Mormoonide tänava paraad, tuntud. Paljud orkestrid on seda hoogsalt pala alati menukalt mänginud. Kuuldud koosseisus soleerib trompetihüüdnimega kuningas. Kuigi mees mängib pilli kuninglikult, sai selle kõlava hüüdnime hoopis oma elukoha tõttu. Trompetis elab New Orleansis džässihälli linnas prantsuse kvartalis morboonide tänavas. Ja et tegemist on ikkagi kuningliku dünastia nimetusega mitte riskisordiga ning et on trompeti vaieldamatu oma tänava parim poiss, rääkimata paremiku hulka kuulumisest kogu maailmas, siis on hüüdnimi omal kohal. Kui sul on kere kui tammevaat, kui sul on tihe must habe, kulmud kui sambla puhmad, jalgpalli suurune, ümar pea laiaval laup kui teise mehe rind, kämblad, kui lumelabidad, siis on loomulik, et sind kutsutakse hiiglaseks. Selline ongi ajorti, teine hüüdnimi. Kuldne trompet tema kätes tundub nagu lelu lapse käes. Aga sellel lapsel on aastaid juba 50. 20.-te aastate legendaarses trompetis dist Fred käpardist räägitakse, et kui ta puhunud New Orleansist kuue kilomeetri kaugusel asuva järve ääres pillim siis pesemisest Streetil gaasilatern nates, leek võbisenud, kopsumahu üle isaga pöördkurtab ning seda mitte ainult tänu heale figuurile. Kui ajal oli kuueaastane, kinkis politseinikust isa pojale pandimajast ostetud trump. Et pill oli lemmis ja mõlkis, otsustas isa trompetit ukse vahel veidike sirgemaks painutada. Ent pill pole kumminui. Kodukorras tehtud remondi tulemuseks oli pragu trompetis ning selleks, et pillist mingit korralikku heli kättesaadav pidi all puhuma mitme mehe eest. Kuna osa õhku läks, nagu öeldakse, vile peale. Kui aga iga päev kolm tundi harjutada, on loomulik, et ka kopsud saavad korraliku vahvli. Ja õige hingamine. Pillimängus on vaata et rohkem kui pool võitu. 1922. aastal hõõrdi sünniaastal kutsus Oliver Louis Armstrongi oma orkestrisse. Sealt algas Armstrongikuulsus. Louis Armstrong. Ja Ärvičens on trompetistid, kes on enam mõjutanud tema kunstnikutee algul ning nende kolme mõju pole kadunud tänaseni. Sunn on samuti omad jäljed jätnud. Heaks kooliks oli mängimine Simmi ja Tomiduaalsi orkestris. Öeldi trompetis oleks nagu killuke Lui Armstrongi tuhmist, pleki kõlalises pillist, midagi hävičaimsee trompeti õrnas säraga looritatud mahedas toonis, aga ka tänapäevast kirkus ja kõrgete nootide klirinat, nagu näiteks Don Ellis trompetit. World on osanud õppida siit ja sealt. Tema trompetitämbrit ja värvide skaala on lai, üle kõige valitseda siiski mahlakus, elurõõm. Öeldi mängumaneeri on sageli nimetatud rokokoolikuks. See tuleb sellest, et tihti püüab esitatavat pala kaunistada omapoolsete passaažidega treemalutega, klissandodega. Miks puhud ainult üks noot, kui selle asemel on võimalik mängida, ütleme kolm-neli nooti ja nii ongi meloodia sageli üle kuhjatud kaunistustega. Ühelt poolt toonitab see krdi improviseerimis orienteerumisoskust teiselt poolt meisterlikku pillivaldamist tehnilist üleolekut esitatavas palast. Öeldi repertuaar on väga kirev ja mitmepalgeline. Ta võib ühesuguse eduga mängida lihtsaid lauluviise. Jaga keerulisi jazzipalu ei puudu tema repertuaarist ka klassika. Õõrton mänginud Haydni kontserti, trompeti või sageli mängib kaasa linna sümfooniaorkestri kontsertidel. Väga hästi on alati vastu võetud Ardi arranžeeringus ja esituses Rimski Koltsakovi kimalase lend. Kõige südamelähedasem on talle aga 30.-te 40.-te aastateni jazz. Kui jazzi. Tuleviku kohta on mitmel korral avaldanud intervjuudes pessimistlikke noote. Mulle tundub, et jazz hääbub, vanad pillimehed kaovad, aga noored ei tunne selle muusika vastu huvi. Neid tõmbavad teised rütmid, teised meloodiad ja möödunud päevadel kaob. Aga ka ise ei saa oma lemmikul iga kord truuks jääda. Turukonjunktuur nõuab oma osa, et läbi lüüa, et saada kuldplaate miljoniliste läbimüükide pealt, on vaja ka tänapäevaseid lugusid mängida. Äärt on proovinud ka laulda, tema hääl on igatahes pillile täielik vastand. Lüüriline pehme kõlav tagasihoidlikkus iseloomustavad erti lauluhäält. Fordil on perekonnas kaheksa last, kuus tütart ja kaks poega. Ühest pojast loodab öelda endale troonipärijat. Eks seda näita tulevik.