitab ja põlvist põlvini kajab. Suurematest suuremat ei ole veel keegi näinud näost näkku. Ilmaasjata sina ei pea suure röövli nime suhu võtma. Ära nimeta. Orjaorjaks ega isegi keeriust kerjuseks. Nad kõik võivad pahaseks saada, eriti orjad. Ja kõige suurem jõud ongi orjade jõud. Röövlidki ei pääseks orjade viha eest. Kui orjad Poleks harjunud orjama. Ja kõige suurem karistus orjalane öelda. Sind pole meil enam tarvis. Tänasest päevast peale su teeneid orjust enam ei vajata. Mida siis teha? Kastivaline ori ei ole mitte midagi. Kastivalised kogukonnad on karmid, karmimad veel kui kerjused. Karmimad kui ihukaitsjad. Ori mandub, temast saab teiste orjade ori. Orjade, orjade ori, orjade, orjade, orjade, orjade, orjade orje on kõik kohad täis ja neid tuleb aina juurde. Seepärast ori, vali, vali mida sa tunned. Mida sa mõtled? Testid korralikult ära? Üleüldises paanikas jäävad ainult mõned kerjused rahulikuks. Väliselt rahulikuks. Ihukaitsjate nägudelt peegeldub hirm ja õudus, masendus ja lootusetus. Palun tehke ometi rutem. Telekas lahti. Palun, näidake meile demokraatiat, kuidas mässuliste pead lendavad ja veri voolab, kuidas põlevad hooned ja linnad. Kuidas kokpitist tantsivad lendurid. Näidake karjuvaid inimesi, maksuvaid lõualuid, plahvatavaid autosid lakkamatult uuesti sündivad ja kuju muutvaid terminina, mootoreid rohkem terminaatorit. Neid, kelle käes on viimane tärmin kes teevad kords sellele kõigele lõbu. Ja nii on demokraatial Kiisark lõpuga juhtus. Tuntud pangaröövel õpetab Euroopa liidus usutunnistust. Ärgake ärgake. Aeg on tulnud otsida üles meie põhiväärtused. Vana maailm peab mõistma, et sõjajumal valitakse tagasi ainult moraalsetel kaalutlustel. Nii hakkame võistlema islamiga. Mesi tulen ikka Väino juurde, nõmme turul valima kanarbikumett, see on siiruviiruline kullakarvaline, kosmosekärgede maitsega. Väino leilis ja peab kõnet. Tema ümber seisab kolm memmekest. Võtke, võtke, see on hea mesi, ütleb üks. Aga eks ma olen ju ennegi ostnud. Väino seisab sirgelt meepottide taga, silmad kumamas, lai hall habe nagu Tomachock ettepoole sirutatud ja hüüab. Saatis parts märulipolitsei oma rahva vastu. Kõik vaikivad. Ümberringi kaubeldakse õunte ja ploomide, kurkide ja tomatite melonite ja paprikaga. Turu tasane sumin otsekui mesitaru. Väino jätkab, jaan küll politseil on vaja treeningut, küllap hakkavad teised ka varsti midagi nõudma, siis on jälle vaja paasi, kilpe ja kumminuiasid. Osutan meepotile 100 krooni kilo, see siin on 900 hea mesi. Võtan rahakotist sajase väina, vaata mind ja jätkab. Miks neil Iraagile kallale minna? Ma tean küll, relvatootjat ju nõuavad, kogu aeg tehakse uusi relvi, Jaan järele proovida, kui hästi need tapavad. Meie vanamees tõmbab hinge. Panen koti kuldse purgi kestnud ristnumber, üks Musch. Ehtekesed noogutavad, keegi ei vaidle vastu. Mina eemaldan tasakesi langetatud pilguga ja mõtlen, et olen ju nõus. Nagu ma ikka olen olnud ka siis, kui Väino väga vaikselt istub oma meepottide taga. Pilgus kannatlikkus, lai Tomachovi moodi, habe rahulikult rinnal, pikad juuksed, vesihallid, kaabu mõnusalt lontis. Ja siis olen alati olnud Väinuga nõus ja olen ka teha. Pimedus. Ja peol on tuul. Ja tuule sees vesi tormituulevesi vastu silmi vastu nägu vastu vahtimist. Komberdan nii aeglaselt läbi tuule otsekui läbi metsa läbitisniku läbi puude. Need kaks on muutuste raamatust sama märk. Otsekui unes nõiduja teel kauge tähe poole pimeduses. Aga läheb aina libedamaks tuuleveega uhutud lihvitud, siledaks poleeritud muhklike mügarlik aukude loikude lampidega. Kui ilmuks täiskuu, sillerdakse siniselt prilliantselt sädelev teekond. Aga täna on nii pime. Maa peal on tuul ja tuule sees vesi. Näen väga vähe. Taarudes vankudes koperdades komistades liigun ja kõigum tuule käes nagu talvine laev. Nagu mänd, kuusk, vaher, Haabsaar, ükskõik milline puu, terve mets, kui ta kihutab mühinal läbi tuule ja tormi ja vee otsekui unes nõiduja teel läbi kihiliste maailmade kauge tähe poole. Pimeduses. Kõrtsid ühes keerutatakse plaate, üheselt mängitakse lõõtsa, kõigis teistes on lihtsalt lärm. Kõige ajutisem koht. Purju juuakse selleks, et tajuda aega füüsiliselt. Kehaga on tunda aja jagunemist, kobardumist, harunemist, kiirenemist ja aeglustumist. Need on ajamugulad, kambrid peas, ninas. Kaenla all, kubemes kõhus või käsivartes, ükskõik kus. Jutt käib jutust, see jutt käib keha sees keha kaudu. Alkohol hoiab teda käigus. Ta keerleb ühel kohal nagu vurr, äkki peatub, kukub külili. Siis tõmbab keegi vurri uuesti käima. Laua äärele istub tüdruk et kõlgutama võrkudes jalgu. Üks pika ninaga selgeid laudade vahel teeb kõigiga juttu. Mitu ahvatleb ärritab, tüütab veidi hiljem kivipõrandal äkki tema veri. Karvaste kätega mühkam kummardab naise poole, keda ta ei tunne. Harpke nagu vaataks jooni, hoiab peopesade vahel nagu ravitseja. Pilkaga on tume nagu näitleja, vaataks tühjavõitu saali. Kas keegi kuulab? Istun kukil? Mulle lööb vastu selga pikkade mustade juustega mees. See tammepuust lett, minut tehtud. Vaatan tema poole. Siis tal veel on öelda. Temaga väsib, toetab pea minu õlale ja uinub. See muusika polegi muusika. Iga muusika pole sama. Jutt pole päriselt jutt. Aga siin all maha sees on teine kõrts. 10 kingaliste oma. Seal peetakse. Tipulm tantsitakse, lagede peal käiakse mööda seinu. Seal vaikus. Kõik toimub piiramatus vaikuses, otsekui taigas. Seedriga nulud. Piinamine juba kristlik inkvisitsioon tundis kõiki võtteid, kuidas sundida tunnistama osalust koletisi mõtteid kellegi teise peast, mida maast madalast kurnas monoteismi viirus. Aga nähtamatu piinamine hiilib hullus. Aeglane haldamine meedia abil, kuni ohvri jänesekoed võtavad tontliku kuju. Toodavad samu ideid, paljundavad levitavad, võimendavad. See ettevõte peab olema edukas. Selle tagajärgi ei saa muuta. See tuleb igaveseks nagu päikesesüsteem, püramiidid, põletusmärgid, tätoveeringud, meeste ja naiste ümberlõikamine, tuumakatsetused. Vulkaanipursked tuleb 1000-ks aastaks, aga kestab vaevalt poole. Lõppeb äkki nagu keeratakse muusika ära. Ei paugu ega piuksu vaid vaevutajutava klõpsuga. Keel käib suust sisse-välja. Aga kus on tema koht? Kuidas saab sinna keele juurde? Sõna väga otseses mõttes juuresse juure sisse? Selle juureotsad lähevad järjest peenemaks ja saavad lõpuks otsa. Kui otsad saavad otsa eks ole see otsa ots. Keele otsa. Ei tunne Te maitset. Seal otsas on midagi, täitsa, mitte midagi, ütlevad, kui nii võib öelda. Üks punkt. Pindu. Selle otsas on sadu otsas. Ilma otsata, palju algab keelest. Aga kummast otsast seda arutada. Harutada. Keel on terav ja teeb järjest uusi arvusid harusid. Sealt edasi algab maailm. Ilma Ilmata maailmatuma vägevasti. Küüned kasvavad. Siis poola keel aga käib suust sisse-väljaelule asi. Mälu kõik kirjutavad sellest. Mälu on kaotatud paradiis. Kogu Hollywood pühitseb mälukaotust. Selle täiuslikke metafoor on holokaust. Meenutada ikka meenutada seda, mis põles ära, mille kohal midagi ei ole. Tuhk ja süsihävingu hõng. Aga mis siis, kui mälu on vaid tulevikupesa lõputu meenutamine, tulevikutõrjumine ja mälukaotuse müüt? Praeguse inimkonna kadunud tulevikku? Kuidas see kordub? Kuidas, kuidas see kordub, kuidas kordub, kordub see? See, see, see kordub. Seegi kordub see kordubki. See, see, see, see, see, see kordub. Aga kuidas? Kuidas kordub see, see, see, too see, kuidas ta, kuidas see, kuidas kordub, kordub kordubki kuidagi, kuidas? Kuidagi. Kuidas kunagi, kui see, kui see kordus, kordus juba kordus juba korduse kordus veel, see kordub veel uuesti, veel kordus veel uuesti kordus veel uuesti veel uuesti. Lõppema hakkab talv. Nii õues kui eetris. Gert Raudsep luges tekste Hasso Krulli luulekogust, talv, mis Ühe nominendina on kandideerimas 2006. aasta parima luulekogu nimetusele. Luuletused salvestas Külliki Valdma. Muusika oli virve Pulverilt. Tekstid valis ja saate toimetas maris Johannes. Aga lõppsõna jääb Hasso Krull-ile. Nõnda sa ütled ja astud väga ettevaatlikult mööda suviseid mõtteid, mäest üles. Pikk rida rippuvaid Kelly peenikesi torusid laskuvad kahel pool tüve alla ja puutumas aeg-ajalt kokku. Südameid, hoiabki käes, naljakalt. Ettevaatlikult naeratades. Kui jalg Savimata libiseb, kostab vihmahelin. Ütles, et see on vihmapuu. Tuul tuleb läbi kuusiku. Okstult. Võtan mäeküljelt alla. Tininad, Huminud, savi, pärnapuu. Ma tahaksin elada suures aias. Kõikidelt puudelt ripub pikki kollaseid õiekobaraid. Nagu juukseid. Kuldvihm on selle nimi. Neid puid oleks seal palju, tuhandeid. Seal polekski muudkui need puud. Ja mina elaks ühe puu otsas. Oleks. Aga neid puid oleks seal tuhandeid. Jehoova jumal oleks seal ka see, kes on piiblis. Ta oleks selline uss. Päris paks. Ja karvane. Ta oleks jah, üks päevakoer.